Obsah (5)

§ 6§ 28§ 82§ 1§ 8

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Margo Klaar ja Fred Fisker Otsuse tegemise aeg ja koht 23. aprill 2012.

) § 82 alusel

1. aprillil
2. a. juhatuse liikme L Ve aadressile ning kuigi ka see kiri tagastati üle hagejale, ilma et oleks kostjale üle antud, on hageja teinud kõik mõistlikult võimaliku, et kostjale teade edastada. Lisaks sellele, et hageja töötas faktiliselt kostja juures, eksisteeris pooltevaheline töölepinguline suhe ka

§ 6lg.

1 p. 3 alusel, kuna kostja oli üle võtnud OÜ Harrival ettevõtte. Kostja on võtnud OÜ-lt Harrival üle kogu ettevõtte tegevuseks vajaliku põhivara ja õigused, sealhulgas äriruumide üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused, olulisemad tarkvara kasutamise litsentsid, samuti muud varad. Lisaks on OÜ Harrival võõrandanud kostjale kinnistu. Kostja on üle võtnud ka OÜ Harrival töötajad, teiste seas nn. võtmetöötaja A Ui, samuti OÜ Harrival olulised kliendid. Peale selle on OÜ Harrival ja kostja majandustegevused sarnased, nende aadressid ja kontaktandmed on kattuvad ning neil on samad juhatuse liikmed ja osanikud. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Puhkusehüvitise, lõpparve kinnipidamise hüvitise ja töölepingu lõpetamise hüvitise nõuded on aegunud. Tööandja ettevõte ei ole kostjale üle läinud. OÜ-s Harrival ei ole organisatsiooniliselt iseseisvaid osi. Seega saab ettevõtte üleminekust rääkida vaid juhul, kui läks üle varakogum tervikuna. OÜ Harrival vara müük oli põhjustatud ettevõtte vajadusest hankida käibekapitali. Ruumide rendileping lõpetati seoses tegevuse üleviimisega teistesse ruumidesse. A U ei ole kunagi töötanud kostja juures, vaid ta töötab OÜ-s Harrival. Kostja ei ole üle võtnud OÜ Harrival olulisi kliente. Üle on võetud üksnes paari lepingu täitmine. Ettevõtte üleminekut ei tõenda ka see, et kostja ja OÜ Harrival tegevusalad on sarnased. Mõlemad ettevõtted on tegutsenud samadel aladel samade juhatuse liikmetega 10 aastat. OÜ-l Harrival oli

