lg 2 p 1), loomapidaja lubamatule käitumisele (
lg 1) ja järelevalveametniku õigusele ning märgitud, et loomaomanik, kellelt loom on ära võetud peab looma kas võõrandama või korraldama looma tapmise või hukkamise järelevalveametniku ettekirjutusega määratud tähtpäevaks, viisil ja tingimusel (
Al tuleb koer 7 päeva jooksul tähtajaga 04.10.2010 võõrandada Varjupaikade MTÜ Pärnu varjupaigale. Ettekirjutuse täitmise tähtpäevana nähti ette 04.10.2010.a. Märgiti, et kui koer ei ole määratud tähtpäevaks võõrandatud, korraldab looma võõrandamise Pärnumaa Veterinaarkeskus asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras. Kaebuse kohaselt demokraatliku õigusriigi põhimõttest (Põhiseaduse § 10) ning õiguste ja vabaduste kaitse kohustusest (Põhiseaduse § 14) tuleneb, et enne isiku õigusi riivava haldusakti andmist tuleb teda teavitada käimasolevast menetlusest ja anda talle võimalus avaldada kavandatava haldusakti suhtes oma arvamust. Samuti on see õigus fikseeritud Haldusmenetluse seadus (HMS) §-s
lg-le 1, mille kohaselt järelevalveametniku ettekirjutuse korduva täitmata jätmise, mittenõuetekohase täitmise või käesoleva seaduse nõuete olulise rikkumise korral on järelevalveametnikul õigus loom omanikult ära võtta, kui looma jätmine omaniku juurde ohustab looma tervist või elu, küllaldane ei ole. Ettekirjutuse motiveerimine eeldab muuhulgas ka subsumeerimist ehk faktiliste (eluliste) asjaolude sidumist õigusnormi abstraktse teokoosseisusega, kusjuures selline arutluskäik ja siseveendumuste kujunemine peab olema haldusakti lugejale, sh ka kohtule jälgitav. Ettekirjutust sellest aspektist silmates on raske kui mitte võimatu sellise nõude täitmist jaatada. Järgnevalt selgitab kaebaja, et ta pole oma kodulooma (koera ja tema poega) eluohtlikkusse abitusse olukorda jätnud. Enne paaripäevast puhkusereisi 25.07.2010 Saaremaale leppis kaebuse esitaja kokku, et äraolekul käib koera eest hoolitsemas kaebaja sõbranna. Kaebaja ei eita, et ülevaatuse hetkel võis looma jooginõus olukorras, kus koer erakordselt kuuma suve tingimustes oli vee ära joonud ja looma eest hoolitseja ei olnud veel jõudnud uut kogust vett tuua, vesi puududa. Kuid looma kuudi juures oli lisaks veevann, milles muuhulgas 2 oli ka kõnealuse ülevaatuse ajal piisavalt vett ning millest koer oligi joonud siis kui jooginõu tühi. Kaebuse esitaja ei eita sedagi, et looma nahka võisid katta vaglad, kuid märgib, et vaklade tekkimine ongi hundikoertele, kellel tihe ja pikk karv ning kes viibivad sooja ilmaga väljas, omane. Seejuures vaklade tekkimine (nn „hot spot“ ehk „kuum laik“) võib olla kiireloomuline protsess ning looma omanik ei pruugi seda õigeaegselt märgata. Juba ainuüksi eeltoodud põhjustel on ettekirjutus seadusevastane ning kuulub tühistamisele. Lisaks juhib kaebaja tähelepanu järgmistele asjaoludele. HMS § 11 lg 1 p 3 alusel haldusmenetluses on menetlusosaliseks ka isik, kelle õigusi või kohustusi haldusakt, haldusleping või toiming võib puudutada (kolmas isik). Puudutatud isiku arvamuse ärakuulamise kohustus tuleneb Põhiseaduse §-dest 10 ja 14 ning see põhimõte on ka osa heast haldustavast. Uurimisprintsiibi kohaselt peab pädev asutus omal initsiatiivil välja selgitama vajalikud asjaolud. Riigikohus on selgitanud, et uurimisprintsiibist tulenevate kohustuste täitmist võib lihtsustada puudutatud isikute haldusmenetlusse kaasamine. Käesoleval juhul on puudutatud isikuks eelkõige kaebuse esitaja abikaasa Indrek A, kes samuti koera hooldamisest ja kasvatamisest osa võttis. Ka I. Ad ei ole menetlusse kaasatud ega tema võimalike seisukohtade ja arvamustega ettekirjutuste motiveerimisel ja lõppotsuse tegemisel arvestatud. Kaebaja palub kohtul kontrollida ja hinnata ka seda, kas ettekirjutuse tegemine looma võõrandamiseks enne isiku suhtes õiguserikkumise – see tähendab muuhulgas ka tema süü – tuvastamist on üldse võimalik. Kaebuse esitaja vastab küsimusele eitavalt põhjendades seda järgmiselt.
