Obsah (10)

§ 396§ 397§ 183§ 203§ 6§ 25§ 180§ 182§ 113§ 162

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Ulvi Loonurm ja Viktor Brügel Otsuse tegemise aeg ja koht 12.04.2012, Tallinn Tsiviilasja num

) järgi vastutab ettevõtte üleandja võlausaldajate ees solidaarselt omandajaga enne ettevõtte üleminekut tekkinud kohustuste eest.

1. Maakohus kaasas 11.03.2009 määrusega menetlusse Ragn-Sells AS-i. Samuti kaasas maakohus 16.10.2009 määrusega Ragn-Sells AS-i taotlusel menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel A M, kes oli Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ juhatuse liige ja ülevõtmise lepingute sõlmimise ajal viimase seaduslik esindaja. Kostjate vastuväited
2. Kostjad hagi ei tunnista. Hageja ja Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ vahel 10.02.2004 sõlmitud müügilepingu järgi ei saa hageja kostjalt viivist nõuda, kuna hagejal puudub nõudeõigus. AS Hansa Liising Eesti, hageja ja Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ vahel 27.10.2006 sõlmitud faktooringulepingu p 1 kohaselt loovutas hageja AS-le Hansa Liising Eesti nõudeõiguse Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ rahaliste kohustuste kohta, mis tulenevad hageja ja kostja vahel 10.02.2004 sõlmitud müügilepingust. Asjaolu, et hagejal puuduvad Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ vastu müügilepingust tulenevad nõuded, nähtub ka 13.08.2007 saldoteatisest, mille kostja kinnitas 17.08.
3. Saldoteatise järgi on kostja võlgnevus 31.07.2007 seisuga 800 000 krooni, millele lisanduvad intressid 60 123 krooni. Seega ei olnud kostjal hageja ees võlgnevust 10.02.2004 müügilepingu alusel.
4. Juhul, kui kohus peab viivisenõuet kehtivaks, taotleb kostja viivise vähendamist. 27.10.2006 faktooringulepingu juurde kuuluva maksegraafiku alusel on kostja tasunud AS-le Hansa Liising Eesti juba 2 383 333.42 krooni. Lähtudes faktooringulepingust ning 4 hageja poolt varasemalt igasuguste kõrvalkohustustest tulenevate nõuete mitteesitamisest on hageja taotletav viivisesumma ebamõistlikult suur.
5. 30.06.2005 O.W.Bunker Estonia poolt Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ-le ülekantud 200 000 krooni eest, mille kostja on hagejale tagastanud, ei ole hagejal õigust intressi nõuda. Laen ei olnud antud majandus- ja kutsetegevuse raames ning kokku ei lepitud intressimääras, mistõttu nimetatud laenuleping oli intressivaba.
6. Ragn-Sells AS ei ole omandanud Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ-lt ettevõtet ning seetõttu ei oma hageja tema vastu ühtegi nõuet. Asjaolu, et kostja ostis Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ-lt kinnistu koos mõnede seal asuvate vallasasjadega, ei tähenda, et ta oleks omandanud asjade ja õiguste kogumi omandi või valduse tervikuna. Kostjate vahel sõlmitud lepingute alusel ei läinud Ragn-Sells AS-le tervikuna üle Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ-le kuulunud õigused, kohustused ega lepingud, mis olid seotud Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ-le kuuluva ettevõtte majandamisega. Kostjate vahel sõlmitud lepingu p-s 2.4 kinnitavad pooled, et tegemist ei ole ettevõtte üleandmisega ostjale. Arvestades, et Ragn-Sells AS-l ei ole puutumust hageja nõuetega Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ vastu, ei oska ta detailselt hageja väidetavate nõuete kohta vastata.
7. Ragn-Sells AS leidis, et hageja nõue on osaliselt aegunud. Hageja esitas Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ-le arveid
8. aastast kuni
9. aasta lõpuni. Seega kõikide väidetavate nõuete osas, mille eest võis arveid esitada aastal 2004, algas aegumistähtaeg 01.01.
10. Need nõuded aegusid järelikult 31.12.
11. Nende väidetavate nõuete osas, mille eest võis arveid esitada aastal 2005, algas aegumistähtaeg 01.01.2006, mistõttu nõuded aegusid 31.12.
12. Hageja esitas kostja vastu nõude alles 19.02.
14. Hageja peab muuhulgas tõendama, millal ja mis koguses ta täitis omapoolsed müügilepingust tulenevad kohustused Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ ees. Hageja väitel toimetas ta vastavalt Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ-ga sõlmitud müügilepingule kostjale kätte müügilepingu objektiks oleva kauba - diiselkütuse, samas ei ole ta selle kohta esitanud ühtegi tõendit. Iseseisva nõudeta kolmanda isiku seisukoht
15. Aleksei Morozov töötas hageja juures kuni novembrini
16. Sel ajal oli tavaline, et arvete maksmisega ei kiirustatud, sest ettevõtete omanikud olid omavahel seotud. Tema nägemuse kohaselt on viivisenõue pahatahtlik ja suunatud kolmanda isiku vastu tema kahjustamiseks. Faktooringulepingu sõlmimise tulemusel sai hageja 6 miljonit krooni. Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ vara müügi ajal
17. aastal tasuti võlg AS-le Hansa Liising Eesti ning leping hagejaga lõpetati. Ragn-Sells AS-i poolt kolmanda isiku süüdistamine kokkumängus on ootamatu. Esimese astme kohtu otsus
18. 01.10.2010 otsusega Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjatelt välja solidaarselt 13 188.80 krooni. Hageja menetluskulud jättis kohus 20% ulatuses solidaarselt kostjate kanda ja kostjate menetluskulud 80% ulatuses hageja kanda.
19. Poolte vahel on vaidlus selles, kas kostjate vahel 09.11.2007 ja 18.02.2008 sõlmitud lepingutega andis Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ Ragn-Sells AS-le üle ettevõtte. Nimetatud lepingute sõlmimise ajal kehtinud äriseadustiku (ÄS) § 5 lg 1 kohaselt on ettevõte majandusüksus, mille kaudu ettevõtja tegutseb. Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ
20. majandusaasta aruande kohaselt jätkas äriühing
21. aastal oma tavapärast tegevust, see on taaskasutatavate materjalide väljasorteerimist segaolmejäätmetest. Tegevusaruande kohaselt lõpetas tehas oma tegevuse 09.11.2007, töötajad koondati. Kinnisvara ja seadmed müüdi Ragn-Sells AS-le. Audiitori järeldusotsuse kohaselt ei ole Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ jätkuvalt tegutsev, kuna on toimunud ettevõtte müük, mille müügitulu moodustas 100% äriühingu tuludest. 5 Ragn-Sells AS ei vaidle vastu, et Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ-lt ostetud kinnistul ja seadmetega sorteerib ta jäätmeid. Vaidlus on selles, kas tegemist on sama tegevusega, millega tegeles Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ. Kuna kostjad tegelesid jäätmete käitlemisega Tallinnas Suur-Sõjamäe t 31a asuval kinnistul - esimene taaskasutatavate materjalide väljasorteerimisega segaolmejäätmetest, teine eelnevalt sorteeritud jäätmete sorteerimisega, siis on need tegevused sarnased. Kohus ei pidanud veenvaks vastuväiteks ettevõtte ülemineku tuvastamisel asjaolu, et Ragn-Sells AS sõlmis töötajatega töölepingud tehinguliselt mõni aeg hiljem võrreldes kostjate vahel sõlmitud müügi- ja asjaõiguslepingutega. Asja materjalist nähtuvalt võttis Ragn-Sells AS tööle Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ juures töötanud isikuid. Hinnates kostjate vahelist müügilepingut, sealhulgas jäätmelubade ülevõtmise olulisust, asus kohus seisukohale, et kostjate vaheliste tehingute tulemusel anti üle ettevõte.
22. Asjas puudub vaidlus selles, et O.W.Bunker Estonia andis 30.06.2005 hageja eest Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ-le 200 000 krooni, mille hageja O.W.Bunker Estoniale 01.07.2005 tagastas. 15.11.2006 saatsid hageja ja O.W.Bunker Estonia Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ-le ühise kirja, milles palusid käsitleda O.W.Bunker Estonia ülekantud rahasummat hageja antud laenuna. 13.08.2007 saatis hageja Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ-le vastavasisulise saldoteatise, mille kostja allkirjaga kinnitas. Seega puudub hageja ja kostja vahel vaidlus selles, et tegemist oli

