AM suri ning
lg 1 kohaselt peatus nõude aegumine kuni pärija poolt pärandvara vastuvõtmiseni ehk AM pärandi vastuvõtmiseni kostja poolt , mil talle väljastati seadusjärgse pärimisõiguse tunnistus. Seega jätkus hageja nõude aegumine , mil hagejal tekkis õigus esitada nõue kostja poolt inventuuriga vastuvõetud pärandvara suhtes. Isegi kui mitte arvestada ajavahemikus 31.12.2007 – toimunud nõude aegumisaega 1 kuu ja 26 päeva, siis pärandi vastuvõtmisega jätkunud täisaastates arvestatud aegumisega möödus seaduses toodud nõude aegumistähtaeg 3 aastat 12.06.2011.a. Hageja esitas hagi kohtule kostjale teadaolevalt mitte varem kui 06.10.2011.a. Seega tuleb nõue tunnistada aegunuks ning jätta hagi rahuldamata. Kostja leiab, et nõue muutus sissenõutavaks 31.12.2007, millest tulenevalt algas kooskõlas
Kostja on seisukohal, et aegumine ei peatunud perioodil 12.03.2008-26.09.2008 s.o maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest kuni selle läbivaatamata jätmiseni. Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse 12.03.2008 s.o päeval mil väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldati teade AM surma kohta. Hageja maksekäsu kiirmenetluse avaldus jäeti AM surma tõttu läbi vaatamata. Kostja leiab, et tulenevalt TsMS § 426 lõikest 1 hagi läbivaatamata jätmise korral, loetakse, et hagi ei ole kohtu menetluses olnud. Kostja leiab, et käesoleval juhul ei kuulu kohaldamisele kuni 31.12.2008 kehtinud
-i redaktsioon, mille kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt avalduse esitamisega maksekäsu kiirmenetluse kohtulahendi jõustumisega, kuna maksekäsu menetluse tulemuseks ei olnud käesoleval juhul kostja õiguseellase vastu suunatud kohtulahend, vaid avaldus jäeti läbi vaatamata põhjusel, et võlgnik oli surnud ja sissenõudja ei taotlenud menetlusosalise asendamist õige isikuga. Järelikult ei peatunud aegumistähtaeg menetluse alustamisega, kuna selliseks puhuks ei ole sätestatud aegumise peatumise aega. Kostja leiab, et juhul kui lugeda, et aegumine peatus maksekäsu kiirmenetluse ajaks, siis tuleb arvesse võtta asjaolu, et hageja sai AM surmast teada hiljemalt 26.05.2008, mil ta saatis väidetavalt kostjale kirja. Hageja ei taotlenud maksekäsu kiirmenetluse lõpetamist. võttis kostja pärandi vastu ja siis oleks hagejal olnud võimalus esitada maksekäsu kiirmenetluse avaldus AM õigusjärglasele. Kostja leiab, et kooskõlas
Kostja on seisukohal, et aegumine ei peatunud
Kostja leiab, et hageja ei ole tõendanud, et ta oleks kostjale 26.05.2008 kirja saatnud. Kostja leiab tuginedes
lõikele 1 ja 2 ning Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-44-11, et läbirääkimisi ei toimunud ja kostja ei ole läbirääkimisteks hagejalt tahteavaldust saanud. 2 Kostja hinnangul lõppes hageja nõudeõigus aegumisega hiljemalt 03.04.
lg 2 p 3 alusel perioodil 12.03.200 kuni 26.09.2008 ehk 6 kuud ja 15 päeva; 2.
lg 2 alusel perioodil 28.05.2010 (kiri on saadetud 26.05.2008) kuni 26.08.2010 ehk 2 kuud ja 28 päeva. Õige on kostja seisukoht, et nõude aegumistähtaeg algas 31.12.2007 ja peatus pärandi vastuvõtmiseni kostja poolt ehk kuni . Kokkuvõtlikult on aegumine kulgenud järgmiselt: perioodil 31.12.2007 kuni – 1 kuu ja 26 päeva; perioodil 27.09.2008 kuni 27.05.2010 – 1 aasta 8 kuud; perioodil 27.08.2010 kuni 07.10.2011 (eeldatav hagi kohtusse jõudmise päev) – 1 kuu 11 päeva. Kokku 1 aasta 11 kuud ja 7 päeva. Seega hageja nõue ei ole aegunud.
