← Eesti

3-11-2635/87

Obsah (7)§ 187§ 2§ 52§ 4§ 51§ 6§ 11

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 13. juuli 2012. a, Tallinn Haldusasja number 3-11-2635 Haldusasi M. Ma kaebus OÜ Pärnu H

eaduse (edaspidi

) 14 lg 1 ja § 25, mis reguleerivad teehoiu korraldamist, ei anna samuti otsesõnu kohalikule omavalitsusele õigust parkimistasu kehtestamiseks temale mittekuuluval territooriumil.

  1. Parkla on osa maatükist katastrinumbriga 62510:127:8090, ulatudes kaubanduskeskuseni Port Artur 2 ja Laia tänavani. Kaubanduskeskuse ümbruses olevat maa-ala kasutatakse aktiivselt sõidukite parkimiseks, kuid sellele territooriumile ei ole parkimistasu kehtestatud. Ainult kõne all olev väike osa on tasuline. Jääb arusaamatuks õiguslik põhjendus sellele. 2010/2011 talv oli see parkla lumest puhastatud, mis on olnud linna üheks argumendiks tasu saamisel, kuid see polnud parkimistasu kehtestamise põhjuseks. Sama probleem tõusetus seal
  2. aastal ja pälvis avalikkuse tähelepanu, mille tagajärjel lõpetas Pärnu linn kuni
  3. augustini
  4. a sellel maa-alal parkimise korraldamise.
  5. Viivistasu otsusel on märgitud sõiduki parkimise kohaks „Määramata parkla”, mitte
  6. mai
  7. a määruses nr 14 nimetatud Pika tänava parkla. Maa-alale märkide püstitamisest ei saa teha järeldust, et seda on tehtud õiguspäraselt.
  8. Sõidukil olnud viivistasu otsus oli allkirjastamata. OÜ Pärnu Haldusteenused kodulehel asuvas töötajate nimekirjas puudub otsuse teinud R. L nimi. Allkirja puudumine viivistasu otsusel, milles on ette nähtud tagajärjed rahalise kohustuse täitmata jätmise korral, toob kaasa haldusakti tühisuse. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-71-05 märkinud, et sunnivahendit ettenägev allkirjastamata haldusakt ei ole sundtäidetav ja selle täitmist ei või akti adressaadilt nõuda. Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) kohaselt on haldusakti üheks tunnuseks selle väljaandja identifitseerimine ja selle kinnituseks on tema nime ja ametikoha märkimine, aga ka allkiri, mis seob isikut dokumendiga. Kaebajal puudus veendumus haldusakti andja osas. Viivistasu otsus ei sisalda viidet, et see on digitaalselt allkirjastatud. Kui viivistasu otsust oli võimalik kohapeal välja trükkida ja allkirjastada, siis puudus vajadus selle digitaalallkirjastamiseks.
  9. Kaebaja
  10. augusti
  11. a vaidele vastati
  12. oktoobril
  13. a, seega rikuti menetlustähtaegu. Lisaks jäeti lahendamata kaebaja taotlus vaidlustatud otsuse kehtivuse peatamiseks.
  14. Vastustaja OÜ Pärnu Haldusteenused palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades järgmised vastuväited: 2

