Obsah (8)

§ 188§ 208§ 217§ 116§ 218§ 6§ 8§ 101

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-10-59524 Kohus Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja Kohtunik Heli Käpp Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Tsiviilasi 07.detsember 2011

) § 116 lg 1 sätestab, et lepingupool võib lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine). Lepingupool taganeb lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele (

§ 188lg 1).

Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et hageja on kostjate taganemisavalduse kätte saanud, avalduses on näidatud taganemise põhjused ning seega on taganemise formaalsed eeldused täidetud. Vaidlus on selle üle, kas täidetud on taganemisavalduse materiaalsed eeldused. 4. Järgnevalt kohus analüüsib, kas hageja on müügilepingut oluliselt rikkunud ja kas ta vastutab rikkumise eest.

§ 208

lg-st 1 ja § 217 lg-st 1 tulenevalt on müüja müügilepingu järgseks põhikohustuseks anda ostjale üle kokkulepitud tingimustele vastav asi ja teha võimalikuks selle asja omandiõiguse üleminek ostjale.

§ 217

lg 2 p 1 kohaselt asi ei vasta muu hulgas lepingutingimustele, kui asjal ei ole kokkulepitud omadusi. Pooltevahelises müügilepingus oli lepinguesemeks osaühingu osa. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et osa kui väärtpaberi tegelik väärtus ja ostuhind olid lahutamatult seotud äriühingu (OÜ K ) majandusliku seisundiga müümise hetkel. Lepingus OÜ K majanduslikku seisundit täpsemalt fikseeritud ei ole. See on tuletatav müüja antud kinnitustest selle kohta, et ostjatele esitatud osaühingu aruanded on koostatud lähtudes raamatupidamisseadusest ning heast raamatupidamistavast, esitatud dokumentatsioon kajastab kõiki osaühingu varasid ja kohustusi ning osaühingul ei ole kohustusi, samuti ei ole osaühingu poolt antud garantiisid ega tagatisi, mis ei ole ostjale esitatud dokumentides kajastatud. Ostjad omaltpoolt kinnitavad, et nad on tutvunud osaühingu põhikirjaga ning müüja poolt esitatud osaühingut puudutava dokumentatsiooniga ning ostjad omavad, tuginedes dokumentatsioonile ja müüja käesolevas lepingus antud kinnitustele, reaalset ettekujutust osaühingu majanduslikust olukorrast. Seega oli kokku lepitud, et kostjatele üleantava osaühingu majanduslikud näitajad vastavad enne müügilepingu sõlmimist kostjatele esitatud dokumentides kajastatule.

