Obsah (14)

§ 107§ 4§ 104§ 109§ 79§ 80§ 83§ 95§ 5§ 28§ 29§ 40§ 21§ 1

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Taimi Kollom Otsuse tegemise aeg ja koht 27. juuni 2012, Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number 2-10-62796 Tsiviilasi LAOÜ taotl

§ 107lg.

2 alusel töövaidluskomisjonis ja välja mõista LAOÜ-lt tühise ülesütlemise hüvitamiseks kolme kuu keskmine töötasu 22 500 krooni ning seoses tööülesannete täitmisega kantud kütuse- ja autoparkimise kulude hüvitamiseks 2344 krooni. Täiendavas avalduses palus AT tema õigusabikulutuste hüvitamist summas 1500 krooni ja mobiil-telefoniside kulude hüvitamist summas 1252,10 krooni.

1. Hageja asus suulise töölepingu alusel kostja juures tööle alates 20.04.2010 veoautojuhina. Suuliselt lepiti kokku, et tööd tehakse nii Eesti Vabariigis kui ka välismaal. Kostja kohustus andma hagejale tööks vajaliku sõiduki ja lubas maksta 2 500 krooni ühe välisreisi kohta, millele pidi lisanduma töölähetuse päevarahad 350 krooni päevas. Samuti leppisid pooled kokku, et kostja hüvitab hagejale kütte- ja parkimiskulud. Töösuhe kestis kuni 03.05.2010, millise aja jooksul hageja tegi kolm välisreisi, mille kohta hageja esitas kostjale aruanded ja tšekid ning kviitungid. Kogu selle perioodi jooksul ei maksnud kostja hagejale ühegi reisi eest, samuti ei maksnud lähetuskulusid. Hageja täitis kohusetundlikult kostja antud tööülesanded, kandes seejuures isiklikest vahenditest kulusid tasu parkimise eest, Kui hageja soovis sõlmida kirjaliku töölepingu ja väljateenitud tasu maksmist, teatas kostja, et hageja on alates
2. maist 2010 vallandatud ja peab lahkuma oma töökohalt. Tööandja jättis tasumata töötasu ning viimase reisi osas tehtud kulutused.
3. Kostja hagi ei tunnista ja leiab, et antud juhul oli tegemist tähtajalise töövõtulepinguga teatud ülesande täitmiseks, mille kohaselt AT pidi tegema tasu eest kolm kauba-veoreisi, mistõttu antud vaidluse puhul ei kuulu kohaldamisele töölepingu seaduse sätted. 3
4. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited; lg 2 kohaselt tõendeid esitavad menetlusosalised. TsMS § 5 lg 1 ja § 436 lg 2 kohaselt lahendab kohus tsiviilasja vaid nende asjaolude alusel, mida pooled on asjas esitanud.
5. Vaidlus puudub selles, et AT ja LAOÜ sõlmisid 20.04.2010 suulise lepingu, mille alusel AT kohustus töötama LAOÜ-s veoautojuhina. AT töötas kuni 03.05.2010.a.
6. Töölepingu seadus (

) § 1 lg. 2 sätestab, et kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele oodata üksnes tasu eest, eeldatakse, et tegemist on töölepinguga.

§ 4lg 2 järgi tööleping sõlmitakse kirjalikult.

Tööandja maksab töötajale töö eest tasu.

§ 4

lg 4 kohaselt käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud vorminõude järgimata jätmine ei too kaasa töölepingu tühisust. Kui ei ole tegemist töölepingu alusel tehtava tööga, siis peab seda tõendama asjast huvitatud pool, seega tõendamis-kohustus lasub tööandjal, et pooled sõlmisid töövõtulepingu. Kostja ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et poolte vahel oleks sõlmitud töövõtuleping. Töövõtulepingu puhul toimub töö teostamine üldjuhul töövõtja kulul ja tal on õigus saada tasu lepingu täitmise eest. Kostja on hagejale (hageja abikaasa kontole abikaasa nõusolekul, tlk 40,I kd) üle kandnud rahalisi vahendeid kütuse ostmiseks ja teinud rahalisi ülekandeid (tlk 37-39, I kd). Käesoleval juhul on lepingu täitmine toimunud kostja arvelt. Hageja ei ole tegev ettevõtlusega, mis annaks alust arvata, et ta sõlmis kostjaga töövõtulepingu. Kohtule esitatud rahvusvaheliste kaubaveo saatekirjadest (TVK t lk 15-22) ja sõidumeerikute väljavõtetest (TVK t lk 23-31) nähtub, et hageja on märgitud veoauto juhiks, vedajaks aga kostja. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud suuline tööleping. 21. Vastavalt

§ 104lg.

