Obsah (5)

§ 5§ 230§ 232§ 162§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Hannes Olev Otsuse tegemise aeg ja koht 03. juuni 2011. a Tallinn, Harju Maakohtu Tartu mnt kohtumaja Tsiviilasja number 2-

§ 5

lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte

§ 232lg 1 kohaselt.

Poolte poolt esile toodud asjaolude põhjal on pooltel esmane vaidlus selles, kas poolte vahel olid üldse tööõiguslikud suhted nagu väidab hageja või mitte. Hageja on oma väidete tõenduseks esitanud:

1. koopia väidetavast töölepingust nr 003 (29.06.2009),
2. samuti koopia kostja 09.10.2009.a. käskkirjast nr 001/P hageja puhkusele lubamise kohta;
3. kostja esindaja juhatuse liikme J.P 13.06.2009.a. e-kirja väljatrüki;
4. 18.10.2009.a. hageja avaldus töölepingu erakorralise ülesütlemise kohta, mille on vastu võtnud kostja tegevjuht T.E ;
5. Kostja 21.10.2009.a. vastus töölepingu ülesütlemise avaldusele;
6. Hageja tuludeklaratsioon 2009.a. osas, kus on töötasu maksnud hagejale nii kostja kui ka I OÜ. Kostja eitab töölepingu sõlmimist hagejaga ning osundab sellele, et puuduvad originaalid kõigist neist dokumentidest, mille alusel saaks töösuhte olemasolu tõendada. Hageja ei ole esitanud ei töölepingu, käskkirja nr 001/P originaali, et oleks võimalik olnud nendel kostja esindaja J.P allkirja ehtsust kontrollida käekirja ekspertiisis. Muud tõendid on aga kaudsed ja samuti hageja poolt fabritseeritud. Hageja on esitanud tõendina 13.07.2009 e-kirja, mille sisust lähtuvalt on märgitud, et hageja on direktor igal pool. Vastavasisulise teate on väidetavalt edastanud Julia P . Kostja vaidleb vastu hageja poolt esitatud tõendile ning väidab, et e-kirja ei ole kostja juhatuse liige J.P kirjutanud. Kostja märgib, et hageja ei ole tõendanud kirjade saatmist J. P poolt. Teoreetiliselt oli hagejal võimalus J.P ’ga koos töötades I OÜ-s J. P arvutist tema kontolt hagejale endale sobiva sisuga kirju saata. Arvestades antud olukorda ei saa kõnealust välistada ning asjas ei ole tõendamist leidnud, et vastava sisuga e-kirjad on tõepoolest J.P poolt edastatud. Samuti ei ole kõnealusele väitele hageja omapoolseid vastuväiteid esitanud. 07.04.2011 toimunud kohtuistungil on hageja asunud seisukohale, et asjas on esitatud hulk tõendeid, mis tõendavad lepingu olemasolu. Tööleping loetakse sõlmituks ka siis kui töötaja reaalselt tööd teeb, on teinud tööd ja on palka saanud, kui kirjalikku lepingut ka ei ole, siis ei välista see töösuhet (tl 95). TLS § 4 lg 2 sätestab, et tööleping sõlmitakse kirjalikult. Tööleping loetakse sõlmituks ka juhul, kui töötaja asub tegema tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele eeldada üksnes 3 Tsiviilasi nr 2-10-15570 tasu eest. Käesolevas asjas ei ole kohtu hinnangul tõendamist leidnud asjaolu, et töötaja oleks asunud vastavat tööd tegema. Hageja poolt esitatud tõenditega ei saa vastavat asjaolu tõendatuks lugeda. TLS § 28 lg 1 kohaselt tööandja täidab oma kohustusi töötaja suhtes lojaalselt. Sama paragrahvi lg 2 p 2 kohaselt kohustub tööandja maksma töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal. Hageja on menetluse kestel väitnud, et on valmis esitama töölepingu originaaleksemplari (tl 44), kuid ei ole seda reaalselt teinud. Hageja on üksnes väitnud, et tal puudub võimalus nõutud dokumenti esitada, kuna seda ei ole hageja valduses, hageja on töölepingut näidanud töövaidluskomisjonile, uurijale koos I OÜ-ga sõlmitud töölepinguga samuti oma esindajale, kuid ei suuda seda hetkel leida. Seega on kohtu hinnangul johtuvalt eelnimetatust