Tsiviilasi nr 2-06-11240 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Ülle Jänes, liikmed Imbi Sidok, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 20. märts 2012, T

§ 211lg 1 mõttes.

Müügilepingu esemeks olnud seadmed paigaldatakse vastavalt kehtestatud ehitusstandarditele EN976-2, milles sätestatud nõuetest peab kostja, lähtuvalt oma majandustegevusest, olema kahtlusteta teadlik. Vastavalt ehitusseadusele eeldab tarnitud seadmete paigaldamine ehitusprojekti olemasolu, mis lähtuvalt heast ehitustavast peaks andma juhised tarnitud seadmete paigaldamiseks. Kostja, kelle peamiseks majandustegevuseks on reoveepuhastite projekteerimine, ehitamine ja järelevalve, on pädev mitte ainult pumplaid paigaldama, vaid vastavaid seadmeid ka valima. Seega tuleb müügilepingu esemeks olevad pumplad lugeda komplektsetena üleantuks 24.11.

1. Müügilepingu esemeks olnud viimased kaks pumplat anti kostjale üle 24.11.
2. Seega ei saa 29.04.2005 ehk enam kui viis kuud hiljem esitatud pretensioonidele kauba puuduste osas tugineda isegi juhul, kui sellised puudused oleksid seadmete ja/või nende juurde kuuluvate dokumentide osas tõepoolest esinenud. Peale selle, hageja ei olnud kauba üleandmisel viivituses, esialgselt kokkulepitust hilisem kauba üleandmine toimus kostja soovil. 26.01.2011 esitas hageja viivise arvestuse ja nõudesumma uues vääringus ning korrigeeris varasemat viivise arvestust kostja kasuks. Lisaks põhivõlale 4746, 09 eurole nõuab hageja kostjalt

§ 113

lg 1 ja lepingu alusel viivist 2496, 52 eurot, seega hageja nõue kokku on 7242, 61 eurot. Kostja seisukoht ning vastuhagi nõue ja põhjendus Kostja tunnistas hagi osaliselt, s.o arvete nr 05153967 ja nr 05165089 osas summas 5004, 80 krooni. Arve nr 135376 osas vaidles kostja hagile vastu. Kostja väitel olid hinnapakkumise ja joonise kohaselt pakutud kanalisatsioonipumplad nn iseankurduvad. Tarnitud pumplad osutusid aga nn ankurdatavateks. Lepingu rikkumine ilmnes alles peale pumplate pinnasesse paigaldamist. Kuna probleemiks osutus asjaolu, et müüdud pumplad ei püsinud pinnases, vaid kerkisid üles, siis pidi hageja esitama korrektsed juhised ja arvutused, mis tagaksid pumplate püsimise pinnases kogu eeldatava kasutusaja. Hageja müüdud pumplate korduvaks väljakaevamiseks ja tagasipaigutamiseks oli kostja sunnitud kasutama nii tehnikat, ehitusmaterjale kui ka tööjõudu, kokku summas 572 386, 22 krooni (käibemaksuta), s.o 36 582, 15 eurot. Pumplate ümberpaigaldamisega kaasnenud kulud pidi kostja kandma objekti tellijaga kokkulepitud eelarve piires. 2 Tsiviilasi nr 2-06-11240 Hageja viited ehitusstandardile EN 976-2 ja ehitusprojektile ei ole asjassepuutuvad, kuna küsimus ei ole paigalduses, vaid müüdud pumpla omadustes. Tõele ei vasta hageja väide, et kostja esitas hagejale pretensiooni 29.04.2005. Pretensioon esitati kohe kui selgus, et pumplad ei püsi maapinnas. 30.11.2004 vormistati vastav akt omanikujärelevalve teostajaga. Poolte vahel puudub vaidlus, et viimane pumpla tarniti novembris 2004. Kostja ei soovinud pumplate parandamist ega asendamist, müüdud pumplaid sai eesmärgipäraselt kasutada, kuid nende omadused olid kokkulepitust erinevad. Kostja ei ole senini pumplate paigaldusjuhendeid saanud. Hageja esitas vastuolulise juhise esmakordselt koos PipeLife Eesti AS 04.05.2005 kirjaga. Müügilepingust tulenev müüja kohustus anda müüdav asi ostjale ja ostja kohustus tasuda asja eest raha on vastastikused kohustused

§ 111lg 1 tähenduses.

Hageja ei ole kostjale üle andnud pumplate paigaldusjuhiseid või stabiilsusarvutusi, mis oleks koostatud spetsiaalselt müüdud pumplate jaoks ja mis tagaks kindluse, et need püsivad maapinnas. Kostja on tasunud arvest nr 135376 enamuse ning 69 254,40 krooni suuruse tasu kinnipidamine on põhjendatud, arvestades, et hageja poolt müüdud pumplad osutusid kokkulepitule mittevastavateks. Hageja maksenõue muutub sissenõutavaks pärast nõutavate dokumentide esitamist. Vastuhagis soovis kostja müügilepingu rikkumisest tuleneva otsese kahju 36 582, 15 euro hüvitamist. Kahju tekkis seetõttu, et vastupidiselt kokkulepitule, osutusid müüdud pumplad ankurdatavateks, mistõttu nende paigaldamisel kasutatud iseankurduvate pumplate paigaldusmeetodid ei taganud nende pinnases püsimist. Kuna pumplate tehnilisi omadusi (kaal, seinte paksus jm) tunneb ainult pumplate müüja ja/või tootja, siis pidi neile teada olema, et müüdud pumplad vajavad paigaldamisel erimeetodeid. Hageja oleks pidanud kostjale pumplatega koos üle andma pumplate paigaldusjuhised või stabiilsusarvestused, mis võimaldanuks neid õigesti paigaldada. Müüja poolt antud puudulikust teabest asja paigaldamise kohta tingitud ebaõiget paigaldamist loetakse

§ 217lg 5 järgi võrdseks asja lepingutingimustele mittevastavusega.

Kolmanda isiku seisukoht Kolmas isik palus jätta vastuhagi täies ulatuses rahuldamata tõendamatuse tõttu. Kostja ei avaldanud, et soovib osta kindla paigaldusviisiga pumplaid. Kostja ei ole tõendanud, et pumplad ei vastanud tellitule. Kostja paigaldas pumplad maasse oktoobris-novembris 2004, küsimata paigaldamise kohta selgitusi. Esimene pretensioon esitati 29.04.

