KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Virgo Saarmets, Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 25.04.2012, Tallinn Haldusasja number 3-11-289 Haldusasi Rimon Stinti kaebus Viru Vangla 10.12.2010 käskkirja nr 6-3/2614-D tühistamiseks Vaidlustatav lahend Tallinna Halduskohtu 28.10.2011 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Rimon Stinti apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja: Rimon Stint, esindaja advokaat Marko Tammann Vastustaja: Viru Vangla RESOLUTSIOON
- Jätta Rimon Stinti apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 28.10.2011 otsus haldusasjas 3-11-289 muutmata.
- Menetluskulud jätta poolte enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, so hiljemalt 25.05.2012, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul. Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- Viru Vangla 10.12.2010 käskkirjaga nr 6-3/2614-D karistati Rimon Stinti vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 ja § 37 lg 1 nõuete rikkumise eest seitsmeks ööpäevaks kartserisse paigutamisega ning piirati kinnipeetavale kartseri karistuse kandmise ajal täielikult VangS §-de 22, 30-32, 34-38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt (lubatud soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid) § 48 kohaldamist vangistuse eesmärkide (kinnipeetava suunamine 3-11-289 õiguskuulekale käitumisele) paremaks saavutamiseks. Käskkirja kohaselt seisnes kaebaja rikkumine selles, et ta 12.11.2010 ei täitnud vanemvalvuri korraldust asuda tööle. Karistuse liigi valikul arvestati, et kaebajale ei ole varem määratud distsiplinaarkaristusi. Samas leiti, et distsiplinaarrikkumise konteksti arvestades oleks noomituse, lühiajalise kui ka pikaajalise kokkusaamise keeld liiga leebed karistused ja ei täidaks vangistuse üldist eesmärki. Kuna kaebaja näitas seletuskirjas üles väga üleolevat ja negatiivset suhtumist vanglateenistujatesse ning vangistuse eesmärki, tuleb kinnipeetavat rangemalt karistada.
- Rimon Stint palus halduskohtule esitatud kaebuses vaidlusaluse käskkirja tühistada. Kaebuse põhiväited: 1) vanglaametnik tajus olukorda ebaadekvaatselt. Kaebaja ei keeldunud tööst ja palus vanglateenistujat, et ta veidi hiljem tööd pakuks, sest hetkel, kui vanglateenistuja talle tööd pakkus, rääkis kaebaja telefoniga. Kaebaja kasutas VangS § 28 lg-st 1 tulenevat õigust telefoni kasutamiseks; 2) ei esinenud erandlikke asjaolusid, mis õigustanuks rangeima karistuse valikut ja määramist. Kaebajale ei olnud varasemalt distsiplinaarkaristusi määratud.
- Viru Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata, jäädes käskkirjas toodud hinnangute juurde.
- Tallinna Halduskohtu 28.10.2011 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused: 1) VangS § 37 lg 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama. Viru Vangla 10.11.2010 käskkirjaga nr 6-2/1085-T määrati kaebaja tööle finants- ja majandusosakonna majandustööle abitööliseks (üldkasutatavate ruumide koristaja) alates 10.11.2010 kuni 09.02.
- Käskkirjale on kaebaja märkinud „Nõus“. Seega oli ta töökohustusest teadlik. 16.11.2010 seletuskirjas on kaebaja märkinud, et ta 12.10.2010 tööst ei keeldunud, vaid: „palusin vanglaametnikku puht inimlikult, et teeme nati hiljem, sest sellel hetkel kui vanglaametnik mulle seda pakkus, rääkisin ma telefoniga“. Seega on tõendatud, et kaebaja vanemvalvuri korraldust eluosakonda koristada, ei täitnud; 2) VangS-st ega vangla sisekorraeeskirjadest ei tulene vanglaametnikule kohustust hoiduda kinnipeetavatele korralduste andmisest kinnipeetavale ebasobival ajal ega kinnipeetava õigust oma äranägemisel valida, millal ta vanglaametniku korralduse täidab; 3) vastustajapoolne karistuse valik on põhjendatud ning käskkirjas sisalduvad kaalutlused asjakohased. Käskkiri on ka formaalselt õiguspärane. POOLTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
- Rimon Stinti apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu 28.10.2011 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) kaebaja ei pea otstarbekaks vaidlustada karistuse määramise aluseks olnud faktilisi asjaolusid ega vangla poolt nende tuvastamisega ja halduskohtu poolt nende tuvastamise kontrollimisega seonduvat. Kaebaja vaidlustab määratud distsiplinaarkaristuse proportsionaalsust; 2) halduskohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu menetlusosaliste õiguslike väidetega. Vaidlustatud kohtuotsusest nähtub, et kohus ei ole HKMS § 19 lg 6 regulatsiooni järginud ning on jätnud analüüsimata kaebaja õiguslikud väited, sh distsiplinaarkaristuse proportsionaalsuse. Kohus on piirdunud vastustaja seisukohtade taasesitamisega. Kohus on jätnud täiesti tähelepanuta kaebuse p-des 8.1-8.5 toodud õiguslikud väited. Selline kohtuvõimu käitumine ei tekita isikutes kohtu suhtes usaldust ja autoriteeti; 2