(9)
  1. Tasulise parkimisala piirid on kehtestanud Pärnu Linnavolikogu ning ala on vastavalt nõuetele tähistatud. OÜ Pärnu Haldusteenused ei otsusta omandiküsimusi ja haldusõiguse kehtimist ühel või teisel linnaruumi osal.
  2. Vaidlusaluse otsuse koostanud parkimiskorraldaja R. L oli otsuse tegemise ajal ettevõtte töötaja.
  3. OÜ Pärnu Haldusteenused kasutab parkimise korraldamisel AS-i EMT poolt pakutavat internetil ja M-ID lahendusel baseeruvat andmesüsteemi PIMS (parkimislubade ja viivistasuotsuste haldussüsteem). Parkivat sõidukit kontrollib parkimiskorraldaja nõnda, et sisestab süsteemi sõiduki registreerimisnumbri ning saab vastuse loa olemasolu kohta. Kui luba puudub, peab parkimiskorraldaja tegema sõidukist vähemalt kolm ülesvõtet ja alles seejärel saab M-ID PIN 2 abil allkirjastada viivistasu otsuse. Peale digitaalallkirja andmist moodustub AS-i EMT andmebaasi vastav digitaalne dokument. Esmane teade selle kohta trükitakse välja parkimiskorraldajal kaasas oleva printeri abil. Kõiki neid toiminguid saab teha ainult sellises järjekorras ja seetõttu on võimatu, et autoklaasile asetatav informatsioon viivistasu otsuse tegemise kohta oleks mingilgi viisil hiljem muudetav või et see oleks väljastatud ilma kehtivat digitaalallkirja andmata. OÜ Pärnu Haldusteenused tunnistab, et selguse huvides oleks olnud parem, kui märge digitaalallkirja olemasolu kohta oleks olnud loetav vastavalt kviitungilt.
  4. Vastustaja Pärnu linn palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades järgmised vastuväited:
  5. LS § 187 lg 1 ja KoMS § 141 kohaselt tuleb parkimistasu maksta kohaliku omavalitsuse avalikul parkimisalal parkimise eest. Tähtsust ei oma asjaolu, kellele kuulub avalikul parkimisalal asuv maa.
  6. Pärnu linna haldusterritooriumil on avaliku parkimise ala korraldus LS-i ja KoMS-i kohaselt sõltuvuses ainult järgmistest aspektidest: kas tegemist on avaliku alaga ja kas sellel alal on parkimine lubatud. Puudub vaidlus selles, kas antud parklas oli parkimine lubatud, kuna vaadeldav parkla oli tähistatud parkla märgiga. Vastustaja hinnangul on antud juhul tegemist avaliku parkimisalaga, kuivõrd puuduvad isikutele väliselt tajutavad piirangud, mis keelaks kõigil isikutel oma sõidukeid seal vabalt parkida.
  7. Maaomaniku otsustusõigus maa kasutamise üle ja kohaliku omavalitsuse poolt seadusest tuleneva maksuõiguse rakendamine ei ole samaväärsed asjaolud. Vastasel juhul võiks tõstatada ka diskussiooni, kas õigusloojal on võimalik ka läbi LS-i reguleerida teisi küsimusi nendel maa-aladel, mis ei kuulu otseselt talle (nt liiklust õuealadel). Nii otsustab mõlemal juhul avaliku võimu kandja teisele isikule kuuluva maa kasutamise üle.
  8. KoMS § 141 annab kohalikule omavalitsusele volitusnormi parkimistasu kehtestamiseks avalikul tasulisel parkimisalal ja LS § 187 lg 1 ja lg 2 p 1 tasulise parkimisala määramiseks. Seega ei ole Pärnu linn antud küsimuses oma pädevust ületanud. Vaidlusaluses parklas kehtib parkimistasu maksmise kohustus vastavalt Pärnu Linnavolikogu
  9. mai 2009 määrusele nr 14 “Parkimistasu kehtestamine”.
  10. Kaebaja viide LS § 186 lg-le 5 ei ole kohane, kuna see säte on pädevusnormiks tee omanikule või teehoiu korraldamise eest vastutavale isikule parkimistasu kehtestamisel. Kohalikule omavalitsuse pädevus avalikul tasulisel parkimisalal parkimistasu kehtestamiseks tuleneb aga LS § 187 lg-st 1, mis on kohalike omavalitsuste jaoks erinorm ja sellele viitab ka LS § 186 lg 5 teine lause. LS § 186 lg 5 on oma regulatsioonilt erinev, kuna see ei hõlma kogu avalikku parkimisala. Kogu avalikul parkimisalal saab LS § 187 lg 1 kohaselt kehtestada tasulise parkimise ala ainult kohalik omavalitsus.
  11. Pärnu linn ei ole vahepeal lõpetanud vaidlusaluses parklas parkimise korraldamist.
  12. aastal toimus Pärnu Linnavalitsuse ja Pärnu Politseiprefektuuri vahel kirjavahetus küsimuses, kas Pärnu linnal on õigus vaidlustatud maa-alal parkimist korraldada, kuid ka siis leidis Pärnu Linnavalitsus, et vaidlusaluse parkla puhul on tegemist avalikult kasutatava parklaga, kus kehtib parkimistasu maksmise kohustus. 3
(9)
  1. Et sõidukile asetatud viivistasu otsusel puudus digitaalallkirjastamise märge, on formaalne puudus, mis ei mõjuta asja sisulist külge. Isegi kui sõiduki klaasipuhasti vahele asetatud viivistasu otsus võis olla kolmandatele isikutele vabalt kättesaadav ja seega ka väljavahetatav, siis tegelikult oli kaebajale saadetud ka viivistasu otsuse kolmas eksemplar, mis peaks kõrvaldama võimalikud kahtlused viivistasu määramise osas. KOHTU PÕHJENDUSED Kaebuse nõue ja kaebeõigus
