TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-3083 Otsuse kuupäev 23.03.2011 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Einar Tasku kaebus Viru Vangla toimingute

) § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Vastustaja selgitab, et isik ei saanud küll Viru Vangla ebaõige tõlgenduspraktika tõttu teatud perioodil telerit, kuid isikul oli võimalik saada informatsiooni ja õppida eesti keelt ka muudmoodi kui ainult läbi isikliku teleri vahenduse. Nimelt on televiisori vaatamise võimalus tagatud vangla päevaruumis, samuti on kambritesse ehitatud raadiod ning kinni peetavatel isikutel võimaldatakse lugeda vangla poolt tellitud ajalehti. Seega ei ole isikule mingisugust reaalset hüvitamist vajavat kahju üldse saanudki tekkida. Samuti leiab vangla, et 100 krooni hüvitist iga ööpäeva eest, mil kinnipeetaval puudus teler, on ilmselgelt liiga suur hüvitise määr ja vastuolus kehtiva kohtupraktikaga. Nimelt on loetud õigusvastase kartserikaristuse ärakandmine alusetuks vabaduse võtmiseks ning õiglaseks hüvitiseks selle eest keskmiselt 100 krooni päev. Kuna alusetult kartserisse paigutamine sekkub isiku õigustesse hoopis intensiivsemalt kui teleri mitteandmine, siis ei saa mõistlikuks hüvitiseks olla 100 krooni ööpäeva eest, mil isikul polnud telerit. Vastustaja märgib, et Riigikohtu tõlgendus, et teleri loa andmisel ei tohi kaaluda eelnevaid distsiplinaarkaristusi esitati alles 09. juuni 2010.a otsuses nr 3-3-1-32-10. Pärast seda muudeti vanglates senist käitumismustrit ning varasemalt määratud distsiplinaarkaristuste arvestamine teleri loa väljastamisel sellisel kujul lõpetati. Seega kui kinni peetav isik esitas oktoobris enda taotluse televiisori saamiseks, siis selleks ajaks oli Viru Vangla juba oma tõlgendamispraktika viinud Riigikohtu lahendiga kooskõlla ning kinni peetavale isikule väljastati televiisor. Varasemad taotlused olid esitatud enne 3 Riigikohtu lahendit, tõlgenduspraktikat. mistõttu Viru Vangla rakendas nende menetlemisel varasemat

§ 9

lg-s 1 on esitatud loetelu, millistel juhtudel on võimalik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist. Käesoleval juhul võiks sellest loetelust kõne alla tulla vaid inimväärikuse alandamine. Inimväärikuse mõistel ei ole küll ühest definitsiooni, kuid inimväärikuse mõistel on oma kindel juriidiline sisu ning selle avamiseks tuleb pöörduda Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIÕK) praktika poole Inimväärikuse alandamisena on kvalifitseerinud näiteks alljärgnevad olukorrad: täielik sotsiaalne isolatsioon; halvad sanitaartingimused kogumina; invaliidist kinnipeetavate erivajaduste ignoreerimine: arstiabi andmata jätmine, millega kaasnevad rasked vigastused või isiku surm ning põhjendamatu jõu kasutamine kinnipeetava vastu; kinnipeetava sundtoitlustamine, kui selleks puudub meditsiiniline vajadus; kinnipidamisasutuste ülerahvastatus; alasti läbiotsimised vastassoost vanglaametniku juuresolekul; kolmeks kuuks isiku paigutamine pimedasse väiksesse kambrisse, ilma jalutamisvõimalusteta jne. Tegemist on tõsiste näidetega, mis ei jäta kahtlust, et selline teguviis on tsiviliseeritud ühiskonnas mitteaktsepteeritav ning käsitletav inimväärikuse alandamisena. Sellest nähtuvalt on ka ilmselge, et teatud perioodil ilma isikliku telerita olemine ei saanud kahjustada isiku inimväärikust. Kvalifitseerimaks teguviisi inimväärikuse alandamisena peab väärkohtlemine ületama teatud raskustaseme. EIÕK on nentinud, et vangistusega kaasneb niikuinii teatud paratamatu ebamugavustunne, kuid kvalifitseerimaks tegu inimväärikuse alandamisena, peab olema tegemist minimaalse raskusastme ületamisega. Nimetatud taseme tuvastamine on aga konkreetse kaasuse fakti ja asjaolude küsimus ning arvesse võetakse kohtlemise kestvust, füüsilist ja vaimset mõju isikule ning teatud juhtudel ka ohvri sugu, vanust ning tervislikku seisundit. Samuti on EIÕK leidnud, et hinnates minimaalse raskusastme kriteeriumi hindamisel tuleb arvestada asjaolude kumulatiivset efekti, mis tuleneb nii kinnipidamistingimustest ning kinnipidamise ajast. Teleri mittesaamine kambrisse teatud aja jooksul võib põhjustada ebameeldivusi, kuid mõeldavaks ei saa pidada seda, et igasugune ebameeldivustunne, mida isik kogeb, on käsitletav inimväärikuse alandamisena, mis tuleb hüvitada rahalise väljamaksega. Arvestades eeltoodut, on vastustaja seisukohal, et ilma isikliku telerita olemine kambris võib põhjustada ebamugavust, kuid kuna teleri mitteandmine ei alandanud isiku väärikust, ei kahjustanud tervist, seda ei saa käsitleda vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumisena ega au või hea nime teotamisena, siis ei ole mittevaralise kahju hüvitise nõudmine käesoleval juhul perspektiivikas. Vangla süül televiisori kambrisse mittesaamine ei ole inimväärikuse alandamine ega muu juhtum, mille esinemisel oleks isikul tuginedes