1 on seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine tühine. Kui kohus või töövaidluskomisjon tuvastab ülesütlemise tühisuse, loetakse vastavalt

§ 107lg.1, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud.

Sama paragrahvi 2. lõike alusel lõpetab kohus või töövaidluskomisjon tööandja või töötaja taotlusel töölepingu ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Töölepingu lõpetamisel

§ 107

lg 2 ettenähtud juhul maksab tööandja töötajale vastavalt

§ 109lg.

1 hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Tööleping lõpeb kokkuleppel (

§ 79

), tähtaja möödumisel (

§ 80

) ja ülesütlemisega (

§ 83

). Kohus on tuvastanud, et AT tööleping LAOÜ-ga ei lõppenud ülesütlemisega ega ka muul seaduses sätestatud alusel. Vastavalt

§ 95lg.

1 võib töölepingu üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisvaldusega. Vorminõuet rikkudes tehtud või tingimuslik ülesütlemine on tühine. Samuti TsÜS § 83 lg 2 sätestab, et kokkulepitud vormi järgimata jätmise korral on tehing tühine. Vorminõuete mitte järgimise tõttu tühine tehing aga vastavalt TsÜS § 84 lg 1 õiguslikke tagajärgi ei oma. Hageja kinnitusel ei ole kostja talle töölepingut üles öelnud

§ 95

sätestatud kirjaliku dokumendiga ega esitanud tõendeid ka ülesütlemise kohta muus vormis. Samuti ei tunnista hageja, et tööleping oli sõlmitud tähtajaliselt. Kostja ei ole tõendanud hagejaga töölepingu ülesütlemist. Seega leiab kohus, et hageja tööleping ei lõppenud kostja poolt ülesütlemisega ega ka tähtaja möödumisel ning on õiguslikult kehtiv käesoleva ajani. Kehtivat töölepingut kohtus

§ 107lg.

2 alusel ei ole võimalik lõpetada, mistõttu sellest tulenevalt ei ole põhjust ka

§ 109lg 1 sätestatud hüvitise väljamõistmiseks.

22.

§ 5

lg 3 kohaselt lasub töölepingu andmete, sealhulgas töö eest makstava tasu suuruse teatamise kohustus tööandjal.

§ 28

lg p 1 ja 2 järgi tööandja on kohustatud kindlustama töötaja kokkulepitud tööga ning andma selgeid ja õigeaegseid korraldusi ning maksma töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal.

§ 29

lg 1 kohaselt eeldatakse, et tasu eest töö tegemisel on eest kokku lepitud ka töötasus. Hageja väitel lubati talle töölepingu sõlmimisel maksta töötasu arvestusega 2500 krooni reisi eest. Nimetatud asjaolu kostja ei eitanud. Vaidlus puudub selles, et hageja tegi ajavahemikus 20.04.2010 kuni 03.05.2010 kolm reisi, seega pidanuks hageja saama nende eest töötasu 7500.- krooni. Hageja ei ole töötasu 7500.- krooni 4 saanud. Hageja esitas peale iga reisi kostjale aruande reisi kohta koos kuludokumentidega. Kostja väitel kandis kostja talle osutatud pangakontole regulaarselt hagejale üle raha kütuse eest, töötasu ja lähetuskulud, mida tõendab panga väljavõte (TVK t lk. 51-53). Sama pangakonto väljavõttega ( tlk. 37-39, I kd ja TVK t lk. 51-53) on hageja tõendanud, et kostja on temale perioodil 22.04.2010- 02.05.2010 üle kandnud raha kütuse kuludeks 21 250.- krooni ja muude ülekannetena kokku 7650.- krooni, nii on kostja poolt 22.04.2010 üle kantud 2 950.- krooni eest ostetud kütust ja varuosi, 26.04.2010 ülekantud 2500.- krooni kasutatud sõiduki remondiks ja selle töökorda viimiseks, 30.04.2010 üle kantud 2 200.- krooni kulus kraana töö eest tasumisele, et reisi ajal oli vaja laadida koorem ühelt veoautolt teisele. Hageja on kõikide tehtud kulutuste ja ostetud kütuse kohta esitanud kostjale aruanded koos kuludokumentidega. Hageja taotles kohtu kaudu nende väljanõudmist kostjalt (tlk. 76-77, I kd), kuid mida kostja, vaatamata kohtu korraldusele (tlk.79, I kd), ei ole esitanud. Seega tuginedes eeltoodule, kohus asub seisukohale, et kostja ei ole tõendanud hagejale töötasu maksmist ja hagejal on saamata töötasu ajavahemiku 20.04.2010 kuni 03.05.2010 eest summas 7 500.- krooni. Kohus leiab, et kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks saamata töötasu summas 7 500.- krooni ehk 479,34 eurot. 23.