  3. jaanuaril
  4. a kohtule esitatud kaebuse täienduses selgitas kaebaja, et ta ei vaidlusta vaideotsust iseseisvalt ja viivistasu otsusest sõltumatult, vaid soovis menetlusnormide rikkumisega näitlikustada Pärnu linna pinnapealsust haldusmenetluse läbiviimisel (tl 55). Kohus võttis
  5. jaanuari
  6. a määrusega kaebuse vaideotsuse peale menetlusse HMS § 87 lg 2 p 1 alusel ehk koos nõudega, mis jäeti vaideotsusega osaliselt või täielikult rahuldamata. Kaebaja kinnitas kohtule, et ta ei soovi esitada eraldi nõudeid seoses vaideotsusega, viivitusega vaideotsuse tegemisel ning haldusakti peatamise taotluse lahendamata jätmisega (tl 55, 152). Eeltoodust tulenevalt ei kontrolli kohus vaideotsuse ega vaidemenetluse õiguspärasust vaidemenetluse esemest sõltumatult.
  7. Tallinna Ringkonnakohus selgitas
  8. aprilli
  9. a määruses nr 3-12-188, et viivistasu maksja on kas sõiduki omanik või vastutav kasutaja, mistõttu saab LS § 189 lg 2 kohaselt viivistasu otsust vaidlustada üksnes sõiduki omanik või vastutav kasutaja. Liiklusregistri väljavõtte (tl 79) kohaselt on kaebaja sõiduauto Volvo registreerimismärgiga 057BBP vastutav kasutaja ning tal on seega kaebeõigus. Vaidlustamata faktilised asjaolud
  10. Pooled ei vaidlusta, et kaebaja parkis sõidukit registreerimismärgiga 057BBP
  11. augustil
  12. a kell 11.22 Pärnus Pikal tänaval asuvas parklas, kaebaja ei tasunud parkimistasu ning sõidukile kinnitati viivistasu otsuse üks eksemplar (tl 15). Kohtule on esitatud viivistasu otsuse juurde kuuluvad ülesvõtted (tl 94-97 pöördel) ja kaebaja on nendes esitatuga nõustunud (tl 102). Lisaks nähtub Pärnu Linnavolikogu
  13. mai
  14. a määrusest nr 14 „Parkimistasu kehtestamine“ ning Pärnu linna kodulehel asuvalt kaardilt (http://www.parnu.ee/fileadmin/user_upload/transport/tasulise_parkimise_ ala_kaart_2010.pdf), et vaidlusalune ala kuulub avaliku tasulise parkimisala kesklinna piirkonda.
  15. Maa-ameti kaardiserverist nähtuvalt ei ole maatükk, millel parkla asub, kantud maakatastrisse, ning algatatud on riigi reservmaa piiriettepanek nr AT
  16. MaaRS § 31 lg 2 kohaselt on riigi omandis maa, mida ei tagastata, erastata ega anta munitsipaalomandisse või mis ei ole jäetud riigi omandisse muul alusel. Vaidlusalust maatükki ei ole kinnistuna kinnistusraamatusse kantud ja kinnistusraamatust ei nähtu ka maatüki omanikku. Järelikult ei ole maatükki tagastatud, erastatud või munitsipaalomandisse antud ja tegemist on riigile kuuluva maaga. Seda fakti kinnitab ka Pärnu Linnavolikogu
  17. juuni
  18. a otsus nr 56 sama maatüki munitsipaalomandisse taotlemise kohta ja Pärnu Linnavalitsuse
  19. septembri
  20. a korraldus nr 323 moodustatavatele katastriüksustele lähiaadressi, pindala ja maakasutuse sihtotstarbe määramise ning maa maksustamishinna kinnitamise kohta, mis on kättesaadavad Pärnu linna dokumendiregistrist. Kohus järeldab, et nii kaebuses kui vaideotsuses on ebaõigesti viidatud katastritunnusele 62510:127:8090, kuna see kinnistu kuulub eraisikutele. Pooled on läbivalt väitnud, et kaebaja parkis riigile kuuluval maal, mitte eraisikute kinnistul, mida kinnitab ka vastustaja esitatud kaardimaterjal (tl 88-91), millega kaebaja nõustus (tl 102). 4
(9)Asjassepuutuvad õigusnormid
  1. Kaebaja leiab, et Pärnu linna kui kohaliku omavalitsuse pädevuses on korraldada parkimist vaid kohalikule omavalitsusele kuuluval maal. Vaidlusalused LS normid on alljärgnevad: - § 186 lg 5 – Teeomanik või teehoiu korraldamise eest vastutav isik võib kehtestada tasulise parkimise. Tasulist parkimist kohaliku omavalitsusüksuse avalikul parkimisalal korraldatakse käesoleva seaduse §-des 187–190 sätestatu kohaselt. - § 187 lg 1 – Kohalik omavalitsus võib oma avalikul parkimisalal kehtestada tasulise parkimise ala, mille piires parkimisel peab mootorsõidukijuht maksma parkimistasu mootorsõiduki ja selle haagise eest. - § 187 lg 2 - Kohaliku omavalitsuse volikogu kehtestab määrusega: 1) tasulise parkimise ala; 2) parkimistasu määra või diferentseeritud määrad; 3) parkimistasu soodustused ja vabastused. - § 187 lg 3 – Kohaliku omavalitsusüksuse territooriumi tasulise parkimise alal korraldab parkimist vallavõi linnavalitsus. Termin kohaliku omavalitsuse territoorium
  2. Samasugust terminit „kohaliku omavalitsuse territoorium“ kasutati ka enne