§ 9lg-le 1 õigus nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitist.

E. Tasku taotles ka Viru Vangla viivituse (kahjunõude tähtaegselt lahendamata jätmise) õigusvastaseks tunnistamist põhjendusega, et ta soovib taotleda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 7 lg 1 sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Kaebuse avalik-õigusliku suhte olemasolu või selle puudumise või haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks võib esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi.

§ 9

lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või 4 sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kuna kahjunõude tähtaegne läbivaatamata jätmine ei alandanud isiku väärikust, ei kahjustanud tervist, seda ei saa käsitleda vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumisena ega au või hea nime teotamisena, siis ei ole mittevaralise kahju hüvitise nõudmine käesoleval juhul perspektiivikas. Seega kuna rahalise hüvitise taotlus oleks ilmselgelt perspektiivitu, siis ei saa kaebajal olla põhjendatud huvi õigusvastasuse tuvastamiseks toimingus, millega viivitati kahjunõude lahendamisega. Vastustaja märgib, et kuna Viru Vangla 08.03.2010.a haldusaktis nr 6.-9/8666 on keelduva põhjusena arvestatud kehtivaid distsiplinaarkaristusi ja distsiplinaarkaristuste arvestamine elektriseadme loa menetlemisel on Riigikohtu halduskolleegiumi