§ 396järgse laenulepinguga.

24.08.2007 ütles hageja laenulepingu üles ja palus raha tagastada hiljemalt 01.11.2007. Kostja tagastas laenu, kuid jättis tasumata seadusjärgse intressi. Vaidlust ei ole selles, et poolte vahel intressi tasumises kokku ei lepitud. Seega on vaidlus selles, kas hageja andis laenu oma majandus- või kutsetegevuses, kas laenult tuleb tasuda

§ 397lg 1 järgset intressi.

Maakohus asus seisukohale, et hageja intressinõue on põhjendatud. Arvestades

§ 397

lg 1 eesmärki, leidis kohus, et

§ 397

lg 1 hõlmab kõiki juhtumeid, kus laenuandja sõlmib laenulepingu majandus- või kutsetegevuses sõltumata sellest, kas nimetatud majandus- või kutsetegevus seondub laenude andmisega. Intressi arvestusele vastuväiteid esitatud ei ole.

1. Hageja ja Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ vahel puudub vaidlus selles, et 10.02.2004 sõlmitud müügilepingu nr 12/02-04 alusel anti kaup kostjale üle ning kostja on kauba ostuhinna hagejale tasunud. Vaidlus puudub ka selles, et hageja poolt kauba eest tasumiseks esitatud arveid kostja maksetähtajaks ei tasunud. Seega asus kohus seisukohale, et kostja rikkus 10.02.2004 lepingut. Müügilepingu p 8.2 kohaselt leppisid pooled kokku, et tasumisega viivitamisel on ostja kohustatud maksma viivist 0,05% päevas tasumata summalt. Hageja on arvestanud viivise võlgnevuseks 1 048 741 krooni. Kohus ei nõustunud Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ seisukohaga, nagu puuduks hagejal vastav nõudeõigus. Tuginedes asjas esitatud tõenditele, sealhulgas tunnistaja M Ti ütlustele, leidis maakohus, et 27.10.2006 faktooringulepingu kohaselt loovutas hageja ASle Hansa Liising Eesti tema ja kostja vahelisest 10.02.2004 müügilepingust tulenevad nõuded, see on nõuded, mis tulenevad müügihinna tasumise kohustusest. Tõendamist ei leidnud kostja väide, nagu oleks hagis esitatud viivisenõue loovutatud.
2. Asja materjalist nähtuvalt väljastati müügilepingu alusel arved ajavahemikul 03.09.2004 22.01.2007, arvete maksmise tähtaeg oli 60 kalendripäeva. Puudub vaidlus selle üle, et kostja tasus maksetähtajaga 02.11.2004 - 21.10.2006 arved 27.10.2006, see on pärast faktooringulepingu sõlmimist. Ragn-Sells AS on õigesti arvestanud, et hageja ja kostja vahel sõlmitud müügilepingust tulenevad kauba eest tasumiseks esitatud kõige varasemate arvete aegumistähtaeg saabus 31.12.2007 kell 24.
3. Hagi nimetatud müügilepingust tuleneva nõudega esitas hageja kohtusse 02.11.
4. Seega ei olnud hageja nõue Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ vastu aegunud.
5. Ragn-Sells AS-i suhtes kehtib

§ 183lg-test 1 ja 3 tulenevalt aegumise eriregulatsioon.

Kostja vastu esitati nõue viie aasta jooksul ettevõtte üleminekust, seega ei ole ka Ragn-Sells AS-i vastu esitatud nõue aegunud. Kohus pidas asjakohatuks kostja 6 väidet, et hageja ei ole tõendanud tema ja Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ vahelisest müügilepingust tuleneva kohustuse täitmist. Praegusel juhul on vaidlus vaid müügilepingust tulenevate viiviste osas, hageja ja kostja ei vaidle, et kaup on üle antud ja selle eest on tasutud. Kauba saamist tõendavad ka A M seletused ja faktooringuleping, millest tulenevalt tasuti suurem osa saadud kauba ostuhinnast.

1. Hageja ja Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ leppisid lepingus viivisenõude õiguses kokku, samuti oli hageja esitatud arvetel märgitud viivisemäär. Samas esinevad siiski erandlikud asjaolud, millest tulenevalt asus kohus seisukohale, et viivisenõue on hea usu põhimõttega vastuolus. Ajavahemikul 03.09.2004 - 22.01.2007 väljastatud arvete tasumisega viivitamise eest esitati viivisenõue 02.11.2007 hagiavalduses, kusjuures arve viivise tasumiseks on hageja esitanud Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ-le alles 22.11.
2. Faktooringulepingust tulenevalt tasuti hagejale põhivõlg, asja materjalist ei nähtu, et sel ajal oleks tõusetunud küsimust viivisenõudest. 13.08.2007, see on ajal, kui müügilepingust tulenev põhinõue oli juba tasutud, esitatud saldoteatise kohaselt oli hageja raamatupidamise andmetel kostja võlgnevus vastavalt laenulepingutele põhisummas 800 000 krooni, millele lisandusid intressid 60 123 krooni. Viivisenõude olemasolu saldoteatis ei kajasta. Kohus ei pidanud veenvaks hageja väidet, nagu oleks saldoteatisel kajastatud vaid laenulepingustest tulenevaid võlgnevusi.