  3. juulit
  4. a kehtinud LS § 49 lg-s 5 ja §-s
  5. Praeguse kaebusega analoogilistel motiividel esitatud kaebuse kohta leidis Tallinna Ringkonnakohus
  6. novembri
  7. a otsuses nr 2-3-/565/04 viidatud norme analüüsides, et kohaliku omavalitsuse pädevus tasulise parkimise ala määramisel laieneb ka kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil olevale riigi omandis olevale teele. Kohus nõustub selle seisukohaga.
  8. Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse § 2 ja 21 kohaselt jaguneb Eesti territoorium haldusüksuseks (maakondadeks, valdadeks ja linnadeks) ning haldusüksus on haldusjaotusel põhinev, seaduse ja teiste õigusaktidega kindlaks määratud staatuse, nime ja piiridega üksus, mille territooriumi ulatuses teostatakse riiklikku või omavalitsuslikku haldamist. KOKS § 7 lg 3 kohaselt kehtivad volikogu ja valitsuse õigusaktid antud omavalitsusüksuse haldusterritooriumil. Seega kehtivad Pärnu linna õigusaktid kogu Pärnu linna haldusterritooriumil, s.h Pärnu linnavolikogu
  9. mai
  10. a määrus nr 14 „Parkimistasu kehtestamine“.
  11. Kui tõlgendada kohaliku omavalitsuse territooriumi kohalikule omavalitsusele kuuluva maaomandina, oleks kohalikul omavalitsusel võimalik reguleerida vaid endale kuuluvatel kinnistutel viibivate isikute käitumist. Sellise olukorra mõttetuse ja toimimatuse kohta toob kohus mõned näited: - - - KS § 153 lg 3 – Kohalikul omavalitsusel on õigus kehtestada kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumil täiendavaid nõudeid maastikusõidukite liiklemisele. KoMS § 12 lg 1 – Mootorsõidukimaksu maksavad liiklusregistris registreeritud mootorsõidukeid omavad või neid mootorsõidukeid kasutavad maksu kehtestanud kohaliku omavalitsusüksuse territooriumil elavad füüsilised ja asuvad juriidilised isikud. keskkonnajärelevalve seaduse § 12 lg 2 – Kohaliku omavalitsuse keskkonnakaitseinspektoril on tegutsemisõigus töökohajärgse omavalitsusüksuse territooriumil. rahvastikuregistri seaduse § 43 lg- d 1 ja 2 – Kui kohaliku omavalitsusüksuse territooriumil püsivalt viibiva rahvastikuregistri objektiks oleva isiku elukoha aadress pole kantud rahvastikuregistrisse või kui isik kasutab elamiseks ruumi, mis ei ole eluruum /…/. Sotsiaalhoolekande-, meditsiini-, pääste-, politsei- või muu asutus teatab kohalikule omavalitsusüksusele oma ülesannete täitmise käigus kohaliku omavalitsusüksuse territooriumil avastatud püsivalt viibivatest isikutest, kelle elukoha aadress pole kantud rahvastikuregistrisse või kes enda kinnitusel ei ela enam rahvastikuregistrisse kantud aadressil. kohanimeseaduse § 5 lg 4 – Osavallale ja linnaosale, ühissõidukipeatusele, tänavale või muule ühe omavalitsusüksuse territooriumile jäävale nimeobjektile määrab kohanime kohalik omavalitsus. välismaalaste seaduse § 294 lg-d 1 ja 2 – Kohalik omavalitsusüksus on kohustatud tagama, et omavalitsuse territooriumil viibiva välismaalase elamisluba oleks vormistatud vastavalt käesolevale seadusele. Kohalik omavalitsusüksus on kohustatud teavitama Politsei- ja Piirivalveametit kohaliku omavalitsusüksuse territooriumil seadusliku aluseta viibivast või töötavast välismaalasest. 5
(9)- kohtute seaduse § 103 lg 2 p 4 – Rahvakohtunikuks ei või nimetada isikut, kes on omanud püsivat elukohta, see tähendab elukohta, mille aadressiandmed on kantud rahvastikuregistrisse, alla ühe aasta selle omavalitsusüksuse territooriumil, kes on esitanud ta rahvakohtunikukandidaadiks. Viidatud normid muutuksid sisutuks, kui neid tõlgendada nii, et kohaliku omavalitsuse territoorium tähendab vaid kohaliku omavalitsusele kuuluvat kinnistut. Riigikohus on
  1. novembri
  2. a lahendis nr III-4/A-6/94 selgitanud, et seadust ei tohi tõlgendada viisil, mis muudaks seaduse või selle sätte mõttetuks. Seetõttu on LS § 186 lõiget 3 õige tõlgendada nõnda, et kohaliku omavalitsuse territoorium tähendab kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumi KOKS § 7 lg 3 mõttes, mitte kohaliku omavalitsusele kuuluvaid maaüksusi.
  3. Kohus leiab, et kohaliku omavalitsuse poolt kohaliku omavalitsuse territooriumil tasulise parkimise korraldamine ei ole ka vastuolus LS § 186 lg 5 ls-ga 1, mille kohaselt võib teeomanik või teehoiu korraldamise eest vastutav isik kehtestada tasulise parkimise. Kohaliku omavalitsuse pädevus sisaldub sama lõike teises lauses ning seda tuleb käsitada erinormina esimese lause kui üldnormi suhtes.