1. Kostjate 16.02.2010 taganemisavaldusest nähtuvalt peavad kostjad hageja poolt müügilepingu oluliseks rikkumiseks seda, et hageja ja tema abikaasa poolt müügilepingus antud kinnitused ei vasta tõele, nimelt on pärast müügilepingu sõlmimist selgunud, et K OÜ dokumentatsioon ei vasta tegelikkusele, sh näiteks: 4 - raamatupidamise dokumentides ei olnud kajastatud kõik täitmata kohustused mitmete kauba tarnijate eest, kusjuures suurima tarnija – Hollandi äriühingu N – ees on selgunud täiendavalt kohustusi üle 400 000 krooni ulatuses; - mitmeid kohustusi ei ole tähtaegselt täidetud ning tähtaegade rikkumised ei kajastunud raamatupidamisdokumentides; - kassasse sularaha laekumise ja panka sularaha sissemaksete summades on erinevused. Taganemisavalduses kostjad märgivad, et andsid müüjale täiendavaid tähtaegu võlgnevuste likvideerimiseks ning omalt poolt ka volituse pidada osaühingu nimel läbirääkimisi N äriühinguga, kuid taganemisavalduse tegemise hetkeks oli selgunud, et müüjad ei ole N poole pöördunudki.
2. Pooled ei pidanud vajalikuks kohtule esitada aruandeid (bilanss ja kasumiaruanne), mille hageja neile enne müügilepingut oli esitanud, mistõttu kohtul ei ole võimalik hinnata, millised andmed täpselt olid kostjatele enne müüki teatavaks tehtud ning millistele tingimustele pidi vastama OÜ K majanduslik seisund. Seetõttu kohus hindab kostjate taganemisavalduses esitatud väidetavate mittevastavuste tõendatust. Asjas esitatud tõendite alusel kohus tegi kindlaks, et kostjatele enne müügilepingut esitatud OÜ K aruanded ei sisaldanud kõiki N ’i arveid. Nimelt selgub AR ja OÜ K raamatupidamisega tegelenud RV vahelisest e-kirjavahetusest (tl 122), et raamatupidaja lisas aruandesse täiendavaid N i arveid, mille ta sai UR pärast 28.10.2009 osa müügilepingu sõlmimist; 22.11.2009 kell 22:06 e-kirjaga raamatupidaja saatis A. R uue aruande, märkides, et aruande vahe N ’i 10.11.2009 nõudekirjaga on 891 eurot, so arve number
3. 30.11.2009 kell 8:48 e-kirjast ja poolte kohtuistungitel antud selgitustest nähtub, et enne müügilepingut kostjatele esitatud aruanne ei sisaldanud ka oktoobrikuu tarnete arveid, kuid kostjad olid müügilepingu sõlmimise ajal teadlikud saadud tarnest ja maksetähtajast 31.12.
4. Eelnevast kohus järeldab, et ainus N ’i arve, mis müügilepingu eelse aruande koostamise ajal oli OÜ-le K esitatud, kuid raamatupidamises ei kajastunud, oligi arve nr 904992 summas 891 eurot. Seega formaalselt ei vastanud tõele hageja poolt müügilepingus esitatud kinnitus, et aruanded kajastavad kõiki OÜ K täitmata kohustusi. Selle rikkumise olulisust kohus hindab otsuses edaspidi.
5. Tõendatud ei ole kostjate taganemisavalduses esitatud väide, et pärast müügilepingu sõlmimist selgus täiendavalt N ees olev võlg 400 000 krooni. N ’i meeldetuletuskirjas (tl 118) on tähtajaks tasumata võlgnevuse summaks märgitud 19 205,95 eurot (300 507,82 krooni). Kohus otsuses tuvastas, et suurem osa võlgnevusest pidi sisalduma aruandes, mis kostjatele enne müüki esitati, sest tõendatud on pärast lepingut üksnes arve summas 891 eurot (12 941,12 krooni) ja oktoobrikuu tarne aruandesse lisamine. Pärast lepingut ei saanud täiendavalt selguda N i 10.11.2009 kirjas märgitud võlgnevusest suurem võlgnevus. Kohus osundab, et N i 10.11.2009 kirjas nõutakse 7 päeva jooksul tähtajaks tasumata arvete summas 19 205,95 eurot tasumist, lisaks on kirjas 2 arvet, mille tasumise tähtajad ei olnud kirja saatmise ajaks saabunud. Kostjad on ekslikult seisukohal, et N nõudis 7 päeva jooksul ka kahe viimase arve tasumist. N ’i kirjas eristatakse maksta olevat summat 19 205,95 eurot (Total due) ja kogusummat 29 996,80 eurot (Total), 7 päeva jooksul tuli tasuda due amounts (makstaolev summa). Menetluse käigus kostjad möönsid, et lepingu sõlmimisel oli neile võlgnevuse suurus põhimõtteliselt teada, teadmata oli vaid see, et võlasumma sisaldab ka juba 2009.a esimeses pooles esitatud tasumata arveid, st teada ei olnud võla pikaajalisus. Tunnistajana üle kuulatud AR, kes on ÜR abikaasa ja MR isa ning oli kostjate poolt OÜ K osade ostmise initsiaatoriks ja tehinguga tihedalt seotud, seletas 20.09.2011 istungil (tl 102), et müügilepingu sõlmimise järel tegelike majanduslike näitajate ja lepingus näidatu vahel ilmnenud ebakõlad seisnesid esmalt selles, et ilmnes, et põhitarnija Hollandi äriühingu N ees ollakse võlgu üle 200 päeva, teiseks ilmnes kassapuudujääk 100 000 krooni. 