1. a. lõpu seisuga vara 5.294.408 krooni ja
2. a. käive oli 768.831 krooni. Ettevõttel oli 5 töötajat, kellele maksti palka 1.150.138 krooni.
3. a. novembri seisuga oli OÜ Harrival viimase viie kuu käive 683.708 krooni, ettevõttel on 6 töötajat. Seega on OÜ Harrival ettevõte jätkuvalt tegutsev. Hageja on pidanud kuni
4. novembrini
5. a. tööandjaks OÜ-d Harrival, mida tõendab see, et ajavahemikul
6. maist kuni
7. oktoobrini
8. a. on hageja esitanud OÜ Harrival juhatusele 4 puhkuseavaldust ning
9. novembril
10. a. esitas OÜ Harrival hagejale 3 töölepingu lõpetamise avalduse, millel on hageja allkiri. Ka tõendid, millest nähtub, et hageja on esindanud kostjat, ei tõenda, et hageja oleks kostjaga olnud töölepingulises suhtes. Nimelt tegutses OÜ Harrival kostja alltöövõtjana ning kuna kõik lepingud olid sõlmitud kostja nimel, osutus mõnikord vajalikuks volitada hagejat tegema mõningaid toiminguid kostja nimel. Esimese astme kohtu otsus
11. detsembri
12. a. otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Pooltel puudub vaidlus selles, et alates
13. augustist
14. a. hakkas kostja üürima ruume, mida seni üüris OÜ Harrival. Kostja ei vaidlustanud hageja väidet, et kostja on OÜ-lt Harrival üle võtnud tarkvara kasutamise litsentse. Esitatud tõenditest selgub, et OÜ Harrival on müünud kostjale
15. a. jooksul erinevat vara 1.690.300 krooni eest ning lisaks eeltoodule veel kinnistu. Samuti on esitatud kaks lepingut, mille kohaselt kostja on võtnud üle OÜ Harrival kahest töövõtulepingust tulenevad kohustused. Kuni
16. juunini
17. a. kehtinud äriseadustiku (ÄS) § 5 lg. 1 sätestas, et ettevõte on selle seaduse tähenduses majandusüksus, mille kaudu ettevõtja tegutseb. Ettevõte koosneb asjadest, õigustest ja kohustustest, mis on määratud või olemuselt peaksid olema määratud ettevõtte tegevuseks. Hageja ei ole tõendanud oma väidet, et OÜ Harrival ettevõte läks kostjale üle. OÜ Harrival
18. a. majandusaasta aruandest selgub, et OÜ Harrival majandusaasta käive oli 768.831 krooni ja keskmiselt töötas seal 5 inimest. Samuti selgub majandusaasta aruandest, et OÜ-l Harrival on varasid 5.294.408 krooni väärtuses. Samuti nähtub OÜ Harrival käibedeklaratsioonidest, et OÜ Harrival käive on olnud perioodil
19. a. juunist novembrini 683.708 krooni. Lisaks selgub e-maksuameti väljavõttest (
20. a. oktoobri seisuga), et lisaks juhatuse liikmetele on OÜ-s Harrival tööl kolm töötajat. Ebaõige on hageja väide, et OÜ Harrival töötaja A U on läinud tööle kostja juurde. Eelmärgitud emaksuameti väljavõttest selgub, et A U töötab OÜ-s Harrival. Lisaks nähtub kostja
21. a. majandusaasta aruandest, et
22. a. kostjal töötajaid ei olnud. Kuigi
23. a. on OÜ Harrival võõrandanud kostjale osa varast ning üle andud kahest lepingust tulenevad kohustused, ei tähenda see, et OÜ Harrival ettevõte oleks kostjale üle läinud. Nagu eeltoodust selgub, ei ole OÜ Harrival võõrandanud kogu vara. Ka OÜ-le Harrival endale on jäänud vara olulises osas. Samuti nähtub käibeandmetest, et OÜ Harrival jätkab majandustegevust. Eeltoodust tulenevalt on tõendamata hageja väide, et OÜ Harrival ettevõte on läinud üle kostjale. Samuti on tõendamata hageja väide, et ta töötas alates
24. veebruarist
25. a. faktiliselt kostja juures. Hageja on esitanud kohtule kostja
26. juuli
27. a. hinnapakkumise, mille on allkirjastanud hageja. Samuti on esitatud Valingu Mõis AS-i ja kostja vahel
28. veebruaril
29. a. sõlmitud tööettevõtuleping, kus kostja esindajaks tööde teostamisel on märgitud hageja. Asja materjalides on ka OÜ Jaotusvõrk teenuste osutamise aktid, milles on kostja esindajaks märgitud hageja. Lisaks on asja materjalides ka volikiri, milles kostja volitab hagejat esindama ennast AS-i Elion Ettevõtted esindustes projektide kooskõlastamisel. Kostja on seda selgitanud sellega, et OÜ Harrival tegutses kostja alltöövõtjana ning kuna kõik lepingud olid sõlmitud kostja nimel, osutus mõnikord vajalikuks volitada hagejat tegema mõningaid toiminguid kostja nimel. Kuigi nendest tõenditest nähtub, et hageja on teinud kostja nimel toimingud, ei tõenda see seda, et poolte vahel oli töösuhe. E-maksuameti väljavõttest selgub, et OÜ Harrival on maksnud hagejale töötasu
30. a. jaanuarist kuni maini, samuti juulis ja oktoobris. Ka hageja ise on pidanud
31. a. OÜ-d Harrival oma tööandjaks. Seda tõendab asjaolu, et hageja on esitanud
32. novembril
33. a. OÜ-le Harrival töölepingu lõpetamise avalduse, samuti on hageja esitanud OÜ-le Harrival
34. a. jooksul neli puhkuseavaldust. Seega on tõendamata hageja väide, et ta töötas alates
35. veebruarist
36. a. kostja juures. 4 Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohus on ekslikult hinnanud hageja nõude aluseks olevaid tõendeid ja kostja poolt esitatud tõendeid. Hageja on töövaidluskomisjonile esitatud avaldusele lisanud kostja juures töötamist tõendavad dokumendid. Hageja pangakonto väljavõtted tõendavad, et kostja juhatuse liige L V on maksnud hagejale töötasu. Vaatamata sellele, et L V on ka OÜ Harrival juhatuse liige, on tõendil kajastuvad palgamaksed käsitletavad tasu maksmisena kostja juures töötamise eest, kuna hageja teostas nimetatud perioodil tööülesandeid reaalselt kostjale, mitte OÜ-le Harrival. Asjaolu, miks kostja ja OÜ Harrival juhatus deklareerisid palga tasumise just OÜ-st Harrival, aga mitte kostjalt, on põhjendatav ettevõtte üleminekuga ning sooviga jätta maksukohustused OÜ Harrival kanda. Töövõtuleping nr. L0802D tõendab, et kostja on oma allkirjaga lepingul kinnitanud, et hageja töötas kostja juures ning et hageja oli kostja projektijuht. Samuti tõendavad avalduse lisad 3 ja 5 tööülesannete täitmist just kostja juures. Volikiri tõendab samuti, et kostja juhatuse liige on oma allkirjaga kinnitanud, et hageja on kostja projektijuht, et hageja täitis oma tööülesandeid kostja juures ja et kostja oli hageja tööle lubanud ning andnud hagejale vastavad tööülesanded. Maakohus ei ole tõendeid piisavalt analüüsinud, vaid on piirdunud tõendite loetelu esitamisega ja lähtunud otsuse tegemisel kostja lepingulise esindaja seletustest. Kohus on otsuse põhjendavas osas viidanud vaid ÄS § 5 lõikele 1 ega ole asja lahendamisel lähtunud kuni
37. juunini
38. a. kehtinud

