kohaselt liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Vaidlust ei ole selles, et kostja I sai liisingueseme oma kasutusse. Kostja I ei ole liisingueseme kasutamise eest vaidlusaluseid arveid maksnud (tl 42). Kostjad ei eita arvete maksmata jätmist ning kostja I tunnistab nõuet põhinõude ulatuses. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjad on kohustatud tasuma hageja poolt liisinguesemele tehtud kulutuste eest. Kostja I vastuväite kohaselt on hageja väited lepingu rikkumisega kaasnenud kõrvalkulutuste kohta paljasõnalised. Kostja leiab, et hageja ei saa nõuda kindlustusmakste tasumist perioodi eest, mil vara oli hageja valduses, ehk teisisõnu asus sõiduk müügiplatsil. Kostja hinnangul ei saanud varal olla puuduseid, mis oleks hagejale kaasa toonud kulutusi. Kohus ei nõustu kostja I vastuväidetega.
lg 1 kohaselt liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Eseme väärtuseks loetakse TsÜS § 65 alusel selle harilik väärtus, mis on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Hind, millega ese tegelikult müüa õnnestub, on kohtu hinnangul seega vastava eseme turuhind. Hageja sõlmis uue liisinglepingu kostjate poolt tagastatud auto osas 26.06.2009. a. Vara maksumus selle liisinglepingu järgi on 23 647,31 eurot (ilma käibemaksuta) (tl 22). Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et auto väärtus selle hagejale tagastamise hetkel oleks suurem olnud, mistõttu hind, millega auto müüdi, oligi auto väärtus selle tagastamise hetkel. Auto müügihind ei kata seega hageja nõuet kostjate vastu, mistõttu on hageja kohtu hinnangul õigesti esitanud nõude kostjate vastu arvestades maha tagasisaadud vara turuväärtuse hageja liisingulepingust tulenevast nõudest. Lepingu ülesütlemise ajal kehtinud
lg 3 kohaselt juhul, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb liisinguandja kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Seega
lõike 3 järgi liisinguandjale jääva liisingueseme väärtus tuleb maha arvata liisingumaksete põhi- ehk kapitaliosast, mida liisinguvõtja pole liisingulepingu lõpetamise hetkeks tasunud, aga peaks sama paragrahvi lõike 1 järgi liisinguandjale maksma (Riigikohtu lahend 3-2-1-56-08, p 14). Käesoleval juhul vara võõrandamisest saadud rahasumma ei katnud kõiki kostjate poolt hagejale tasumisele kuuluvaid summasid, mistõttu on hageja nõue kohtu hinnangul õiguslikult põhjendatud. Liisinguvõtja on
lg 4 kohaselt kohustatud hüvitama liisinguandjale 3 ülesütlemisest tekkinud lisakulud välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Kohus ei nõustu kostja järeldusega, et autole on tehtud põhjendamatuid kulutusi. Vastavalt TAOÜ kontrollaktile oli sõidukil puudu CD boxi magasin, puudu oli tagavararatas. Samuti oli puudu hooldusraamat, mistõttu ei ole veenev kostja I väide, et kõik hooldused olid korrektselt teostatud. Samuti oli auto kapotil värvikahjustus (tl 70). Eeltoodust tulenevalt vajas sõiduk enne müügiprotsessi lisakulutusi. Kohtu hinnangul on müügiprotsess läbi viidud mõõdukate kuludega. Kohtule esitatud TAOÜ arvelt nähtub, et teostatud on auto üldkontroll ja remonttööd ning värvitööd (tl 71), mille eest on väljastatud arve summas 4 624,50 krooni. Kohus leiab, et remontööde teostamise maksumuse hüvitamine hagejale on põhjendatud. Hageja on esitanud tõendid selle kohta, et tööd on teostatud. Kohtu hinnangul on käibes tavaline, et sõidukid suunatakse müüki pärast tehnilist kontrolli ja hooldust. Hageja on remondikulusid tõendanud ja need tuleb kostjatelt välja mõista. Hageja on finantsasutus, mille puhul on tavapärane, et sõidukite realiseerimiseks ja remontimiseks kasutatakse vastaval alal tegutseva äriühingu teenuseid, seega on põhjendatud ka osutatud teenuste hüvitamine kostja poolt. Kostja I leiab, et hageja ei ole oma kindlustusmaksete nõuet tõendanud. Kohus kostjaga ei nõustu. Vaidlusaluse sõiduki kindlustuskaitse kehtis perioodil vara tagastamisest hagejale 26.03.2009. a kuni 26.06.2009. a, s.o. kuni uue liisingvõtja valdusse üleminekuni (tl 72), mille kohta on hageja ka tõendid esitanud. Kuivõrd hageja on oma nõuet tõendanud ning see on kohtu hinnangul õiguslikult põhjendatud, kuulub kostjatelt lepingu üldtingimuste p 8.3 ja 8.4 alusel 1 010,10 eurot kindlustusmaksete katteks väljamõistmisele.
lg 1 kohaselt käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Võlaõigusseaduse § 76 lg 1 alusel kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.
lg 1 järgi kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada ning lg 2 käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue kostjate vastu õiguslikult põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas.
lg 1 järgi kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta
lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 ning lepingu üldtingimuste alusel õigustatud nõudma kostjalt viivist 0,017% päevas. Kohtu hinnangul on hageja viivisenõue õiguslikult põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Menetluskulud 4 TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 165 lg 3 kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt. Eeltoodu alusel jätab kohus menetluskulud 95 % ulatuses solidaarselt kostjate kanda ja 5% ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 alusel menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Karin Sonntak Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.