lg 1 kohaselt võib ettevõtte üleandja omandajaga sõlmitud lepinguga kohustuda andma omandajale üle ettevõtte. Ettevõtte võib omandajale üle minna ka seaduse alusel. Käesolevast asjast nähtub, et kostja I ja kostja II sõlmisid 09.11.2007.a. kinnistu võlaõigusliku müügilepingu (II kd, tlk 124-135), mille esemeks oli lepingu p. 1.1 kohaselt Harju Maakohtu Kinnistusosakonna Tallinna kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriossa nr 20111001 kantud kinnistu, koos oluliste osade ja päraldistega. Lepingu p 1.3 kinnitasid pooled, et lepingu esemel asuvateks hooneteks on admin- ja olmehoone, tootmistsehh, angaar, laohoone ja garaažiboksid, lepingu p 1.4 järi leppisid pooled kokku, et lepingu esemel asuvad ja koos lepingu esemega kuuluvad ostjale üleandmisele seadmete ja varadena kaks autokaalu koos neid teenindava arvutiga, jäätmepress sorteerimisliini otsas koos konteineritega, kaks lainepapi ja vanapaberi presskonteinerit, sorteerimisliinid ja abikonveierid ning sorteerimisliinide teenindamiseks vajalikud konteinerid. Võlaõigusliku müügilepingu p-s 5.8 leppisid kostja I ja Kostja II kokku, et müüja on koheselt pärast lepingu eseme valduse ostjale üleandmist vastavalt jäätmeseaduse §-le 82 lg 2 ostjale üle andma talle kuuluva jäätmeloa nr L.JÄ.HA-35491. 18.02.2008.a. kinnistu omandi üleandmise asjaõiguslepinguga (II kd, tlk 136-144) anti kostja I poolt kostjale II üle lepingu ese, milleks oli võlaõiguslikus lepingus märgitud kinnistu koos selle oluliste osade ja päraldistega. Kuigi asja materjalidele lisatud 09.11.2007.a. lepingu p-s 2.2.5 kinnitab ostja, et ta ei soovi jätkata kinnistul müüja senist tegevust ning p-s 2.4. kinnitavad müüja ja ostja, et käesoleva tehingu sisuks ei ole müüja ettevõtte üleandmine ostjale on kohus seisukohal, et ettevõtte ülemineku tuvastamise hindamisel ei saa lähtuda ainuüksi omandaja ja võõrandaja vahel sõlmitud lepingus väljendatud tahteavaldustest. Oluline on asjaolude ja tõendite hindamisel kogumis kindlaks teha kas üleminek faktilises tähenduses toimus või mitte.
lg 2 kohaselt ettevõttesse kuuluvad ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, muu hulgas ettevõttega seotud lepingud. Asja materjalidele lisatud kostja I 2007.a majandusaasta aruande (II kd, tlk 290-305) kohaselt jätkas kostja I 2007.a oma tavapärast tegevust s.o taaskasutatavate materjalide 4 väljasorteerimist segaolmejäätmetest. Tegevusaruande kohaselt lõpetas tehas oma tegevuse 09.11.2007.a. Töötajad koondati. Kinnisvara ja seadmed müüdi AS-ile RS. (II kd, tlk 292) Audiitori järeldusotsuse (II kd, tlk 304) kohaselt ei ole kostja I jätkuvalt tegutsev, kuna on toimunud ettevõtte müük, mille müügitulu moodustas 100% äriühingu tuludest. Käesolevast asjast nähtuvalt ei vaidle kostja II vastu, et kostjalt I ostetud kinnistul ja seadmetega sorteerib ta jäätmeid. Vaidlus on selles kas tegemist on sama tegevusega, millega tegeles kostja I. Kostja I tegeles taaskasutatavate materjalide väljasorteerimisega segaolmejäätmetest, asjas puudub vaidlus, et kostja II tegeleb kostjalt I ostetud kinnistul eelnevalt sorteeritud jäätmete sorteerimisega. Seega tuleb asuda seisukohale, et kostja II ei jätkanud peale kostja I ja Kostja II vahel sõlmitud müügilepingu ja asjaõiguslepingu sõlmimist ostetud kinnistul täpselt samasuguse tegevusega. Samas on kohus seisukohal, et ettevõtte ülemineku tuvastamiseks piisab ka asjaolust, et üleminekule eelnev ja sellele järgnev tegevus on sarnane. Asja materjalidele lisatud jäätmelubadest (III kd, tlk 62-82 ja 131-150) nähtuvalt tegeles kostja I ja tegeleb kostja II XXX, Tallinn asuval kinnistul jäätmete käitlemisega. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et kostja II tegevus on sarnane tegevusega millega tegeles kostja I. Käesolevast asjas nähtub, et kostja II on võtnud tööle ka kostja I juures töötanud töötajaid. Asjas ei leidnud kohtu arvates tõendamist, et kostja II poolt tööle võetud töötajatega jätkus töösuhe vahetult peale töösuhte lõppu Kostja I juures, kuid kohtu arvates ei ole veenvaks vastuväiteks ettevõtte ülemineku tuvastamisel asjaolu, et töötajatega sõlmiti töölepingud tehinguliselt kostja II poolt mõni aeg hiljem võrreldes kostja I ja kostja II vahel sõlmitud müügi- ja asjaõiguslepingutega. Suuremat kaalu omab asjaolu, kas immateriaalsete vahendite (töötajate teave ja oskused) kasutamine oli kostja II jaoks tegevuse jätkamiseks oluline. Kuivõrd asjast nähtuvalt võttis kostja II tööle kostja I juures töötanud isikuid, siis tuleb asuda seisukohale, et eelnimetatu oli kostja II jaoks oluline. Arvestades järgmisi asjaolusid: kostja I ja kostja II vahel sõlmitud müügilepingu p-s 1.3 märgitud hoonete, seadmete ja varade loetelu; peale kostja I ja kostja II vahel sõlmitud müügilepingut ei ole kostja I enam tegutsev; kostja II jätkas kostjalt I soetatud kinnisasjal sarnase tegevusega; kostja II võttis tööle kostja I juures töötanud töötajaid; kostja I ja kostja II vahel sõlmitud müügilepingu p-s 2.2.5 kinnitas kostja II, et talle on oluline jäätmelubade ülevõtmine, on kohus seisukohal, et kostja I ja kostja II vahel eelpoolnimetatud tehingute tulemusena anti üle ettevõte. 2. Asjas puudub vaidlus selles, et O.W. BE andis 30.06.2005.a hageja eest kostjale I 200 000 krooni, mille hageja O.W. BE 01.07.2005.a tagastas. 15.11.2006.a saatsid hageja ja O.W. BE kostjale I ühise kirja, milles palusid käsitleda O.W.BE poolt kostjale I ülekantud rahasummat hageja poolt kostjale I antud laenuna. 13.08.2007.a saatis hageja kostjale I vastavasisulise saldoteatise, mille kostja I allkirjaga kinnitas. Seega puudub hageja ja kostja I vahel vaidlus selles, et tegemist oli laenulepinguga
24.08.2007.a ütles hageja laenulepingu üles ja palus kostjal I tagastada rahasumma hiljemalt 1. novembriks 2007.a. Kostja tagastas nimetatud ajaks laenusumma 200 000 krooni, kuid jättis tasumata seadusjärgse intressi. Hageja on arvestanud intressi summas 13 188,89 krooni ajavahemiku 01.07.2005.a01.11.2007.a eest, kuid nõuet arvestades on palunud välja mõista intressid summas 13 188,80 krooni.
Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Käesolevas asjas puudub poolte vahel vaidlus, et intressi tasumises poolte vahel kokku ei lepitud.
lg 2 kohaselt kui intressimäär ei ole lepingus kokku lepitud, eeldatakse, et 5 selleks on harilik määr, mis on tavaline sama liiki laenude puhul ajal ja kohas, millal ja kus laen saadi, hariliku määra puudumisel aga käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud määr.
lg 1 järgi kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsoonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1.jaanuari ja 1.juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Poolte vahel on vaidlus selles kas hageja andis kostjale I laenu oma majandus- ja kutsetegevuses. Sisuliselt on poolte vahel vaidlus selles, kas
§-s 397 lg 1 kohaldamiseks piisab sellest, et laenuandja tegutseb laenu andmisel majandus-või kutsetegevuses või on vajalik, et laenuandja majandus- või kutsetegevus seonduks nimelt laenude andmisega. Arvestades
lg 1 eesmärki, mille kohaselt selles sätestatud laenude puhul eeldatakse intressi maksmise kohustuse olemasolu ning eeldus ei kehti ainult juhul kui laenu sooviti anda intressivabalt, siis leiab kohus, et
§-s 397 lg 1 hõlmab kõiki juhtumeid kus laenuandja sõlmib laenulepingu majandus- või kutsetegevuses sõltumata sellest, kas nimetatud majandus või kutsetegevus seondub laenude andmisega. Seega tuleb asuda seisukohale, et hageja intressinõue on põhjendatud. Intressi arvestusele vastuväiteid esitatud ei ole. 3. 10.02.2004.a sõlmisid hageja ja kostja I müügilepingu nr 12/02-04 (I kd, tlk 33-35), mille kohaselt hageja müüs ja kostja I ostis kaupa s.o. naftasaadusi. Perioodil oktoober 2004 kuni november 2006 tellis kostja I eelnimetatud lepingu alusel hagejalt korduvalt diiselkütust ning vastavalt lepingule toimetas hageja kauba so. diiselkütuse kostja I poolt näidatud aadressile kus kostja I kauba vastu võttis. Käesolevas asjas puudub hageja ja kostja I vahel vaidlus selles, et kaup anti kostjale I üle ning kostja I on kauba ostuhinna hagejale tasunud. Asjas puudub vaidlus selles, et kostja I hageja poolt kauba eest tasumiseks esitatud arveid maksetähtajaks ei tasunud. Seega tuleb asjas asuda seisukohale, et kostja I rikkus 10.veebruaril 2004.a sõlmitud müügilepingut. Müügilepingu p 8.2 kohaselt leppisid pooled kokku, et tasumisega viivitamisel ostja kohustatud maksma viivist 0,05% päevas tasumata summalt. Hageja on arvestanud viivisevõlgnevuseks summa 1 048 741 krooni.