-st.

1. novembri
2. a. teatest töölepingu lõpetamise kohta on üheselt järeldatav, et teate töölepingu lõpetamise kohta on hagejale esitanud OÜ Harrival ja kostja juhatuse liige L V ning hageja on dokumendil kinnitanud oma allkirjaga selle kättesaamist
3. novembril
4. a. Seega ei olnud dokumendi esitajaks mitte hageja, nagu märgib maakohus vaidlustatavas otsuses, vaid kostja ja OÜ Harrival juhatuse liige L V. Teade kinnitab kaudselt hageja seisukohti ettevõtte ülemineku kohta, kuna kostja juhatuse liige kinnitab ka nimetatud teates, et töö korraldatakse ettevõttes ümber. Hageja on tõendanud, et ta on kostja juures faktiliselt tööülesandeid täitnud, kostja on ta tööle lubanud ja tasunud töötasu. Poolte vahel töölepingulise suhte puudumise tõendamise kohustus lasub kostjal, mitte hagejal.

§ 28lg.

2 kohaselt on töötaja tegelikult tööle lubamine võrdsustatud töölepingu sõlmimisega sõltumata töölepingu vormistamisest. Hageja ja kostja töölepingulised suhted algasid veebruaris 2008. a., mil kostja andis hagejale tööülesanded ning hageja asus neid täitma, täitis neid töölepingu kestuse ajal ning hageja ja kostja töösuhe lõppes

§ 82alusel 27.

aprillil

1. a. Kostja ei ole tõendanud, et hageja ja kostja vahel olnud õigussuhted oleksid üheselt määratletavad mõne muu kui töölepingulise suhtena. Maakohus ei ole otsuses kostja poolt hageja tööle lubamist ja hageja tööülesannete täitmist ja palga tasumist kostja poolt ammendavalt käsitlenud. Kostja väited, et hageja töötamist kostja juures välistasid hageja töölepingulised suhted OÜ-ga Harrival, aga samuti, et kuna töövõtulepingud olid kõik kostja nimel (mis täiendavalt kinnitab hageja seisukohta ettevõtte ülemineku kohta) ja kostja pelgalt volitas hagejat ennast esindama, hageja täitis kostja tööülesandeid aga mõne muu õigusliku suhte alusel, ei vasta tõele. Hageja põhiliseks tööülesandeks kostja juures (ja ka OÜ-s Harrival) oli erinevate kooskõlastuste saamine projektdokumentatsioonile, projektide juhtimine jms. Tegelikkuses täitis hageja üheselt kostja korraldusel, alludes viimase juhtimisele ja kontrollile, oma põhilisi tööülesandeid kostjale. Kostja esitatud puhkuseavaldused koostas kostja ja OÜ Harrival juhatuse liige L V ning esitas need hagejale allkirjastamiseks. Kuna hageja pidi osalema purjetamise võistlustel ja tal oli vaja seetõttu vabu päevi ning et kostja ja OÜ Harrival vahelised õiguslikud suhted olid hagejale teadmata, ei teinud hageja sellest probleemi, et avaldused olid adresseeritud OÜ-le Harrival, mitte kostjale. Samuti eksitas hagejat, et avaldused oli allkirjastamiseks esitanud OÜ Harrival ja kostja juhatuse liige. 5 Pelgalt avalduste allkirjastamine töötaja poolt ei anna alust hagi rahuldamata jätmiseks, kuna see ei välista hageja töösuhte olemasolu kostjaga. Vastustaja seisukoht Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Kõrgema astme kohtute varasemad otsused
2. detsembri
3. a. otsusega jättis Tallinna Ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata.
4. juuni
5. a. otsusega tühistas Riigikohus ringkonnakohtu otsuse ning saatis tsiviilasja tagasi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Riigikohtu otsuse kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas nad on töösuhtes ning kas töösuhte aluseks on