lg 1 kohaselt on selle seaduse tähenduses loomapidaja isik, kellele loom kuulub (loomaomanik) või kes tegeleb looma pidamisega rendi- või muu selletaolise suhte alusel loomapidajaga. Osundatud paragrahvi teise lõike järgi peab loomapidaja loomale võimaldama vastavalt looma liigile ja eale: kohases koguses sööta ja joogivett (p 1); sobiva hoolduse (p 2); sobiva mikrokliima ja ruumi või ehitise, mis rahuldab liigile iseloomulikku liikumisvajadust (p 3), muu looma terviseks ja heaoluks vajaliku (p 4).
lg 1 järgi on looma suhtes lubamatu tegu looma liikumist, vigastamist või talle valu ja välditavaid füüsilisi ja vaimseid kannatusi põhjustav tegu, nagu looma sundimine talle üle jõu käivatele pingutustele, loomavõitluse korraldamine, looma hülgamine või abitusse seisundisse jätmine, loomale kannatusi põhjustav aretustegevus ja muu sarnaste tagajärgedega tegu, mis ei ole tingitud looma ravimisest, muust veterinaarsest menetlusest ega hädaolukorrast, välja arvatud käesoleva seaduse § 10 lõikes 1 nimetatud juhud ja käesoleva seaduse nõuetele vastavad loomkatsed. Ettekirjutuses ongi kaebuse esitajale ette heidetud nii
lg 2 p-s 1 sätestatud loomapidamisnõuete rikkumist kui ka
Loomakaitseseadus näeb nimetatud tegevuste eest ette karistusõigusliku vastutuse, vastavalt §-s 661 (loomapidamisnõuete rikkumine) ja §-s 662 (looma suhtes lubamatu teo toimepanemine). Samas ei ole vastustaja kaebuse esitaja suhtes eelosundatud paragrahvides ettenähtud õiguserikkumisi, sh süüd tuvastanud ega teda nende rikkumist eest karistanud. Ka nendel põhjustel ei saa kaebuse esitaja hinnangul lugeda ettekirjutust õiguspäraseks, mistõttu kuulub see tühistamisele. taotlus kohaldamisele kuuluva asjassepuutuva sätte põhiseaduspärasuse kontrollimiseks 3 HKMS § 25 lg 9 kohustab halduskohut jätma kohtuasja lahendamisel kohaldamata iga seaduse või muu õigustloova akti, kui see on vastuolus põhiseadusega. Põhiseaduse § 15 teise lause kohaselt võib igaüks oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseaduse vastaseks tunnistamist. Riigikohtu halduskolleegiumi 03.05.2010 otsuses nr 3-3-1-31-10 selgitati, et kolleegiumi arvates tuleneb neist sätetest, et kohus peab lahendama menetlusosaliste taotluse kontrollida kohaldamisele kuuluva asjassepuutuva sätte põhiseaduspärasust. Ettekirjutuse resolutsiooniga kohustati loomaomanikku M. Ad võõrandama koer 7 päeva jooksul Varjupaikade MTÜ Pärnu varjupaigale. Põhiseaduse § 32 lõike 1 teise lause järgi võib omandit omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Põhiseaduse § 32 lõike 1 kolmandast lausest tulenevalt on igaühel, kelle vara on tema nõusolekuta võõrandatud, õigus pöörduda kohtusse ning vaidlustada vara võõrandamine, hüvitus või selle suurus. On oluline, et käesoleva juhtumi kontekstis sisult sundvõõrandamine tähendab omaniku täielikku ilmajätmist subjektiivsest õigusest, mille Põhiseaduse § 32 garanteerib. Seejuures ei ole Riigikohtu praktika järgi oluline, kas sundvõõrandamise tulemusel saab vara omanikuks riik või muu