§ 187

lg 1 annab tasulise parkimise korraldamise avalikul parkimisalal kohaliku omavalitsuse pädevusse ning sama paragrahvi lg 2 kohaselt kehtestab kohaliku omavalitsuse volikogu määrusega tasulise parkimise ala, parkimistasu määra või diferentseeritud määrad ning parkimistasu soodustused ja vabastused. 16. Kaebaja järeldab ekslikult, et tegemist on erateega ja/või linn ei ole teehoiu eest vastutav isik.

§ 2

lg 1 kohaselt on tee maantee, tänav, metsatee, jalgtee ja jalgrattatee või muu sõidukite või jalakäijate liiklemiseks kasutatav rajatis, mis võib olla riigi või kohaliku omavalitsuse või muu juriidilise isiku või füüsilise isiku omandis. Sama paragrahvi lg 2 järgi kuuluvad tee koosseisu teemaal asuvad parklad. Kuna Pikk tänav on

§ 2

lg 1 kohaselt tee, kuulub selle koosseisu ka Pika tänava parkla (

§ 2lg 2).

Vaidlusalune parkla kui avalikult kasutatav kohalik tee 17. Tee kasutamiseks õigustatud isikute seisukohast võib teid liigitada avalikult kasutatavateks teedeks ning erateedeks.

§ 52

kohaselt eratee on tee, mis paikneb juriidilise või füüsilise isiku kinnisasjal ning mida võib kasutada üksnes kinnisasja omaniku loal. Avalikult kasutatav tee on

§ 4

lg 1 järgi riigimaantee, riigi talitee, kohalik tee ja kohalik talitee, mida võib kasutada igaüks õigusaktides sätestatud piirangutega.

