§-s 88 esitatud maksete arvestamise korrale suutnud tõendada, milliste väidetavate nõuete katteks milliseid summasid on arvestatud. Kostja I viitab, et kohus ei arvesta hageja asemel võistlevas tsiviilkohtumenetluses hageja nõudeid, vaid hageja peab olema ise suuteline esitama kohtule nõuetekohase intresside ja viiviste arvestuse. Seega tuleb intresside ja viiviste tasumise nõue jätta täielikult rahuldamata. Hageja väited, et ta on kostja vastu leppetrahvi tasumise nõuded esitanud, on täielikult paljasõnalised. Kohtule hageja enda poolt koostatud, välja trükitud ja allkirjastatud dokumendi esitamine ei tõenda kostjale I leppetrahvi tasumise nõuete esitamist. Lisaks asjaolule, et hageja ei ole kostjale I leppetrahvi nõudeid esitanud, ei esine leppetrahvi tasumise nõuetel mistahes õiguslikku alust. Hageja väidetav põhinõue on 2952,35 eurot, samas kogu väidetav nõue on 6400 eurot. Riigikohus on selgitanud kohtulahendi nr 3-2-1-66-05 p-s 18, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal. Sel juhul peab võlausaldaja tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses. Praegusel juhtumil pole kohtule esitatud mistahes lubatud ja asjakohaseid tõendeid, mis tõendaksid põhinõuet ületavas osas hagejale kahju tekkimist. Seega on mistahes põhinõuet ületavad kõrvalnõuded täielikult alusetud. Riigikohus on selgitanud kohtulahendis nr 3-2-1-41-07, et hea usu põhimõtte üheks funktsiooniks on välistada võimalus, et õigustatud isik kuritarvitab oma õigusi. Kostja I märgib, et kuigi hageja väidab, et kostja I on juba 2009. aastal rikkunud lepingulisi kohustusi, on kostja I saanud väidetavast viiviste tasumise nõudest teada alles hagiavaldusest. Varasemalt ei ole hageja edastanud kostjale I mistahes viiviste tasumise nõudeid. Hageja on oma väidetava viiviste tasumise nõude esitamisega viivitanud teadlikult rohkem kui aasta, et suurendada oma väidetavat nõuet. Seega on kostja I seisukohal, et isegi, kui hagejal on kostja I vastu viiviste tasumise nõue, 4 siis kuni hagi esitamiseni arvestatud viivised on vastuolus hea usu põhimõttega (
), sest hageja ei ole mistahes mõistliku põhjuseta oma nõuetest rohkem kui aasta jooksul kostjat I informeerinud. Isegi, kui kohus leiab, et hageja on andnud kostjale I laenulepingute alusel laenu (mida ta ei ole teinud) ning leiab, et viiviste tasumise nõue on põhjendatud, esitab kostja I alternatiivse taotluse viiviste vähendamiseks. Laenulepingute p-des 5.2.1 on märgitud viivitusintressi suuruseks 1% nõuetekohaselt tasumata summalt päevas. Kostja I on seisukohal, et tegemist on ebamõistlikult suure viivitusintressiga, mis tingib ka ebamõistlikult suured viivised. Kostja I on seisukohal, et isegi, kui kohus leiab, et kostja I on hageja suhtes lepingulisi kohustusi rikkunud, ei ole sellest rikkumisest hagejale tekkinud kahju sellises ulatuses, nagu hageja väidab. Kostja I majanduslik seis on väga raske, kostja I on olnud pikemat aega töötu, mistõttu kostja I ei suudaks tasuda viiviseid hageja poolt nõutud ulatuses. Arvestades, et hagejale ei saa olla tekkinud väidetavast kostja I poolsest lepinguliste kohustuste rikkumisest erilist kahju ning arvestades kostja I rasket majanduslikku seisu, palub kostja I hagi rahuldamise korral
500 eurot moodustab ca 20% väidetavast võlgnetavast põhisummast ning tegemist on mõistliku viivisega. Kostja I taotleb jätta hagi täielikult rahuldamata ning kõik menetluskulud hageja kanda. 21.02.2012 vastuses märgib kostja I, et hagi täienduse menetlemise korral on viivitusintressi määr ebamõistlikult kõrge ning seda tuleb
Kostja I märgib täiendavalt, et hageja hagi täiendus on ka täielikult arusaamatu, kuivõrd hagi täiendusest ei selgu: 1) milliste väidetavate rahaliste nõuete pealt peaks kohus viivitusintressi arvestama ehk jääb arusaamatuks, kas hageja nõuab lisanduvat viivist vaid põhinõudelt või ka intressidelt, leppetrahvilt ja viiviselt. Hageja nõude laia sõnastust arvestades ilmselt kõigilt nõuetelt, mis aga ei ole seaduse järgi võimalik.