§-d 1 ja 8 või § 6.

§ 1

mõtte kohaselt tuleb töösuhte tuvastamisel teha kindlaks eelkõige see, kas töötaja on tööülesannete täitmisel tööandajaga alluvusvahekorras, s. t., kas väidetaval tööandjal on õigus korraldada tööprotsessi, anda töötajale juhiseid ja kontrollida tööd ning töötaja on kohustatud alluma tööandja korraldustele, juhistele ja töökorrale. Kui lepinguga on töötajale võimaldatud teatav iseseisvus, näiteks, töö tegemise viisi, aja ja koha valikul, on töösuhte kindlakstegemiseks muuhulgas oluline töötaja alluvuse määr ehk see, mil määral ta oli seotud kostja korraldustega töö tegemise viisi, aja ja koha kohta.

§ 28lg.

2 lause 1 järgi on töötaja tegelikult tööle lubamine võrdsustatud töölepingu sõlmimisega sõltumata töölepingu vormistamisest. Vaidluse korral lepingu olemuse üle loetakse

§ 8

järgi, et pooled sõlmisid töölepingu, kui väidetav tööandja ei tõenda vastupidist või kui pole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu. Kui poolte kokkuleppel on ühtviisi nii töölepingu kui ka mõne muu tsiviilõigusega reguleeritava lepingu tunnused, mistõttu ei ole lepingulise suhte olemust võimalik üheselt määrata ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu, tuleb poolte sõlmitud leping lugeda töölepinguks. Üksnes juhul, kui on ilmne, et vaidlusalune leping ei ole tööleping, loeb kohus sõltumata poolte väidetest tuvastatuks, et pooled ei sõlminud töölepingut. Kohtud ei ole märkinud, et asjas on ilmne, et pooled sõlmisid muu lepingu. Hageja töösuhe tööandjaga ei välista seda, et hageja oli samal ajavahemikul töösuhtes ka kostjaga, sest mitme töösuhte olemasolu ei olnud välistatud ei enne 1. juulit 2009. a. kehtinud ega ole välistatud ka sellest ajast alates kehtiva

-i kohaselt. Kostja nimel toimingute tegemine ei tõenda iseenesest töösuhte olemasolu. Samas ei tõenda töösuhte puudumist asjaolu, et hageja pidas töölepingu pooleks tööandjat, sest esitas talle

1. novembril
2. a. töölepingu lõpetamise avalduse ja
3. a. jooksul neli puhkuseavaldust, samuti tööandja e-maksuameti väljavõttes kajastatu, et hagejale maksis töötasu
4. a. jaanuarist maini ning juulis ja oktoobris tööandja. Vaidluses, kus töötaja soovib tõendada töölepingu jätkumist ettevõtte ülemineku tõttu, on tal informatsiooni asümmeetria tõttu seda keeruline teha. Teave ja tõendid on kostja valduses, kes ei ole huvitatud selle avaldamisest. Seega tuleb tööõigusega seotud vaidlustes teha kindlaks, kas üleminek tegelikult toimus või mitte. Ettevõtte üleminekuks on vajalik vara üleminek teatavas kogumis, kuid mitte tingimata korraga ja ühe tehinguga. Töövaidluse raames ettevõtte ülemineku kindlakstegemisel tuleb eelkõige kontrollida, kas üle on läinud iseseisev majandusüksus, mis jätkab oma tegevust. Kui terviklikku majandusüksust ei ole ettevõtluse eripära tõttu võimalik tuvastada, võib majandusüksuseks olla töötajate üksus, millel on püsivad ühised ülesanded. Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et kostja üüris alates
5. augustist
6. a. ruume, mida varem kasutas tööandja ja kostja võttis tööandjalt üle tarkvaralitsentsid, kindlaks on aga tegemata, kas kostjale läks üle iseseisev majandusüksus, s. h. vara, mis oli otseselt seotud hageja tööga. Asjaolu, et tööandjale endale jäi pärast vara võõrandamist 6 olulises osas vara, ei tähenda, et kostjale ei saanud üle minna üksus, mis jätkas oma tegevust. Oluline on teha kindlaks see, kas kostjale läks üle selline vara, millega seotud tegevuse tööandja lõpetas ja mida kostja jätkas. Seega tuli kontrollida, kas arvutitarkvara kasutamise litsentside üleandmise tõttu kostjale lõpetas tööandja nende litsentsidega seotud tegevuse ja kostja jätkas seda ning kas litsentsid olid seotud hageja tööga. Ettevõtte üleminekut ei saa välistada üksnes seetõttu, et majandusaasta aruannete ja maksudeklaratsioonide kohaselt ei olnud kostjal töötajaid. Kui kohus tuvastab, et pooled ei olnud töösuhtes