§ 51

järgi on kohalik tee kohalik maantee, tänav, jalgtee ja jalgrattatee, kohalikuks liiklemiseks ettenähtud talitee ja lepingu alusel avalikuks kasutamiseks määratud eratee. Tänav on linnas, alevis või alevikus paiknev tee, mis on ehitatud või kohandatud sõidukite või jalakäijate liiklemiseks (

§ 6

). Maa-ameti kaardi kohaselt ei ole Pika tänava näol tegemist riigimaanteega, samuti ei ole arusaadavalt tegemist riigi või kohaliku taliteega. Järgnevalt kontrollib kohus, kas Pikka tänavat Pärnu linnas saab käsitleda kohaliku ja seega avalikult kasutatava teena. 18. Vaidlustatud haldusakti andmise ajal kehtinud

§ 51

ls 2 kohaselt määratakse kohalike teede nimekiri valla- või linnavolikogu otsusega. Pärnu Linnavolikogu

  1. novembri
  2. a otsusega nr 91 ehk pärast käesolevas haldusasjas vaidlustatud haldusakti andmist kehtestati kohalike teede nimekiri, milles sisaldub ka Pikk tänav (tl 131 pöördel). Kohtule teadaolevalt ei ole varasemalt linnavalitsuse otsusega kohalike teede nimekirja kehtestatud. Siiski ei välista see kohtu hinnangul Pika tänava ja selle juurde kuuluva parkla käsitlemist kohaliku teena. 19.

§ 11lg 1 p 3 alusel registreeritakse kohalikud teed riiklikus teeregistris.

Vabariigi Valitsuse

  1. juuli
  2. a määruse nr 199 „Riikliku teeregistri asutamine ja registri pidamise põhimäärus“ § 7 lg 2 reguleerib kohalike teede kohta teeregistrisse kantavaid andmeid. Sama paragrahvi lg 4 p 1 kohaselt kantakse digitaalsesse kanderaamatusse saabunud alusdokumendi nimetus, number, kuupäev 6

(9)ja andmete registrisse kandmise kuupäev. Määruse § 8 järgi on registrisse kantud andmetel informatiivne tähendus.
  1. Kohus tegi Pika tänava kohta teeregistrisse kantud andmete kohta järelepärimise Maanteeametile kui riikliku teeregistri vastustavale töötlejale. Teeregistrisse Pika tänava kohta kantud andmete järgi on Pikk tänav avalikus kasutuses alusdokumendi nr 1-9.1-6/ alusel, mis on antud
  2. novembril
  3. a (tl 120). Alusdokumendiks on Pärnu Linnavalitsuse
  4. novembri
  5. a kaaskiri nr 1-9.1-6/ 8876 Maanteeametile (tl 134) Pärnu linna teede andmete tabeli juurde, mille kohaselt on esitatud tänavate nimekirja koostamise aluseks Pärnu Linnavolikogu
  6. septembri
  7. a määrus nr 27 „Kohanimede määramine ja tänavate nimekirja kinnitamine“. Kaaskirjas selgitatakse, et esitatud nimekirjas on ainult Pärnu linna teed, arvestamata kas teealune maa on juba munitsipaliseeritud või jätkuvalt riigi omandis. Nimekirjast on välja jäetud teed, mida Pärnu linn ei hoolda – seega erateed (käesoleval ajal Pärnu linna haldusterritooriumil üldkasutatavaid erateid ei eksisteeri) ja tänavad, mis tegelikkuses ei eksisteeri. Kaaskirjas viidatud volikogu määrusega (tl 121) kinnitatud Pärnu linna tänavate nimekirjas on mh Pikk tänav (tl 124).
  8. Pika tänava riiklikkusse teeregistrisse kandmise ajal kehtinud

(RT I 1999, 26, 377; …; 2004, 84, 569) § 4 lg 1 kohaselt olid avalikult kasutatavad teedeks riigimaantee, kohalik maantee ja tänav. Sama seaduse § 6 kohaselt oli tänav linnas, alevis või alevikus paiknev rajatis, mis on ehitatud või kohandatud sõidukite või jalakäijate liiklemiseks. Teeregistrisse kantud andmete ja Pärnu Linnavolikogu 17. septembri 1998. a määruse nr 27 alusel puudub kahtlus selles, et Pikk tänav oli registrisse kandmise ajal tänav ja seega avalikus kasutuses. 22. 27. veebruaril 2005. a jõustunud

eaduse muudatuse kohaselt on avalikult kasutatavad teedeks riigimaantee, kohalik tee, üldiseks või kohalikuks liiklemiseks ettenähtud talitee /…/ (§ 4 lg 1) ning kohalik tee on valla- või linnavolikogu otsuse alusel kohaliku liikluse korraldamiseks rajatud kohalik maantee, tänav, jalgtee ja jalgrattatee ning kohalikuks liiklemiseks ettenähtud talitee (§ 51). 1. jaanuaril 2008. a

