KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtuasja number 2-12-4601 Määruse tegemise aeg ja koht 13. juuni 2012. a., Tallinn Kohtukoosseis Kohtunikud Malle Seppik, Margo Klaar ja E

) § 226 lõikega 2 tuleb eeldada, et kirjeldus on asja lepingutingimustele vastavuse ainus kriteerium ja kõrvalekalle sellest annab ostjale õiguse kasutada asja lepingutingimustele mittevastavusest tulenevaid õigusi. Puuduvad tõendid selle kohta, et müüja oleks ostjat teavitanud, et müügikirjelduses toodud funktsiooni ostetaval sülearvutil ei ole. Tõendamist leidis, et hageja esitas kostjale pretensioonid e-postiga

1. ja
2. jaanuaril
3. a. (tl. 61, 63) ning
4. mail
5. a. lepingu täitmise nõude (tl. 66 - 69). Kostja vastas kõigile hageja pretensioonidele ning
6. mail
7. a. pakkus hagejale hüvitist 500 krooni, mille hageja vastu võttis (tl. 72, 75 - 76). Seega sai hageja kostjalt sõrmejäljelugeja funktsiooni puudumise tõttu hüvitist 500 krooni. Tegemist ei ole tarbijalemüügiga, sest müügilepingu sõlmis füüsilisest isikust ettevõtja Airtechnik Jaan Juht. Hageja ei ole kostja sellesisulisele vastuväitele vastu vaielnud ning ka lepingu täitmise nõudes tugines hageja sellele, et lepingu sõlmis FIE Airtechnik Jaan Juht (tl. 3).

§ 34

kohaselt on tarbija selle seaduse tähenduses füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega.

§ 208lg.

4 kohaselt on tarbijalemüük asja müük müügilepingu alusel, mille puhul tarbijale müüb vallasasja müüja, kes sõlmib lepingu oma majandus- või kutsetegevuses. Kuna lepingu sõlmis hageja lepingu füüsilisest isikust ettevõtjana, võib eeldada, et hageja sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses. Seda eeldust ei ole hageja ümber lükanud ja tarbijalemüügi sätted ei kohaldu. Kostja vastuväitel oleks hageja pidanud mittevastavuse kohe tuvastama, hageja teavitas müüjat mittevastavusest pärast mõistliku aja möödumist.

§ 218lg.

4 kohaselt ei vastuta müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui ostja lepingu sõlmimisel asja lepingutingimustele mittevastavust teadis või pidi teadma. Kostja arvates on sõrmejäljelugeja silmaga nähtav ning seda ei ole võimalik segi ajada kleebisega. Seega oleks ostja pidanud selle funktsiooni puudumist kohe märkama.

§ 219lg.

1 kohaselt, kui ostja on müügilepingu sõlminud oma majandus- või kutsetegevuses, peab ta ostetud asja viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma.

§ 220lg.

1 kohaselt ostja peab teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Tarbijalemüügi puhul peab tarbija teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale kahe kuu jooksul pärast seda, kui ta sai mittevastavusest teada. Tuvastamist leidis, et ostetud sülearvutil puudub sõrmejäljelugeja funktsioon, nimetatud funktsioon oli müügikirjelduses ning hageja teavitas müüjat esimest korda mittevastavusest 8. jaanuaril 2010. a. Kohaldada tuleb

§ 221lg.

1 punkte 1 ja 2. Tuvastamist ei leidnud, et sülearvuti ostmise ajal oleks müüja teavitanud ostjat, et müügikirjelduses märgitud sõrmejäljefunktsiooni ostetaval sülearvutil pole. Samas pidi müüja seda asjaolu teadma. Seega rikkus kostja müügilepingut. Kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud (

§ 127lg.

1).

§ 101lg.

1 p. 3 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kahju hüvitamist.

§ 127lg.

3 kohaselt peab lepingulist kohustust rikkunud lepingupool hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu.

§ 127lg.

4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos).

§ 128lg.

3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlakstegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. 3

§ 127lg.

2 kohaselt ei kuulu kahju hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Tervise kahjustamise ärahoidmine ei ole sellise lepingu normi kaitse-eesmärgiga hõlmatud. Seega ei kuulu tervisekahjustusest tulenevad varalised ja mittevaralised nõuded rahuldamisele. Lisaks sellele on tõendamata põhjuslik seos müügilepingu rikkumise ja hageja tervise halvenemise vahel ning kulutuste kandmine 191, 73 eurot ulatuses. Puude raskusastme ja lisakulude tuvastamise otsus nimetatud asjaolusid ei tõenda (tl. 43 - 45). TsMS § 1 kohaselt vaadatakse tsiviilkohtumenetluses läbi tsiviilasi, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Tsiviilasi on eraõigussuhtest tulenev kohtuasi. Seega ei kuulu kostja süüdimõistmine mõne karistusseadustikus (KarS) sätestatud koosseisu alusel tsiviilkohtu pädevusse. Hagi kuulub rahuldamisele 29% ulatuses. Lähtuvalt hagi rahuldamise ulatusest jäävad TsMS § 163 lg. 1 kohaselt hageja menetluskulud 29% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 71% ulatuses hageja kanda. Hageja taotles kostjalt menetluskuluna riigilõivu summas 76, 69 eurot väljamõistmist. Kostja ei ole menetluskulude nimekirja kohtule esitanud. Kooskõlas TsMS § 405 lg. 1 punktiga 3 tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskuluna välja mõista 22, 24 eurot. Apellatsioonkaebus Hageja ei nõustunud maakohtu otsusega menetluskulude jaotamise ja 191, 73 euro välja mõistmata jätmise osas. Lisaks palus hageja mõista kostjalt hagi eest täiendavalt välja 75, 85 eurot, sest pole õiglane, et hageja peab kauba eest alusetult peale maksma. Hageja õigusabikulusid ei ole õige vähendada, hageja on need kandnud. Hageja soovib teada, millest koosneb kostja poolt tasutud kompensatsioon 500 krooni. Määruse põhjendused Tsiviilkolleegium leiab, et kooskõlas TsMS § 638 lõikega 1 tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest TsMS § 637 lg. 2¹ alusel keelduda. Maakohus ei ole otsuses kooskõlas TsMS § 442 lõikega 10 andnud luba otsuse edasikaebamiseks. Asjaolu, et maakohus täitis seadusest tuleneva nõude ja lisas kohtuotsusele edasikaebamise korda käsitleva selgituse, ei ole edasikaebamise loa andmine TsMS § 637 lg. 2¹ tähenduses. Ringkonnakohus ei pea TsMS § 637 lg. 2¹ järgi lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebust menetlema, v. a. juhul, kui menetlusse võtmise otsustamisel on ringkonnakohtule ilmne, et maakohus on selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, rikkunud menetlusõiguse normi või ebaõigelt hinnanud tõendeid ning mõni eelnenud põhjus võis kaasa tuua ebaõige kohtulahendi. Vaidlusaluses asjas tehtud hagi osaliselt rahuldav otsus ei ole maakohtu poolt selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi 4