1. Kostja sai paigaldusjuhendi oktoobris
2. Väide, et kostja küsis paigaldusjuhiseid korduvalt, on paljasõnaline. Pumpla ankurdamise vajaduse ja tehnoloogia määrab projekteerija või ehitaja, kelleks oli kostja. Paigaldusjuhendis antakse vaid üldisi soovitusi, mida paigaldamisel arvestada. Pumpla ankurdamisvajadus sõltub ennekõike kohaspetsiifilistest asjaoludest (pinnasevee tasemest jm). Kostja on alates
3. a tegutsev reoveepuhastite ehituse ja projekteerimisega tegelev ettevõte. Kahju ei oleks tekkinud, kui kostja oleks pumpla ankurdamisvajadust vajaliku hoolsusega hinnanud ja sellest lähtuvalt seadme õigesti paigaldanud.

§ 219lg 1 kohaselt on ostja kohustatud ostetud asja viivitamatult üle vaatama.

Asjaolu, kas tegemist on iseankurduva või ankurdatava pumplaga või kas seadmel on kaasas paigaldusjuhend, pidi kostja märkama pumplate vastuvõtmisel. Kahtluse korral ei oleks tohtinud töid jätkata, kui seda aga tehti, oli see ehitaja risk. Kostja ei ole tõendanud põhjuslikku seost paigaldusjuhendi väidetava puudumise ja tekkinud kahju vahel. Kostja väide, et iseankurduvad pumplad ei oleks pinnases liikunud ja kahju ei oleks seega tekkinud, on vaid oletus. Ka lisandunud paigalduskulude seos paigaldusjuhendi puudumisega on tõendamata. Ainuüksi asjaolu, et kostja paigaldas pumplaid kolm korda, tõendab, et põhjuseks oli ebakvaliteetne töö. Kostja paigaldas juba detsembris 2004 pumplatele betoonist aluse. Kui põhjuseks olnuks paigaldusjuhendi puudumine, oleks pumpla teisel korral õigesti paigaldatud, kuid pumplad tõusid siiski üles. Töö ebakvaliteetsusele viitab ka ehitustööde päevik. Kui kostja katsetas 3 Tsiviilasi nr 2-06-11240 võimalikke alternatiivseid variante, on tegemist tema enda riskiga. Kostja on nõudeõiguse

§ 221

lg-st 1 tulenevalt minetanud, kuna ta ei teatanud väidetavatest puudustest mõistliku aja jooksul ega neid piisavalt täpselt kirjeldanud. Kostjale tekkinud kahju suurus on tõendamata. Maakohtu otsus Harju Maakohus rahuldas hagi ja jättis vastuhagi rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus täies ulatuses kostja kanda. Kuna hageja nõude summas 5004, 80 krooni on kostja võtnud omaks, ei vaja see tõendamist. Poolte vahel ei ole vaidlust, et hageja ülejäänud nõue põhineb hageja 28.09.2004 hinnapakkumisel, mida pooled peavad müügilepinguks, ning et kostja on müüdud kauba - kuus kanalisatsioonipumplat koos lisatoodetega - kätte saanud oktoobris-novembris 2004. Hageja nõuab kostjalt müügilepinguga määratud ostuhinna tasumist, mis

§ 208

lg 1 järgi on ostja põhikohustuseks.

§ 111

lg-te 1 ja 3 järgi on ostjal õigus keelduda ostuhinna tasumisest, kuni müüdud ese ei ole talle üle antud või kui see on üle antud oluliste puudustega. Kostja hageja nõuet ei tunnista, sest tegemist on vastastikuste kohustustega ja hageja tasunõue muutub tervikuna sissenõutavaks, kui hageja on täitnud kohustuse anda kostjale üle informatsioon toote kohta. Asja lepingutingimustele mittevastavuseks peab kostja esiteks

§ 217lg 5 järgi paigaldusjuhendite ja stabiilsusarvutuste puudumist.

Teiseks - 28.09.2004 müügilepingu järgi pidi hageja müüma iseankurduvad pumplad, kuid müüs ankurdatavad pumplad, millest kostja juhiste ja kinnitusvahendite puudumise tõttu aru ei saanud. Kostja viitas pumplate valele tüübile, tehes seda kaks aastat pärast seadmete vastuvõtmist ja paigaldamist. Pumplate kvaliteedi osas ei ole kostja kunagi pretensioone esitanud. Kohtule esitatud kirjalikest tõenditest nähtuvalt tegi kostja 24.08.2004 hagejale hinnapäringu kuue 2200 mm diameetriga pumpla ostmiseks. Hinnapäringusse on märgitud üldised nõuded pumplatele ning paigaldus- ja hooldusjuhendi ja pumplate jooniste vajadus. Hinnapäringus ei küsinud kostja hinnapakkumist kindlal viisil kinnitatavatele pumplatele, nn ankurdatavatele või iseankurduvatele, samuti ei küsinud ta pumplatele kinnitus- ega ankurdusvahendeid. Hinnapäringus ei ole märgitud andmeid pinnase koostise ja pinnasevete esinemise kohta pumplate paigaldamise asukohas ega stabiilsusarvutuste nõuet. Kostja poolt hagejale saadetud hinnapäringut saab pidada lepingueelseks läbirääkimiseks

§ 14mõttes.

Hageja tegi 28.09.2004 kostjale kirjaliku hinnapakkumise, millega kostja esindaja J R nõustus, tehes pakkumisele vastava märke. Hinnapakkumist saab pidada pakkumuseks

§ 16järgi.

Hinnapakkumises puuduvad viited tarnitavate pumplate kinnitus- ja ankurdusvahenditele, paigaldamisjuhenditele ja stabiilsusarvutustele. Hagile lisatud 24.11.2004 arvest nr 135376 nähtuvalt müüdi kostjale viimased kaks pumplat 24.11.2004, arve maksetähtaeg oli 08.01.

1. Kostja ei esitanud pumplate vastuvõtmisel ega nende paigaldamisel oktoobris-novembris 2004 hagejale ega kolmandale isikule ühtegi pretensiooni. Kostja kirjadega on tõendatud, et ta hakkas hagejale kauba osas pretensioone esitama viis kuud hiljem - 29.04.
2. Eelnimetatud kirjast nähtub, et kostjal olid hagejale pretensioonid pumplate tarne tähtaegade ja paigaldusjuhendite osas. 30.12.2005 kirjast nähtuvalt sai kostja pumplate paigaldusjuhendid mais 2005, kuid soovitud stabiilsusarvutusi ei ole ta hagejalt saanud. Nähtuvalt kostja 03.03.2006 vastusest hageja 21.02.2006 pretensioonile põhjendas kostja arve nr 135376 osaliselt tasumata jätmist (summas 69 254, 50 krooni) pumplate paigaldusjuhendite esitamata jätmisega. Vaidlust ei ole, et nii hageja kui kostja tegutsesid müügilepingu sõlmimisel oma majandustegevuses. Kostja on seda rõhutanud nii 29.04.2005 ja 30.12.2005 pretensioonides kui vastuses hagile ja vastuhagis. Seega on tema kui ostja suhtes kõrgendatud nõuded. Eelduslikult vastasid pumplad tellitule, vastupidist tuleb tõendada kostjal (

§ 76lg 4).