§ 51

sõnastus muutus, kuid säilitati regulatsioon, et kohalike teede nimekiri määratakse valla- või linnavolikogu otsusega. Vastavat otsust Pärnu linnas enne vaidlustatud haldusakti andmist ei kehtestatud. Puuduvad ka rakendussätted, kas pärast seaduse jõustumist, kuid enne volikogu otsus kehtestamist loetakse senised tänavad avalikus kasutuses olevaks. 23. Kohtu hinnangul tuleneb õigusaktide süstemaatilisest tõlgendamisest ja ka praktilistest argumentidest, et Pärnu linna tänavad, s.h Pikk tänav, olid pärast 27. veebruari 2005. a

muudatust jätkuvalt avalikus kasutuses. Pika tänava kui Pärnu linna ühe peamagistraali avalik kasutatavus on üldteada asjaolu. Kuigi tänavate nimekiri kehtestati

  1. aastal linnavolikogu määruse ehk formaalselt üldaktiga, on Riigikohus
  2. mai 2003 otsuse nr 3-3-1-31-03 p-s 11 selgitanud, et üld- või üksikaktide materiaalne eristamine ei sõltu sellest, millises vormis ja korras haldusorgan akti teatavaks teeb, vaid eristamise aluseks on regulatsiooni tegelik konkreetsusaste.
  3. Kuna määrusega kinnitatud tänavate nimekirjaga kehtestati Pärnu linna tänavate kui asjade avalik-õiguslik seisund, tuleb seda määrust käsitleda üldkorraldusena HMS § 51 lg 2 mõttes ehk haldusakti eriliigina. HMS § 61 lg 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni. Kuna

muudatustega ei tunnistatud varasemaid tänavate kohta antud haldusakte kehtetuks, tuleb haldusakti täita, tõlgendades seda vajadusel kehtiva seaduse raames. Kuivõrd Pika tänava teeregistrisse kandmise ajal oli tegemist tänavaga, seega avalikus kasutuses oleva teega, tuleb määrust tõlgendada nii, et Pika tänava seisund avalikus kasutuses oleva teena jätkus ka pärast

  1. a muudatust, vaatamata terminoloogia lahknemisele võrreldes varasemaga. Vastupidine tõlgendus viiks ebaloogilise järelduseni, et alates
  2. veebruarist
  3. a kuni kohalike teede nimekirja kinnitamiseni Pärnu Lin- 7