§ 203lg 1 teise lause kohaselt on saldo võlgnetavate nõuete ja kohustuste vahe.

Seega kajastas hageja esitatud saldoteatis kõiki võlgnetavaid nõudeid. Vande all ära kuulatud A M seletustest nähtus, et hageja juures oli tavaks praktika, mille kohaselt esitati viivisenõudeid ainult nende äriühingute vastu, kes kuritarvitasid olukorda, see on kui oli teada, et võlgnikul on tegelikult võimalik võlgnevust tasuda, aga ta siiski viivitab tasumisega. Selline tava jätkus ka pärast A M lahkumist hageja juhatuse liikme kohalt

1. aasta lõpus, kusjuures veel 13.08.2007 esitatud saldoteatises viivise tasumise kohustust ei nähtu. Kuivõrd tsiviilõiguse teoorias üldiselt tunnustatud seisukoha järgi kaotab võlausaldaja seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast, tuleb hageja viivisenõue jätta rahuldamata.
2. Kostjate vahel sõlmitud kinnistu võlaõigusliku müügilepingu p 5.7 kohaselt vastutab müüja nõuete täitmise eest, mis on tekkinud kolmandal isikul müüja vastu ja mis esitatakse ostjale seoses lepingu eseme ja seadmete omandiõiguse üleminekuga ostjale, muuhulgas juhul kui kolmas isik esitab väite, et toimunud on ettevõtte üleandmine.

§ 183

lg 2 kohaselt sama paragrahvi lg-s 1 sätestatust kõrvalekalduv kokkulepe ei kehti kolmandate isikute suhtes, välja arvatud võlausaldaja suhtes, kes on sellise kokkuleppega kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis nõustunud. Seega on Ragn-Sells AS solidaarvõlgnik ning kostjatelt tuleb solidaarselt välja mõista hageja ja Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ vahel sõlmitud laenulepingust tulenev intress 13 188.89 krooni. AS Saurix Petroleum apellatsioonkaebus

1. Hageja palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi jäeti rahuldamata ning uue otsusega rahuldada hagi täies ulatuses. Samuti palub hageja muuta maakohtu otsusega kindlaksmääratud menetluskulude jaotust ja jätta võlgnevuse 1 061 929.80 krooni sissenõudmisega seotud hageja esimese ja teise astme menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Samuti jätta Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ kanda 13.01.2006 laenulepingust tuleneva võlgnevuse 712 683.10 krooni sissenõudmiseks kohtusse pöördumisega seoses hageja kantud menetluskulud.
2. Maakohus tuvastas õigesti, et AS Saurix Petroleum ei ole oma 10.02.2004 müügilepingust tulenevat õigust nõuda Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ-lt kõrvalkohustuste täitmist, sealhulgas viivitusintressi, kolmandatele isikutele loovutanud ning et AS-le Hansa Liising Eesti loovutati üksnes sellised nõuded kostja rahaliste kohustuste kohta, mis 7 tulenevad 10.02.2004 müügilepingus sätestatud faktooringuvõlgniku müügihinna tasumise kohustusest, mistõttu on hagejal jätkuvalt õigus nõuda kostjalt arvete tasumisega viivitamise tõttu müügilepingus kokkulepitud viivitusintressi. Väär on aga kohtu seisukoht, nagu oleks hageja müügilepingust tulenevat viivitusintressinõuet esitades oma tsiviilõigusi teostanud vastuolus hea usu põhimõttega. Kohus kohaldas ebaõigesti

§ 6ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (Ts

ÜS) §

1. AS Saurix Petroleum esitas oma nõude müügilepingust tulenevate kohustuste täitmisega viivitamise eest viivitusintressi saamiseks seaduses sätestatud aegumistähtaja jooksul ning ei esine erandlikke asjaolusid, mis õigustaksid viivitusintressinõude rahuldamata jätmist. Hageja on teostanud oma tsiviilõigusi hea usu põhimõttega kooskõlas ning ei ole käitunud vastuoluliselt ega eesmärgiga tekitada teisele lepingupoolele kahju, samuti ei ole hageja oma õigusi mingilgi viisil kuritarvitanud. Käesoleval juhul ei esine maakohtu viidatud erandlikke asjaolusid, mis õigustaksid jätta hageja viivise nõuet rahuldamata. Kohus ei ole oma sellekohast seisukohta motiveerinud ega selgitanud, mida ta pidas erandlike asjaoludena silmas.
2. Kohus kohaldas ebaõigesti

§ 203

lg-t 1, mille teise lause kohaselt on saldo võlgnetavate nõuete ja kohustuste vahe. Kohus asus väärale seisukohale, nagu tuleneks eelnimetatud sättest, et saldo peaks sisaldama ammendavalt kõiki kahe äriühingu vahel eksisteerivaid nõudeid ja kohustusi. Hageja ei saatnud Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ-le saldoteatist müügilepingust tuleneva võlgnevuse kohta, vaid üksnes laenulepingutest tuleneva võlgnevuse kohta ega andnud ka muul viisil oma käitumisega mõista, nagu ei kavatseks ta viivist nõuda. Veelgi enam, hageja saatis 17.08.2007 kostjale pankrotihoiatuse, milles palus müügilepingust tuleneva viivise tasuda. Kuivõrd kostja seda ei teinud, oli hageja sunnitud pöörduma kohtusse.

