3-11-919/20

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-11-919 Otsuse kuupäev

1. juuli 2012 Kohtunik Raili Randlane Kohtuasi R.K. kaebus Viru Vangla 09.02.2011 otsustuse nr 6-10/9312 õigusvastaseks tunnistamiseks Menetlusvorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja: R.K. /isikukood xxx /, Vastustaja: Viru Vangla /registrikood 70008144/, Resolutsioon Jätta R.K. kaebus täies ulatuses rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 06.08.
2. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD
3. 07.01.2010 koostas R.K. Viru Vanglale taotluse (tl 14), milles palus teatada, millisel õiguslikul alusel toimub maksikirjade sisu üles kirjutamine ning võetakse ära vanglas lubatud esemed, paigutatakse need lattu ja antakse vastava taotluse alusel kätte alles mitme nädala möödudes. Ta palus niisugune tegevus lõpetada ja lähtuda maksikirjade avamisel vangistusseaduse § 29 lg 1 ja vangla sisekorra eeskirja §
4. Viru Vangla 09.02.2011 kirjaga nr 6-10/931-2 (tl 15) teatati R.K.le, et tema taotlus jääb rahuldamata ning selgitati vangla seisukohti kinnipeetavale kirja teel saabunud esemetega toimimisel. 16.03.2011 vaideotsusega nr 6-12/76-1 (tl 13) jäeti otsustuse kehtetuks tunnistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks esitatud vaie (tl 12) rahuldamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
5. 11.04.2011 esitas R.K. Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (tl 1-2), milles palus, et kohus tühistaks Viru Vangla 09.02.2011 haldusakti nr 6-10/931-1 ja teeks kirjas saabunud lubatud esemete vangla sisekorraeeskirja § 50 lg 1 alusel seitsme tööpäeva jooksul kätte andmisele kohustava ettekirjutuse. Haldusmenetluse seaduse § 40 ja § 54, vangistusseaduse § 29 lg 1, vangla sisekorraeeskirja § 50 lg 1 ning Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohtadele tuginedes väitis R.K., et ta ei ole saanud õigusliku ja faktilise külje suhtes oma arvamust avaldada, vangla on kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti, pole võtnud seisukohta taotluses viidatud sätete suhtes ja on rikkunud tema põhiseaduse § 3, § 10, § 11, § 12, § 13, § 14, § 26, § 32 tulenevaid subjektiivseid õigusi.
6. 18.04.2011 kohtumäärusega (tl 18) tagastas Tartu Halduskohus ettekirjutuse nõude osas kaebuse. 05.04.2012 täienduses (tl 58) palus R.K., et juhul kui kohus ei pea vaidlustatud otsustust haldusaktiks, tunnistada selles väljendatud keeldumine õigusvastaseks ning põhjendas oma huvi sooviga vältida edaspidiselt õigusrikkumiste kordumist.
7. Viru Vangla vastuses (tl 35-36) paluti kaebust mitte rahuldada ning leiti, et kaebaja suhtes pole ärakuulamiseõigust rikutud ja vangla põhjendused olid talle juba enne vaidlustatud kirja saatmist teatavaks tehtud. Seejuures selgitati, millistel põhjustel on kirjas saadetud esemete täiendav kontrollimine ja registrisse kandmine vajalik ning leiti, et maksikirjaga saadetud esemete lattu paigutamine ei tähenda, et kaebajale pole kirja vangla sisekorraeeskirja § 50 sätestatud seitsme tööpäeva jooksul kätte antud. KOHTU PÕHJENDUSED
8. Vangistusseaduse § 28 lg 1 ja 3 kohaselt on kinnipeetaval õigus vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras toimuvale kirjavahetusele ning vangla direktor võib seda õigust piirata, kui see ohustab vangla julgeolekut või sisekorda või kahjustab vangistuse täideviimise eesmärke. Sama seaduse § 29 lg 1 kohaselt avatakse kinnipeetavale saadetavad kirjad tema juuresolekul ning sealt võetakse ära esemed, mille omamine vanglas on vangla sisekorraeeskirjadega keelatud. Vangla sisekorraeeskirja § 50 lg 1 ja 1’ kohaselt tuleb kinnipeetavale saadetud kiri registreerida ja edastada allkirja vastu vanglateenistusse saabumisest alates seitsme tööpäeva jooksul. Mingeid muid konkreetseid tingimusi saabuvate kirjade suhtes kinnipeetavatele vangistusalastest õigusaktidest ei tulene.