1. juuni 2010.a otsuse nr 3-3-132-10 kohaselt lubamatu, siis on Viru Vangla 08.03.2010.a haldusakt nr 6.-9/8666 igal juhul materiaalselt õigusvastane, olenemata sellest, kes loa andmisest keeldumise allkirjastas. Viru Vangla direktori 22.02.2010.a käskkirjast nr 3.-1/77 nähtub, et 08.03.2010.a oli Tiia Tiivas volitatud täitma viienda üksuse peaspetsialist-üksuse juhi ülesandeid ja seega on haldusakt nr 6.9/8666 allkirjastatud pädeva ametniku poolt. Viru Vangla viienda üksuse põhimääruse § 10 sätestab, et peaspetsialist-üksuse juhi äraolekul asendab teda tema ettepanekul direktori asetäitja vangistuse alal määratud teenistuja, kellele laienevad kõik üksuse juhi kohustused ja õigused. Käesoleval juhul allkirjastas asendamise käskkirja direktor, kuid see ei anna alust kahelda käskkirja kehtivuses. Haldusmenetluse käsiraamatust tuleneb, et erinevalt välispädevuse ületamisest ei too sisepädevuse rikkumine kaasa haldusakti automaatset tühisust. Tühisuse toob HMS § 63 lg 2 p 3 kohaselt kaasa vaid haldusakti andmine ebapädeva haldusorgani, mitte organi nimel tegutseva ametniku poolt. Sisemise pädevuse rikkumise piiridest väljuvad juhtumid, kus on ilmselge, et ametnikul, teenistujal või töötajal ei saa olla asutuse esindamiseks volitust: nt maksuettekirjutuse tegemine maksuameti koristaja poolt. Kuna Viru Vangla moodustamine ja põhimääruse § 4 lg 1 kohaselt juhib vanglat direktor ning viienda üksuse põhimäärus on direktori enda poolt kinnitatud regulatsioon, siis ei saa käesoleval juhul, mil direktor allkirjastas asendamise käskkirja, olla tegemist asjaoluga, mis tingiks käskkirja tühisuse. Asenduse määramise käskkiri oli loa andmisest keeldumise ajal kehtiv ning seega täitmiseks kohustuslik. 22.10.2009.a haldusaktiga nr 6-20.1/39106 keelduti E. Taskule teleri andmisest, sest tal olid kehtivad distsiplinaarkaristused. Kuna Riigikohtu halduskolleegiumi
2. juuni 2010.a otsuse nr 3-3-1-32-10 kohaselt on distsiplinaarkaristuse arvestamine televiisori loa väljastamisel lubamatu, siis on tegemist samuti õigusvastase haldusaktiga. E. Tasku on enda kaebuses välja toonud, et haldusaktid rikkusid tema õigusi vaid seepärast, et nende väljaandmisel oli arvestatud tema varasemaid distsipliinirikkumisi ja haldusakti nr 6-9/8666 oli allkirjastanud ebapädev isik. Haldusaktides nr 6-9/16713 ja nr 6-9/24021 ei olnud teleri väljastamata jätmise põhjendusteks eelnevate distsipliinirikkumiste olemasolu ja kinnipeetav ei ole põhjendanud, kuidas kõnealused haldusaktid tema õigusi saaksid rikkuda. Viru Vangla leiab, et väidetav kahju, mis isikule teleri saamata jäämisega kaasnes, ei saa kaasa tuua hüvitise maksmist. Vastustaja palub jätta E. Tasku kaebuse rahuldamata. 5 KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS Kaebaja on esitanud kaks nõuet: 1) õigusvastasuse tuvastamise ning kahju hüvitamise nõude seoses televiisori mitteandmisega ja 2) televiisori andmata jätmise tõttu esitatud kahju hüvitamise taotluse tähtaegselt läbivaatamata jätmise õigusvastasuse tuvastamise nõude. Esmaselt käsitleb kohus esimest nõuet.
3. Toimiku materjalidega on tuvastatud, et E. Tasku esitas 22.10.2009.a taotluse televiisori saamiseks kambrisse ja 09.11.2009.a jäeti tema taotlus seoses kehtivate distsiplinaarkaristustega rahuldamata (t.l 72). 04.03.2010.a esitas kinnipeetav taotluse televiisori kambrisse saamiseks ja 08.03.2010.a jäeti see rahuldamata seoses kehtivate karistuste olemasoluga (t.l 71). 14.04.2010.a esitas kaebaja taotluse televiisori kambrisse saamiseks ja 30.04.2010.a jäeti see rahuldamata põhjusel, et kaebaja vaba raha jääk oli väike (t.l 70). 11.10.2010.a esitas kaebaja taotluse televiisori kambrisse saamiseks ja taotlus rahuldati 15.10.2010.a. Kaebaja sai televiisori kambrisse 04.11.2010.a (t.l 69). Kaebaja ei ole rahul sellega, et taotlus televiisori saamiseks kambrisse jäi rahuldamata põhjusel, et ta omas kehtivaid distsiplinaarkaristusi ja taotleb seoses sellega rahalist kompensatsiooni kohtu äranägemisel. Ta esitas 01.07.2010.a vastustajale taotluse kahju hüvitamiseks seoses televiisori kambrisse mittelubamisega, soovides iga keelatud päeva eest 100 krooni ning seisuga 18.01.2011.a ei olnud kahju hüvitamise taotlust vanglas lahendatud, sest taotlus kadus (t.l 14). Kohus leidis, et kaebaja taotlus kahju hüvitamise nõude osas jäi vangla poolt seaduses ettenähtud aja jooksul (