Antud asjas on aegumine aga kulgenud ca 2 aastat (23 päeva vähem). 06.06.2012 seisukohas leiab hageja, et 12.03.2008 kuni 26.09.2008 hagi aegumine peatus
Hageja ei nõustu kostja tõlgendusega ja leiab, et Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-57-08 tuleneb, et peatumine lõpeb ka sellise lahendiga, millega jäetakse hagi läbi vaatamata. See ei tähenda, et TsMS § 426 lg 1 mõttest tulenevalt ei ole hagi menetluses üldse olnud. Lisaks leiab hageja, et TsMS § 426 lg 1 ei ole kohaldatav maksekäsu kiirmenetluse osas, kuna selles menetluses ei võeta hagi eraldi määrusega menetlusse, vaid menetlus algab avalduse jõudmisega kohtusse. Hageja märgib, et Riigikohus on lahendis nr 32-1-95-08 leidnud, et hagi aegumistähtaeg peatub maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisega kohtule. Seda kinnitab ka TsMS § 484 lg 2 p 5, mille kohaselt tuleb makseettepanekus selgitada, et maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisega peatub nõude aegumistähtaeg samamoodi kui hagi esitamise korral. Hageja on seisukohal, et tähtsust ei oma asjaolu, et avaldus esitati juba surnud isiku vastu. Avaldaja sai AM surmast teada alles 2008 aasta septembri lõpus, samaaegselt kui kohus saatis avaldajale määruse avalduse läbivaatamata jätmise tõttu. Hageja leiab, et nõude aegumine oli peatunud ka 28.05.2010 kuni 26.08.201
Hageja hinnangul on sätte mõte see, et õigustatud isik saadab kohustatud isikule kirjaliku pretensiooni (meeldetuletuse), milles antakse täiendav tähtaegvõla tasumiseks, kuid eeldusel, et võlgnik ei ole varem nõude täitmisest keeldunud. Hageja möönab, et tal ei ole võimalik tõendada asjaolu, et on meeldetuletuskirja kostjale kätte toimetanud, kuna kõik samalaadsed kirjad saadetakse lihtkirjana. Hageja väidab, et kiri saadeti aadressil Tule 5-16, 76505 Saue. Kuna kiri ei ole hagejale tagasi tulnud, siis eeldab hageja, et kostja sai selle kätte. Hageja leiab kokkuvõtlikult, et aegumine on kulgenud järgnevalt:
) § 146 lõikest 1 tulenevalt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Kohus leiab, et käesoleval juhul kuulub kohaldamisele kolme aastane aegumistähtaeg. Aegumistähtaja algus
lg 2 alusel muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Sama paragrahvi kolmandast lõikest tulenevalt algab kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Kohus nõustub pooltega selles, et aegumistähtaeg hakkas kulgema käesoleval juhul 01.01.2008. 31.10.2007 laenulepingust tulenevalt laenu saanud AM suri Vaidlus puudub poolte vahel selles, et aegumine kulges perioodil 01.01.2008 – s.o 1 kuu ja 25 päeva. Hageja on seisukohal, et aegumine peatus kahel korral 12.03.2008 – 26.09.2008
lg 2 p 3 alusel ja 28.05.2010 – 26.08.2010
Aegumise peatumine perioodil 26.03.2008 -26.09.2008 4 Vastavalt
lõikele 1 peatub pärandvarasse kuuluva või pärandvara vastu suunatud nõude aegumine ajani, mil pärija võtab pärandvara vastu või pärandvara suhtes kuulutatakse välja pankrot või pärandvarale määratakse hooldaja. Vaidlus puudub poolte vahel selles, et kostja võttis pärandi vastu . Kostja on seisukohal, et aegumine peatus kuni ajani, mil kostja võttis pärandi vastu. Hageja on seisukohal, et hageja nõude aegumine oli peatunud ka 12.03.2008 – 26.09.2008
Asjakohatu on kostja väide, et hageja sai AM surmast teada hiljemalt 26.05.2008, mil ta saatis väidetavalt kostjale kirja. Hageja ei ole menetluses väitnud, et ta saatis kostjale kirja 26.05.2008, vaid esitanud tõendi, mille kohaselt ta saatis kostjale kirja 26.05.2010. Hageja on väitnud, et sai kostja surmast teada 2008 aasta septembri lõpus, samaaegselt kui kohus saatis avaldajale määruse avalduse läbivaatamata jätmise tõttu. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja poolt AM vastu maksekäsu kiirmenetluse esitamisel 12.03.2008 hageja nõude aegumine peatus või mitte. Hageja poolt maksekäsu kiirmenetluse esitamise ajal kehtinud
