TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-12-271 Otsuse kuupäev 5. juuli 2012 Kohtunik Raili Randlane Kohtuasi K.K.i kaebus Viru Vangla 20.12.2011 käskkirja

§ 67

p 4 sätestatud nõuete rikkumise eest karistuseks kuue ööpäeva pikkuse kartserisse paigutamise. 26.01.2012 vaideotsusega nr 6-12/507 (tl 43) jäeti selle käskkirja kehtetuks tunnistamiseks ja kahju hüvitamiseks esitatud vaie (tl 44) rahuldamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 2. 08.02.2012 esitas K.K. Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (tl 1-2), milles palus tema suhtes tehtud distsiplinaarkorras karistamise käskkiri tühistada ja mõista Viru Vanglalt välja õiglane hüvitis. Kaebaja väitis, et tal tuli tähelepanu saamiseks kallata iga viie minuti järel koridori viis taldrikut vette, sest palus valvurilt valuvaigistavaid tablette, paberit ja ümbrikke ametlike kirjade saatmiseks, pumpa valamu jaoks ja vajas ka kontaktisikut, kuid valvur ei võtnud isegi telefonitoru ega teinud seda kõike koheselt, oodata tuli 7 tundi ja 30 minutit ning pumpa ja kontaktisikuga kohtumist ei saanudki.

§ 4

’ lg 1 ja põhiseaduse § 9, § 11, § 12, § 15, § 19, § 25 ja § 51 tuginedes väitis K.K., et vangla on rikkunud tema õigusi, sest temaga ei vesteldud, distsiplinaarmenetlus viidi läbi ja karistus valiti valesti ning vaidele esitati eestikeelne vastus ega vabandatud. 2. Viru Vangla vastuses (tl 39-41) tunnistati seda, et kahjunõue jäi ekslikult lahendamata, kuid ei nõustutud kaebusega ja paluti seda mitte rahuldada. Seejuures kirjeldati K.K.iga seotud sündmuste käiku ja väideti, et suure hulga vee maha valamisega rikkus ta

§ 67

lg 4 tulenevaid nõudeid, tema süüteo toimepanemises pole vaidlust ja vastutust välistavaid asjaolusid ei esinenud. Veel väideti, et tegemist pole alusetu vabaduse võtmisega ja kaebaja on ebamugavused endale ise oma õigusvastase käitumisega põhjustanud ning lisati, et ta on püüdnud korduvalt endale erinevate distsipliinirikkumistega tähelepanu pöörata, kuid seesugust käitumist ei saa pidada õigustatuks. KOHTU PÕHJENDUSED 3. Viru Vangla vaidlustatud käskkirjaga (tl 49-50) on K.K.it karistatud

§ 67

p 4 tuginedes selle eest, et 23.11.2011 tekitas ta E5 osakonna kartserikambri nr 2326 ette veelombi.

§ 67

p 4 kohaselt on kinnipeetav kohustatud suhtuma heaperemehelikult talle usaldatud esemetesse ja pidama korras tema kasutuses olevad elu- ja olmeruumid. 4.

§ 63

lg 1 tulenevalt võib kinnipeetavale distsiplinaarkaristust kohaldada selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest. K.K.i tegevust on võimalik pidada

§ 67

lg 4 kehtestatud kohustuse rikkumiseks ning tema süü selle toimepanemises on tõendatud valvuri ettekandega (tl 52). Ta pole ka ise oma seletuskirjas (tl 52), vaides (tl 44) ja kaebuses (tl 1-2) eitanud, et toimis just nii nagu käskkirjas kirjeldatud, kuid on arvamusel, et vanglaametnike käitumine andis selleks õigustuse. Sellejuures on ta aga jätnud tähelepanuta, et vangistusalased õigusaktid ei näe kinnipeetavale ette võimalust kaitsta oma õigusi, arvamusi ja veendumusi õiguserikkumiste abil ning see, et niisugusel moel ei saa õiguserikkumist vabandada on sõnaselgelt kirjas ka põhiseaduse § 41. Kaebuse alusena viidatud põhiseaduse § 19, mis kehtestab õiguse vabale eneseteostusele kohustab samuti, et järgitaks seadust ning arvestataks ja austataks teiste inimeste õigusi ja vabadusi. Viru Vangla poolt toimikusse esitatud distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtuvalt on K.K.i puhul järgitud kõiki vangistuseaduse § 64 lg 1, 2, 3, 4 tulenevaid nõudeid ning nii diskretsiooni piire, eesmärki kui õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Menetluse on läbi viinud vanglateenistuse ametnik, selle käik on justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ § 97 lg 2 sätestatud nõuete kohaselt protokollitud (tl 51), karistatut on teavitatud menetluste algatamisest (tl 54), talle on võimaldatud end seletuste andmise läbi kaitsta (tl 53-54) ning karistus on määratud seaduses ette nähtud tähtaja ja „Vangla sisekorraeeskirja“ § 15 sätestatud pädevuse piires. Seejuures on käsitletud nii süüteo asjaolusid kui karistatu seletustest tulenevat ning on arusaadavalt põhjendatud, miks on just kartserisse paigutamine võrreldes teiste karistusliikidega tema puhul kõige otstarbekam. Halduskohtul puudub õigus hinnata kaalutlusõiguse alusel kohaldatud distsiplinaarkaristuse sisulist otstarbekust, kuid kuna