§-de 1 ja 8 või

§ 6p. 3 alusel, võib hagejal olla nõudeõigus tööandja vastu.

Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ei ole õige ja tuleb tühistada kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg. 1 punktiga 2, rahuldades uue otsusega hagi osaliselt. Tuvastada tuleb, et pooltel oli töösuhe

1. veebruarist kuni
2. detsembrini
3. a., samuti tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista saamata töötasu 4333, 21 eurot (67.800 krooni, bruto). Ülejäänud ulatuses ei saa hagi rahuldada. Vaidlust ei ole selle üle, et
4. augustil
5. a. sõlmis hageja töölepingu OÜ-ga Harrival ning et kirjalikku töölepingut kostjaga hagejal ei ole. Vaidlevad pooled selle üle, kas alates
6. veebruarist
7. a. oli hagejal töösuhe OÜ Harrival asemel kostjaga. Oma töösuhte tuvastamiseks esitatud nõude on hageja rajanud vaidlusalusel ajal kehtinud

§ 28lg.

2 lausele 1, mille järgi on töötaja tegelikult tööle lubamine võrdsustatud töölepingu sõlmimisega sõltumata töölepingu vormistamisest, ja §-le 8, milles sätestati, et vaidluse korral lepingu olemuse üle loetakse, et pooled sõlmisid töölepingu, kui väidetav tööandja ei tõenda vastupidist või kui pole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu. Seega pidi hageja põhjendama ja tõendama, et ta lubati kostja juures tööle või et tal oli kostjaga mingi õigussuhe, kostjal oli aga võimalus põhjendada ja tõendada, et pooltel ei olnud üldse õigussuhet või et tegemist oli muu kui tööõigussuhtega. Töösuhte tuvastamiseks esitatud nõuet põhjendades on hageja esile toonud, et alates