01.12.2009 kell 8:29 hagejatele saadetud e-kirjas (tl 123) AR nendib, et võlg hankijatele ei ole midagi eriskummalist, vaid probleemiks on mõned 5 arvestusest väljas olnud arved, mis muutsid pildi negatiivsemaks ning probleem on N ega, kes nõuab pikaajalise võlgnevuse likvideerimist. Kostjad ei ole oma kirjalikes vastuväidetes ega kohtuistungil konkretiseerinud teisi tarnijaid, kelle ees täitmata kohustused väidetavalt selgusid pärast müügilepingu sõlmimist. Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu teisi tarnijaid, kelle ees OÜ-l K oleks olnud mingeid täitmata kohustusi, mida enne müüki kostjatele esitatud dokumendid ei kajastanud. Eeltoodust tulenevalt ei ole õige kostjate taganemisavalduses märgitud alus, et pärast lepingu sõlmimist ilmnes täitmata kohustusi mitmete tarnijate ees, seejuures põhitarnija N ees summas 400 000 krooni.
6. Kohus leiab, et tõendamist ei ole leidnud kostjate väidetav kassa puudujääk. Taganemisavalduses kostjad ei tugine kassa puudujäägile, vaid üksnes erinevusele kassa sissetuleku ja kassavahendite pangakontole sissemakse andmetes. Kohtuistungil AR tunnistajana selgitas, et tema töötas raamatupidamise dokumendid läbi ja selgus ligi 100 000 kroonine vahe kassasüsteemi ja raamatupidamisse kantud summade vahel, st kassasüsteemi andmetel on kaupa tegelikult müüdud rohkem, kui raamatupidamisest on müüki läbi kantud. Kostjad ei ole tõendanud ühtegi konkreetset sularahatehingut, mis on kassasüsteemi andmetel toimunud, kuid mida raamatupidamises kajastatud kassaandmetest ei nähtu. Kostjate esindaja väidetel ei pidanud kostad vajalikuks koormata kohtutoimikut rohkete raamatupidamise algdokumentidega. Väidetavat kassa puudujääki ei tõenda kohtule esitatud K OÜ kassaandmete võrdlus (tl 115). Nimetatud dokumendi on allkirjastanud K OÜ nimel RVP. Dokumendis sisalduva selgituse kohaselt kassaseisude võrdlustabel on koostatud raamatupidamise ja kassaprogrammi andmete alusel; raamatupidamises on kassa sissetulekud kajastatud vastavalt raamatupidajale ettevõtte juhatuse poolt esitatud andmetele; kassaseisude tabelile on lisatud raamatupidamise väljatrükk ning kassaprogrammi andmed on kassaprogrammist väljastanud ja raamatupidamisele võrdluste tegemiseks esitanud K OÜ juhatuse poolt volitatud isik. Dokumendist ei selgu, milliseid kassaprogrammi ja raamatupidamise andmeid võrreldakse. Võrdlustabelis viidatud ja sellele lisatud pearaamatu väljatrükk konto 1010 kohta perioodil 01.11.2008 – 30.11.2009 sisaldab andmeid kassasse laekunud ja kassast panka kantud summade kohta. Pearaamatust nähtuvalt on sellel perioodil kassasse laekunud 201 937,50 kroonist kantud panka 199 200 krooni, vahe seega 2737,50 krooni. Raamatupidaja koostatud kassandmete võrdlustabeli kohaselt olid perioodil november 2008 – november 2009 kassaprogrammis andmed kassa kohta summas 326 376,20 krooni, kuid raamatupidamises 201 937,50 krooni. Võrreldes raamatupidaja koostatud dokumenti ja pearaamatu väljavõtet, nähtub, et raamatupidaja tabelis on raamatupidamises olemasolevate kassa andmetena kajastatud üksnes pearaamatus näidatud kassajääke, kuid arvesse on jäetud võtmata kassast panka kantud summad. Nii näiteks on pearaamatu kohaselt 2008.a. novembris kassast panka kantud 30 000 krooni ja seisuga 30.11.2008 on kassas olnud raha 26 757 krooni, seega kajastab pearaamat
7. novembris kassalaekumisi kokku summas 56 757 krooni. Võrdlustabelis on aga lähtutud eeldusest, et raamatupidamisel olid kassaandmed summas 26 757 krooni. Samamoodi on kassast panka kantud summad võrdlustabelis jäetud arvestamata kogu perioodi ulatuses. Ka kassast panka kantud summad on pidanud eelnevalt kassasse laekuma ning kajastuvad kassaprogrammis. Kostjate väited selle kohta, et nimetatud andmetest nähtub, et müüdud on kaupa rohkem, kui müüki raamatupidamisest läbi kanti, on ilmselt alusetud. Eeltoodu alusel kohus leiab, et võrdlustabeli andmed ei ole õiged ning see ei ole usaldusväärne tõend tõendamaks väidetavat 100 000 krooni suurust kassapuudujääki. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et kassasse laekunud ja kassast OÜ K pangaarvele kantud summade vahe iseenesest ei tõenda kassa puudujääki, sest kassasse laekunud sularaha võidi kasutada OÜ K poolt teenuste või kaupade ostmisel. Eeltoodu alusel kohus leiab, et kassapuudujääk müügilepingust taganemise alusena ei kehti.
8. Vastavalt