isik. Sundvõõrandamisega on tegemist ka siis, kui riik paneb omanikule kohustuse võõrandada oma vara kolmandatele isikutele. Kaebuse esitaja möönab üldise huvi põhimõttelise olemasolu võimalikkust muuhulgas kodulooma sundvõõrandamiseks, kuid osundab asjaolule, et Põhiseaduse §-st 32 tulenevalt peavad seadusega olema sätestatud nii sundvõõrandamise kui ka hüvitise kindlaksmääramise ja maksmise alused ja kord (menetlus). Seda seisukoht toetab ka Põhiseaduse § 14, millest tuleneb õigus õiglasele ja tõhusale menetlusele. Loomakaitseseaduses on looma sundvõõrandamist puudutav regulatsioon napp – seda reguleerib üksnes § 64 ega taga ilmselgelt nimetatud põhiõiguse tõhusat kaitset. Näiteks ei ole loomakaitseseaduses sätestatud loomaomanikult ära võetud looma sundvõõrandamise korral makstava hüvitise kindlaksmääramise ning maksmise aluseid ja korda. Sellise olukorra – täpsemalt põhiseadusega nõutava regulatsiooni kehtestamata jätmise ehk selle puudumise (seadusandja tegevusetus) – loeb kaebuse esitaja põhiseadusevastaseks ning palub kohtul kohaldamisele kuuluva asjassepuutuva sätte (s.t nende sätete puudumise) põhiseaduspärasust kontrollida. HKMS § 25 lg 10 mõtte kohaselt edastab kohus kohtuotsuse või –määruse Riigikohtule ka juhul kui halduskohus on kohtuasja lahendamisel jätnud kohaldamata mitte ainult õigustloova akti (kui terviku) andmata jätmise, vaid ka õigustloovas aktis põhiseaduspärase regulatsiooni andmata (kehtestamata) jätmise. Vastupidisel juhul ei ole võimalik tagada põhiõiguste tõhusat ja lünkadeta kaitset. Juhul, kui kohus asub sellise kontrollimise tulemusena kaebuse esitajaga samale seisukohale, siis palub ta kohtul esitada Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumile taotlus tunnistada loomakaitseseaduses regulatsiooni puudumine, mis ei näe ette loomaomanikult ära võetud looma sundvõõrandamise eest makstava hüvitise kindlaksmääramise ning maksmise aluseid ja korda, vastuolus olevaks Põhiseaduse §-ga 14 (isiku subjektiivne õigus õiglasele ja tõhusale menetlusele). Juhul, kui kohus leiab, et ettekirjutus kuulub tühistamisele ainuüksi seetõttu, et kaebuse esitajat ei ole
§-s 661 ja § 662 ettenähtud õiguserikkumistes süüdi mõistetud ega teda 4 karistatud, siis puudub vajadus kõnealuse regulatsiooni puudumise põhiseaduspärasuse kontrollimiseks ja Riigikohtule vastava taotluse esitamiseks. Veterinaar- ja Toiduameti Pärnumaa Veterinaarkeskus kaebust ei tunnista (tl 30-32). Kaebaja oli enne 23.09.2010 ettekirjutuse tegemist teadlik, et sellekohane ettekirjutus kuulub
lg 3 kohaselt tegemisele ning sellest tulenevalt oli temal ka võimalik asja kohta oma arvamust ja vastuväited esitada. Kaebaja vastavat informeeritust tõendavad tema 17.08.2010 esitatud teabenõue ja 02.09.2010 vastus sellele. Kuna kaebaja võimalust arvamuse ja vastuväidete esitamiseks ei kasutanud, siis ei saa vastustajal HMS § 40 lg 1 rikkumist ette heita. Ettekirjutus on antud
Viimatinimetatud säte kuulub kohaldamisele, kui loomaomanikult on loom
lg 1 alusel ära võetud.