1. a. jaanuarist ilmnesid OÜ-l Harrival makseraskused, tööandja hilines korduvalt töötasu maksmisega ja nii OÜ Harrival kui kostja juhatuse liikmeks olev L V selgitas töötajatele, et faktiline majandustegevus OÜ-s Harrival lõpeb ning töötajad viiakse üle kostja juurde. Alates sellest ajast on OÜ Harrival majandustegevus, sealhulgas töötajad, ka faktiliselt üle viidud OÜ-sse Metromap. Hageja väite kohaselt oli ta kostja juures projektijuhiks suulise töölepingu alusel samadel tingimustel kui OÜ-s Harrival, tema ülesandeks oli projektide ja detailplaneeringute kooskõlastamine ja sellega kaasnev ning ta täitis kostja korraldusi ning allus tema juhtimisele. Hageja väitel on kostja tehtud töö eest tasunud hagejale ka osaliselt töötasu – selle on kandnud hageja kontole üle kostja juhatuse liige L V, kusjuures kostja on korduvalt lubanud vormistada hagejaga kirjaliku töölepingu, kuid ei ole seda teinud. Esiletoodud asjaolude tõendamiseks on hageja esitanud kostja poolt AS-iga Valingu Mõis
2. veebruaril
3. a. sõlmitud töövõtulepingu, mille kostja poolt on alla kirjutanud juhatuse liige L V ja mille punktis 4 on märgitud, et kostja esindajaks tööde teostamiseks vajaliku informatsiooni edastamisel ja tellijaga suhtlemisel on projektijuht K K (TVK toimiku lk. 16 – 17); hagejale kui projektijuhile kostja poolt antud kuupäevata ja tähtajatu volikirja kostja esindamiseks AS-i Elion Ettevõtted esindustes projektide kooskõlastamisel (TVK toimiku lk. 20);
4. aprilli,
5. mai ja
6. mai
7. a. aktid kostjale teenuse osutamise kohta, millele tellija esindajana on alla kirjutanud hageja (TVK toimiku lk. 21 – 26); hageja poolt kostja nimel
8. juulil
9. a. kolmandatele isikutele tehtud hinnapakkumise (TVK toimiku lk. 18), samuti oma pangakonto väljavõtte, millest nähtub, et ajavahemikul märtsist juulini
10. a. on L V teinud hagejale ülekandeid, mille selgitusse on märgitud töötasu vastavalt veebruari kuni juuni eest (TVK toimiku lk. 9 – 10 ja 12). Kolleegium leiab, et osundatud 7 tõenditest nähtub, et kostja on andnud hagejale kui oma projektijuhile pidevaid ülesandeid, mis on seisnenud kostja lepingupartneritele lepinguliste tööde tegemisega seotud teabe edastamises, tellijate ja teenuseosutajatega suhtlemises, projektide kooskõlastamises, tööde või teenuste vastuvõtmises. Seega on tõendatud hageja väide, et alates veebruarist
11. a. on kostja ta tööle lubanud ja seega ka muuhulgas, et alates sellest ajast oli hageja ja kostja vahel õigussuhe. Kostja väitel jätkas hageja ka pärast
12. veebruari
13. a. töötamist OÜ-s Harrival, kuid kuna OÜ Harrival tegutses kostja alltöövõtjana ning kõik lepingud olid sõlmitud kostja nimel, osutus mõnikord vajalikuks volitada hagejat tegema mõningaid toiminguid kostja nimel. Seega ei ole kosja vaidlustanud seda, et hageja täitis tema korraldusel ja huvides teatud ülesandeid, niisugune hagejapoolsete toimingute tegemine annab aga juba iseenesest alust väitele pooltevahelisest õigussuhtest. Nii pidi kostja, kes väitis, et vaatamata õigussuhte olemasolule ei olnud tegemist töösuhtega, vastavalt

§-le 8 põhjendama ja tõendama, et tegemist oli muu kui tööõigussuhtega. Kolleegium leiab, et seda ei ole kostja tõendanud. Nii nähtub eespoolkirjeldatud tõenditest, et kostja on tõepoolest volitanud hagejat oma nimel toiminguid tegema, kuid volitanud on ta teda kui oma projektijuhti. Tegemist on ametinimetusega, mis viitab püsivale töökohustusele, ka eespoolkirjeldatud kirjalikes tõendites märgitud tööülesannete iseloom osundab nende püsivale täitmisele ja mingeid asjaolusid, millest võiks järeldada, et hageja kui kostja projektijuht ei olnud kostja töötajaks, esile toodud ei ole. Põhjendamaks oma üldsõnalist väidet, et hageja jätkas ka

1. a. veebruarist alates töötamist OÜ-s Harrival, ei ole kostja esile toonud mingeid faktilisi asjaolusid, millest see nähtuks, rääkimata tõenditest, mis seda tõendaksid. Otse kostja käsitluse vastu räägib aga asjaolu, et vähemalt
2. a. oktoobris ei pidanud OÜ Harrival hagejat enam oma töötajaks, sest ei kajastanud teda töötajana maksuametile esitatavas aruandes, mille kostja kohtule esitas (kd. I, tl. 130). Hageja kinnitas apellatsioonikohtu istungil, et kahes äriühingus üheaegselt ei ole ta töötanud. Kostja on väitnud, et kuna hageja on ajavahemikul
3. maist
4. oktoobrini
5. a. esitanud OÜ-le Harrival neli puhkuseavaldust, siis on hageja ise just seda isikut pidanud oma tööandjaks. Kolleegium leiab, et isegi kui see nii oli, ei sõltu töötaja tööandjaks olek ainuüksi sellest, keda töötaja oma tööandjaks peab. Töötaja võib hinnangus sellele, kes on tema tööandja, eriti arvestades OÜ Harrival ja kostja tihedat seotust (samad osanikud, samad juhatuse liikmed, samad kontaktandmed, ruumid ja tegevusalad), ka eksida. Lisaks sellele on töötaja aga väitnud ka, et puhkuseavalduse OÜ-le Harrival adresseerida käskis mõlema kõnealuse äriühingu juhatuse liige L V ning kuna hageja oli puhkusest huvitatud, siis tuli see vastavalt vormistada. Sellele väitele sõnaselget vastuväidet ei ole kostja esitanud. Eespooltoodud põhjendusel leiab kolleegium, et alates
6. veebruarist
7. a. tuleb lugeda hageja töösuhtes olnuks kostjaga OÜ-ga Metromap. Et sellest ajast ei olnud hagejal töösuhet OÜ-ga Harrival, siis ei ole õiguslikke tagajärgi nimetatu
8. novembri
9. a. avaldusel hagejaga töölepingu lõpetamiseks (kd. I, tl. 15). Kuna töösuhe on tuvastatav

§ 28lg.

