) §-dest 96 ja 97 tulenevalt on vanemad kohustatud andma ülalpidamist oma alaealisele lapsele. Vastavalt
lg-le 1 määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Sama paragrahvi teise lõike järgi arvestatakse ülalpidamise kindlaksmääramisel õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi.
lg-d 1 ja 2 sätestavad, et ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) ning alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (
Hageja soovib kostjalt elatise väljamõistmist 200 eurot kuus. Hageja igakuised kulutused on toidule 150 eurot, transpordile 7 eurot, kommunaalkuludele 50 eurot, riietele ja ja jalatsitele 70 eurot, ravimitele 10 eurot, meelelahutusele 25 eurot, spordile 25 eurot, tantsustuudiole 3 eurot, mobiiltelefonile 10 eurot, kokku 350 eurot. Kostja on nõus maksma hagejale elatist 170 eurot kuus. Kostja aktsepteerib kulutusi toidule 120 euro, riietele ja jalatsitele 40 euro, meelelahutusele 20 euro, ravimitele 10 euro ja spordile 25 euro ulatuses. Transpordikulude 7 euro osas kostja vastuväiteid esitanud ei ole. Kostja ei nõustu kommunaalkuludega 50 eurot ning kulutustega mobiiltelefonile 10 eurot ja tantsustuudiole 3 eurot, kuivõrd nimetatud kulud on hageja poolt tõendamata. Samuti ei pea kostja mõistlikuks hageja toidukulu 30 euro ulatuses. Kostja arvates võivad hageja kulutused olla 290 eurot. Hagiavalduse ja hageja poolt esitatud täiendavate menetlusdokumentide ja avalduste alusel saab üheselt järeldada, et hageja oli teadlik sellest, et temal tuleb kohtu ette tuua asjaolud, mille alusel saab kohus jõuda veendumusele, et hageja vajadused ja vajaduste rahuldamiseks minevad kulutused on sellised, mis võimaldavad välja mõista elatise suuruses 200 eurot. Samuti oli hageja teadlik, et kostjapoolse omaksvõtu puudumise korral lasub tal ka vastavate asjaolude tõendamise kohustus. Kostja on möönnud, et hageja igakuised kulutused võivad olla 290 eurot. Kostja on nõustunud kuludega summas 215 eurot (s.o toit 120 eurot, transport 7 eurot, riided ja jalatsid 40 eurot, ravimid 10 eurot, meelelahutus 20 eurot, sport 25 eurot). Kostjapoolne omaksvõtt puudub aga hageja toidukulule 30 euro ulatuses, kommunaalkulutustele 50 eurot, riietele ja jalatsitele 30 euro ulatuses, meelelahutusele 5 euro ulatuses ning kulutustele tantsustuudiole 3 eurot ja mobiiltelefonile 10 eurot. Kohus leiab, et lapse toitumine, riietumine, kooliskäimine ja haigestumisel ravimite või haiguste profülaktikaks ennetavate vahendite kasutamine on üldteada asjaolu, mida hageja ei pea täiendavalt tõendama ja tehtavate kulutuste suurus 3
Vanemate varalist seisundit ülapidamise suuruse määramisel kehtiva seaduse järgi ei arvestata. Vastupidi,
lg 2 esimese lause järgi ei vabane vanemad varalise seisundi tõttu oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Siiski tuleneb
lg 2 teisest lausest, et kui vanem on olukorras, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma lapsele ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Erandlikult võib kohus mõjuval põhjusel
lg 2 kolmanda ja neljanda lause järgi elatise suurust vähendada ka alla alammäära, eelkõige kui vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel selles suuruses osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Selliseid asjaolusid, mis annaks alust
Kostja ei tuginenud sellele, et elatis tuleks välja mõista alla seaduses sätestatud alammäära. Kostja on nõustunud hageja kulutustega 290 eurot kuus ning on nõus maksma elatist igakuiselt summas 170 eurot. Hageja on väitnud, et JV ja kostja vahel oli sõlmitud suuline kokkulepe, et kostja maksab lapse ülalpidamiseks iga kuu umbes 300 eurot ning alates juulist 2011.a ei täida kostja kokkulepet. Puudub vaidlus, et JV ja kostja kooselu lõppes juuni lõpus 2011.a. Kostja väidab, et alates juulist 2011.a tasus ta vabatahtlikult hageja ülalpidamiseks igakuiselt 150 eurot ning enne juulit 2011.a makstud raha JV oli mõeldud oma perekonna ülalpidamiseks. Hageja on oma väidete tõendamiseks esitanud ema pangakonto väljavõtte perioodil 01.01.2011-28.06.2011 (t lk 19-21). Pangakonto väljavõttest nähtuvalt on kostja kandnud JV2011.a jaanuaris kokku 220 eurot, veebruaris 180 eurot, märtsis 40 eurot, aprillis 350 eurot, mais 300 eurot, juunis 300 eurot. Nimetatud perioodil tehtud ülekannete selgitusteks on märgitud „vqrg“, 25.04.2011 ülekande selgituseks on märgitud „perevod“. Kohus on seisukohal, et kõnesolevad ülekanded ei tõenda kokkuleppe olemasolu. Need ülekanded on tehtud hageja vanemate kooselamise ajal. Kostja on kokkuleppe olemasolu ka eitanud. Kohtule on 06.06.2012.a saadetud JV konto väljavõttest üks lehekülg (periood 01.09.201127.10.2011). Hageja on 13.06.2012.a kohtuistungil selgitanud, et soovib selle konto väljavõttega tõendada, palju kostja maksis elatist (t lk 113). Kohus leiab, et hageja ei pea tõendama, palju kostja on vabatahtlikult elatist maksnud, seda peab tegema kostja ise. Asja 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.