4 Tsiviilasi nr 2-06-11240 Hinnapäringu ja hinnapakkumisega on tõendatud, et lepingueelsetel läbirääkimistel ei küsinud kostja hinnapakkumist kindlal viisil kinnitatavatele pumplatele. Ka 28.09.2004 poolte vahel kirjalikult sõlmitud müügilepingust ei saa järeldada, et pakutavate pumplate puhul oleks tegemist nn. iseankurduvate ehk ankurdamist mittevajavate pumplatega. Tunnistaja O Oe ütluste kohaselt tootis kolmas isik silindrilisi ankurdatavaid pumplaid, mille alusäärele sai paigaldaja vastavalt vajadusele puurida augud kinnituste jaoks. Kostja, saates hagejale üldise hinnapäringu pumplatele, ehitusprojekti ega andmeid pinnasevee taseme kohta kaasa ei andnud. Tunnistaja R P ütlustega on tõendatud, et lisaks kostja kirjalikult esitatud hinnapäringule arutasid nad kostja esindaja J Raga tihti suuliselt nii pumplate komplekteerimist puudutavate detailide kui ka pumplate ankurdamise viiside üle. Tunnistaja väitel kostja neilt paigaldamiseks abi ei palunud, J R väljendas, et tema on projekti autor ja tunneb paigaldamist. Tunnistajale ega hagejale projekti ei esitatud, pumplate valmistamisel ei olnud veetase ka oluline. Tunnistaja R P andis hinnapakkumise tegemise ajal J Rale üle pumplate joonised, millele oli pumpla alla joonestatud betoonplaat ning rääkis talle vajadusest kinnitada betoonplaat pumpla alla. Seega ei saanud kostja lepingueelsete läbirääkimiste ega sõlmitud lepingu põhjal eeldada, et hageja teeb hinnapakkumise nn iseankurduvatele pumplatele, mis ei vaja maas püsimiseks täiendavat ankurdamist. Lepingu sõlmimisel kostja lepinguliseks esindajaks olnud tunnistaja J Ra ütlustest nähtuvalt tegi ta järelduse, et pumplad on iseankurdavad, hinnapakkumises märgitud lausest, mille kohaselt oli pumpla põhi pinnase survele vastupidav, ning joonisest, millelt nähtus, et pumpla põhja all oli killustiku märgis. Sama arvamust jagas tunnistaja S K, kes oli kanalisatsiooni-kollektori tellija Salutaguse Pärmitehase järelevalve esindaja. Et tunnistajate J Ra ja S Ki järeldused pumplate iseankurduvuse kohta olid ebaõiged, on tõendatud Ehitusekspert OÜ eksperdi L. Sõmeri 15.06.2010 kirjaliku arvamusega, mille järgi märge „pinnaserõhule ja vibratsioonile vastupidav põhi“ tähendab, et pumpla korpus ei vaja paigaldamisel korpuse põhja tugevdamiseks põhja alla betoonplaati, kuid ei tähenda seda, et tegemist on pinnasevees ankurdamist mittevajava pumplaga, sest ankurdamise vajadus tuleneb pinnasevee tasemest. Pumpla ankurdamisvajaduse ulatuse arvutab välja ja määrab üldjuhul projekteerija pumpla paigalduseks koostatavas sidumisprojektis. Käsitletud pumpla korpuste all ääres oli ringääris („kõrv“), kust sai ankrupoldid läbi panna, seega võis kostja hageja müüdud pumplaid pinnaseveega pinnastesse vajadusel ankurdada või paigaldada kuiva pinnasesse ilma ankurdamiseta. Eksperdi arvamusest nähtub ka, et 28.09.2004 hinnapakkumise ja pumpla jooniste põhjal ei saanud kostjal tekkida veendumust, et selline pumpla ei vaja pinnasevee üleslükkejõu neutraliseerimiseks lisaabinõusid. Vastuhagis on kostja märkinud, et ta küsis Salutaguse pumplate hankimiseks hinnapakkumisi erinevatelt isikutelt ning esitas kohtule tõenditena AS-i Veeseadmed hinnapakkumise, pumpla joonise ja pumplate paigaldusjuhendid, samuti AS-i Fertil pumplate paigaldusjuhendid ja väljavõtte

1. a kehtestatud standarditest. Eelnimetatud tõenditest nähtuvalt annab kaevudele või ka pumplatele iseankurduvuse nende pirnikujulisus, mis tagab kaevule mõjuvate maapinnast tulenevate jõudude - maapinna raskus, kaldpinnale mõjuv raskusjõud ja kaevu seinte ja pinnase vaheline hõõrdejõud - vähemalt 1,45 kordse põhjavee poolt avaldatava üleslükkejõu ületamise. Paigaldusjuhendite kohaselt tehakse iseankurduvaid kaeve läbimõõdus 1,5 kuni 4 meetrit. Silindrilised kaevud on paigaldusjuhendi kohaselt ankurdamist vajavad, ühe ankurdamisviisina on ette nähtud betoonist alusplaadi kinnitamine kaevu põhja alla. AS-i Veeseadmed pumpla hinnapakkumisest ja joonisest nähtuvalt oli mahult ja pumpla väliskujult sarnane kolmanda isiku tootega ning selles oli selgelt esile toodud ankurdamise vajadus raudbetoonist ankurdusplaadiga. Plastist vertikaalsete mahutite paigaldamist reguleerivas alates
2. a kehtivas standardis EN 9762 on antud üksikasjalikud juhised, kuidas neutraliseerida pinnasevee üleslükkejõudu ja ankurdada mahutid, tagamaks nende kindlat kohalpüsimist. J Ra kohtus antud ütlustest nähtuvalt oli ta kehtivast standardist teadlik ja sellest oma töös juhindunud. 5 Tsiviilasi nr 2-06-11240 Seega pidi kostjale kui professionaalile olema kehtiva standardi ning erinevate toodete võrdluse ja paigaldusjuhendite põhjal selge, et hageja müüdud pumplad, mis olid silindrikujulised ja mõõtmetelt oluliselt suuremad kui näitena toodud iseankurduvad pumplad, ei ole iseankurduvad ning vajavad pinnasevee olemasolu korral ankurdamist. Kahtluse korral pidi kostja aga erinevate pumplate kohta ulatuslikku teavet omades tundma huvi pumplate ankurdamise vajaduse ja viiside kohta. Asjaolu, et müügileping ei sisaldanud kinnitus- ega ankurdusvahendeid on seletatav sellega, et kostja neid hagejalt 24.08.2004 hinnapäringus ei küsinud. Järelikult on kostja väited, et hageja hinnapakkumise ja pumpla joonise järgi oli tal alust arvata, et tegemist on iseankurduvate pumplatega, vastuolus kogutud tõenditega ja seega paljasõnalised. Kohus ei nõustunud kostjaga, et hageja oli kauba üleandmisel viivituses. Vastupidist tõendab märge saatelehel, kauba hilisem üleandmine toimus seega kostja soovil.