§ 18lg 1) läbi vaatamata ja seega Vang

S § 11 lg 8 kohaselt sai lugeda, et kohustuslik eelmenetlus selles osas oli läbitud ja kaebus on lubatav. 31.01.2011.a otsusega jättis vastustaja kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata (t.l 56). Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata osas, milles taotletakse kaebaja 14.04.2010.a taotlusele keelduva vastuse andmise õigusvastasuse tuvastamist, sest kaebaja televiisori andmise taotluse mitterahuldamise põhjuseks oli vaba raha väike jääk, mitte kaebaja distsiplinaarkaristused. 11.10.2010.a taotlus oli rahuldatud ja 04.11.2010.a sai kaebaja televiisori kätte. Seega on kaebuse esemeks esimeses nõudes 22.10.2009.a ja 04.03.2010.a taotluste mitterahuldamine seoses kehtivate distsiplinaarkaristustega. On õige kaebaja väide, et kehtivad distsiplinaarkaristused ei tohi olla põhjuseks televiisori kambrisse mitteandmisel. Vastustaja tunnistas, et pärast 09.06.2010.a Riigikohtu otsust haldusasjas 3-3-1-32-10, muudeti vanglas senist praktikat ning varasemalt määratud distsiplinaarkaristuste arvestamine televiisori loa väljastamisel sellisel kujul lõpetati (t.l 65 pöördel). Kaebaja varasemad taotlused olid esitatud enne Riigikohtu lahendit, mistõttu Viru Vangla rakendas nende menetlemisel varasemat tõlgenduspraktikat. Seega, kohtu arvates, tunnistas vastustaja vaidlustatavate haldusaktide õigusvastasust. 6 Kohus leiab, et 09.11.2009.a ja 08.03.2010.a vangla keeldumised televiisori kambrisse loa andmiseks on haldusaktid, mis vastavad HMS § 51 lg 1 tunnustele ja seega nende sisulist õiguspärasust tuleb kontrollida VangS § 31 lg 2 kaudu, mille kohaselt vanglateenistuse ametniku loal võib kinnipeetaval olla isiklik raadio, televiisor, video- või helikassettmagnetofon või muu vaba aja veetmiseks vajalik ese, kui nende kasutamine ei riku vangla sisekorraeeskirja ega häiri teisi isikuid. . Riigikohus leidis ülalnimetatud otsuses, et (p 19) loa andmisest keeldumise alusena ei ole õige tugineda taotleja kehtivatele distsiplinaarkaristustele ja seega 09.11.2009.a ja 08.03.2010.a otsused on õigusvastased ja kaebus kuulub selles osas rahuldamisele. Riigikohus leidis ülalnimetatud otsuse p-s 15, et televiisori kambris kasutamiseks loa andmisest keeldumisega seoses esitatud kahjunõuet ei saa lugeda ilmselgelt perspektiivituks. Esimese ja teise taotluse puhul (22.10.2009.a ja 04.03.2010.a) kestis televiisori kambrisse lubamise keeld oktoobrist 2009.a kuni aprillini 2010.a, s.o umbes kuus kuud. Alates 30.04.2010.a oli televiisori kambrisse lubamise keeld seotud elektritarbimise eest maksmiseks küllaldaste vahendite puudumisega. Riigikohus on ülalnimetatud otsuse p-s 19 märkinud, et „elektriseadmete kasutamiseks loa andmisest keelduda võib samuti juhul, kui taotleja ei nõustu elektriseadmete kasutamise kulusid kandma, sest kinnipeetav on kohustatud hüvitama isiklike elektriseadmete kasutamise kulud“. Ja seega 14.04.2010.a taotluse alusel loa mitteandmine televiisori kambrisse lubamiseks põhjusel, et kaebajal ei olnud vahendeid elektriseadmete kasutamise eest tasumiseks, on õiguspärane ja kooskõlas seadusega. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et tal tekkis kahju

§ 7

lg 2 kohaselt.

§ 7

lg 3 kohaselt käesoleva paragrahvi lõigete 1–21 alusel hüvitatakse otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Kaebaja nõuab mittevaralist kahju ja seega kuulub kohaldamisele

§ 9

lg 1, mille kohaselt füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebaja ei ole tõendanud, et vastustaja süülise rikkumisega on süüliselt alandatud tema väärikust. Kaebuses (t.l 6) ega selle täienduses (t.l 45-46) ei nimeta kaebaja, milles seisnes tema inimväärikuse alandamine seoses televiisori kambrisse mittelubamisega. Kohus leiab, et vaidlustatud aktidega ei saanud kaebajale tekkida mittevaralist kahju, mille hüvitamist tal on õigus nõuda. Kaebaja ei ole mittevaralist kahju välja toonud ja kohtu ülesanne ei ole sisustada ning motiveerida kaebaja eest tema subjektiivsete tunnuste järgi tema inimväärikust. Kohus saab inimväärikuse mõistele anda kindla juriidilise sisu. HKMS § 15 lg 3 kohaselt on kaebaja kohustatud põhjendama oma väiteid vastavate tõenditega. Kui tõendite esitamine ei ole võimalik, tuleb näidata põhjused, miks neid tõendeid esitada ei saa, ja teatada, kus nad asuvad. Samuti märgib kohus, et kuus kuud ilma isikliku televiisorita olemine ei saanud ilmtingimata kahjustada isiku inimväärikust. Kaebaja ei ole millegagi tõendanud oma inimväärikuse alandamist ja ei maininud seda kordagi oma pöördumistes kohtusse. Kaebaja väidab, et 08.03.2010.a haldusakt on õigusvastane veel ühel põhjusel – otsus on allkirjastatud ebapädeva isiku poolt. Kohus leiab, et 22.02.2010.a käskkirja nr 3.-1/77 kohaselt oli T. Tiivas pädev vanglaametnik 08.03.2010.a haldusakti allakirjutamiseks. Nimetatud käskkirja asendamiste kohta allkirjastas direktor ja erinevalt välispädevuse ületamisest ei too sisepädevuse 7 rikkumine kaasa haldusakti automaatset tühisust. Kohus leiab, et 08.03.2010.a haldusakt on õigusvastane ja selles asjas ei oma tähtsust, mitmel põhjusel on see tunnistatud õigusvastaseks. Seoses ülaltooduga kuulub kaebus esimeses nõudes osaliselt rahuldamisele. Otsused televiisori kambrisse mittelubamise kohta põhjusel, et on olemas kehtivad distsiplinaarkaristused – on õigusvastased. Seoses nende otsustega ei ole kohus tuvastanud kaebaja inimväärikuse alandamist ja seega ei ole tõendatud mittevaralise kahju tekkimine ning kahju nõue selles osas ei kuulu rahuldamisele. 2. Kaebaja taotleb vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamist seoses sellega, et vangla kahe kuu jooksul ei lahendanud tema 01.07.2010.a kahju hüvitamise taotlust ja põhjendatud huviks selleks nõudes on viivituse eest kahjunõude esitamine (