§ 40

lg 1 sätestab, et töötaja võib nõuda tööülesannete täitmisel kantud kulude hüvitamist vastavalt võlaõigusseaduse § 628 lõigetele 2–4.

§ 40lg.

2 kohaselt on töötajal õigus nõuda töölähetusega kaasnevate kulude, sealhulgas päevaraha hüvitamist. Välislähetuse korral on töötajal õigus nõuda lisaks välislähetuse päevaraha käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel kehtestatud tingimustel ja alammääras, kui pooled ei ole kokku leppinud hüvitamist suuremas määras. Vabariigi Valitsuse 25.06.2009 määruse nr. 110 § 3 sätestatu kohaselt on välislähetuse päevarahade suurus vähemalt 350 krooni päevas. Hageja väitel oli ta töötamise ajal välislähetuses 14 päeva. Kostja vastupidist tõendanud ei ole, seda enam, et kõik hageja välislähetuste aruanded ja kuludokumendid on kostja käes ja kohtule neid ta ka kohtu nõudel esitanud ei ole. Kohtule esitatud kauba saatelehtedest ja sõidumeerikute väljavõtetest nähtub, et hageja tegi ajavahemikul 20.04.2010 kuni 03.05.2010 kolm välisreisi kogupikkusega 14 päeva Hageja on õigustatud saama välislähetuses viibitud aja eest päevaraha

§ 21lg.

1 ja VV 25.06.2009 määruse nr 110 § 3 alusel kogusummas 4900 krooni (350 krooni päevas) ehk 313,17 eurot. Kostja väited lepingu rikkumise kohta hageja poolt on paljasõnalised ja tõendamata, samuti ei ole tõendatud kahju tekitamist hageja poolt. Kohus leiab, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista välislähetuses viibitud aja eest päevaraha 4900 krooni ehk 313,17 eurot. 24. Vastavalt

§ 1

lg 3 kohaldatakse võlaõiguses käsunduslepingu kohta sätestatut, kui töölepingu seaduses ei ole sätestatud teisiti.

§ 40lg.

1kohaselt töötaja võib nõuda tööülesannete täitmisel kantud kulude hüvitamist vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 628 lõigetele 2-

1. VÕS § 628 lg 2 mõttes peab tööandja hüvitama töötajale töö tegemisel kantud mõistlikud, vastavalt asjaoludele vajalikud kulud. Hageja väitel on ta täiendavas avalduses (TVK t lk. 33-34) ja hagis avaldanud, et lisaks kostja makstud kütuserahale (21 250 krooni) tegi ta täiendavaid kulutusi kütuse ostmiseks 2184 krooni ulatuses ja maksis parkimise eest 160 krooni. Hagejal puudus võimalus tõendada eelnimetatud kulutusi, kuna esitas kõik kuludokumendid kostjale. Kostja ei ole vaatamata hageja taotlusele ja kohtu nõudmisele hageja taotletud kuludokumente kohtule esitanud, mistõttu leiab kohus, et hagejal puudub võimalus eelnimetatud kulutusi tõendada kostja tegevusetuse tõttu. Seega asub kohus seisukohale, et hageja eelnimetatud kulutused tuleb lugeda vajalikeks kulutusteks tööülesannete täitmisel ja kuuluvad kostja poolt hagejale hüvitamisele. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista vajalikud töö alased kulutused summas 2344.- krooni ehk149,81 eurot.
2. Hageja väitel kasutas ta isiklikku mobiili tööalasteks kõnedeks 1252,10 krooni ulatuses Telefonikõnede maksumuse tõendamiseks esitas hageja kõnede eristuse ajavahemikus 20.04.2010 - 08.05.2010 (TVK t lk 35-50), kui samas hageja väitis, et tööülesandeid täitis ta kuni 03.05.
3. Kohus on veendumusel, et tööalasel välislähetusel on vajalik pooltel tööalaselt suhelda, kuid keeruline on hinnata, millised kõned on tööalased ja millised muud kõned. Kohus 5 peab mõistlikuks välja mõista kostjalt hageja kasuks hageja mobiilside kulud summas 500 krooni ehk 31,96 eurot. Menetluskulude jaotus Menetluskulud jätab kohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Menetlusosaline võib taotleda Harju Maakohtult tulenevalt TsMS § 174 kohtukulude rahalist kindlaksmääramist 30 päeva jooksul pärast kohtulahendi jõustumist. Tulenevalt TsMS § 122 lg 1 ja § 124 lg 1 on antud asja tsiviilasja hinnaks 1 022,34 eurot. Taimi Kollom Kohtunik 6