§ 211

lg 1 kohaselt peab müüja ostjale asja vastuvõtmiseks ning valdamiseks, kasutamiseks ja käsutamiseks vajalikud dokumendid lepingus ettenähtud vormis üle andma asja üleandmise kohas ja ajal. Lepingu sõlmimise ajal kehtis EhS § 6 lg 3 redaktsioonis, mis sätestas, et ehitustoote tootja, tema volitatud esindaja või tarnija toote nõuetele vastavuse peab varustama turule lastava ehitustoote informatsiooniga selleomaduste ja kasutusala kohta. Tunnistaja J Ra väitel sai ta pumplate kohta käiva joonise koos hinnapakkumisega ja teised dokumendid alles mais

1. Tunnistaja S Ki ütlustest nähtuvalt nägi ta septembris 2004, kui algas pumplate paigaldamine, 28.09.2004 hinnapakkumist ja jooniseid (tl 59 ja tl 202). Tunnistaja F Ke ütlustest nähtub, et ta abistas kostjat pumplate alla betoonplaatide paigaldamisel novembris-detsembris 2004, kusjuures betoonplaadid kinnitas ta kiilankrutega pumplate all servas oleva pumplast suurema mõõduga plastmassäärise külge. Tunnistajale projektdokumentatsiooni kasutada ei antud, juhised tööks sai ta J Ralt, tunnistaja nägi ühte faksiga saadetud pumpla joonist. J Ra ja S Ki poolt 30.11.2004 allkirjastatud aktist nähtuvalt paigaldas kostja pumplad vastavalt 28.09.2004 hinnapakkumisele ja pumpla joonisele. Seoses pumplate maast üles kerkimisega viitasid nad uute paigaldusjuhendite nõudmise vajadusele. Kostja väited, aktis märgitu ja tunnistaja J Ra ütlused, et pumplate tarnimisel ei esitatud paigaldamisjuhendeid, on ümber lükatud tunnistajate O Oe ja R P ütlustega. Tunnistaja O Oe ütlustega on tõendatud, et pumplate tarnimisel anti kostjale pumpla ja materjali iseloomustus, üldine paigaldusjuhis, joonised ning tehniline pass. Tunnistaja oli esimese pumpla tarnimise juures ning kostjal pretensioone ei olnud. Pumplate ankurduse viisi, kaalu ja suuruse pidi määrama projekteerija, mitte tootja. Tunnistaja väitel küsis ta kostjalt korduvalt projekti, kuid seda ei esitatud, suuliselt soovitas ta pumplad ankurdada. Tunnistaja koostatud oli ka 25.10.2004 kiri, mis sisaldas pumplate tehnilisi andmeid ja üldist paigaldusjuhendit. Tunnistaja ütlustega on tõendatud, et ta edastas selle kostjale faxi või e-kirja teel koos tehnilise passiga. Seoses tekkinud probleemiga andis ta kostjale aastatel 2005 ja 2006 üle lisadokumente. Tunnistajad RP ja O O teadsid öelda, et sügisel 2004 anti J Rale üle pumplaid puudutav dokumentatsioon ning et tehniliste andmeteta ei oleks pumplaid paigaldada saanudki. Tunnistaja RPütluste kohaselt käis ta Salutaguse objektil, kus J R rääkis, et paigaldas raskuseks betoonplaadi pumpla peale, mitte alla, kusjuures kuni seadmete üleskerkimiseni mingeid pretensioone ei esitatud, pärast seda küsis ta tunnistajalt paigaldamise kohta nõu. Tunnistaja väitel taheti tööd teha ülikiiresti ja kulusid kokku hoides. Pumpla jooniselt (tl 59 ja tl 214) nähtub hageja faxi kuupäev 08.09.2004 (tl 59), teiselt jooniselt (tl 202) nähtub kolmanda isiku kirjalike märkuste tegemise aeg - 14.09.
2. Tunnistaja J Ra ütlused teeb ebausaldusväärseks asjaolu, et ta eitas hagejalt ja kolmandalt isikult muude jooniste kui tl 59 asuva joonise saamist, samas kinnitas tunnistaja S K 6 Tsiviilasi nr 2-06-11240 kohtuistungil, et ta nägi septembris 2004 nii seda kui ka tl 202 asuvat pumpla joonist. Kuna tunnistajad S K ja F K ei olnud kostja esindajateks, siis on võimalik, et nad ei olnud teadlikud kõigist J Ra valduses olevatest pumplate juurde kuuluvatest dokumentidest. Seega ei saa kohus pumplate dokumentatsiooni puudutavas osas nende tunnistajate ütlustele omistada lepinguosaliste ütlustest suuremat kaalu. Järelikult on kostja väited, et pumplate tarnimisel ei antud talle üle paigaldusjuhendeid, vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega ja seetõttu mitteusaldusväärsed. Ekspert Lembit Sõmeri kirjaliku arvamusega on tõendatud, et pumplate skemaatilised joonised ja tehnilised näitaja on pumplaid üldiselt iseloomustavad ja piisavad, et koostada pinnaseveetasemega pinnastes pumplate sidumisprojektid. Eksperdi arvates ei pea pumplakomplekti paigaldusjuhend sisaldama juhist, kuidas pinnaseveega pinnastes arvutada välja pumplakompleti paigalduseks vajaliku sidumisprojekti pinnasevee tõstejõu, kuna seda tehakse sidumisprojektiga. Eksperdi arvamusega ja ütlustega kohtuistungil on tõendatud, et kostja eiras pumplate paigaldamisel pumplate asukohas pinnasevete olemasolu, mistõttu kerkisid pumplate komplektid pinnasevee hüdrostaatilisel survel alustelt üles. Selleks, et ankurdada ja määrata konkreetse pumpla ankurdamisvajadus, peavad teada olema pumpla paigalduse asukohas maksimaalse pinnasevee taseme andmed. Ehitusprojekt oli puudustega, kuna selles ei olnud andmeid pinnasevee taseme kohta. Pinnasevee tase väljaselgitamiseks vajalikud insenergeoloogilised ja hüdroloogilised uurimised olid läbi viimata. Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et kostja vastuväited tarnitud kauba puuduste osas, samuti arvete tasumisega viivitamine ei ole põhjendatud. Kostjale tarnitud pumplad vastasid müügilepingus kokkulepitule, kostjale anti sügisel 2004 üle EhS § 6 lg-le 3 vastav informatsioon pumplate omaduste, materjali ja kasutusala kohta ning üldised paigaldusjuhendid. Kostja nõutud pumplate stabiilsusarvutused ei ole ehitustoote informatsiooniks EhS § 6 lg 3 järgi ega kuulu müügieseme dokumentide hulka

§ 211lg 1 mõttes, sest need eeldanuks poolte vahel töövõtulepingu sõlmimist.