lg 1 ja 3 tuleneb, et
lg 3 sätestatud ettekirjutuse tegemine ei ole üldse kaalutlusotsus –
lg 3 sätestatud ettekirjutus tuleb teha kõigil juhtudel, mil loom on loomaomanikult
Kuivõrd käesolevas kaasuses oli loom kaebuse esitajalt ära võetud
lg 1 alusel juba 26.07.2010 ning vastavat toimingut ega selle aluseks olevat haldusakti – 26.07.2010 kontrollakti ei olnud vaidlustatud, siis ei pidanud vastustaja 23.09.2010 ettekirjutuse tegemist kui sellist täiendavalt motiveerima. Lihtsustatult öeldes on fakt, et loom on loomaomanikult
lg 1 alusel ära võetud kogu
lg 3 viidatud ettekirjutuse faktiline alus ning seega on ettekirjutuse tegemine piisavalt motiveeritud.
lg 3 sätestatud ettekirjutus on kaalutlusotsus üksnes niivõrd, kui see puudutab konkreetseid rakendamisele kuuluvaid meetmeid, s.o võõrandamine või hukkamine ning nende tähtpäev, viis ja tingimused. Arvestades äravõetud looma seisundit ning fakti, et loom oli alates 26.07.2010 viibinud Pärnu Kodutute Loomade Varjupaigas, oli järelevalveametniku otsustus looma võõrandamise tingimuste osas – ettekirjutus võõrandada koer hiljemalt 04.10.2010 Varjupaikade MTÜ Pärnu varjupaigale – kaalutlusvigadeta. Seejuures tuleb arvestada, et kaalutlusotsuse tegija peab eelkõige lähtuma looma huvidest ning viimased määravad kaalutlusõiguse eesmärgi HKMS § 4 lg 2 tähenduses. Vastustaja ei nõustu, et
lg 3 sätestatud ettekirjutuse tegemine ei ole võimalik enne loomaomaniku suhtes õiguserikkumise, sh süü tuvastamist.
lg 3 sätestatud ettekirjutus kuulub andmisele kõigil juhtudel, mil loom on loomaomanikult
Isiku suhtes läbi viidav süüteomenetlus on sätte kohaldamise seisukohalt irrelevantne.
lg 1 ja 3 kujutavad endast looma huvide kaitsmiseks rakendatavaid meetmeid ning seda silmas pidades on ilmselge, et vastavate meetmete rakendamine ei saa olla sõltuvuses sellest, kas loomaomaniku suhtes viiakse läbi süüteomenetlust või mitte ning mis on vastava menetluse tulemus. Vastustajale teadaolevalt on nende faktide suhtes, mis olid aluseks looma äravõtmisele kaebuse esitajalt, alustatud kriminaalmenetlust. Vastustaja ei nõustu väidetega selle kohta, et
–is sätestatud looma äravõtmise regulatsioon on vastuolus Põhiseaduse § 32 lõikega 1. Loom ei ole asi ning looma suhtes kohaldatakse asjade kohta käivaid sätteid üksnes niivõrd, kuivõrd seaduses ei ole sätestatud teisiti (TsÜS § 49 lg 1 ja 3). Loomakaitseseadus sätestab loomade suhtes omandiõiguse teostamise kitsendused Põhiseaduse § 32 lg 2 mõttes ning asjaolu, et looma tervist või elu ohustanud loomaomanikult võidakse looma ära võtta, on üks sellistest seadusjärgsetest kitsendustest. Vastav menetlus ja tagajärjed on reguleeritud seadusega (
) ning see regulatsioon on põhiseaduspärane.
on vajalik looma huvide kaitsmiseks ning 5 loomaomaniku varalised huvid seoses loomaga ei saa mingil juhul olla kaalukamad kui looma tervis ja heaolu. Arvamuse andmiseks kaasatud Pärnu linnavalitsuse toob esile järgmist (tl 39-41). Haldusasja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks vaidlustanud vastustaja poolt looma äravõtmist
lg 1 alusel mistõttu on looma äravõtmine kaebajalt eeldatavalt õiguspärane ning igal juhul kehtiv.
lg 2 ja lg 3 sätestavad loomaomanikult äravõetud loomaga edasise toimetamise viisi. See tähendab, et kui ükskord on loom omanikult loomakaitseseaduses sätestatud nõuete olulise rikkumise tõttu kehtivalt ära võetud, siis annab
Nimetatud alusel (täpsemalt
Kaebajal oli võimalus esitada oma arvamust ja vastuväiteid alates hetkest, kui talle tehti teatavaks 26.07.2010 kontrollaktiga tuvastatu ja loom temalt ära võeti mida ta aga ei teinud. Vastavalt HMS § 58 ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid, kui eelnimetaud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist.