§ 63

lg 1 p 4 sätestatu lubab selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade ja muude õigusaktide nõuete rikkumise eest kohaldada mitut erineva kaaluga karistusliiki, sealhulgas ka kuni neljakümne viie ööpäeva pikkust kartserisse paigutamist, ei ole kuue ööpäeva pikkune kartserikaristus nii kaebaja isikut kui toime pandud rikkumist arvestades ülemäära range ega koorma teda ebaproportsionaalselt.

1. Lisaks enda distsiplinaarkorras karistamise kohta antud käskkirja vaidlustamisele soovib K.K. saada rahalist kompensatsiooni kartseris viibitud aja eest. 2 Avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse läbi tekitatud kahju hüvitamise üldised alused sisalduvad riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 ja § 9 lg
2. Sätestatu kohaselt saab süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral küll nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist, kuid vastava taotluse rahuldamine eeldab, et eelnevalt on tuvastatud avaliku võimu kandja õigusvastane käitumine, kahju tekkimine ning põhjuslik seos nende vahel. K.K.i juhtumi puhul pole need tingimused täidetud, sest tema distsiplinaarkorras karistamine oli õiguspärane ja sellega ei saanud talle riigivastutuse seaduse alusel hüvitamisele kuuluvat kahju üldse tekkida.
3. Veel ei ole K.K. põhiseaduse § 51 tuginedes rahul sellega, et vanglaametnikud on talle vastanud eesti keeles. Nimetatud sättes on kehtestatud, et paikkondades, kus vähemalt pooled püsielanikest on vähemusrahvusest, on igaühel õigus saada riigiasutustelt, kohalikelt omavalitsustelt ja ametiisikutelt vastuseid ka selle vähemusrahvuse keeles. Keeleseaduse § 10 kohaselt tuleb paikkonna all mõista omavalitsusüksust ja püsielaniku all Eesti kodanikku, alalist elamisõigust omavat Euroopa Liidu kodanikku või pikaajalise elamisloa alusel Eestis elavat välismaalast, kelle Eesti rahvastikuregistrisse kantud püsiv elukoht, asub vastavas vallas või linnas ning määratleda vähemusrahvusest püsielanike osakaal vastava aasta
4. jaanuari seisuga rahvastikuregistrisse kantud andmetest lähtuvalt. Venekeelse asjaajamise nõudmine võimaldab eeldada, et K.K.i on vene rahvusest. Viru Vangla asukohaks on Jõhvi vald, mille kodulehel avalikult kättesaadavate andmete kohaselt moodustasid 6274 vene rahvusest elanikku 01.01.2012 seisuga ligikaudu 49,2% selle omavalitsusüksuse 12 750 elaniku suurusest rahvuslikust koosseisust. Seega ei ületa vene rahvusest elanike osakaal Jõhvi valla elanikest poolt ning ühelgi sellest rahvusest isikul pole seadusest tulenevat subjektiivset õigust nõuda, et selles paikkonnas tegutsevad riigiasutused menetleksid tema venekeelseid pöördumisi ja vastaksid neile vene keeles.
5. Eeltoodud järeldustel ei ole Tartu Halduskohtul põhjust K.K.i kaebust kummagi selles esitatud nõude osas rahuldada. Kaebaja on kohtumääruse (tl 17) alusel riigilõivu tasumisest vabastatud. Viru Vangla oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole. Raili Randlane Kohtunik 3