Nii hinnapakkumise, müügilepingu kui ka tunnistajate O Oe ja R P ütlustega on tõendatud, et kostja ei tellinud hagejalt stabiilsusarvutusi ei lepingueelsetel läbirääkimistel, müügilepingu sõlmimisel ega pumplate paigaldamisel. Pealegi eeldanuks see andmeid veetaseme kohta pumplate paigaldamise asukohas. Eksperdi ütlustest saab järeldada, et hüdroloogiliste uuringute tegemata jätmise ja pinnasevee taseme andmete puudumise tõttu ei olnudki kostjal võimalik müüjalt ega kolmandalt isikult pumplate stabiilsusarvutusi nõuda. Eelneva põhjal ja tulenevalt

§-dest 100 ja 108 jõudis kohus seisukohale, et hageja ostuhinna tasumise nõue on põhjendatud, tõendatud ja kuulub rahuldamisele täies ulatuses, s.o summas 4746, 09 eurot. Kostjal ei ole

§ 111lg-tel 1 ja 3 põhinevat õigust keelduda ostuhinna tasumisest.

Kuna kohus tuvastas, et hageja lepingut ei rikkunud, s.t tarnis kostjale lepingule vastavad pumplad, ei oma

§ 220

lg-s 1 sätestatud nõuded vaidluse lahendamisel tähendust.

§ 113

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel viivitusintressi arvates kohutuse sissenõutavaks muutmisest. Pooled leppisid 24.05.2005 sõlmitud lepingus kokku viivisemääraks 0,15% tähtaegselt tasumata summalt päevas. 26.01.2011 esitas hageja viivise arvestuse ja nõudesumma uues vääringus ning korrigeeris varasemat viivise arvestust kostja kasuks. Lepinguline viivise määr kohaldub 26.08.2005 arve nr 05153967 summas 1040, 80 krooni ja 29.12.2005 arve nr 05165089 summas 3169, 86 tasumisega viivitamisele, kuna arved on väljastatud peale raamlepingu sõlmimist. 24.11.2004 arvele nr 135376 (tasumata jääk 69 254, 50 krooni) ei rakendu hageja poolt varem esile toodud viivise määr 0,15% tasumata summalt päevas (24.05.2005 sõlmitud ostu-müügi raamlepingu nr 4111 üldtingimuste punkti 5.9 järgi), kuna leping on sõlmitud arve väljastamisest hiljem. 24.11.2004 arve nr 135376 maksetähtaeg oli 08.01.2005, 26.08.2005 arve nr 05153967 7 Tsiviilasi nr 2-06-11240 maksetähtaeg oli 25.09.2005 ja 29.12.2005 arve nr 05165089 maksetähtaeg oli 28.01.

1. Hageja pikendas kahe esimese arve tasumise tähtaega kuni 17.10.
2. Ülaltoodu põhjal koostas hageja viivise arvestuse, mille kohaselt palus hageja kostjalt välja mõista viivist 39 062, 01 krooni ehk 2496, 52 eurot. Kohus on seisukohal, et hageja viivise arvestus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista seega 7242, 61 eurot. Vastuhagi jättis kohus rahuldamata. Kuna kohus tuvastas, et kostjale tarnitud pumplad vastasid müügilepingus kokkulepitule ning sügisel 2004 andis hageja kostjale üle ka EhS § 6 lg-le 3 vastava informatsiooni toodete kohta ja üldise paigaldusjuhendi, siis vastuhagis väidetud kahju eest hageja ei vastuta. Hageja tegevuse ja kostjale kahju tekkimise vahel puudub põhjuslik seos. Pumplate stabiilsusarvutused ei ole ehitustoote informatsiooniks EhS § 6 lg 3 järgi ega kuulu müügieseme dokumentide hulka

§ 211lg 1 mõttes, pealegi ei ole kostja neid hagejalt ega kolmandalt isikult tellinud. Eh

S § 2 lg-st 1, § 3 lg-st 1 ja §-st 49 tulenevalt pidi kostja ehitajana ja peatöövõtjana taotlema projekteerijalt OÜ-lt Maksiprojekt kõigi kuue pumpla sidumisprojekti koostamist või litsentseeritud ehitajana sidumisprojektid ise koostama. Nagu varem märgitud, on eksperdi arvamusega tõendatud, et kostja eiras pumplate paigaldamisel asukohas pinnasevete olemasolu, mistõttu kerkisid pumplate komplektid pinnasevee hüdrostaatilisel survel alustelt üles. Ehitusprojekt oli puudustega, kuna selles ei olnud andmeid pinnasevee taseme kohta. Pinnasevee tase oleks selgunud insenergeoloogiliste ja hüdroloogiliste uurimiste tulemustena, mis olid jäetud läbi viimata. Seega põhjustas pumplate üleskerkimisest ja uuesti maasse paigutamisest tuleneva kahju nende ebaõige paigaldamine, mitte müüdud pumplate omadused, mistõttu oli kahju põhjustajaks kostja kui ehitaja või projekteerija OÜ Maxiprojekt, sõltuvalt nendevahelisest projekteerimisega seotud tööülesannete jaotamisest. Seetõttu ei pidanud kohus vajalikuks analüüsida kahju suurust ja selle kohta esitatud tõendeid. Apellatsioonkaebus Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tervikuna tühistada ning saata tsiviilasi uueks arutamiseks Harju Maakohtusse. Kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse normi ja hindas ebaõigesti tõendeid, mis tõi kaasa kohtuotsuse sisulise ebaõigsuse. Maakohtu otsus on jäänud olulises osas põhjendamata, millega kohus rikkus TsMS § 442 lg-t