1. Kohus jättis põhjendamata menetluskulude jaotuse 13.01.2006 laenulepingust tuleneva võlgnevuse sissenõudmisel kantud menetluskulude osas. Kohus märkis ebaõigesti, nagu oleks Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ tasunud 13.01.2006 laenulepingust tuleneva võlgnevuse kaks päeva pärast hagiavalduse esitamist. Nähtuvalt asja materjalist esitas hageja hagiavalduse täienduse 02.11.2007, samas tasus kostja võlgnevuse alles 22.11.
2. Veelgi enam, laenu tagasimaksmise tähtaeg oli saabunud juba 01.03.
3. Lähtudes eeltoodust ja tuginedes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 168 oleks kohus pidanud jätma 13.01.2006 laenulepingust tuleneva võlgnevuse sissenõudmiseks hageja kohtusse pöördumisel kantud menetluskulud täielikult Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ kanda.
4. Maakohus ei hinnanud kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ega analüüsinud neid. Arusaamatuks jääb, millis(t)e tõendi(te) alusel asus kohus seisukohale, nagu oleks hagejal tavaks praktika, mille kohaselt esitati viivisenõudeid vaid nende äriühingute vastu, kes kuritarvitasid olukorda (vaatamata sellele, et võlgnikul on tegelikult võimalik võlgnevust tasuda, ei tee ta seda ja viivitab tasumisega) ning et selline tava jätkus ka pärast A M juhatuse liikme kohalt lahkumist. Tavaks on

§ 25

kohaselt majandusja kutsetegevuses kujunenud praktika pooltevahelistes lepingulistes suhetes. Seega on ebaõige kohtu väide, nagu oleks olemas mistahes tava, mida hageja ja kostja vahelisele võlasuhtele kohaldada. Lisaks ei ole A M kui menetlusse kaasatud kolmanda isiku ja kostja seadusjärgse esindaja vande all antud seletus objektiivne tõend, mida kohus saaks sellise järelduse põhistamiseks kasutada. A M oli ilmselgelt huvitatud hagi rahuldamata jätmisest ning andis vande all ülekuulatuna erapoolikuid ja talle kasulikke ütlusi.

1. Kohus jättis täiesti tähelepanuta ja analüüsimata hageja 17.08.2007 pankrotihoiatuse Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ-le, milles hageja juhtis kostja tähelepanu müügilepingust tulenevale viivitusintressivõlgnevusele ning palus eelnimetatud võlgnevuse likvideerida hiljemalt 01.10.
2. Ka 22.11.2007 kirjas juhtis hageja kostja tähelepanu viivisevõlgnevusele. Lisaks hindas kohus hageja viivisearvestust ebaõigesti ning tegi väära järelduse, nagu oleks tegemist kostjale esmakordselt väljastatud viivisearvega. 8
3. 13.08.2007 saldoteatisest tuleneb üheselt arusaadavalt, et kõnealusel dokumendil on kajastatud üksnes Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ laenulepingutest tulenevad võlgnevused hageja ees. Seetõttu jääb arusaamatuks, miks kohus leidis, et dokumentaalse tõendiga tuvastatava asjaolu näol (see on asjaolu, et saldoteatis kajastas vaid laenulepingust tulenevaid võlgnevusi) on tegemist üksnes hageja paljasõnalise väitega. Samuti on arusaamatu, millistele tõenditele tuginedes on kohus järeldanud, nagu oleks 13.08.2007 saldoteatises kajastatud kõik võlgnetavad nõuded. Ragn-Sells AS-i apellatsioonkaebus
4. Kostja palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi rahuldati ning uue otsusega jätta hagi täielikult rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
5. Maakohus, kohaldades ebaõigesti

§ 180

ja § 183, jõudis järeldusele, et Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ andis kaebajale üle ettevõtte. Vastavalt

§ 180

lg-le 1 võib ettevõtte üleandja omandajaga sõlmitud lepinguga kohustuda andma omandajale üle ettevõtte; lg 2 järgi kuuluvad ettevõttesse majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, muuhulgas ettevõttega seotud lepingud. Tulenevalt sellest on kohtupraktika jõudnud järeldusele, et tekitamaks ettevõtte üleminekust tulenevaid tagajärgi, ei piisa müügilepingust. Seega pidi kohus ettevõtte ülemineku tuvastamiseks tuvastama, et kostjate tahe sõlmitud müügilepinguga oli üle anda lisaks kinnistule ka ettevõtte kui tervik, sealhulgas Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ õigused ja kohustused. Maakohus ei märkinud, millega on tuvastatud, et müügilepingu poolte (kostjate) tahe oli võõrandada tervikvarana lisaks kinnistule ka õigused ja kohustused.

1. Maakohus põhjendas oma järeldust ettevõtte üleandmisest kostjate vahel sõlmitud müügilepingu p-s 1.3 märgitud hoonete, seadmete ja varade loeteluga. Samas on müügilepingu p-s 1.3 nimetatud üksnes hooned, ilma milleta ei olekski võimalik kinnistut müüa ja üle anda. Asjaolu, et ostetaval kinnistul on olemas ehitised ja rajatised, ei anna alust kinnistu müügilepingut lugeda aluseks ettevõtte üleminekule, sest kinnistut ei saagi muud moodi üle anda. Müügilepingu p-s 1.4 on küll märgitud ka mõned vallasasjad, mis jäid kinnistule, kuid see ei anna alust lugeda üle antuks ettevõtet kui tervikut koos õiguste ja kohustustega. Reeglina kaasnevadki hoonetega vallasasjad ning need ei muuda hooneid ettevõtteks.
2. Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ ei andnud lepinguga üle ühtegi kliendilepingut ning Ragn-Sells AS ei ole ostetud kinnistul ühelegi Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ kliendile teenuseid osutanud. Samuti ei ole kostja töödelnud ümber enda kogutud segaolmejäätmeid ega ole üle võtnud ühtegi kostja Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ töötajat. 177-st töötajast on küll mõned üksikud tulnud pärast kostja tegevuse lõpetamist tööle Ragn-Sells AS ettevõttesse, kuid see ei tähenda, et üle on võetud ettevõte. Ka tuleneb müügilepingust selgelt, et poolte tahe ei olnud suunatud ettevõtte üleandmisele. Nii on müügilepingu p-s 2.2.5 Ragn-Sells AS kinnitanud, et ta ei soovi jätkata kinnistul müüja senist tegevust; p-st 6.1.2 tuleneb samuti selgelt, et Ragn-Sells AS ei soovinud ega olnud tal ka võimalust Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ tegevust jätkata, sest viimane oli kohustatud eemaldama kinnistult kõik jäätmed, samuti esemed ja seadmed, mis ei olnud lepingu objektiks, territooriumi puhtaks pühkima ja puhastama.
3. Maakohus ei põhjendanud, millise õigusnormi alusel saab kinnistu müügilepingu järgi lugeda ettevõtte üleantuks juhul, kui kinnistu müüja lõpetab pärast müügilepingu sõlmimist oma tegevuse. Kohus jättis tähelepanuta ka selle, et kinnistu omand anti RagnSells AS-le üle alles 18.02.2008 sõlmitud asjaõiguslepinguga ning kostja alustas sisulist majandustegevust omandatud kinnistul alles 05.06.2008 muudetud jäätmeloa alusel. Kui Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ oleks ettevõtte üle andnud, ei oleks tegevuse katkestust olnud. Kuna Ragn-Sells AS alustas kinnistul hoopis erineva tegevusega, siis ei saa rääkida Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ ettevõtte identiteedi säilitamisest. Asjaolu, et kinnistu ostja tegutseb kinnistul sarnase tegevusega, on tavapärane. Kohtu 9 järeldus, et prügi sorteerimine on sama või sarnane tegevus ükskõik millise muu jäätmekäitlusega, on vastuolus jäätmeseaduse (JäätS) ja selle alusel välja antud õigusaktidega. Lisaks erineb segaolmejäätmete käsitsi sorteerimine, millega tegeles Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ, Ragn-Sells AS-i tegevusest (eelsorteeritud jäätmete eraldamine ringlussevõtu eesmärgil) täielikult nii tehnoloogiliselt ja organisatoorselt kui ka lõppeesmärgi saavutamise seisukohalt. Kohus jõudis ekslikult järeldusele, et ettevõtte ülemineku tuvastamisel ei ole vajalik eristada jäätmete käitlemisel olemasolevaid erinevaid majandustegevusi. Jäätmete käitlemine majandusharuna on niivõrd lai ja ulatuslik tegevus, et selle sees on olemas suurel hulgal täiesti erinevaid majandustegevusi, mis erinevad oluliselt organisatoorselt, tehnoloogiliselt jne, mis ei võimalda jäätmete käitlemist pidada üheks majandustegevuseks