lg 3 alusel looma võõrandamise nõue on vastustaja poolt seaduse täitmine, mille puhul on kaalutlusõigusele ruumi vaid tähtpäeva, viisi ja tingimuste osas. Seega menetlusnõuete rikkumine olukorras kus loom oli kaebajalt juba ära võetud, ei saanud mõjutada asja otsustamist ehk otsustamist et äravõetud looma võõrandamiseks tuleb loomaomanikule teha
Seejuures ei ole vastustajale etteheidetav ka ettekirjutuse täitmise viisi valimine, sest võimalikest variantidest on valitud kõige leebem.
lg 3 sätestatud ettekirjutuse tegemine ei eelda ka kaebuse esitaja süüdimõistmist väärteo toimepanemises.
lg 3 sätestatud ettekirjutuse tegemine looma võõrandamiseks on järelevalvemenetluse teostamine ning ei seondu väärteomenetlusega. Põhiseaduse § 32 lg 1 ütleb, et omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Kaebaja möönab, et üldise huvi olemasolu võimalikkust kodulooma sundvõõrandamiseks ei saa eitada, kui peab võimalikuks põhiseadusevastasuseks hüvitise kindlaksmääramise ja maksmise aluste ja korra puudumist. Pärnu linna hinnangul tagab ettekirjutuse adressaadi õiguste piisava kaitse see, et isikule antakse õigus läbi viia looma võõrandamine, mille käigus saab ta ise määrata võõrandamise hinna ning seeläbi ka hüvitise summa, mis talle pärast
Kohtu seisukoht Kaebuse motiivide kohaselt on vastustaja 23.09.2010 ettekirjutus võõrandada loomaomanikul koer 7 päeva jooksul Varjupaikade MTÜ Pärnu varjupaigale õigusvastane nii menetluslikel, vormilistel kui sisulistel põhjustel. Seda seetõttu, et haldusakti andmisel rikuti ärakuulamis õigust, ettekirjutus on motiveerimata ja kaalutlusvigadega ning tegelikult pole loomaomanik loomakaitseseadust ja selle nõudeid rikkunud ehk oma kodulooma (koera) ja selle poega eluohtlikkusse abitusse olukorda jätnud. 6
lg 3 järgi „loomaomanik, kellelt loom on käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt ära võetud, peab looma kas võõrandama või korraldama looma tapmise või hukkamise järelevalveametniku ettekirjutusega määratud tähtpäevaks, viisil ja tingimustel.“ Seega on vaatlusaluse normi rakendamise eelduseks
lg 1 alusel antud ja õigusjõus oleva haldusakti olemasolu, millise tingimuse täitumisel puudub õiguse rakendajal kaalutlusõigus osas, kas kohustada loomaomanikku looma võõrandama, looma tapmist või hukkamist korraldama. Käesoleval juhul ongi loom kaebuse esitajalt viitega
lg 1 26.07.2010 ära võetud ning vastavat haldusakti ja toimingut vaidlustatud ei ole. Tuleb märkida, et olukorras, kus kaebajale pandud kohustus loom võõrandada tuleneb eelnevalt antud ja õigusjõus olevatest toimingutest olles nende nö loogiliseks jätkuks on looma äravõtmise fakt ja selle õiguslik alus ühtlasi ka piisavaks motiveeringuks, miks
On õige, et haldusmenetlus kui selline peab tagama nii menetluse adressaadile (HMS § 11 lg 1 p 2) kui ka kolmandale isikule, kelle õigusi või kohustusi haldusakt, haldusleping või toiming võib puudutada (HMS § 11 lg 1 p 3) võimaluse oma menetlusõiguste kasutamiseks. See omakorda eeldab, et haldusorgan informeeriks adressaati tema suhtes alustatud menetlusest ja selle eesmärgist, samuti looks võimaluse olla ära kuulatud. Käesoleval juhul seda tehtud ei ole sest kuigi avaldaja võis aimata, et vastav ettekirjutus koostatakse (vt nt 17.08.2010 teabenõue, tl 33) haldusorgani poolt kaasamistoimingute tegemist ei ilmne (HMS § 40 lg-te 1 ja 2 eiramine). Ehkki