2 lause 1 ja § 8 alusel, siis ei ole vajalik käsitleda seda, kas töösuhte saab OÜ-lt Harrival kostjale üle läinuks lugeda ka ettevõtte ülemineku tõttu vastavalt

§-le 6, millele hageja samuti on tuginenud. Samas ei nõustu kolleegium hagejaga, nagu saaks lugeda tema töösuhte kostjaga kestnuks kuni

1. aprillini
2. a. Nii on hageja esile toonud, et edastas
3. detsembril
4. a. kostjale postiga avalduse töölepingu lõpetamiseks

§ 82alusel seoses kostjapoolse töölepingu tingimuste rikkumisega (kd.

I, tl. 134). Väide on tõendatud kohtule esitatud avaldusega (kd. I, tl. 136) ja kviitungiga kostjale adresseeritud kirja postile üleandmise kohta (kd. I, tl. 137). Hageja on esile toonud sedagi, et avaldus tagastati talle postist, kuna kostja ei läinud saadetisele järele, selle kohta on hageja esitanud kohtule ümbriku, millel posti märkused saatjale tagastamise kohta hoiutähtaja möödumisel ja templid saadetise Lilleküla 8 jaoskonda jõudmise kohta

1. detsembril
2. a. ning hageja elukoha Laulasmaa sidejaoskonda jõudmise kohta
3. detsembril
4. a. (kd. I, tl. 138 – 139). Hageja leiab, et kuna tema avaldust kostjale kätte ei toimetatud, siis ei ole sel õiguslikke tagajärgi. Selles osas nõustub kolleegium hagejaga. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg. 1 lause 1 kohaselt tuleb kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Sama paragrahvi lg. 3 lause 1 kohaselt loetakse lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, kättesaaduks, kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Sama lõike lause 2 kohaselt, kui tahteavalduse saaja tegevuskohta ei ole võimalik kindlaks teha või kui tal puudub tegevuskoht, loetakse tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja eluvõi auskohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Et eelduslikult ei toimetanud postiasutus kostja tegevus- ja asukoha aadressile Mustamäe 5 hageja tahteavaldust, vaid üksnes teate saadetise postiasutusse saabumise kohta, siis ei saa lugeda, et kostjal on olnud mõistlik võimalus hageja tahteavaldusega tutvuda. Hageja on aga esitanud kohtule ka
5. detsembril
6. a. kostjale edastatud e-kirja (kd. I, tl. 50) töölepingu lõpetamise kohta, mille kättesaamist ei ole kostja vaidlustanud (kd. I, tl. 122), milles hageja esindaja osundab muuhulgas sellele, et hagejal on kostja vastu nõue, mis koosneb saamata töötasust, kahe kuu hüvitisest

§ 82alusel ja viivistest ning mis saadeti ajal, mil hagejale ei olnud kostjale 1.

detsembril postiga edastatud tahteavaldust veel tagastatud (see tagastati postitempli kohaselt hagejale mitte enne

1. detsembrit
2. a. – kd. I, tl. 139). E-kirjaga edastatud avalduse sisu kohaselt on selge, et hageja luges töölepingu kostjaga lõppenuks ja soovis kostjalt muuhulgas ka sellega seoses hüvitist. Kolleegium leiab, et hiljemalt
3. detsembril
4. a. oli hageja vastav tahteavaldus kostjale kooskõlas TsÜS § 69 lõikega 3 kätte toimetatud ja seega ka kehtiv. Et kostja ei ole töölepingu lõpetamist vastavalt

§ 82lõikele 1 vaidlustanud, siis tuleb töölepingu lugeda sel alusel lõppenuks.

