lg 1 käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest.
lg 1 krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.
lg 1 käendaja võib esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Käendajal on õigus esitada neid vastuväiteid ka siis, kui põhivõlgnik neist loobus. 3
lg 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
lg 8 viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule.
lg 1 kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Õiguskirjanduses on selgitatud, et VÕS §-st 142 ei tulene võlausaldaja kohustust põhivõlgniku kohustuste täitmata jätmisel teavitada sellest käendajaid kui teavitamiskohustus ei tulene lepingust (selle kohta vt Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, p 3.1 lk 509, Juura, Tallinn 2006). Seega ei ole üldjuhul käendajal õigus esitada vastuväidet üksnes sel alusel, et võlausaldaja ei andnud talle informatsiooni kohustuse rikkumise kohta. Kohus on aga seisukohal, et tulenevalt VÕS § 113 lg 8, § 149 lg 1 võib käendaja sel alusel esitada nõudmise ebamõistlikult suure viivise vähendamiseks kui käendaja teavitamine oleks olnud asjaolude kohaselt mõistlik ning käendaja põhistab, et võlgnevusest teada saades oleks ta võlausaldaja nõude rahuldanud. Käesoleval juhul ei tulene käenduslepingust hageja kohustust teavitada käendajaid põhivõlgniku kohustuse rikkumisest. Hageja väitel on hageja aga käendajaid teavitanud 28.02.2007, kostjad seda tunnistanud ei ole. Kohus leiab, et tõendatud ei ole, et hageja oleks käendajaid võlgnevusest teavitanud. Kostjate väitel said nad põhikohustuse rikkumisest teada alles hagi kättesaamisega, kostja 2 sai hagimaterjalid kätte 06.10.2008. Vaidlust ei ole selles, et kostjad II ja III tasusid 17.10.2008.a hagejale nõudest põhivõlgnevuse ja intressid kokku summas 234 562,64 EEK. Kostjad vaidlevad vastu viivise tasumise kohutusele summas 9325,05 EUR. Kohus mõistab kostjate vastuväidet selliselt, et kostjad on taotlenud viivise vähendamist VÕS § 113 lg 8 ja § 149 lg 1 järgi. Kohus leiab, et kostjatelt nõutavat viivist tuleb vähendada. Käesoleval juhul võib järeldada kostjate käitumisest, et kuivõrd nad tasusid võlgnevuse kohe pärast hagimaterjalide saamist, siis oleksid tõenäoliselt tasunud võlgnevuse varem, kui neid oleks sellest teavitatud varem. Miski ei viita sellele, et kostjad oleksid olnud põhivõlgnikuga sellistes suhetes, et nad oleksid ise pidanud välja selgitama, kas põhivõlgnik täidab oma kohustusi täielikult. Hageja on küll ühel korral üritanud kostjaid teavitada, kuid nagu kohus on eespool tuvastanud, ei saanud kostjad teadet kätte ning hageja täiendavaid abinõusid kostjate teavitamiseks ei rakendanud. Kohus leiab, et toodud põhjustel tuleb nõutavat viivist vähendada summani 2500 eurot. Menetluskulud Vastavalt TsMS § 163 lg 1 hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Vastavalt TsMS § 168 lg 5 kui kostja võtab hagi kohe õigeks, kannab hageja menetluskulud ise, kui kostja ei ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks. Põhinõude osas on kostjad nõude kohe õigeks võtnud ning kuivõrd kostjaid ei olnud võlgnevusest teavitatud, siis ei ole nad oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks. Viivisenõude osas rahuldas kohus hagi osaliselt. Kohus leiab, et § 163 lg 1 ja 168 lg 5 alusel on õiglane jätta kummagi poole menetluskulud poole enda kanda. 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.