§ 7lg 2) (t.l 45-46).

Kaebaja taotleb (p 13 kaebuses) tunnistada Viru Vangla toimingud õigusvastaseks (t.l 6). Seoses selle nõudega ei taotle ta kahju hüvitamist ning kaebajal on selles osas läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus. Kaebaja 01.07.2010.a kahju hüvitamise taotluse osas on otsus tehtud 31.01.2011.a (t.l 56), seega olulise viivitusega. Kohus leiab, et pole tõenäoline, et kahju nõudmise taotluse menetlemisega viivitamine ja sellele vastuse mittesaamine, sai kaebajale tekitada sellist kahju, mis kuuluks riigivastutuse seaduse alusel hüvitamisele. Taotlusega seoses otsuse mittetegemine seaduses ettenähtud tähtaja jooksul ei saa kuidagi mõjutada otsuse sisu.

§ 9

lg 1 kohaselt füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kahjunõude tähtaegselt läbivaatamata jätmine ei alandanud isiku väärikust, ei kahjustanud tervist, seda ei saa käsitleda vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumisena ja seega kaebaja nõudmine ei ole perspektiivikas.

§ 18

lg 1 kohaselt peab haldusorgan kahju hüvitamise taotluse lahendama kahe kuu jooksul selle nõuetekohasest esitamisest arvates. Vastustaja ei vaidle vastu sellele, et kaebaja kahju hüvitamise taotluse menetlemise osas oli viivitus. Kuid see asjaolu ei võtnud kohtu arvates kaebajalt õigust kahe kuu möödumisel pöörduda kahju hüvitamise nõudega kohtusse. HKMS § 26 lg 1 p 3 kohaselt on kaebuse või protesti sisulisel lahendamisel halduskohtul õigus tunnistada haldusakt või toiming õigusvastaseks, kui kaebuse või protesti esitajal on sellise konstateeringu suhtes kaebuses või protestis väljendatud põhjendatud huvi. Kui põhjendatud huvi puudub, on kohtul õigus jätta kaebus sellel põhjusel rahuldamata. Tuvastamiskaebuse esitamiseks on kohtupraktikas aktsepteeritud põhjendatud huvina kavatsust esitada tulevikus kahju hüvitamise kaebus. Käesolevas asjas märgib kaebaja oma põhjendatud huvina kavatsust esitada edaspidiselt kahju hüvitamise kaebus. Riigikohus märkis 18.02.2010.a määruses haldusasjas 3-3-1-88-09, et kaebaja hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsuse võib kohus põhjendatud huvina kõrvale jätta üksnes juhul, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. 8 Analoogselt käesoleva asjaga, leidis Riigikohus haldusasja 3-3-1-32-10 otsuse p-11, et kui kahju hüvitamise nõue on ilmselgelt perspektiivitu, siis puudub kaebuses põhjendatud huvi. Seega, kuna rahalise hüvitise taotlus on ilmselgelt perspektiivitu, ei saa kaebajal olla põhjendatud huvi ja sellel põhjusel jätab kohus selles osas kaebuse rahuldamata. HKMS § 95 lg 1 kohaselt kui kaebuse esitaja oli riigilõivu tasumisest vabastatud, mõistab kohus kaebuse rahuldamise korral teiselt poolelt tasumisele kuulunud riigilõivu riigituludesse. Kuna kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt õigusvastasuse tuvastamise nõude osas, siis kuulub vastustajalt väljamõistmisele riigilõiv summas 15,97 eurot riigituludesse. Tamara Hristoforova kohtunik 9