Seega on hageja hagi täiendus ka arusaamatu ning seda ei ole võimalik menetleda. Kohus menetleb asja nõudest lähtudes ega hakka oletama, millistelt nõuetelt saab viivist arvestada ja millistelt mitte; 2) millise ajavahemiku eest hageja soovib, et kostjatelt nõutaks lisanduvate viiviste tasumist, st kas alates hagi esitamisest või 14.02.2012 hagi täienduse kohtule esitamise ajast. Seega on hageja hagi täiendus arusaamatu ning seda ei ole võimalik menetleda. Kostja I esitab alternatiivselt oma seisukohad, juhuks, kui kohus peaks mingil põhjusel hagi täiendust menetlema. Esmalt on kostja I tuginedes Riigikohtu praktikale seisukohal, et kõrvalnõuded ei saa käesolevas asjas ühelgi juhul ületada põhinõuet. Kostja I märgib, et isegi lisanduva viivise nõudeta on hageja väidetav põhinõue 2952,35 eurot, samas on kohtule esitatud kogu väidetav nõue summas 6400 eurot. Kui siia juurde arvestada lisanduvat viivist, ületaksid kõrvalnõuded kordades põhinõuet, mis aga Riigikohtu praktika järgi pole võimalik. Praegusel juhtumil pole kohtule esitatud mistahes lubatud ja asjakohaseid tõendeid, mis tõendaksid põhinõuet ületavas osas hagejale kahju tekkimist. Juhul, kui kohus siiski peaks põhinõude rahuldama, tuleb kõrvalnõudeid igal juhul piirata põhinõudega võrdse summaga. Lisaks eelnevale nõuab hageja hagi täpsustuses ebamõistlikult suurt viivitusintressi (1% võlgnetavalt summalt päevas) ehk sisuliselt 365% aastas. Kostja I on seisukohal, et niivõrd suur viivitusintressi määr on vastuolus heade kommetega. Mis puudutab leppetrahvi ja muude kõrvalnõuete edastamist kostjale I, siis selles osas ei ole võimalik hageja seletustega muuta laenulepingutes kokkulepitud teadete edastamise viisi. Laenulepingutes ei ole kokku lepitud, et teadete edastamine toimub kostja I ema vahendusel. Vastupidi, laenulepingute p 4.
lg 1 kohaselt kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest.