1. Kohus on hagi rahuldanud ja vastuhagi jätnud rahuldamata põhjusel, nagu poleks kostja tõendanud, et tarnitud kaubal esinesid puudused ja sellega tekitati kostjale kahju. Maakohus on ekslikult leidnud, et kostjale tarnitud pumplad vastasid müügilepingus kokkulepitule ja kostjale anti sügisel 2004 üle EhS § 6 lg-le 3 vastav informatsioon pumplate omaduste, materjali ja kasutusala kohta ning üldised paigaldusjuhendid. Apellant ei nõustu kohtu poolt tuvastatuga, sest see ei vasta faktilistele asjaolule. Kohus hindas tõendeid valikuliselt, tuginedes eelkõige ekspertarvamusele, mis aga ei olnud pädev. Kostja juhtis kohtu tähelepanu asjaolule, et ekspert ei lähtunud arvamuse andmisel kehtivatest õigusnormidest. Kohus ei arvestanud kostja taotlust jätta eksperdiarvamus tähelepanuta ja tellida uus täiendav ekspertiis. Asjaolu, et kostjale ei esitatud enne pumplate paigaldamist detailset joonist, on tõendatud nii faxi ekspertiisiga, kust nähtub et kostjale saadeti ilma tekstita joonis, samuti tunnistajate (R, K) ütlustega ja hagiavalduses sisalduvaga. Pipelife Eesti AS telefoni teel antud juhised ei tõenda korrektsete paigaldusjuhiste saamist koos tarnitud toodetega. Pealegi ei vastanud maikuus 2005 üleantud paigaldusjuhised pumplate tegelikele omadustele, sest 200mm ankurdusplaat ei olnud piisav. Ehituspäeviku lehed näitavad, et osa pumplad kerkisid ka selle plaadiga üles, mistõttu ei saa kostja olla süüdi selles, et pumplad maa seest üles kerkisid. Kostja rõhutab, et kuni tänaseni ei ole Pipelife Eesti AS väljastanud pumplate paigaldusjuhendit, mis garanteeriks seadme püsivuse. 8 Tsiviilasi nr 2-06-11240 Kohtuotsusest nähtuvalt lähtus kohus eelkõige eksperdiarvamusest ja neist tõenditest, mis seda arvamust toetasid. Iseenesest on selline lähenemine arusaadav, kuna tegemist on spetsiifilist valdkonda käsitleva vaidlusega, kuid kohus oleks pidanud siiski arvestama kõiki tõendeid ja õiguslikke hinnanguid. Tuginedes vaid eksperdiarvamusele, mille pädevuse kostja kahtluse alla seadis, rikkus kohus menetlusõiguse norme. Kohus on tõendeid (s.h tunnistajate ütlusi) käsitlenud valikuliselt ja jätnud tähelepanu kostja esindaja kohtukõnes esitatud kokkuvõtte menetlusest. Kui kohus neid seisukohti ei arvesta, siis tulnuks märkida, miks ta nendega ei nõustu. Apellandi arvates on kohus põhjendamatult eelistanud hageja seisukohti tema omadele ning tuginenud ebapädevale eksperthinnangule. Hinnapäringut tehes lähtus kostja sellest, et iga ettevõte pakub välja pumplad, mis vastavad ehitusseadusele ja pumplate kohta kehtivatele standarditele: pumplad kui ehitustooted peavad pärast paigaldamist garanteerima ehitise püsivuse. Nimetatud hinnapäring oli piisava informatsiooniga ja andis pumplate valmistajale vaba võimaluse erineva konstruktsiooniga pumplate pakkumiseks. See, kas pumpla on iseankurduv või mitte, ei omanud päringu esitamise ajal tähtsust, tähtsust omas see, et seda saab kasutada. OÜ Sanistal pakkumisest saadava informatsiooni kohaselt võis järeldada, et pumpla on paigaldamise järgselt vahetus kontaktis pinnasega (on pinnaserõhule ja vibratsioonile vastupidav, mis tähendab, et kontaktis pinnasega peab pumpla vastu selle rõhule ega muutu kumeraks). Pinnasega saab kontaktis olla vaid siis, kui vahel ei ole betoonist alusplaati. Ka puudus pakkumises märge, et kinnitusvahendiks tuleb paigaldada täiendav lisaraskus. Samuti kinnitas pakkumine, et pumpla detailidele lisanduvad muud tarvikud. Seega tulenes pakkumisest, et pumpla tarnitakse komplektsena. Hageja poolt lisatud joonis näitas, et pumpla paigaldatakse otse killustikule. Sellelt ei nähtunud kinnitusvahendina betoonplaati. Betoonplaat ei ole täiendav vundament, mida ehitaja paigaldab, vaid pumpla osa ehk kinnitusvahend, mida ankurdatav pumpla pinnases püsimiseks vajab. Väär on kohtu seisukoht, et pinnaseveetaseme uuringud oleks pidanud teostama projekteerija, tegelikult peavad pumpla tootjad ise arvestama maksimaalse vee tasemega. Põhjavee taset loetakse Eestis maa-aluste ehitiste projekteerimisel ja vastavate ehitistoodete püsivuse arvutamisel alati maapinna tasemega võrdseks või siis teatud kõrgvaruga maapinna tasemest kõrgemaks. Projekti seisukohast ei ole oluline, kas pumpla on ankurduv või mitte. Seega on vale kohtu seisukoht, et kostja oleks pidanud hagejat teavitama pinnasevee tasemest, vastasel juhul on ta kahju tekkimises ise süüdi. Kohus ei pööranud tähelepanu tõendile, millest nähtuvalt arvestas pumpla tootja pinnasevee maksimaalse tasemega (04.05.2005 kiri), mistõttu oleks hageja pidanud tarnima kostjale ka vastavad tooted. Kohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme. Maakohus on otsuses küll loetlenud mitmeid erinevaid ehitusseaduse paragrahve, kuid ei ole neid õigesti kohaldanud. Samuti on kohus jätnud tähelepanuta kostja viidatud standardid, tuginedes valele ehitusstandardile, mis antud asjas ei kehti. Ehitusseadus ja reoveepumplate kohta käivad standardid ei näe ette, et on lubatud turustada nõuetele mittevastavat ehitustoodet. Reoveepumpla on ehitustoode EhS § 5 järgi ning EhS § 6 lg 1 kohaselt võib ehitustoodet turustada, kui see ehitisse püsivalt paigaldatuna vastab EhS § 3 lg-tes 2-7 sätestatud nõuetele. Seega oleks pidanud OÜ Sanistal turustama pumplaid kui ehitustooteid, mis oleksid olnud püsivad pärast paigaldamist. EhS § 6 lg 3 kohaselt peab ehitustoote tootja või tarnija turule lastud toote varustama informatsiooniga selle omaduste ja kasutusala kohta. EhS § 7 lg 1 kohaselt peab ehitustoote nõuetele vastavust tõendama tootja või tarnija. Reoveepumplate kohta on olemas standardid (EVS-EN 12050-1:2001, EVS-EN 120502:2001 ja EVS-EN 12050-3:20001), mis kehtivad alates
2. a ja on olemuselt kohustuslikud, kuid millest ekspert ega kohus ei juhindunud. Viidatud ehitusstandard EN 976-2 ei ole asjassepuutuv, kuna reguleerib teistsuguste objektide paigaldust ehk allmaamahutite küsimusi. Ekspert ja seetõttu ka kohus on võrdsustanud mahutid ja pumplad, mis ei ole aga identsed tooted. 9 Tsiviilasi nr 2-06-11240 Standardite kohaselt peavad reoveepumplaga kaasnema kinnitusvahendid, mis takistavad paigaldatud pumpla pöördumist või ujumist. OÜ Sanistalil ei olnud ankurduspolte ja teisi kinnitusvahendeid, sealjuures lisaraskust betoonplaati pumplatega kaasas. Betoonplaati saab nimetatud normide kohaselt käsitleda kinnitusvahendina. Reoveepumpla paigaldamine peab nimetatud standardite kohaselt toimuma vastavalt tootjapoolsetele kirjalikele juhistele. Juhisteks võib antud asjas lugeda OÜ Sanistal hinnapakkumises toodud informatsiooni (pinnarõhule ja fibratsioonile vastupidav põhi) ja tema poolt väljastatud paigaldusjoonist, kust ei nähtunud betoonplaati ega kinnitusvahendeid. OÜ Sanistal hinnapakkumises ei olnud ühtegi viidet, et tegemist on nõuetele mittevastava ehitustootega, mille kohaselt peab ostja hakkama seda enne paigaldamist ümber ehitama: paigaldama pumpla stabiilsust tagavad kinnitusvahendid, s.o kinnituspoldid ja lisaraskuseks betoonplaat. OÜ Sanistal ja ekspert Lembit Sõmeri väide, et OÜ Monoliit oleks pidanud hakkama välja töötama kolmanda isiku poolt toodetud ehitustoodetele paigaldusjuhendeid, on vastuolus EhS § 6 lg-ga
3. Pealegi ei oleks OÜ Monoliit saanud teha pumplate püsivusarvustusi ja koostada vastavaid paigaldusjuhendeid, kui tal puudusid vastavad andmed, s.o pumpla kaal, pumpla täpsed mõõdud, plastkorpuse omadused, plastkorpuse materjali tugevus tõmbele, tugevus paindele, survetugevus, materjali rebenemiskindlus jne. Arusaamatu on seisukoht, et OÜ Monoliit oleks pidanud hakkama toodetele puurima uusi avasid betoonplaadi paigaldamiseks (sellega oleks rikutud toote garantiilised õigused ja pumpla veepidavus). Kui kahju on tekkinud müüja poolt edastatud puudulikust teabest asja paigaldamise kohta tingitud ebaõigest paigaldamisest, loetakse see vastavalt

