Obsah (6)

§ 436§ 442§ 163§ 162§ 651§ 438

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Ulvi Loonurm ja Malle Seppik Otsuse tegemise aeg ja koht 21.05.2012, Tallinn Tsiviilasja numb

) § 163 alusel poolte endi kanda.

1. Kohus leidis, et hageja nõue koosneb järgmistest positsioonidest: kostjale hüvitamata liisingusumma 4535.62 eurot, tasumata kindlustusmaksed 1172.56, eurot, hageja lisakulud liisingueseme müügikõlbulikuks seadmiseks 565.94 eurot ning muud võlad 168.82 eurot, kokku 6442.94 eurot. Hageja esitas nõude 6442.90 eurot, mis kuulub kostjalt välja mõistmisele. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 kohaselt on hagejal õigus nõuda viivist. Pooled leppisid kokku viivise määras 0,3% päevas. Hageja vähendas viivise nõuet 6442.94 euroni. Kokku kuulub kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele 12 885.84 eurot. Hageja palus ka tuvastada kostja kohustus tasuda hagejale alates 28.04.2011 viivitusintressi arvestusega 0,3% täitmata kohustusest päevas kuni võla täieliku tasumiseni. Kohus jättis hagi selles osas rahuldamata, leides, et kostjalt väljamõistetav viivis on juba samas suuruses põhivõlgnevusega. 3 Apellatsioonkaebus
2. Hageja palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda ja teha uus otsus, milles jätta menetluskulud vastustaja kanda.
3. Apellant ei vaidlusta maakohtu otsust hagi rahuldamata jäetud osas, kuid leiab, et maakohus eksis nii menetlusõiguse kui materiaalõiguse kohaldamisel.

§ 436järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud.

Kohus saab hagimenetluses rajada otsuse üksnes menetlusosaliste poolt esile toodule. Hagejale teadaolevalt ei esitanud kostja viivitusintresside vähendamiseks VÕS § 113 lg-s 8 märgitud taotlust. Otsuse põhjendavas osas ega ka resolutsioonis ei viidanud kohus, millise õigusaktiga apellandi viivitusintresside nõue kohtu hinnangul vastuolus on. Kohus on rakendatava seaduse märkimata jätmisega rikkunud

§ 442lg-s 8 sätestatut.

Kohtuotsuses ei ole viidatud, millisele seadusele tuginedes käsutas kohus kostjale kuuluvat menetlusõigust ja jättis vastuväideteta nõude omal algatusel rahuldamata.

1. Apellandi hinnangul on kohus ekslikult pidanud tulevikus sissenõutavaks muutuvate viivitusintresside tasumise kohustuse tuvastamise nõuet hagi hinna ja menetluskulude hüvitamise tähenduses samaväärseks põhinõudega.
2. Kohtuotsus on menetluskulude jaotuse määramisel vastuoluline. Otsuse põhjendavas osas märkis kohus, et kohtukulud jäävad kostja kanda, resolutsioonis aga, et menetluskulud tuleb jätta poolte enda kanda. Kohus ei konkretiseerinud ega põhistanud, miks ei ole hagejal õigust menetlusega seotud kulutuste hüvitamisele. Hageja tasus riigilõivu, arvestades hagi hinda. Kogu lõivuga kaetud ulatuses on nõue rahuldatud. Kohtuotsuses ei toodud esile ühtegi asjaolu, mis viitaks hageja pahatahtlikule kohtusse pöördumisele või muule menetlusõiguse pahatahtlikule kasutamisele. 9.

§ 163

lg 1 annab kohtule formaalse õiguse hagi osalisel rahuldamisel jätta menetluskulud kummagi poole enda kanda. Seaduse tekstist saab siiski järeldada, et selline valik on vaid alternatiiviks samas õiguslauses sisalduva põhimõttega selles, et hagi osalisel rahuldamisel tuleb menetluskulude jaotamisel arvestada ka hagi põhjendatuse (rahuldamise) proportsiooni. Hageja kantud menetluskulu on otseses seoses kostja korratu käitumisega. Hageja esitatud kohustuse täitmise nõue on täies ulatuses rahuldatud. Apellandi hinnangul ei ole menetluskulude jätmine hageja kanda kooskõlas

§ 162ja § 163 eesmärgiga.