§ 180jj tähenduses.

1. Maakohus on ettevõtte ülemineku tuvastamise eelduseks pidanud ka kostjate vahel sõlmitud müügilepingu p-s 2.2.5 sisalduvat Ragn-Sells AS-i kinnitust, et talle on oluline jäätmelubade ülevõtmine. Seejuures ei ole kohus analüüsinud ega põhjendanud, miks Ragn-Sells AS-i vastav kinnitus osundab, et tegemist on ettevõtte üleminekuga. Loa ülevõtmine oli oluline ainult sellest aspektist, et kuna Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ-le väljastatud jäätmeluba puudutas Ragn-Sells AS-i omandatud kinnistut (jäätmeluba tõendas eelkõige seda, et kinnistu vastas keskkonna-alastele nõuetele), siis kinnistu kasutusele võtmise lihtsustamiseks oli mõistlik vastav luba Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ-lt üle võtta. Seega seondus loa ülevõtmine ainult kinnistu omandamisega ning sellest ei saa tuletada, et üle oleks võetud ettevõte.
2. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud

§ 183lg-d 1 ja 3 ning jätnud ebaõigesti kohaldamata Ts

ÜS § 142 lg 1. Kohus on jätnud tähelepanuta, et

§ 183reguleerib ettevõtte üleandja vastutust.

Tulenevalt kostjate vahelisest kinnistu müügilepingust saab Ragn-Sells AS-i pidada hüpoteetiliselt ettevõtte omandajaks, mitte üleandjaks. Seega ei saa

§ 183kohaldada kostja vastu esitatud nõuete aegumisele.

Teiseks on maakohus ebaõigesti tõlgendanud

§ 183

lg-t 3 selliselt, justkui pikendaks nimetatud säte aegumise tähtaega, võrreldes tavapärase tähtajaga.

§ 183

lg 3 eesmärk on piirata ettevõtja üleandja vastutuse ajalist kestust, mitte pikendada seda, see tähendab ettevõtte üleandja vastu esitatud nõuete aegumistähtaeg ei saa olla pikem kui viis aastat alates ettevõtte ülemineku hetkest, kuid kui nõue aegub varem, siis kohaldatakse vastavat lühemat aegumistähtaega.