(9)navolikogu
  1. novembri
  2. a otsusega nr 91 olid Pärnu linna tänavad erateed, mida võis kasutada vastavalt maa kuuluvusele vaid Pärnu linna või Eesti Vabariigi loal.
  3. Seega tuli Pikka tänavat ja selle parklat käsitada avalikult kasutatava teena ka vaidlustatud haldusakti andmise ajal, s.o
  4. augustil
  5. a. Et tegemist ei ole erateega, siis oli Pärnu linnal õigus korraldada sellel tasulist parkimist. Haldusakti väidetavad vormivead
  6. Kaebaja leiab, et viivistasu otsus tuleb tühistada selle allkirjastamata jätmise tõttu. Kohus selle seisukohaga ei nõustu.
  7. Viivistasu otsusesse märgitavad andmed sätestab LS § 188 lg 4, mh peab otsusel olema märgitud otsuse koostanud ametiisiku ees- ja perekonnanimi ning ametinimetus (p 1). Viivistasu otsus koostatakse kolmes eksemplaris, millest üks eksemplar jääb parkimisjärelevalvet teostavale ametiisikule, teine kinnitatakse mootorsõiduki ja selle haagise külge nähtavale kohale ilmastikukindlas ümbrises ning kolmas toimetatakse viie päeva jooksul mootorsõiduki ja selle haagise omanikule või kasutajale elektronposti aadressile (LS § 188 lg 3).
  8. Kaebaja sõidukile kinnitatud viivistasu eksemplar on allkirjastamata (tl 15). Viivistasu otsuse teine eksemplar (tl 10-11) on digitaalselt allkirjastatud
  9. augustil
  10. a kell 11.23.49 (tl 11) ehk üks minut pärast viivistasu otsuse aluseks olevate asjaolude tuvastamist samal päeval kell 11.22 (tl 10).
  11. Tallinna Ringkonnakohus selgitas
  12. veebruari
  13. a otsuses nr 3-05-890, et viivistasu otsuse nõuetekohaseks kättetoimetamiseks saab pidada ka väljatrüki edastamist, mis sisaldab kõiki seaduses nõutud andmeid ning mis on ametlikult kinnitatud. Kohus leidis samas lahendis, et haldusakt hakkab kehtima ka siis, kui adressaadile on saadetud haldusakti kinnitamata ärakiri või kui akti väljavõte ei erine oluliselt tervikteksti mahust. Eeltoodust nähtub, et teised viivistasu otsuste eksemplarid võivad olla ka väljatrüki vormis, kui otsus ise on nõuetekohaselt vormistatud.
  14. Kohtul puudub kahtlus, et digitaalallkirjastatud otsuse näol on tegemist vahetult kohapeal vormistatud originaaliga, sest asjaolude tuvastamise ja otsuse allkirjastamise vahel möödus vaid üks minut. Auto klaasipuhasti alla jäetud ja digitaalallkirjastatud viivistasu otsused on peale allkirja puudumise identsed ning allkirja puudumine väljatrükil ei saanud takistada kaebajal soovi korral viivistasu otsust vaidlustamast või viivistasu vabatahtlikult tasumast. Kui viivistasu otsus on allkirjastatud digitaalselt, siis ei ole selle täiendav paberkandjal allkirjastamine lubatav, sest nii loodaks samade asjaolude kohta uus haldusakti originaal.
  15. Kohus märgib, et LS § 188 lg 4 järgi peab otsusel olema otsuse koostanud ametiisiku ametinimetus (p 1); ning teade selle kohta, et otsus toimetatakse kätte mootorsõiduki omaniku või kasutaja aadressil (p 10). Nii otsusel kui ka väljatrükil puudub allkirjastaja R. L ametinimetus ning teade otsuse kättetoimetamise kohta. Tallinna Ringkonnakohus leidis
  16. jaanuari
  17. a otsuses nr 3-04-137: „HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti tühistamist nõuda menetlus- ja vorminõuete rikkumisel, kui nimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kuna viivistasu otsuse puhul pole tegemist kaalutlusotsusega, ei oma menetlus- ja vormivead haldusakti sisulisele õiguspärasusele üldjuhul olulist mõju. Vastaval menetlusnõude rikkumisel oleks tähendus siis, kui vaidlus käiks nt täitetasude maksmise põhjendatuse üle. Konkreetsel juhul kontrollib kohus üksnes seda, kas viivistasu määramine oli materiaalõiguslikult põhjendatud.” 8
(9)
  1. Kuna puudused viivistasu otsuse vormistamises ei saanud mõjutada otsuse materiaalset põhjendatust, ei ole need otsuse tühistamise aluseks. Kaebaja ei ole väitnud, et muud menetluslikud puudused oleksid tal oluliselt takistanud oma õiguste kaitsmist haldusmenetluse käigus või pärast seda.
  2. Otsuse tühistamist ei too kaasa ka asjaolu, et viivistasu otsusele on märgitud „määratlemata parkla“, mitte Pika tänava parkla. Pärnu linnavolikogu
  3. mai
  4. a määrus nr 14 „Parkimistasu kehtestamine“ reguleerib vaid parkimisalasid piirkondade kaupa ega jaota neid konkreetseteks parklateks, millele tuleks viivistasu otsuses viidata. LS § 188 lg 4 p 4 ja 6 järgi piisab sellest, kui sõiduki parkimise koht on otsuses arusaadavalt ja tagantjärele kontrollitavalt identifitseeritud. Antud juhul on parkimise kontrollitavus tagatud ka kohapeal tehtud ülesvõtetega (tl 94-97). Menetluskulud
  5. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse rahuldamata. HKMS v.r. 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud isik, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustajad ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Villem Lapimaa 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.