§ 116

lg-s 2 sätestatule on olulise lepingurikkumisega eelkõige tegemist, kui: 1) kohustuse rikkumise tõttu jääb kahjustatud lepingupool olulisel määral ilma sellest, mida ta 6 õigustatult lepingust lootis, välja arvatud juhul, kui teine lepingupool ei näinud kohustuse rikkumise niisugust tagajärge ette ja temaga sarnane mõistlik isik ei oleks seda tagajärge samadel asjaoludel samuti ette näinud; 2) rikuti kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu; 3) kohustust rikuti tahtlikult või raske hooletuse tõttu; 4) kohustuse rikkumine annab kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi; 5) teine lepingupool ei täida oma ükskõik millist kohustust

§-s 114 nimetatud täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul või teatab, et ta selle tähtaja jooksul kohustust ei täida. Kostjate kirjalikest seisukohtadest ja kohtuistungitel antud selgitusest järelduvalt kostjad taganesid lepingust seetõttu, et müügilepingu ese ei vastanud lepingus kokkulepitud tingimustele. Kostjad viitavad seejuures sellele, et hageja on tahtlikult või vähemalt raskelt hooletult kostjate eest varjanud äriühingu tegelikku majanduslikku seisu ning hageja ei täitnud talle antud täiendava tähtaja jooksul kohustust ilmnenud võlgnevused tasuda ja N ’iga võlgnevuste ajatamiseks või vähendamiseks läbirääkimisi pidada. Kostjate selgituste kohaselt lähtusid nad lepingu sõlmimisel teadmisest, et põhitarnija N annab kaupa krediiti ning kauba eest tasumiseks on aega 2 kuud, kuid võlgnevuse pikaajalisuse tõttu N oli kaotanud usalduse OÜ K vastu ja 10.11.2009 kirjas nõudis kogu võlgnevuse tasumist 7 päeva jooksul. Seetõttu kostjad leiavad, et hageja on müügilepingut oluliselt rikkunud. Samas OÜ K bilanss ega kasumiaruanne kaupade tarnetingimusi ei kajasta. Samuti hageja lepingu sõlmimisel ei ole andnud ning mõistlikult ei saanudki anda kinnitusi selle kohta, et OÜ K äripartnerid jätkavad uute omanikega koostööd endistel tingimustel.