põhjust eeldada, et sisuliselt hageja väide nagu tal esineks kostjaga töölepinguline suhe on tõendamata, kuivõrd kirjalik sellekohane originaaldokument puudub. Sellest tulenevalt ei ole alust käsitleda ka kostjat kui hageja tööandjat, kuna puuduvad otsesed tõendid töölepingu sõlmimise kohta st allkirjastatud tööleping. Hageja loeb oma nõude tõendatuks ka selle põhjal, et on esitanud asja materjalide juurde kostja 09.10.2009.a. käskkirja nr 001/P hageja puhkusele lubamise kohta (tl 48); 18.10.2009.a. hageja avalduse töölepingu erakorralise ülesütlemise kohta, mille on vastu võtnud kostja tegevjuht T.E ning kostja 21.10.2009.a. vastus töölepingu ülesütlemise avaldusele (tl 49). Kostja on neile vastu vaielnud, osundades sellele, et ka need tõendid ei ole kas originaalis või need ei tõenda töösuhte olemasolu. Nii ei ole hagejal ka väidetud puhkusekäskkirja originaali ning Hageja on esitanud oma nõude tõendamiseks muu hulgas 2009.a tuludeklaratsiooni, kus tööandjana on väljamaksete tegijana deklareeritud nii I OÜ kui kostja. 27.10.2010 kostja vastuväite kohaselt ei ole kostja eitanud hagejale ülekannete teostamist, küll aga ei ole kostja ülekanded hagejale teinud mitte töölepingulise suhte raames, vaid vastastikuse kokkuleppe I OÜ-ga, kuivõrd hageja on vaidlustataval perioodil I OÜ, mitte aga kostja töötaja. 07.04.2011 toimunud istungil on kostja avaldanud, et palk oli deklareeritud IPOÜ all, kuivõrd tegemist oli raamatupidaja eksitusega (tl 96). Arvestades ettevõtetes olnud olukorda, st et kaks ettevõtet tegutsesid sisuliselt ühes asukohas ning raamatupidamist tegi üks isik, võib järelda ja on tõenäoline, et hagejale on palka makstud ekslikult IPOÜ arvelt, kõnealuseid väiteid ei ole hageja ümber lükanud ning neid võib esinevat olukorda arvestades tõeseks pidada. Hageja ei ole tõendanud aga kostja juurde tööle asumise või kostja heaks töö tegemist, mis oleks TLS § 4 lg 2 teise lause alusel töölepingulise suhte tõendamise aluseks. Kostja vastuväidete kohaselt on I OÜ ja kostja vahel sõlmitud tööjõu rendi leping (tl 12), mille alusel läks alates juulist 2009 I OÜ-lt kostjale üle töötajatele töötasu maksmise kohustus. Töötajate töölepingud jäid aga kehtima I OÜ-ga. Hageja vastuväite kohaselt pole OÜ I tegevusalaks olnud kunagi tööjõu rentimine. Tööjõurendi puhul on tegemist tööjõuvahenduse erivariandiga, kus ettevõttele vahendatakse töötajat, kelle tööandjaks on töövahendusfirma. Eelpool nimetatut silmas pidades tuleb lugeda, et tööjõu renti puudutavad küsimused ei oma käesolevas asjas tähtsust, kuivõrd on mõlema poole poolt paljasõnalised ja tõendamata. 4 Tsiviilasi nr 2-10-15570 Esitatud materjalidele tuginedes ei saa lugeda hageja töösuhte olemasolu IPOÜ-s tõendatuks, mistõttu on alusetud hageja poolt esitatud kõik nõuded kostja IPOÜ vastu, kuna need põhinevad sellel, et hagejal oli töösuhe kostjaga. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et hagi ei ole õiguslikult ja asjaoludest tulenevalt põhjendatud ja kuulub rahuldamata jätmisele. Menetluskulud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 173 lg 1 kohaselt kohus märgib kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Tulenevalt

§ 162

lg -st 2 pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kuna hagi kuulub rahuldamata jätmisele, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses hageja kanda.

§ 174

lg 1 järgi menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

§ 174

lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. Hannes Olev Kohtunik 5