§ 217lg-le 5 võrdseks asja lepingutingimustele mittevastavusega.

OÜ Monoliit teadis pumplaid paigaldades, et ta toimib õigesti, kuna paigaldab iseankurduvaid pumplaid. Küsimus ei olnud paigaldamises, vaid asja mittevastavuses lepingutingimustele, mis on selgunud pärast paigaldamist. Kohus oleks pidanud kõiki neid asjaolusid analüüsima. Seetõttu on apellant jätkuvalt seisukohal, et tal on

§ 111

lg-test 1 ja 3 tulenevalt õigus keelduda ostuhinna tasumisest, ning kuna hageja vastutus on otseselt seotud kostjale kahju tekkimisega, siis on kostjal õigus

§ 127lg 4 alusel kahju hüvitamist nõuda.

Kuna kohus on asunud ekslikult seiskohale, et hageja ei ole kostjale kahju tekitanud, siis ei ole kohus kahju suurust ja põhjendatust ka analüüsinud, mistõttu tuleb asi saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Sanistal OÜ vastus kaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kaebusele lisatud tõendid vastu võtmata. Kaebuses sisalduvad väited ei anna põhjust kohtuotsuse tühistamiseks. Kuidas saavutada konkreetses paigalduskohas pumpla stabiilsus hüdrostaatilise üleslükkejõu vastu, pidi kostja majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isikuna ise teadma. Reoveepumpla rajatisena on ehitis ning seetõttu peab olema projekteeritud ja ehitatud hea ehitustava ning ehitamist ja ehitisprojekti käsitlevate õigusaktide kohaselt. Kohus märkis õigesti, et sidumisprojekti ei olnud hagejalt tellitud ning hageja sellega ei tegelegi. Apellant käsitleb tõendeid ebaõigesti, tõlgendades kolmanda isiku 04.05.2005 kirja kontekstiväliselt (tl 62). Pipelife Eesti AS seisukoht Kolmas isik ei nõustu apellatsioonkaebuse seisukohtadega ning palub jätta kaebus rahuldamata. Hageja poolt esitatud uute tõendite esitamine ei ole põhjendatud. Apellant on esitanud kohtule eksperthinnangu, mis sisuliselt annab õigusliku hinnangu esimese astme kohtu otsusele. Õiguslikud hinnangud on ka Tehnilise Järelevalve Ameti kirjad, mida TsMS § 229 alusel ei saa samuti käsitleda kohtumenetluses tõenditena. Ringkonnakohtu otsuse põhjendus 10 Tsiviilasi nr 2-06-11240 Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ta neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium alljärgmist. Maakohus ei rikkunud asja menetlemisel ja otsuse langetamisel protsessiõiguse norme. Kohus hindas tõendeid õigesti, tehes seda piisava põhjalikkusega ja vastavuses TsMS §-ga 232. Maakohtul ei olnud alust teha ulatusliku tõendusmaterjali põhjal järeldust, et hageja tarnitud pumplad ei vastanud kokkulepitud tingimustele. Kohus on õigesti leidnud, et hageja tasunõue oli muutunud sissenõutavaks ja kuulus rahuldamisele (hageja 26.01.2011 menetlusdokumendist nähtuvalt pikendati arve tasumise tähtaega ühepoolselt kuni 17.10.2005). Seadusjärgse viivise väljamõistmine alates 18.10.2005 oli seega samuti põhjendatud. Lisaks kirjalike tõendite põhjalikule uurimisele on maakohus hinnanud ja analüüsinud igakülgselt ka tunnistajate ütlusi. Kohus tuvastas vaidlusaluse müügilepingu sisu ja poolte kokkulepitud tingimused õigesti. Hinnapäringusse olid märgitud üldised nõuded pumplatele ning paigaldus- ja hooldusjuhendi ning pumplate jooniste esitamise nõue. Hinnapäringu põhjal ei saanud järeldada, et kostja oleks seadnud selles hagejale tingimusi, mis võimaldaksid hiljem väita, et kostja sooviks oli saada konkreetsel viisil paigaldatavad pumplad. Päring ei sisaldanud ka mingeid täiendavaid andmeid (pinnase koostise, pinnasevee kohta), millest hageja oleks võinud eelmärgitud soovi järeldada. Maakohus märkis õigesti, et hinnapäringus ei nõutud stabiilsusarvutusi. Kostja hinnapäringut saab seega pidada lepingueelseks läbirääkimiseks

§ 14

mõttes, millele vastuseks tegi hageja 28.09.2004 kostjale hinnapakkumise (

§ 16tähenduses), millega kostja nõustus.