1. Kohus tuvastas, et hageja on andnud lepingus tõele mittevastavaid kinnitusi, sest kostjatele esitatud aruanne ei kajastanud N tasumata arvet summas 891 eurot. Võttes arvesse, et 9-st N tasumata arvest on ainult neli arvet alla 1000 euro (sh üks kreeditarve), kolm arvet on üle 5000 euro, üks üle 10 000 eurot ja üks arve üle 2500 euro, ei ole aruandes kajastamata võlgnevus 891 eurot kohtu hinnangul selline summa, mis oluliselt mõjutanuks osa müügiks poolte vahel kokkulepitud tingimusi. Kohus möönab, et müügilepingu tingimusi võinuks mõjutada teadmine võlgnevuse pikaajalisusest. Samas pidi aruandes olema kajastatud 06.03.2009 arve, mille summa oli oluliselt suurem ja maksetähtaega oli müügilepingu sõlmimise ajaks samuti ületatud pikalt, ca 180 päeva. Tunnistaja AR kinnitas, et aruannetest võlgnevuse pikaajalisus ei selgunud, mistõttu võlgnevuse pikaajalisusest teadasaamine ei sõltunud sellest, et arve summas 891 krooni aruandes ei sisaldunud.
2. Kostjad lepingus kinnitavad, et on teadlikud osaühingu reaalsest majanduslikust seisundist ning et on seda hinnanud hageja poolt kostjatele esitatud dokumentide alusel. Võlgnevuse pikaajalisus oleks selgunud raamatupidamise algdokumentidest. Asjas ei ole leidnud tõendamist kostjate väide, et enne müügilepingu sõlmimist ei võimaldatud neil tutvuda raamatupidamisdokumentidega. Tunnistaja Rist on raamatupidamisdokumentidega tutvumise võimaldamise osas andnud vastuolulisi ütlusi. Esmalt tunnistaja väitis, et enne müügilepingu sõlmimist ei olnud võimalik tutvuda OÜ K raamatupidamise dokumentidega, müügilepingu sõlmimise kohas raamatupidamise dokumente ei olnud, nendega enne müügilepingut tutvuda ei võimaldatud, raamatupidamine asus V OÜ-s ning tunnistaja tellis raamatupidamisest dokumendid enda kätte pärast seda, kui kostjad said N ’ilt kirja võlgnevuse tasumise nõudega. Samas tunnistaja veidi hiljem hagejale vastates kinnitas, et enne müügilepingu sõlmimist ta ei soovinudki raamatupidamise dokumentidega tutvuda; tunnistaja sõnul on see üldtuntud tava, et enne tehingu tegemist ettevõtte tegemistesse ei süüvita. Seega isegi juhul, kui arve summas 891 eurot maksetähtajaga 04.04.2009 oleks aruandes sisaldunud, ei oleks kostjad aruandest võlgnevuse pikaajalisusest teadlikuks saanud, sest nad ise ei soovinud dokumentidega enne lepingu sõlmimist tutvuda. Lepingust ei nähtu hageja kinnitust, et OÜ-l K ei ole pikaajalisi võlgnevusi. Kostjad ise on kergemeelselt eeldanud, et aruandes kajastatud võlgnevused ei ole võlgnevused, vaid kohustused, mille tasumise tähtaeg ei ole veel saabunud. Seega võtsid kostjad enda kanda riski, et aruanded ei kajasta OÜ K tegelikku majanduslikku olukorda. 7

§ 218

lg 4 sätestab, et müüja ei vastuta asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui ostja lepingu sõlmimisel asja lepingutingimustele mittevastavust teadis või pidi teadma. N võlgnevuse pikaajalisus, mille alusel kostjad hindavad, et lepinguesemeks olnud osaga seotud äriühingu majanduslikud näitajad ei vastanud kokkulepitud tingimustele, oli olemas lepingu sõlmimise ajal. Kohus tuvastas, et kostjatele esitatud aruanne sisaldas üle poole aasta tasumata arvet nr 905768 summas 5021,25 eurot (maksetähtajaga 10.05.2009). Seega kostjatel oleks olnud võimalik võlgnevuste pikaajalisust tuvastada raamatupidamisdokumentidega tutvumisel, kuid kostjad seda võimalust kasutada ei soovinud. Eeltoodu alusel kohus asub seisukohale, et hageja poolt lepingus antud kinnitus OÜ K täitmata kohustuste raamatupidamises kajastamise kohta ei olnud küll õige, kuid tegemist ei ole olulise lepingurikkumisega

§ 116lg 1 mõttes.