lg-st 3 tulenevalt võib käendus olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega. Käesoleval juhul on 01.10.2009 käenduslepingu p-s 4 limiteeritud käendaja vastustust 28 800 krooniga, s.o 1840,66 euroga. Hageja taotleb 01.10.2009 laenulepinguga seoses põhisumma 980,72, intressi 246,38 eurot ning viiviste väljamõistmist. Hageja on hagiavalduses formuleerinud oma nõude selliselt, et taotleb kahe laenulepingu alusel kokku 6400 euro väljamõistmist, kuna vähendab oma nõuet lähtuvalt Riigikohtu seisukohast viiviste nõudmisel. Kohus märgib, et arvestades, et lepingutest tulenev põhivõlgnevus on 2952,34 eurot ning intresside summa 1022,91 (põhivõlgnevused + intressid = 3974,25 eurot), taotleb hageja kahe lepinguga seoses kokku viiviste summas 2424,75 eurot väljamõistmist (6400 - 3975,25 = 2424,75). Hageja ei ole täpsustanud, millises ulatuses ta eelviidatud viiviste summa väljamõistmist kummagi lepinguga seoses nõuab, kuid kohus lähtub asjaolust, et 01.10.2009 lepingu põhivõlgnevus on 980,72 eurot ja viivised 246,38 eurot, kokku 1227,10 eurot, mistõttu ei saa tulenevalt kostja II käenduslepingu p-st 4 tulenevalt vastutada viiviste võlgnevuse eest enam kui 613,56 euro ulatuses (1840,66 - 1227,10 = 613,56). Nii kostja I kui kostja II on esitanud seoses viivistega vastuväite, et viiviste arvestus ei ole arusaadav ning juhul, kui kohus otsustab viivise väljamõistmise taotluse rahuldada, vähendada viiviste suurust. Kohus on seisukohal, et hageja on hagiavalduses selgitanud, mis perioodi eest ta sissenõutavaks muutunud viivist nõuab - 22.07.2009 laenulepingu puhul 23.10.2009-10.01.2011, s.o 444 päeva, 01.10.2009 lepingu puhul 28.01.2010-10.01.2011, s.o 347 päeva. Samuti on hageja viidanud viiviste arvestamise alusele - nii 22.07.2009 kui 01.10.2009 laenulepingute p-s 5.2 kohaselt on hagejal õigus nõuda viivist 1% nõuetekohaselt tasumata summalt kalendripäevas. Seega on hageja viivisenõue nii perioodi kui arvestuse aluseks oleva sätte osas piisavalt põhjalik ja korrektselt ära näidatud. Kostja I on esitanud viivistega seoses ka vastuväite, et hageja on ise viivitanud nõude esitamisega, mistõttu selle esitamine ei ole olnud heauskne. Kohus sellise väitega ei nõustu. Nimelt nähtub, et hageja on esitanud korduvalt teateid ja meeldetuletusi - leppetrahvi nõuded 8 26.01.2010 (lk 11) ja 29.01.2010 (lk 10), avaldus laenulepingu ülesütlemise kohta 24.01.2010 (lk 12), kompromissleping (lk 13), kohustuse täitmise nõuded 26.01.2010 (lk 25) ja 29.01.2010 (lk 21) -, millest tulenevalt ei ole alust väiteks, et hageja on oma nõude esitamisega viivitanud, kuna esmane teade on esitatud juba 24.01.2010. Lisaks nähtub eelnimetatud kohustuste täitmise nõuetest, et hageja on kostjat I hoiatanud, et võlgnevuste tasumata jätmise korral on hagejal tulenevalt
Samuti on põhjendamatu viide asjaolule, et nõutav viivis on ebamõistlikult suur võrreldes hageja põhinõudega, kuna nähtuvalt hagiavaldusest on hageja viivise summat märgatavalt vähendanud ega taotle selle väljamõistmist põhivõlgnevust ületavas ulatuses (hagiavalduse p-d 3.4, 3.5). Seoses kostja I esitatud vastuväitega, et ta ei ole eelnimetatud dokumente kätte saanud, märgib kohus, et olukorras, kus hageja on postitanud vastavad teated kostja I aadressile või toimetanud need isiklikult kostja I elukohta, kuid kostja I ei ole neid kätte saanud tulenevalt sellest, et kostja I lahkus hagejale teatamata pikemaks ajaks Eesti Vabariigist, on tegemist kostja I enda võetud riisikoga. Samuti peab kohus vajalikuks märkida, et ka juhul, kui kostja I eelnimetatud dokumente kätte ei saanud, on põhjendamatud väited, et kostja I ei olnud teadlik tema vastu suunatud nõuetest, kuna vastupidine on tõendatud kostja I poolt hagejale saadetud e-kirjade sisuga. Seoses