(4)3-11-289 3) kartserisse paigutamisega piiratakse oluliselt kinnipeetava vabadusi ja õigusi vanglas üldiselt kehtiva režiimiga võrreldes. Riigikohus on leidnud, et kartserisse paigutamist tuleb karistusena kohaldada üksnes erandlikel juhtudel. Käesoleval juhul selliseid erandlikke asjaolusid ei esine. Kaebajale ei olnud varasemalt distsiplinaarkaristusi määratud. Isegi siis, kui eeldada, et kaebaja on oma seletuskirjas näidanud üles väga üleolevat ja negatiivset suhtumist vanglateenistujasse ning vangistuse eesmärki, ei saaks sellist asjaolu käsitleda erandliku asjaoluna, mis õigustaks rangeima karistuse kohaldamist; 4) Riigikohus on isegi paljusid kehtivaid distsiplinaarkaristusi omava kinnipeetava puhul seadnud rangeima karistuse määramise kahtluse alla (nt kohtuasi 3-3-1-95-10). Euroopa Liit on seadnud kinnipeetavatele distsiplinaarkorras määratava kartserikaristuse inimväärikuse valguses tõsiselt kahtluse alla, mistõttu plaanitakse selle karistusliigi keelustamist. Eesti vanglates laialt levinud praktika, kus kinnipeetavatele, sh varasemalt distsiplinaarkorras karistamata kinnipeetavale määratakse kergekäeliselt kartserikaristus, vajab adekvaatse kohtupraktika kaudu suunamist ja kujundamist, et mitte öelda muutmist. Selline kohtupraktika muutmine eeldab aga, et kohtuasja lahendaja eemaldaks oma teadvusest võimalikud eelarvamused ja tõkked (väärsamastumised). 6. Viru Vangla palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebusest nähtuva etteheitega, et halduskohus on kohtumenetluse norme rikkudes jätnud kaebajapoolsed õiguslikud väited tähelepanuta. Halduskohus on karistuse proportsionaalsust hinnanud. Olukorras, kus vastustaja on esitanud asjakohased kaalutlused ning kohus nendega nõustub, ei pea kohus hakkama juba tehtud analüüsi kordama. Kaebuse p-des 8.1-8.5 on kaebaja viidanud proportsionaalsuse põhimõttele (PS § 11), õiguspärase haldusakti alustele (HMS § 54), Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusele Rec
(2006)2 ja Riigikohtu seisukohtadele kartserikaristuse erandlikkuse kohta. Halduskohtu otsusest ei nähtu, et halduskohus ei ole eeltoodud asjaoludest otsuse tegemisel lähtunud. Tegemist on üldiste põhimõtete ja väärtustega (proportsionaalsus, õiguspärasus), millega kohus peab asja lahendamisel arvestama, olenemata sellest, kas kaebaja ise nendele tugineb või mitte. 8. Ka ringkonnakohus nõustub kaebuses ja apellatsioonkaebuses esitatuga, mille kohaselt peab määratav karistus olema proportsionaalne ning kartserikaristuse valik peab olema põhjendatud ning tulenema rikkumise asjaoludest, kaebaja varasemast käitumisest jne. Ringkonnakohus ei vaidle ka selle üle, et kartserikaristus on rangeim karistuse liik, mille puhul kinnipeetava õigusi oluliselt piiratakse. Vaatamata eeltoodule ei nõustu ringkonnakohus, et määratud karistus on ilmselgelt ebaproportsionaalne. Ainuüksi asjaolu, et kaebajal puuduvad varasemad karistused, ei viita veel kartserikaristuse ebaproportsionaalsusele. Vastustaja on käskkirjas piisavalt põhjendanud, miks muud karistused ei täida karistuse eesmärki. Vastustaja on esile toonud, et kaebaja ei kasuta pikaajalise kokkusaamise võimalusi. Samuti on mõistetav, miks ei valita karistuseks töölt kõrvaldamist, kui rikkumise sisu seisneb tööst keeldumises. Põhjendamatu ei ole ka vastustaja hinnang noomituse liigses leebuses. Käskkirjas on õigesti esile toodud, et distsiplinaarmenetluse materjalidest, eelkõige kaebaja seletusest nähtuvalt ei ole kaebaja mõistnud oma rikkumise sisu. Kaebaja seletus on ennastõigustav ning kaebaja ei mõista, miks ei ole aktsepteeritav tema suhtumine, et vanglaametniku korralduse võib täita ka „nati hiljem“. 3
(4)3-11-289 Sellistel eeldustel on õigustatud valida karistuse liik, mille tagajärg on kinnipeetavale vahetult tunnetatav. Vastasel juhul ei pruugi karistus omada vajalikku eripreventiivset mõju. VangS § 63 lg 1 p 4 võimaldab kinnipeetava kartserisse paigutada kuni 45 päevaks. Kaebajale on määratud 7-päevane kartserikaristus. Ringkonnakohus leiab ka siinkohal, et vastustaja on oma kaalutlusõigust nõuetekohaselt rakendanud ning kartserikaristuse kestvus on proportsionaalne. 9. Kuna apellatsioonkaebus rahuldamisele ei kuulu, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Kaire Pikamäe Virgo Saarmets Ruth Virkus 4
(4)