1. Lisaks kohus leiab, et kostjate käitumine lepingust taganemisel on vastuoluline. Vastuoluline käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostjad on samadel alustel taganenud 30.11.2009 e-posti teel edastatud avaldusega (tl 124). Seejuures selles avalduses hagejad lähtuvad samuti ebaõigest eeldusest, et N soovib 7 päeva jooksul 29 996,8 euro tasumist. Kostjad leiavad esimeses taganemisavalduses samuti, et võlgnevus on seadnud ohtu OÜ K ja põhitarnija N ’i vahelised edasised suhted, sest ilmnenud võlgnevuste tõttu on kannatada saanud firmadevaheline usaldus. Kostjate hinnangul ei ole võimalik antud äri ajada, kui kaupa ei ole võimalik saada maksetähtajaga, vaid ettemaksuga. Selles taganemisavalduses esitatud aluste põhjendamatust on kostjad kinnitanud 01.12.2009 hagejaga sõlmitud kokkuleppes (tl 23): kokkuleppe punktis 3 pooled loevad ÜRi ja MR poolt KR ja UR 30.11.2009 meili teel saadetud 28.10.2009 sõlmitud OÜ K osade ostu-müügitehingust taganemise avalduse tühiseks taganemisavalduse eelduseks olevate asjaolude puudumise tõttu. Kokkuleppe punktis 4 on loetletud N ’i 10.11.2009 meeldetuletuskirjas nimetatud tasumata arved ning pooled kinnitavad, et nendel arvetel kajastuv kaup on OÜ-le K üle antud ning OÜ K valduses ja asjaolu, et OÜ-k K on võlgnevus N kaupade eest, ei ole vaadeldav 28.10.2009 sõlmitud osade ostu-müügilepingu rikkumisena ja OÜ K osade ostu-müügilepingust taganemise alusena. 16.02.2010 taganemisavalduses samale alusele tuginemine on vastuolus poolte 01.12.2009 kokkuleppega.
2. Kohus ei nõustu kostjate seisukohaga, et 30.11.2009 taganemisavaldus ja 01.12.2009 kokkulepe on kohustusliku vorminõude järgimata jätmise tõttu tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 83 lg 1 alusel tühine. Lepingust taganemiseks

§ 188lg 1 järgi ei ole seaduses ette nähtud vorminõuet (Ts

ÜS § 77 lg 1). Riigikohus on mitmetes lahendites (3-2-1-138-10, 3-2-150-06, 3-2-1-31-08) leidnud, et taganeda võib ka kaudse tahteavaldusega. Seega on kostjate 30.11.2009 taganemisavaldus ja pooltevaheline 01.12.2009 kokkulepe, millega kostjad tunnistavad taganemise tühisust, kehtivad.

§ 6

kohaselt võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu.

1. Hagejapoolseks müügilepingu rikkumiseks ei saa lugeda kostjate 16.02.2010 taganemisavalduses esile toodud asjaolu, et hageja ei ole osaühingu nimel pidanud läbirääkimisi N ’iga. 01.12.2009 kokkuleppe punktis 5 pooled märgivad sõnaselgelt, et selles punktis kokkulepitu on vaadeldav OÜ K poolt KR ja UR antud volitusena pidada N ’iga läbirääkimisi OÜ K esitatud arvete alusel tekkinud võlgnevuste ajatamiseks ja/või vähendamiseks. Kokkuleppega ei muudeta ega täiendata osa müügilepingust tulenevaid müüja kohustusi. Kostjate väide, et hageja läbirääkimisi ei pidanud, on ümber lükatud Hollandi äriühingu N veebilehe XXX väljatrükiga (tl 62), millelt nähtub N ’i telefoninumber ning väljavõttega hageja Skype kõnelogist (tl 63 – 64), millest nähtuvalt 02.12.2009 hageja tegi kaks kõnet N telefonile Hollandisse, ühe kõne kestus oli 8 minutit 41 sekundit, teine kõne 01 sekundit. Tunnistaja KR (tl 100) seletas, et hageja ja KR võtsid N iga ühendust ja selgitasid, miks arve ei ole tasutud; kostjatele oli teada, et N ees on võlg, mida tuleb igakuiselt tasuda, et saada uut kaupa. 8 Samuti on e-kirjavahetusega (tl 138 – 142) ümber lükatud kostjate väide, et hageja ja KR ei saavutanud läbirääkimistel N loodetud tulemust, et võlgnevust ajatataks või vähendataks. Nii nähtub aadressilt XXX aadressile XXX MR 07.01.2010, 15.01.2010 ja 20.01.2010 saadetud ekirjadest, et N on võimaldanud olemasoleva võlgnevuse tasumist osade kaupa, kirjast nähtub varasema nõudmise – tasuda vana võlgnevust 4000 euro kaupa kuus – asendamine 2000 euro suuruste maksetega iga 2 nädala tagant. Seega oli N loobunud 10.11.2009 kirjas esitatud nõudmisest tasuda võlg 7 päeva jooksul ning oli nõustunud võla tasumise ajatamisega. Viidatud e-kirjades N palub kostjatel üle vaadata suvine tellimus ja teatada, kas soovitakse saada kogu tellimus või vähendada kogust; 20.01.2010 N esindaja teatab, et kostjate jaoks on valmis pandud saadetis. Nimetatud kirjadest nähtub samuti, et peale 08.01.2010 e-kirja, milles MRlubas pikemalt kirjutada nädalavahetusel ja teatas, et kostjad lähevad Hollandisse 28.01.2010, ei ole kostjad N ega rohkem kontakti võtnud. Kostjate esindaja 29.11.2011 istungil arvas olevat kostjatelt kuulnud, et AR käis Hollandis, kuid tõendeid selle kohta ei ole. 07.01.2010 e-kirjas N seadis küll suvise tellimuse täitmise eeltingimuseks 100 % ettemaksu tasumise, kuid on tõenäoline, et selles osas oleks olnud võimalik läbi rääkida. Seda kinnitab asjaolu, et 07.01.2010 e-kirjas N palub suvise tellimuse võimalikult ruttu kinnitada, vastasel juhul ollakse sunnitud tellimise saatmine katkestama, kuid 20.01.2010 kirjas teatatakse, et saadetis on valmis pandud, kuigi kostjad ei olnud mitmele teatele enam reageerinud. Eeltoodu alusel on põhjendatud hageja seisukoht, et N katkestas endistel tingimustel kaubatarned eelkõige seetõttu, et kostjad ei võtnud enam N ’iga ühendust. Samuti nähtub N i kirjadest, et ettemaksu küsiti seetõttu, et kaitsta OÜ-d K võlgnevuse suurenemise eest.
2. Eeltoodu alusel kohus asub seisukohale, et kostjate 16.02.2010 taganemisavaldus on tühine materiaalõigusliku aluse puudumise tõttu. Hageja ei ole müügilepingut oluliselt rikkunud. Kuna kostjad ei ole lepingust kehtivalt taganenud, on müügileping kehtiv ja seda tuleb vastavalt