lg 1 kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Vastavalt lõike 2 punktile 3 on hagi esitamisega on võrdsustatud avalduse esitamine maksekäsu kiirmenetluses. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt lõpeb nõude aegumise peatumine hagi esitamise tõttu kohtulahendi jõustumisega. Kohtu Infosüsteemist nähtuvalt jõustus tsiviilasi hageja avalduses kiirmenetluses 5500 krooni nõudes 20.10.2008. AM vastu maksekäsu Kohus leiab, et seega tuleb hageja nõude esitamine lugeda peatunuks hageja nõude esitamisega maksekäsu kiirmenetluses s.o 12.03.2008 kuni 20.10.2008. Kohus ei nõustu kostja tõlgendusega, et käesoleval juhul ei kohaldu
lg 2 p 3, kuna maksekäsu kiirmenetluse tulemiks ei olnud kostja õiguseellase vastu suunatud kohtulahend, vaid avaldus jäeti läbi vaatamata. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei saa kohaldada TsMS § 426 lõiget 1. Kohus nõustub hagejaga selles, et samale seisukohale on jõudnud Riigikohus 11.06.2008 lahendi nr 3-2-1-57-08 punktis 12, mille kohaselt kolleegium nõustub kohtutega, et aja jooksul, mil kohus menetles laenuandja hagi kostja vastu, tuleb lugeda aegumistähtaeg peatunuks, sõltumata sellest, millise lahendiga asi lahendatakse. Selliseks lahendiks, mille jõustumisega aegumise peatumine lõpeb, võib mh olla määrus, millega hagi jäetakse läbi vaatamata. Kui
lg 3 tähenduses peaks nõue olema alati sisuliselt lahendatud, ei omaks see säte üldse tähendust, sest samas nõudes uut menetlust alustada ei saaks. Lähtudes
MS § 362 lg-st 3, loetakse aegumistähtaeg peatunuks alates hagi kohtule esitamisest. Aegumistähtaja arvestamisel ei oma tähendust TsMS § 426 lg 1, mille kohaselt loetakse hagi läbivaatamata jätmise korral, et hagi ei ole kohtu menetluses olnud. Nimetatud sätte põhiliseks tagajärjeks on sama sätte järgi see, et hageja võib pöörduda sama asja lahendamiseks uuesti kohtusse, samuti omab see tähendust nt eri maade kohtute vahelise alluvusküsimuse lahendamisel. Sellele sättele ei ole antud materiaalõiguslikku tähendust. Sarnaselt on Riigikohus käsitlenud sisuliselt lahendamata hagi esitamise mõju aegumistähtaja 5 kulgemisele ka varem kehtinud õiguse alusel (vt Riigikohtu 2. veebruari 1999. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-99 ja 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 13). Aegumise peatumine perioodil 28.05.2010 – 26.08.2010
lg 2 alusel Hageja leiab, et hagi aegumine oli peatunud 28.05.2010 – 26.08.2010
Lõike 2 kohaselt on õigustatud isiku poolt kohustatud isikule kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja määramise korral aegumine peatunud kuni täiendava tähtaja möödumiseni või kohustatud isiku poolt oma kohustuse täitmisest lõpliku keeldumiseni. Kohus leiab, et
2 kohaldamisel on oluline, kas kostja sai kätte hageja tahteavalduse täiendava tähtaja määramiseks. Hageja nimetatud asjaolu tõendanud ei ole ning on möönnud, et seda ei ole hagejal ka võimalik tõendada, kuna meeldetuletused saadab hageja lihtpostiga.
lg 1 esimese lause kohaselt muutub kindlale isikule suunatud tahteavaldus (sh nt lepingu ülesütlemine) kehtivaks kättesaamisega.
lg 3 esimese lause kohaselt loetakse lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, kättesaaduks, kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda.
lg 3 teise lause kohaselt, kui tahteavalduse saaja tegevuskohta ei ole võimalik kindlaks teha või kui tal ei ole tegevuskohta, loetakse tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja eluvõi asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kohus leiab, et nimetatud sätetest tulenevalt tuleb hagejal tõendada, et 28.05.2010 tahteavaldus jõudis kostjani. Nimetatud hageja tõendanud ei ole ja on kinnitanud, et seda ka tõendada ei saa. Kohus leiab, et ainuüksi meeldetuletuskirja esitamisega ei ole võimalik tõendada nimetatud tahteavalduse saatmist, ega ka kostjale kättetoimetamist. Kohus on seisukohal, et asjakohatu on hageja väide selle kohta, et kuna kiri ei ole hagejale tagasi tulnud, siis eeldab hageja, et kostja sai selle kätte. Kostja on käesolevas menetluses väitnud, et ta hageja poolt edastatud kirja kätte ei ole saanud. Seega tulnuks hagejal tõendada, et ta on kostjale kirja saatnud ja kostja on selle ka kätte saanud. Samale seisukohale on jõudnud ka Riigikohus 02.05.2012 lahendis nr 3-2-1-50-12 ja 21.12.2007 lahendis nr 3-2-1-123-
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.