ärakuulamisõiguse rikkumist loetakse üldjuhul oluliseks rikkumiseks tuleb käesoleval juhul arvestada, et vastustajal puudus igasugune kaalutlusõigus, kas ettekirjutust looma võõrandamiseks (või tapmiseks või hukkamiseks) teha või mitte mistõttu ei nähtu, et avaldaja ja tema abikaasa ärakuulamata jätmine oleks võinud mõjutada asja otsustamist. Sellisel juhul, kui vaatamata menetluslikele minetustele haldusakti andmisel ei olnud Pärnumaa Veterinaarkeskusel võimalik teistsugust otsust teha menetlusviga haldusakti tühistamist kaasa ei too (HMS § 58). Kaebaja väide, et ta ei ole oma kodulooma (koera ja tema poega) eluohtlikkusse abitusse seisundisse jätnud pole aga antud juhul üldse asjakohane kuna looma äravõtmine on kaebaja poolt vaidlustamata ning õigusjõus haldusakti revideerimiseks puudub alus. Puutuvalt küsimusse, kas vaidlusaluse ettekirjutuse tegemine enne isiku süüteos süüdimõistmist on üldse võimalik on kohus seisukohal, et tegemist on erinevate ja üksteisest suuresti sõltumatute menetlustega. Tingimustes, kus vaidlustatud ettekirjutuse tegemist tinginud haldusakt – looma äravõtmine, on vaidlustamata, ei ole looma võõrandamist käsitleva ettekirjutuse tegemata jätmine millegagi põhjendatud. Teoreetiliselt on võimalik, kui kohtuotsusega tuvastatakse, et Loomakaitseseaduse nõudeid ei ole oluliselt rikutud, vastavat kohtuotsust käsitleda haldusmenetluse uuendamise alusena. Käesoleval hetkel aga Tallinna Ringkonnakohtu 11.10.2011 otsusese põhjal M. A süüdistuses KaRS § 264 lg 1 p 3 järgi (asi nr 1-10-15748) veel sellisele seisukohale asuda ei saa. Nimelt on ringkonnakohus leidnud, et „nii kohtus vahetult uuritud tõendite kui ka kohtuotsuses loetletud tõendite, s.h. tsiteeritud tunnistajate ütlustest (tunnistajad M. S, A. O, E. P, L. L) on näha, et tegemist oli pikaajalise protsessiga ja koera olukord, milline oli tekkinud 26. juuliks 2010. a. ei saanud tekkida M. A poolt kodunt eemalviibitud paari päeva jooksul. Kohtuotsuse lugejal ei teki tunnistajate ütlusi otsusest lugedes veendumust, et M. A oleks olnud hoolitsev koerapidaja ja tema roll selles, mis olukorras koer avastati, oli olematu.” Kohtu hinnangul ei ole looma
lg 3 alusel võõrandamise ja hüvitise kindlaksmääramise ning ja maksmise aluste ja korra detailsem sätestamata jätmine põhiseadusvastane. Tegemist on lihtsate toimingute, mida saab teostada mõne üldteada 7 võõrandamislepingu kaudu kusjuures kohaseks hüvitiseks, kui selline küsimus tõusetub, on sellise lambakoera kohalik keskmine müügihind (turuhind). Seega ei kahjusta kaebaja soovitud detailsema regulatsiooni puudumine Loomakaitseseaduses või spetsiaalses määruses antud juhult tema õigust õiglasele ja tõhusale menetlusele. HKMS § 92 lg 1 järgi menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seetõttu jäävad M. A poolt kantud õigusabikulud vastavalt arvele nr 90 summas 575.21 EUR (9000.00 Eesti krooni) ja tasutud riigilõiv tema enda kanda. Eeltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6 ja § 92 lg 1 kohus o t s u s t a s: 1. Jätta M. A kaebus rahuldamata ja kantud kohtukulud välja mõistmata. Otsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates selle avalikust teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui apellatsioonis ei taotleta selle lahendamist istungil. Aivar Koppel, halduskohtunik 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.