§ 8

lg-le 2 ja § 76 lg-le 1 täita.

§ 101

lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 annavad võlausaldajale õiguse nõuda raha maksmise kohustust rikkunud võlgnikult kohustuse täitmist. Eeltoodu alusel kohus mõistab kostjalt I ja kostjalt II kummaltki põhivõla katteks välja 3195,58 eurot. 16. Hageja taotleb kostjatelt välja mõista viivise alates 1.05.2010 kuni põhinõude täitmiseni 0,1 % põhinõudest päevas kuid kokku mitte rohkem, kui 99 % ulatuses põhinõudest.

§ 101

lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 kolmas lause võimaldavad võlausaldajal nõuda raha maksmise kohustust rikkunud võlgnikult viivist lepingus kokkulepitud määras. Müügilepingu punktides 3.

1. ja 4.
2. on pooled kokku leppinud, et tasumisega viivitamisel on müüjal õigus nõuda ostjatelt viivist 0,1 % tähtajaks tasumata summalt iga viivitatud päeva eest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 lg 1 kohaselt võib viivisenõude hagiavalduses esitada selliselt, et nõutakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist mitte summaliselt, vaid protsendina põhinõudest alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Kohus mõistab viivised välja TsMS § 367 teise lause kohaselt otsuse tegemise seisuga summaliselt ja edasi protsendina põhinõudest. Alates 01.05.2010 kuni kohtuotsuse tegemiseni 07.12.2011 on kummagi kostja võlgnevuse osas sissenõutavaks muutunud viivis 3195,58 eurot x 0,1 % x 585 PÄEVA = 1869,41 eurot. Kohus mõistab kummaltki kostjalt välja 07.12.2011 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise summas 1869,41 eurot ja edasi 0,1 % põhinõudest (otsuse tegemise seisuga 3195,58 eurot) alates 08.12.2011 kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku viiviseid mitte rohkem kui 99 % põhinõudest, so 3163,62 eurot.
3. TsMS §173 lg 1 kohaselt kohus määrab otsuse menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna kohus hagi rahuldas, jäävad menetluskulud kostjate kanda. Kostjate vastu esitatud nõuded on võrdsed, kuid tegemist ei ole solidaarvõlgnikega, mistõttu hageja menetluskulud jäävad võrdsetes osades mõlema kostja kanda. Kostjate menetluskulud jäävad iga kostja enda kanda. 9 Heli Käpp Kohtunik 10