Vastustaja seisukoht

1. Kostja ei ole seisukohta apellatsioonkaebuse kohta avaldanud. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
2. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohus on menetluskulude jaotamisel rikkunud menetlusõiguse norme ning otsus tuleb selles osas tühistada. Ringkonnakohtul on võimalik teha tühistatud osas uus otsus.

§ 651

lg 1 alusel kontrollib apellatsioonikohus esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellant vaidlustab maakohtu otsust vaid menetluskulude jaotuse osas. Apellant on sõnaselgelt märkinud, et ei vaidlusta maakohtu otsust osas, milles hagi jäeti rahuldamata. Seega jätab kolleegium tähelepanuta selle osa kaebuse põhjendustest, mis käsitlevad võimalikke rikkumisi maakohtu poolt hagi osalisel rahuldamata jätmisel.

1. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et hageja esitas kostja vastu rahalise põhinõude suuruses 6442.94 eurot ning viivise nõude kahes osas: 1) hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis suuruses 6442.94 eurot ja 2) palus tuvastada kostja kohustuse tasuda hagejale viivist alates hagiavalduse esitamisest kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni. Maakohus rahuldas hagi põhivõla ja sissenõutavaks muutunud viivise osas, kuid jättis rahuldamata tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise osas. Seega rahuldas maakohus 4 täielikult põhinõude, kuid osaliselt viivise nõude ja nõustuda ei saa apellandi väitega, nagu oleks maakohus rahuldanud hagi täielikult.
2. Nõustuda tuleb apellandiga selles, et menetluskulude jaotuse osas on maakohtu otsus vastuoluline – põhjendavas osas on märgitud, et kohus jätab kulud

§ 163

lg 1 alusel kostja kanda, kuid resolutsioonist nähtub, et kulud jäeti poolte kanda. Selliselt toimides rikkus maakohus

-s kohtuotsusele kehtestatud nõudeid ja lisaks sellele, et otsus on vastuoluline, on see ka põhjendamata.

§ 436lg 1 kohaselt peab otsus olema seaduslik ja põhjendatud.

Nimetatud nõue kehtib ka menetluskulude jaotusele, mida vastavalt

§ 438

lg-le 2 iga kohtuotsus peab sisaldama.

§ 442

lg 8 mõtte kohaselt peab kohtulahendist olema jälgitav kohtu siseveendumuse kujunemine, mida aga vaidlustatud otsusest menetluskulude jaotuse osas ei nähtu. 14. Iseenesest on maakohus õigesti lähtunud menetluskulude jaotamisel

§ 163lg-st 1, milline reguleerib kulude jaotust hagi osalise rahuldamise korral.

Samas on Riigikohus lahendis nr 3-2-1-109-08 selgitanud, et hagi osalise rahuldamise korral ei saa kohus võimalust jätta menetluskulud kummagi poole enda kanda kohaldada suvaliselt. Seega, valides

§ 163

lg-s 1 antud võimaluste vahel, tuleb muuhulgas arvestada ka hagi rahuldamata jäetud ja rahuldatud osa proportsioone. Kuna käesolevas asjas ei ole teada rahuldamata jäänud osa rahaline suurus ja seetõttu ei ole võimalik rahuldamise ja rahuldamata jäämise konkreetset proportsiooni välja arvestada, on kolleegiumi arvates õiglane järgmine põhjendus: kogunõudest moodustab 50% põhinõue ja 50% viivisnõue, millest omakorda ½ rahuldati. Seega moodustab kogunõudest rahuldamata osa 25% ja rahuldatud osa 75% ning vastavalt sellele tuleb jaotada ka menetluskulud. 15. Apellatsioonkaebuses palus apellant jätta kõik maakohtu menetluskulud kostja kanda, kuid kolleegium pidas põhjendatuks sellest 75%. Seega ka apellatsioonimenetluse kulud on põhjendatud jätta

§ 163lg 1 alusel 75% ulatuses vastustaja ja 25% ulatuses apellandi kanda.

Ulvi Loonurm Malle Seppik Imbi Sidok