1. Maakohus tuvastas, et faktooringulepingu alusel loovutati AS-le Hansa Liising üksnes põhinõue. Järelikult ei saanud hageja väidetava kõrvalnõude aegumine katkeda, sest kui faktooringulepingus seda ei käsitletud, siis ei saanud Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ seda ka tunnustada. TsÜS § 144 sätestab küll selle, et kõrvalnõude aegumise maksimaalseks ajaks on põhinõude aegumine, kuid ei välista seda, et kõrvalnõue võib aeguda varem kui põhinõue. Põhinõude esitamine ei peata esitamata jäetud kõrvalnõude aegumistähtaega. Seega põhinõude tunnustamine ei katkesta tunnustamata jäetud viivisnõude aegumistähtaega. Vastused apellatsioonkaebustele
2. AS Saurix Petroleum vaidleb Ragn-Sells AS-i apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
3. Ragn-Sells AS vaidleb AS-i Saurix Petroleum apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Edasine menetlus
4. 25.05.2011 otsusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus Harju Maakohtu otsuse 10.02.2004 müügilepingust tuleneva viivise nõude ja menetluskulude jaotamise osas. Ülejäänud osas jättis maakohtu otsuse muutmata. Kohus otsustas mõista välja Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ-lt ja Ragn-Sells AS-lt solidaarselt AS-i Saurix Petroleum 10 kasuks 10 466.03 eurot (163 757.80 krooni), sealhulgas 30.06.2005 laenulepingust tulenev intress 842.92 eurot (13 188.80 krooni) ja 10.02.2004 müügilepingust tulenev viivis 9623.11 eurot (150 569 krooni) ning mõista välja Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ-lt AS-i Saurix Petroleum kasuks 10.02.2004 müügilepingust tulenev viivis 57 403.65 eurot (898 172 krooni). Hageja menetluskulud, mis tekkisid 13.01.2006 laenulepingust tuleneva nõude menetlemisest, milles maakohus 16.06.2008 määrusega menetluse lõpetas, jätta Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ kanda. Hageja ülejäänud esimese astme kohtumenetluses kantud menetluskuludest jätta 15,4% kostjate kanda solidaarselt ja 84,6% Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ kanda. Esimese astme kohtumenetluses RagnSells AS-i kantud menetluskuludest jätta 84,6% hageja kanda, Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ menetluskulud jätta tema enda kanda. Apellatsioonimenetluse kulud jätta poolte enda kanda.
5. 21.12.2011 otsusega tühistas Riigikohus ringkonnakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata AS-i Saurix Petroleum nõue mõista Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ-lt ja Ragn-Sells AS-lt solidaarselt välja 10.02.2004 müügilepingust tulenev 57 403.65 euro suurune viivis ning mõisteti nimetatud summa välja üksnes Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ-lt ning menetluskulude jaotamise osas. Riigikohus saatis tsiviilasja tühistatud osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohus luges kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni sõnastatuks järgmiselt: mõista AS-i Saurix Petroleum kasuks Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ-lt ja Ragn-Sells AS-lt solidaarselt välja 10 466.03 eurot (sealhulgas 30.06.2005 laenulepingust tulenev intress 842.92 eurot ja 10.02.2004 müügilepingust tulenev viivis 9623.11 eurot).
6. Kolleegiumi arvates on kohtud tuvastanud piisavalt asjaolusid, millest järeldub, et kostja Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ andis Ragn-Sells AS-le üle majandusüksuse, mille kaudu ettevõtja tegutses.
7. Kolleegium leidis, et seaduses sätestatud aegumistähtaja sees ei saa üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada ning seda õigustaksid üksnes erandlikud asjaolud. (lahendid nr 3-2-1-137-06 ja nr 3-2-1-70-03). Kolleegium nõustus ringkonnakohtu seisukohaga, et selliseid erandlikke asjaolusid vaidlusaluses asjas tuvastatud ei ole. Viivisenõuet ei muuda hea usu põhimõtte vastaseks ainuüksi 13.08.2007 saldoteatis, millel viivisenõuet ei kajastatud.
8. Ringkonnakohus eksis seaduse kohaldamisel, kui leidis, et viivisenõudele TsÜS § 154 ei kohaldu. Praegusel juhul on viivis käsitatav korduva kohustusena, sest Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ-l tekkis müügilepingu kohaselt kohustus tasuda viivist iga viivitatud kalendripäeva eest (lahend nr 3-2-1-95-08). TsÜS § 154 teise lause järgi algab aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. TsÜS § 147 lg 2 järgi muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Praegusel juhul olid hageja ja Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ kokku leppinud, et esitatud arved tuleb tasuda 60 päeva jooksul. Hageja viivisearvestuse kohaselt esitas ta kostjale arved ajavahemikus 03.09.2004 kuni 23.11.2006 ning esimese arve maksetähtaeg oli 02.11.2004 ja viimase arve maksetähtaeg 22.01.
9. Seega eeltoodud arvete tasumisega viivitamise eest saabus viidatud sätete järgi kõige varasemate arvete aegumistähtaeg 31.12.2007 kell 24.00 ja kõige hilisemate arvete aegumistähtaeg 31.12.2010 kell 24.
10. Hageja esitas viivisenõude kostja vastu 26.10.2007, seega ei ole hageja viivisenõue Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ vastu aegunud. 44.

§ 183lg 3 sätestab ettevõtte üleandja vastutuse ajalise piirangu.

Selle sätte järgi on lg-s 1 nimetatud kohustustest tekkinud nõuete aegumistähtaeg viis aastat ettevõtte üleminekust, kui mõnele neist nõuetest ei kehti lühem aegumistähtaeg. Praeguses asjas on viidatud sätetes esitatud solidaarvastutuse tekkimise eeldused täidetud. Ringkonnakohus jättis arvestamata, et ettevõtte ülemineku alusel (

§ 182lg 2) tekkinud üldõigusjärglus 11 nõuet ja selle aegumist ei mõjuta.

Eeltoodust tulenevalt arvestatakse Ragn-Sells AS-i vastu hageja viivisenõude aegumist samamoodi, nagu siis, kui ettevõte ei oleks kostjale üle läinud. Praeguses asjas toimus ettevõtte üleminek pärast seda, kui hageja oli esitanud 26.10.2007 Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ vastu viivisenõude. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt aegumine peatub, kui õigustatud isik esitab hagi nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Seega peatas hagi esitamine kostja vastu ka nõude aegumise Ragn-Sells AS-i vastu, see tähendab aegumise peatumine mõjus ka õigusjärglase suhtes ning tähtsust ei ole sellel, et hageja esitas viivisenõude Ragn-Sells AS-i vastu alles 19.02.

1. Eeltoodut arvestades on õige hageja kassatsioonkaebuse seisukoht, et kui nõue ettevõtte üleandja vastu oli esitatud kohtule tähtajaks, ei saa sama nõue ettevõtte omandaja vastu olla osaliselt või tervikuna aegunud. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
2. Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte esindajad ja kostjate poolel iseseisva nõudeta kaasatud kolmanda isiku, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega jäeti hageja nõue rahuldamata kostjate vastu solidaarselt. Samuti tuleb jaotada uuesti menetluskulud. Hageja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele, Ragn-Sells AS-i apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
3. 10.02.2004 müügilepingu täitmisega viivitamise alusel nõuab hageja viivist kostjatelt solidaarselt kokku summas 67 026.77 eurot (1 048 741 krooni; arvestus t I kd lk 246). Maakohus jättis kogu viivise nõude rahuldamata, leides, et hageja nõue ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega ja seetõttu on hageja nõudeõiguse kaotanud. Tallinna Ringkonnakohtu 25.05.2011 otsusega rahuldati nõue 9623.11 euro osas ja otsus jõustus Riigikohtu lahendiga. Vaidluse all on ülejäänud viivise nõue summas 57 403.65 eurot. Hageja palub mõista ka nimetatud summa välja kostjatelt solidaarselt. Kostja I on seisukohal, et hagejal puudub viivise nõudeõigus ning kui see õigus siiski on, tuleb ebamõistlikult suurt viivist vähendada. Kostja II on seisukohal, et ettevõtte üleminekut ei ole toimunud, viivisenõue on osaliselt aegunud ning alternatiivselt palub väljamõistetavat viivist vähendada.
4. TsMS § 693 lg 2 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Käesolevas asjas on Riigikohus asunud seisukohale, et kohtud on tuvastanud piisavalt asjaolusid, millest järeldub, et kostja I andis kostjale II üle majandusüksuse, mille kaudu ettevõtja tegutses (otsuse p 10). Samuti on tuvastatud, et kostja II väited hageja viivisenõude vastuolust hea usu põhimõttega ei ole põhjendatud (p 11) ning et viivisenõue kostjate vastu ei ole aegunud (p-d 12, 13). Seega alljärgnevas otsuses ringkonnakohus kostja II apellatsioonkaebuses sisalduvaid vastupidiseid väiteid ei analüüsi.
5. Riigikohtu seisukohtade valguses tuleb asuda seisukohale, et hageja nõue viivise väljamõistmiseks kostjatelt solidaarselt on täies ulatuses põhjendatud ja tõendatud ning maakohtu otsus tuleb viivisenõude rahuldamata jätmise osas tühistada. Ringkonnakohus saab seni väljamõistmata viivise osas teha uue otsuse ja hageja nõude täies ulatuses rahuldada. TsMS § 654 lg 5 teise lause alusel võtab kolleegium alljärgnevalt seisukoha kostjate poolt maakohtu menetluses esitatud viivise vähendamise taotluste kohta.
6. Kostja I taotluse (kirjaliku vastuse p 1.3.7; t II kd lk 17) ja selle täienduse (täiendava vastuse p 2.8; samas lk 64-66) kohaselt oli võlgnevus faktooringlepingu alusel tasutud hagejale rohkem kui aasta enne hagiavalduse esitamist ja kuna hageja enne kõrvalnõuetest tulenevaid nõudeid ei esitanud, on taotletav viivisesumma ebamõistlikult suur; ka on müügilepingus kokkulepitud viivisemäär ligikaudu kaks korda kõrgem