Hinnapakkumises puuduvad viited tarnitavate pumplate kinnitus- ja ankurdusvahenditele, paigaldamisjuhenditele ja stabiilsusarvutustele. Tõendite põhjal on maakohus õigesti tuvastanud, et paigaldusjuhend ja joonis anti kostjale üle enne pumplate tarnimist. Asja materjalist nähtuvalt suhtlesid kostjaga nii hageja kui kolmas isik, enne pumplate paigaldamist täiendavaid juhiseid kostja hagejalt ei nõudnud. Apellant on jätkuvalt seisukohal, et ka mais 2005 saadud dokumendid ei võimalda järeldada, et hageja oleks lepingut nõuetekohaselt täitnud: need ei sisalda informatsiooni pumpla püsivust tagava kinnistusvahendi mõõtmete ja kaalu kohta. Kolleegium sellega ei nõustu. Kohtule esitatud tõendite põhjal ei ole alust teha järeldust, et hageja oleks oma kohustust rikkunud, millest tulenevalt võiks kostja kohaldada tema poolt viidatud õiguskaitsevahendeid. Lepingu sõlmimisel ei võtnud hageja endale kohustust teostada vastavaid arvutusi. Pealegi ei ole kostja ka väitnud, et ta oleks hagejale selleks vajalikud andmed üle andnud. Seetõttu on põhjendamatu ka apellandi etteheide, et kohus ei arvestanud reoveepumplate kehtivaid standardeid. Nõustudes küll väidetega, et reoveepumpla vajab paigaldamiseks kinnitusvahendeid, mis takistaksid paigaldatud pumpla pöördumist (nii ankurduspolte ja muid kinnitusvahendeid kui betoonplaati), ei saa nende puudumist pidada hageja süüks. Kostja neid hagejalt ei ostnud. Sellest ei ole aga võimalik järeldada, et tegemist oli nõuetele mittevastavate toodetega. Tarnitud pumplate omaduste suhtes ei olnud kostjal muid etteheiteid, kui et puudusid korrektset paigaldamist võimaldavad juhendid. Kostja ei ole varem väitnud, et hageja oleks pidanud tarnima pumplad koos betoonplaatidega. Väide, et pumpla paigaldajal puudub õigus puurida selle alumisse serva kinnitusvahendite jaoks avasid, sest sellega rikutaks toote garantiilisi õigusi ja veepidavust, ei ole kooskõlas toimiku materjaliga. Pumpla alumises osas on kinnistusvahendite paigaldamiseks ääris. Maakohus kohaldas materiaalõiguse norme õigesti, apellandi vastupidine käsitlus ei ole kooskõlas menetluses tuvastatud asjaoludega. Müügilepingu sõlmimisel tegutsesid mõlemad pooled oma majandustegevuses, millest tulenevalt on kostja kui ostja suhtes kõrgendatud nõuded (

§ 76lg 4 järgi eeldatakse, et kohustus täideti kohaselt).

Kostja puhul on tegemist veevarustuse ja 11 Tsiviilasi nr 2-06-11240 kanalisatsioonitööde ning vastavate tööjooniste koostamise alal tegutseva professionaalse ettevõttega. Pumplate vastuvõtmisel ja enne nende paigaldamisele asumist ei esitanud kostja hagejale mingeid pretensioone. Kostja väide, et ta pidas pumplaid nn „ankurduvateks“ ega vajanud seetõttu juhendamist, võib olla küll õige, kuid lepingu sõlmimist kinnitavate dokumentide ja muude tõendite põhjal ei olnud objektiivset alust teha sellist järeldust. Seetõttu ei ole võimalik ka väita, et hageja ei ole täitnud

§ 211

lg 1 järgset kohustust anda üle seadme kasutamiseks vajalikud dokumendid, millest tulenevalt oleks kostjal õigus keelduda ostuhinna tasumisest (

§ 111lg 1).

Pealegi ilmneb kostja enda selgitusest ja kohtule esitatud tõenditest, et vaidlus on pigem üleantud dokumentide sisus, mitte selles, et seadme kohta ei oleks teavet üldse antud. Nii on kostja väitnud, seda ka kaebuses, et tõest informatsiooni, mille järgi saaks pumplaid püsivalt paigaldada, ei ole ta saanud. Paigaldusjuhendite saamist kinnitab ka OÜ Monoliit ja OÜ Projektikeskus esindajate allkirjadega (J R ja S K) 30.11.2004 koostatud akt (tl 73, I köide), mille kohaselt tuli hagejalt nõuda uued pumplate paigaldusjuhendid. Kolleegium ei nõustu kaebuse väitega, nagu oleks maakohus otsuse tegemisel tuginenud eelkõige eksperdiarvamusele (väidetavalt ebapädevale). Kohus on arvestanud kõiki tõendeid kogumis, eelistamata neist ühtki. Kohtul ei olnud alust jätta nimetatud arvamust kõrvele. Maakohus rahuldas kostja taotluse ja võimaldas esitada eksperdile täiendavaid küsimusi. Asjaolu, et eksperdiarvamuses on viidatud mahuteid käsitlevale standardile, ei muuda arvamust tervikuna ebaõigeks. Praeguse vaidluse aluseks olevad asjaolud ei ole oma olemuselt nii keerukad, et kohtul ei olnud võimalik talle esitatud tõendite põhjal neid õigesti tuvastada. Kohus tuvastas õigesti, et hageja tarnis kostjale seadmed, mis kostja temalt tellis. Apellant märgib kaebuses õigesti, et tarnitavad pumplad pidid vastama kehtivale standardile ja garanteerima pärast paigaldamist ehitise püsivuse. See, et hinnapakkumine kinnitusvahendeid ei sisaldanud, ei tähenda, et pumplate paigaldamisel neid ei vajatud. Kohtul ei olnud põhjust kahelda tunnistaja R P ütlustes (kes lahkus hageja ettevõttest töölt veebruaris 2005, kuid käis vaidlusaluse küsimusega seoses objektil kohal veel ka kevadel 2005), sest olulises osas oli see kooskõlas teiste tõenditega. Tunnistaja kinnitas, et betoonplaadi paigaldamisest oli kostja projektijuht J Raga juttu korduvalt, seda ka enne kui hakati pumplaid paigaldama, hiljem olevat R küll öelnud, et ta ei pannud betooni pumpla alla, vaid pumpla peale raskuseks, see jutuajamine olevat toimunud enne aasta lõppu

§ 219

lg 1) ning selgitama, kas tootel on kaasas kasutusjuhend, mille põhjal oleks tal võimalik pumplaid ehitatavasse rajatisse paigaldada. Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja esimese astme kohtu otsuse muutmata, siis tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 jäävad ka apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda. 12 Tsiviilasi nr 2-06-11240 Ü. Jänes I. Sidok A. Tänav 13