lg 1 kohaselt rahalise kohustusega täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. 4. Käesolevas asjas on kostja I tuginenud sellele, et hagejal puudub viivisenõudeõigus, kuna 27.10.2006.a. sõlmisid AS Hansa Liising Eesti, hageja ja kostja I faktooringulepingu nr 26284 ( I kd, tlk 36-38), millega hageja loovutas nõuded AS-ile Hansa Liising Eesti.
järgi faktooringulepinguga kohustub üks isik (faktooringu klient) loovutama teisele isikule (faktoor) rahalise nõude kolmanda isiku (faktooringuvõlgnik) vastu, mis tuleneb lepingust, mille alusel faktooringu klient müüb faktooringuvõlgnikule oma majandusvõi kutsetegevuses eseme või osutab teenuse, faktoor aga kohustub:1) tasuma nõude eest ja kandma nõude täitmata jätmise riisikot või 2) andma faktooringu kliendile nõude täitmise arvel krediiti, nõuet faktooringu kliendi jaks valitsema ja teostama sellest tulenevaid õigusi, muu hulgas korraldama nõudest tulenevat raamatupidamist, ja nõude sisse nõudma. Asja materjalidele lisatud faktooringulepingu p-i 1 kohaselt loovutab faktooringu klient faktoorile nõudeõiguse faktooringuvõlgniku rahaliste kohustuste kohta, mis tulenevad SP AS 6 ja TJSTOÜ vahel 10.02.2004.a. sõlmitud lepingust nr 12/02-04 (edaspidi müügileping), p.1.1 kohaselt omandab faktoor lepingu punkti 1 mõistes ainult selliseid nõudeid faktooringuvõlgniku rahaliste kohustuste kohta, mis tulenevad müügilepingus sätestatud faktooringuvõlgniku müügihinna tasumise kohustusest. Tunnistaja MT`i ütlustest nähtuvalt loovutati hageja ja kostja I vahel sõlmitud müügilepingust tulenevatest nõuetest vaid põhinõuded, st kütuse eest tasumisele kuuluv kaubahinna summa. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et kostja I väide, mille kohaselt on hageja hagis esitatud viivisenõue loovutatud, ei ole tõendamist leidnud.
lg 1 esimese lause kohaselt enne ettevõtte üleminekut tekkinud kohustuste eest, mis on ülemineku ajaks muutunud sissenõutavaks või mis muutuvad sissenõutavaks viie aasta jooksul pärast üleminekut, vastutab üleandja võlausaldajate ees solidaarselt omandajaga, lg 3 kohaselt käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kohustusest tekkinud nõuete aegumistähtaeg on viis aastat ettevõtte üleminekust, kui mõnele neist nõuetest ei kehti lühem aegumistähtaeg. Kostja II suhtes kehtib
§-s 183 lg-st 1 ja lg-st 3 tulenevalt aegumise eriregulatsioon. Käesolevast asjast nähtuvalt esitati nõue kostja II vastu viie aasta jooksul ettevõtte üleminekust, seega tuleb asuda seisukohale, et hagi kostja II vastu ei ole aegunud.
lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt, lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Eeltoodu kohaselt ei tohi hea usu põhimõttest tulenevalt lepingupooled oma õigusi kuritarvitada, käituda vastuoluliselt või eesmärgiga tekitada teisele lepingupoolele kahju. Käesolevast asjast nähtuvalt leppisid hageja ja kostja I lepingus viivisenõude õiguses kokku, samuti oli hageja poolt esitatud arvetel märgitud viivisemäär, kuid kohtu arvates esinevad käesolevas asjas siiski erandlikud asjaolud, millest tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et viivisenõue on hea usu põhimõttega vastuolus. Asjast nähtuvalt esitati ajavahemikul 03.09.2004-22.01.2007.a väljastatud arvete viivitusega tasumise tõttu viivistenõue 02.11.2007 (I kd, tlk 17) esitatud hagiavalduses, kusjuures arve viiviste tasumiseks summas 1 048 741 krooni on hageja esitanud kostjale I alles 22.11.2007.a (II kd, tlk 27). Hageja, kostja I ja AS Hansa Liising vahel sõlmitud faktooringulepingust tulenevalt tasuti hagejale põhivõlg, asja materjalidest ei nähtu, et sellel ajal oleks tõusetunud küsimus viiviste tasumise nõudest. 13.08.2007 (st ajal kui müügilepingust tulenev põhinõue oli juba tasutud) esitatud saldoteatise (I kd, tlk 30) kohaselt oli hageja raamatupidamise andmetel oli kostja I võlgnevus vastavalt laenulepingutele põhisumma 800 000 krooni, millele lisanduvad intressid 60 123 krooni. Viivisenõude olemasolu saldoteatis ei kajasta. Kohus leiab, et hageja väide, mille kohaselt kajastati saldoteatisel vaid laenulepingustest tulenevaid võlgnevusi ei ole veenev.
Kuivõrd viivisenõudeid ei olnud esitatud, siis kajastas hageja esitatud saldoteatis kõiki võlgnetavaid nõudeid. Vande all ära kuulatud AM`i seletustest nähtub, et hageja juures oli tavaks praktika, mille kohaselt esitati viivisenõudeid ainult nende äriühingute vastu, kes kuritarvitasid olukorda, st. kui hagejal oli teada, et võlgnikul on tegelikult võimalik võlgnevust tasuda aga ta viivitab siiski tasumisega, siis esitati viivisenõue. Kohus on seisukohal, et selline tava jätkus ka peale A.M lahkumist hageja juhatuse liikme kohalt 2006.a. lõpus (II kd, tlk 225-226), kuivõrd veel 13.08.2007.a esitatud saldoteatises viiviste tasumise kohustust ei nähtu. Kuivõrd tsiviilõiguse teoorias üldiselt tunnustatud seisukoha järgi kaotab võlausaldaja seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast, tuleb hageja viivisenõue jätta rahuldamata. 9.
lg 1 järgi enne ettevõtte üleminekut tekkinud kohustuste eest, mis on ülemineku ajaks muutunud sissenõutavaks või mis muutuvad sissenõutavaks viie aasta jooksul pärast üleminekut, vastutab üleandja võlausaldajate ees solidaarselt omandajaga. Eeldatakse, et omavahelises suhtes üleandajaga on kohustatud isikuks ettevõtte omandaja. Kostja I ja kostja II vahel sõlmitud kinnistu võlaõigusliku müügilepingu p 5.7 kohaselt vastutab müüja nõuete täitmise eest, mis on tekkinud kolmandal isikul müüja vastu ja mis esitatakse ostjale seoses lepingu eseme ja seadmete omandiõiguse üleminekuga ostjale, muuhulgas juhul kui kolmas isik esitab väite, et toimunud on ettevõtte üleandmine.
lg 2 kohaselt käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust kõrvalekalduv kokkulepe ei kehti 8 kolmandate isikute suhtes, välja arvatud võlausaldaja suhtes, kes on sellise kokkuleppega kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis nõustunud. Seega tuleb asuda seisukohale, et kostja II on solidaarvõlgnik ning kostjatelt tuleb solidaarselt hageja kasuks välja mõista hageja ja Kostja I vahel sõlmitud laenulepingust tulenev intress 13 188,89 krooni. MENETLUSKULUD Käesolevas asjas palub hageja kostja kanda jätta menetluskulud, mis tulenevad sellest, et peale hagiavalduse esitamist tasus kostja I 13.06.2006.a laenulepingust tuleneva võlgnevuse ja kohus võttis nõudest loobumise vastu 16.06.2008.a määrusega (II kd, tlk 51). Asja materjalidest nähtuvalt tasus kostja I 13.06.2006.a laenulepingust tuleneva võla osaliselt enne hagiavalduse esitamist (II kd, tlk 24 ) ja ülejäänud osa 2 päeva peale hagiavalduse esitamist (II kd, tlk 25). Juhindudes TsMS §-st 168 lg 4 ja 5 ning §-st 162 lg 4 leiab kohus, et 13.06.2006.a. laenulepingust tuleneva nõude menetluskulud tuleb jätta poolte enda kanda. Arvestades asjaolu, et hagi tuleb rahuldada osaliselt, hagi rahuldatud osa suurust ja vaidluse asjaolusid leiab kohus, et hageja menetluskulud tuleb jätta 20 % ulatuses solidaarselt kostjate kanda ja kostjate menetluskulud tuleb jätta 80% ulatuses hageja kanda. TsMS § 162 lg 1 järgi hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt tuleb hüvitatava summa kindlakstegemiseks esitada avaldus. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Krista Kirspuu Kohtunik 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.