§ 113

lg 1 järgsest seadusjärgsest viivisemäärast; hageja ei ole kostja poolt kohustuse rikkumisest kahju saanud. Hageja vaidleb taotlusele vastu (samas lk 34-35, 87) ja leiab, et viivisenõude esitamiseks ei ole seaduses ettenähtud üldist tähtaega ning hagi kohtusse esitamine ei eelda täiendavate toimingute tegemist, sealhulgas täitmiseks täiendava tähtaja 12 andmist; hageja juhtis 17.08.2007 kostjale esitatud pankrotiavalduses sõnaselgelt tähelepanu 10.02.2004 müügilepingust tulenevatele tasumata viivistele ja palus võlgnevuse tasuda hiljemalt 01.10.2007; arvesse tuleb võtta ka müügilepingu eseme suurt mahtu, viivitusintressi eesmärki, hageja õigustatud huvi kostja poolt müügilepingu kohasel täitmisel ja mõlema poole majanduslikku seisundit; kokkulepitud viivisemäär on tavapärane ja äriühingute majandustegevuses igapäevaselt kasutatav viivisemäär; viivis väljendab minimaalset eeldatavat kahju hüvitamise nõuet, mida võib raha maksmisega viivitamise korral alati nõuda, sõltumata tegelikust kahjust; viivisel on lisaks eeldatavale kompensatsioonilise iseloomule ka sanktsiooniline iseloom.

1. Kostja II taotluse (t III kd lk 86, 128) kohaselt tuleb hageja viivisenõuet vähendada nullini, sest 13.08.2007 saldoteatisel hageja viivist ei märkinud; nõue esitati alles peale A M lahkumist hageja juhatuse liikme kohalt ja tema seletuse kohaselt ei nõudnud hageja kunagi viivist seotud isikute äriühingutelt; hagejal ei ole tekkinud mittemingisugust kahju seoses müügilepingust tuleneva väidetava nõude tasumisega hilinemisega. Ringkonnakohtu istungil täiendas kostja II esindaja kohtukõne teesides taotlust asjaoluga, mille kohaselt näitavad ettevõtte üleminekuga seotud asjaolud, et kostja II ei saanud hageja kui kostja I võlausaldaja arvelt kasu. Nimetatud täiendava asjaolu jätab ringkonnakohus TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta, sest apellant ei põhjendanud, miks ta ei saanud seda maakohtus esitada. Küll aga võtab kolleegium arvesse, et apellant ei taotle enam viivise vähendamist nullini, vaid 9623.11 euroni, arvestades, et selles osas on Tallinna Ringkonnakohtu 25.05.2011 otsus jõustunud Riigikohtu otsusega. Hageja vaidleb taotlusele vastu samadel alustel nagu kostjale I (samas lk 162-163).
2. Kolleegium on seisukohal, et kostjate taotlused viivise vähendamiseks põhjendatud ei ole.

§ 162

lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda tasumiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Vastavalt

§ 113

lg-le 8 võib sama sätte alusel nõuda viivise maksmiseks kohustatud isik ka viivise vähendamist. Tegemist on kohtu kaalutlusotsusega, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes, võrreldes nõude suurust esmajoones kohustuse rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahjunõude suurusega ja hinnates selle proportsionaalsust.

1. Rahalise kohustuse suuruseks, mille täitmisega viivitamisest tuleneb menetletav viivis, kujunes perioodil 03.09.2004 kuni 23.11.2006 esitatud arvete alusel kokku 6 729 288.23 krooni (arvestus t I kd lk 239-246). Sellest tasus võlgnik faktooringulepingu abil 27.10.2007 89,9623% ja ülejäänu osade kaupa 19.02.2007, 21.02.2007, 23.05.2007, 08.06.2007, 29.06.2007, 30.07.2007, 15.10.2007 ja 18.10.
2. Enam kui kahe aasta jooksul jättis kostja I maksmata kõik esitatud 198 arvet, kusjuures viivitatud päevade arv kõigub ajavahemikus 724 kuni
3. Nimetatud asjaolud iseloomustavad kostja I poolt maksekohustuse täitmata jätmise regulaarsust ja pikaajalisust ning nende alusel on kolleegium veendumusel, et hageja poolt nõutav viivise summa 1 048 741 krooni ei ole ebamõistlikult suur. Kui hageja ettevõttes oli tõepoolest selline praktika, et nn omade klientide suhtes viivist ei arvestatud (nagu selgitas vande all hageja endine ja kostja I praegune juhatuse liige), siis oli selliselt võimalik ka 10.02.2004 lepingus kokku leppida. Tegelikkuses aga lepiti lepingu p-s 8 kokku maksetähtajaks 60 päeva ja viivisemääraks 0,05% päevas (t I kd lk 33-35). Nõutav viivis ei ületa põhivõlgnevust, mistõttu ei pea hageja võlausaldajana tõendama temale kohustuse täitmisega viivitamise tõttu tekkinud kahju suurust. Kui viivise suurus ületaks põhivõla suurust, saaks