Pealegi, faktilistele asjaoludele, millest võiks järeldada, nagu oleks hageja pärast

1. detsembri
2. a. tahteavaldust töölepingu lõpetamise kohta kostja juures tegelikult töötanud või teavitanud kostjat, et ta soovib töösuhte jätkumist või nõudnud, et kostja teda tööga kindlustaks, ei ole hageja ka tuginenud. Ka hageja käitumisest – töölepingu lõpetamise tahteavalduste mitmekordne edastamine postiga, mitte töökohal üleandmisega, mis oleks olnud kõige lihtsam viis puhuks, kui poolte töösuhted oleksid faktiliselt kestnud – nähtub, et hagejal ei olnud huvi töölepingu jätkamise vastu. Et kostja on üldse eitanud töösuhte olemasolu hagejaga, siis järeldub sellest ka tema soovimatus hagejaga töösuhte jätkamise vastu pärast hagejalt vastava tahteavalduse saamist. Kolleegium leiab, et hageja ja kostja vaheline töösuhe tuleb lugeda lõppenuks alates
3. detsembrist
4. a. Hageja on soovinud saamata töötasu alates
5. juulist
6. a., lähtudes kuutöötasust 12.000 krooni (bruto). Töötasu suurust puudutavas osas on kostja viidanud üksnes asjaolule, et TVK-le esitatud avalduses pidas hageja selleks erinevalt kohtule esitatud avaldusest 12.132 krooni, kostja ei ole aga esitanud hageja töötasu suuruse kohta sisulisi vastuväiteid. Ka vastab hageja väidetud kuutasu suurus kostja poolt hagejale ajavahemikul veebruarist juunini
7. a. makstud, L Ve poolt ülekantud töötasu suurusele. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks juuli, augusti, septembri, oktoobri ja novembri eest välja mõista ´a 12.000 krooni ehk kokku 60.000 krooni (5 x 12.000). Detsembris
8. a. oli 20 tööpäeva ja keskmine päevatasu moodustas seega 600 krooni (12.000 : 20); et detsembri esimese 17 päeva hulgas oli 13 tööpäeva, moodustab töötasu detsembri eest 7800 krooni (13 x 600). Seega kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista saamata jäänud töötasu 67.800 krooni (60.000 + 7.800), millele kehtivas vääringus vastab 4333, 21 eurot. Hageja on esitanud nõude ka kostjalt puhkusehüvitise 25.090, 70 krooni, lõpparve kinnipidamise eest hüvitise 12.000 krooni ja töölepingu

§ 82alusel lõpetamise eest 9 hüvitise 24.000 krooni väljamõistmiseks.

Kostja on nendele rahalistele nõuetele esitanud aegumise vastuväite. Kolleegium nõustub kostjaga, et nimetatud rahanõuded on aegunud ja tulevad juba ainuüksi seetõttu jätta rahuldamata. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 6 lg. 1 kohaselt on töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks neli kuud, välja arvatud sama paragrahvi

1. ja
2. lõikes ettenähtud juhul. Sama paragrahvi lõigetes 2 ja 3 on sätestatud aegumistähtajad töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamise nõudele ja palga maksmise nõudele, millega vaidlusalusel juhul tegemist ei ole. Eespool on kohus põhjendanud, et pooltevaheline õigussuhe lõppes
3. detsembril
4. a., seega oleks tulnud eespoolnimetatud rahanõuded esitada kohtusse või töövaidluskomisjoni hiljemalt
5. aprillil
6. a., hageja esitas need nõuded aga esmakordselt
7. septembri
8. a. kuupäeva kandvas täiendatud hagiavalduses, mis esitati kohtusse
9. septembril
10. a. (kd. I, tl. 34 – 46). Seega esitas hageja need nõuded pärast hagi esitamiseks ettenähtud tähtaega. Kolleegium märgib täiendavalt, et osundatud nõuded oleksid aegunud ka juhul, kui kohus oleks lugenud hageja töösuhte kostjaga kestnuks
11. aprillini
12. a., nagu hageja taotles: niisugusel juhul oleks hagejal tulnud kõnealused rahanõuded esitada hiljemalt
13. augustil
14. a., hageja esitas need aga
15. septembril
16. a. TsMS § 163 lg. 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kolleegium leiab, et arvestades vaidluse asjaolusid, muuhulgas seda, et tegemist oli töösuhte tuvastamisega, kusjuures taolises vaidluses on töötaja nõrgemaks pooleks, samuti hageja ettepanekuid kompromissi sõlmimiseks ja kostja poolt igasuguse kompromissi välistamist, samuti hagi rahuldamise ulatust ja seda, et vaidluses ei ole tulnud tasuda riigilõivu, peab kolleegium kõige õiglasemaks jätta kummagi poole menetluskulud tema enda kanda. Fred Fisker Margo Klaar Malle Seppik 10