9. On iseenesest mõistetav, et vanglas viibimise ajal peab kinnipeetav taluma piiranguid nii oma isikule, omandile kui era- ja perekonnaelule. Kirjaga on võimalik saata väga erinevaid esemeid ja selle avamisel ei ole alati võimalik koheselt otsustada, kas kõik saabunud esemed on ikka lubatud ega sisalda endas midagi keelatut ka varjatud kujul. Seega iseenesest mõistetav on ka see, et vangla ei saa täita vangistusseaduse § 29 lg 1 kehtestatud kinnipeetavate kirjavahetuse jälgimise kohustust ja välistada kõiki julgeolekuriske, kui vanglaametnikud saadetise sisuga ei tutvu ja seda põhjalikult üle ei kontrolli. Selleks aga kulub aega ja seepärast on vaja osa kinnipeetavatele saadetud esemetest põhjalikumaks kontrollimiseks ajutiselt ära võtta. Ühestki vangistusalasest õigusaktist ei tulene, et kirisaadetise avamine ja selles olevate esemete edastamine peab toimuma samaaegselt. Nende toimingute ajavahe ei saa kinnipeetavat ülemäära koormata ega rikkuda tema subjektiivseid õigusi ning kuna seaduses ei ole ette nähtud tähtaega, mille jooksul peab kinnipeetavale tagastama kirisaadetisest kontrollimisele võetud esemed, siis ei ole ka alust lugeda vastavat viivitust õigusvastaseks. Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorra eeskirja“ § 57 lg 1 ja § 61 lg 2 ja 4 kohaselt saab kinnipeetava asju hoida üksnes kinnipeetavate isiklike asjade laos või tema juures kambris, asjadest koostatakse ühtne nimekiri, millest peab nähtuma asja asukoht ning asjad antakse lattu hoiule ja väljastatakse nimekirja alusel. Seaduseandja ei ole ühegi asja või asjade liigi suhtes erandit teinud. Seetõttu peab vangla kinnipeetava isiklike asjade nimekirja kandma ka kõik talle kirja teel saabunud asjad ning neid asju, mida ei saa kinnipeetavale mistahes põhjusel koheselt väljastada, ei ole võimalik hoida mujal, kui laos. 2 Vangistusseaduse § 4’ lg 2 kohaselt allutatakse kinnipeetav seaduses toodud piirangutele. Kuna kinnipeetava kirjavahetuse ja isiklike asjade osas on samas seaduses toodud konkreetsed piirangud, siis on vangla vaidlustatud tegevus õiguspärane ja puudub alus selle õigusvastaseks tunnistamiseks.
10. R.K. taotlusest (tl 14), sellele Viru Vangla poolt antud vastuskirjast (tl 15) ja kaebuse väitest (tl 1-2) ei nähtu, et kaebaja peaks silmas mingit konkreetset oma kirjavahetusega seotud toimingut ning kõik viitab sellele, et tema eesmärgiks on vaidlustada vanglas kirjavahetusega toimimise üldine praktika. Kaebuse esitamise ajal kehtinud halduskohtumenetluse seadustikus § 7 lg 1 kohaselt oli kaebuse esitamine aga seotud kaebaja isiklike subjektiivsete õigustega, isikul polnud õigust vaidlustada haldusakte või toiminguid, millistega tal puudus konkreetne isiklik seos ning tuvastamisnõuet sai esitada vaid põhjendatud huvi korral. Põhimõtteliselt sama on sätestatud ka praegu kehtiva halduskohtumenetluse seadustiku § 44 lg 1 ning lisaks sätestab sama seadustiku § 45 lg 2, et tuvastamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. R.K. on oma huvi põhjendanud preventiivse eesmärgiga, kuid tema kaebuse asjaoludest lähtuvalt tähendab see vaatamata esialgse taotluse muutmisele endiselt sisuliselt seda, et ta soovib saada vanglale ettekirjutust vangistusalastes õigusaktides kirjavahetuse kohta sätestatud korra järgimiseks. See aga on niigi iga riigiasutuse põhiseadusest ja seadusest tulenev kohustus ega vaja tuvastamisnõude rahuldamise teel kohtu poolt üle kordamist.
11. Haldusmenetluse seaduse § 40 lg 1 sätestatu kohaselt peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada enne haldusakti andmist talle sobivas vormis oma arvamus ja vastuväited. Vaidlusaluse juhtumi puhul pole seda põhimõtet otseselt küll järgitud, sest miski ei tõenda, et R.K. käest oleks enne kirja koostamist arvamust ja vastuväiteid küsitud, kuid need ei jäänud tal ka teatavaks tegemata, sest otsustuse aluseks olevas taotluses (tl 14) on arusaadavas vormis kirjas, mida ja millisel põhjusel ta vanglalt soovib ja oma seisukohti on ta saanud avaldada ka 01.02.2010 koostatud vaides (tl 10). Kaebuses ei ole ta samuti nimetanud ühtegi oma õiguste seisukohalt olulist asjaolu, mis polnud vanglal tema taotluse lahendamisel veel teada ja jäigi teadmata. Taotlus ise ei tugine ühelegi konkreetsele toimingule ning on oma sisu tõttu suures osas pigem selgitustaotlus. Lisaks ei tulene ühestki õigusaktist, et enne taotluse lahendamist tuleb haldusorganil teha oma õiguslikud seisukohad taotlejale arvamuse andmiseks ja hindamiseks teatavaks.
12. Eeltoodud järeldustel jääb R.K. kaebus täies ulatuses rahuldamata. Kaebaja on kohtumääruse (tl 20) alusel täielikult vabastatud kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud 15,97 euro suurusest riigilõivust. Viru Vangla oma menetluskulude kohta taotlust esitanud ei ole. Raili Randlane Kohtunik 3