§ 113

lg 8 mõtte kohaselt eeldada, et viivis ei kanna enam kompensatsioonilist ega eeldatavat kahju väljendavat iseloomu. Asjakohane on kostjate viide asjaolule, et Riigikohus on oma praktikas viivise vähendamise põhjusena aktsepteerinud ka olukorda, kus viivisenõue või arve jäeti esitamata mõistliku aja jooksul (otsus nr 3-2-1-66-05). Käesolevas asjas sisaldavad kõik esitatud arved viidet lepingus kokkulepitud viivisemäärale. Viivisenõue 13 oli esitatud 10.08.2007 pankrotihoiatuses, seega ajal, mil kostja I põhivõlgnevust alles osadena likvideeris, ka esitati hagi vahetult peale viimase osa võlgnevusest tasumist. Ka ei saa omada tähtsust asjaolu, et kostja I on tasunud olulisi rahasummasid faktoorile vastavalt faktooringulepingus kokkulepitule. Tegemist on kahe iseseisva õigussuhtega, milles mõlemas on küll osalisteks ka hageja ja kostja I, kuid mille mõlema täitmine toimub kokkulepitud tingimustel ning võimalikku tasaarvestust vmt eri lepingute alusel tasutud summade vahel kokkulepitud tingimustes ei sisaldu. Müügilepingus kokkulepitud viivisemäär ei erinenud oluliselt tol ajal seaduses sätestatud määrast – perioodil 2004 kuni 2007 oli seadusjärgne viivisemäär 9% ja 11% vahel, mis arvestatuna päevamääraks oli vastavalt 0,025% ja 0,030%.

1. Maakohtu otsuse osalise tühistamise ja uue otsuse tegemise tõttu tuleb uuesti jagada ka menetluskulud. Hageja vaidlustas esmalt maakohtu otsuse selle osa, millega jäeti 13.01.2006 laenulepingu vaidlusega seotud menetluskulud kummagi poole, see on hageja ja kostja Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ, enda kanda TsMS § 168 lg-te 4 ja 5 ning § 162 lg 4 alusel põhjendusega, et osaliselt oli võlgnevus kostja I poolt tasutud enne hagiavalduse esitamist ja osaliselt tasuti 2 päeva peale hagiavalduse esitamist.
2. Kolleegium nõustub apellandi seisukohaga, et maakohus rikkus menetluskulude jagamisel TsMS § 442 lg-t 8 ega põhjendanud oma järeldusi nõuetekohaselt, samuti rakendas ta ebaõigesti menetlusõiguse norme. Hageja esitas 18.03.2008 ja 27.03.2008 hagist osalise loobumise avaldused (t II kd lk 31-32, 38), millega loobus 02.11.2007 hagiavalduses esitatud nõudest kostja Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ vastu 13.01.2006 laenulepingust tulenevast nõudest summas 712 683.10 krooni (põhivõlg, intressid, viivised) põhjusel, et kostja täitis lepingust tulenevad kohustused 22.11.
3. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et täiendav hagi viidatud summade sissenõudmiseks oli esitatud 02.11.2007 (t I kd lk 17-21), jäetud seejärel käiguta (hageja tasus 20.11.2007 täiendavat riigilõivu; t II kd lk 2) ja võetud menetlusse 22.11.2007 (t II kd lk 4). Hagiavaldus koos lisadega oli kostja juhatuse liikmele toimetatud kätte 23.11.2007 (t samas lk 5). Võlgnevus oli tasutud 15.11.2007 ja 22.11.2007 (t II kd lk 24, 25). Seega oli võlgnevus tasutud peale hagiavalduse esitamist (vastavalt 13 ja 20 päeva). Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-142-10 selgitanud, et TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid seadusandja on kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik kohtukulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti. Seega hagist loobumise korral olukorras, kus kostja tasus võlgnevuse peale hagi esitamist, peavad esinema sellised erandlikud faktilised asjaolud, mille tõttu menetluskulude väljamõistmine kostjalt oleks äärmiselt ebaõiglane või äärmiselt ebamõistlik. Selliseid asjaolusid ei ole maakohus oma otsuses välja toonud. Tsiviilasja materjalides on hageja 22.11.2007 kiri kostjale (t II kd lk 26), milles juhatuse liige A T tänas kostjat endale võetud kohustuse lõppkokkuvõttes ennetähtaegse täitmise eest ja lubas seda käesoleva tsiviilasja menetluses arvestada. Kas ja kuidas on hageja seda hilisemas menetluses teinud, tsiviilasja materjalidest ei selgu, kuid nimetatud asjaolu ei anna alust lugeda hageja menetluskulude väljamõistmist kostjalt äärmiselt ebaõigeks või äärmiselt ebamõistlikuks. 10.09.2007 kirjas (t II kd lk 22-23) väljapakutud maksegraafikut kostja vastavalt lubadusele täitma ei hakanud (esimese graafikujärgse makse 15.10.2007 tasumise kohta kostja kohtule andmeid ei esitanud ja hageja selle toimumist eitab), seega oli kostjal alus 02.11.2007 täiendava hagiavalduse esitamiseks. Eeltoodust tulenevalt tuleb loobutud nõuete osas tühistada maakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas ja jätta need TsMS § 168 lg 5 alusel Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ kanda.
4. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja jaotas menetluskulud poolte vahel võrdeliselt hagi rahuldatud osale. Riigikohtu 21.12.2011 otsusega ja ringkonnakohtu käesoleva otsusega rahuldatakse hageja nõue (väljaarvatud loobutud osa) täies ulatuses kostjate vastu solidaarselt. Seega jäävad hageja maakohtus kantud menetluskulud, mis seonduvad 10.02.2004 müügilepingust ja 30.06.2005 laenulepingust tulenevate nõuete 14 menetlemisega, TsMS § 162 lg 1 alusel kostjate kanda solidaarselt. Kostjate menetluskulud jäävad nende endi kanda.
5. Apellatsioonimenetluse kulude jaotamisel arvestab kolleegium järgmisi asjaolusid: 1) hageja kaebus seonduvalt menetluskulude jaotusega hagist loobumise osas on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele; seega selles osas peavad hageja apellatsioonimenetluses kantud kulud jääma TsMS § 171 lg 1 alusel Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ kanda; 2) hageja kaebus ülejäänud osas kuulub täies ulatuses rahuldamisele; seega selles osas peavad hageja menetluskulud jääma sama sätte alusel kostjate kanda solidaarselt; 3) Ragn-Sells AS-i apellatsioonikaebus jääb täies ulatuses rahuldamata. Arvestades eeltoodut jäävad hageja apellatsioonimenetluses kantud kulud 5% ulatuses Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas OÜ kanda ja 95% ulatuses solidaarselt mõlema kostja kanda. Kostjate apellatsioonimenetluses kantud kulud jäävad nende endi kanda. Ulvi Loonurm Viktor Brügel Imbi Sidok