kostjate taotlusega vähendada hageja poolt nõutavate viiviste ulatust eelkõige lähtuvalt objektiivsetest asjaoludest, s.o raskest majanduslikust olukorrast, märgib kohus järgmist. Kohus osundab siinkohal Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-66-05 tulenevalt seisukohale, et üldjuhul ei ole põhjendatud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel vähendaks kohus viivist alla nõude seadusega tagatud ulatuse. Alles olukorras, kus võlgnik nõuab põhivõlast suuremas ulatuses viivise väljamõistmist, lasub põhjendamiskoormus võlausaldajal. Seoses kostja I viitega asjaolule, et kostja I majanduslik seis on väga raske ning tegemist on pikemat aega töötu olnud isikuga, märgib kohus, et tegemist on kostja I paljasõnaliste ütlustega, kuna kostja I ei ole esitanud ühtegi tõendit oma raske majandusliku seisukorra või töötuks olemise fakti kohta (arveldusarve väljavõte, Töötukassa tõend vms). Tulenevalt eeltoodust asub kohus seisukohale, et puudub igasugune alus vähendada hageja poolt nõutavat viivist alla põhinõude suuruse. Hageja on teinud kõik endast oleneva tõusetunud probleemi lahendamiseks väljaspool kohtumenetlust, samuti pakkunud korduvalt kohtumenetluse vältel võimalust kompromissiks, kuid kostjad ei ole sellega nõustunud, mistõttu on asja venimise, sealhulgas viivisenõude suurenemise, tinginud üksnes kostja I endapoolne kohustuse täitmisest kõrvalehoidumine. Hageja on esitanud lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutnud viivise nõudele 14.02.2012 avalduses TsMS § 367 alusel taotluse mõista hageja kasuks välja viivis 1% päevas nõuetekohaselt tasumata summalt alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Kostja I esitas nimetatud nõude menetlemisele vastuväite, kuid kohus selgitas menetlusosalistele esitatud teates (lk 157), et kohus menetleb ka hageja poolt TsMS § 367 alusel esitatud nõuet, kuna tegemist ei ole hagi muutmisega - hageja ei esitanud viivise nõuet esmakordselt 14.02.2012 menetlusdokumendis, vaid tegi seda juba 17.03.2011 hagiavalduses. Tulenevalt eeltoodust võtab kohus seisukoha ka TsMS § 367 alusel esitatud viivise väljamõistmise nõudes. Kahest laenulepingust tulenev põhinõue kokku on 2952,34 eurot päevas. Kostja I vaidles TsMS § 367 alusel esitatud nõudele vastu, väites, et tegemist oleks põhinõuet ületava summaga ning viivis 1% päevas on ebamõistlikult suur ja heade kommete vastane. Kohus märgib esmalt, et nähtuvalt eeltoodud kalkulatsioonidest ei ületa hageja poolt hagiavalduses taotlev viivise summa põhinõudeid - põhinõuded kokku on 2952,34 eurot, kuid viivised üksnes 2424,75 eurot. Seega on alusetu kostja I väide, mille kohaselt taotleb hageja hagiavalduses viiviseid suuremas ulatuses kui põhinõudeid. Kohus osundab siinkohal Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-52-11 p-s 19 väljendatud seisukohale, mille kohaselt olukorras, kus isikult mõistetakse TsMS § 367 alusel välja hagi esitamiseks ajaks veel mitte sissenõutavaks muutunud viivis, ei tohi see lõppastmes siiski ületada põhinõude suurust. Tulenevalt eeltoodud lahendist asub kohus seisukohale, et hageja taotlus viiviste väljamõistmiseks TsMS § 367 alusel tuleb rahuldada, kuid ühtlasi määrata kindlaks 9 väljamõistetavate viiviste maksimummäär. Võttes arvesse, et käesoleval juhul on 22.07.2009 ja 01.10.2009 laenulepingutest tulenev põhinõue 2952,34 eurot ning käesoleva otsusega rahuldatakse hageja taotlus nimetatud lepingute alusel viiviste väljamõistmiseks 2424,75 euro ulatuses, tuleb hagejale TsMS § 367 alusel kostjalt I välja mõista viiviseid 1% päevas põhinõudelt (2952,34) alates hagiavaldusele järgnevast päevast, s.o 11.01.2011 kuni 527,59 euro täitumiseni või põhivõla täieliku tasumiseni. Kohus peab vajalikuks märkida seoses kostja I esitatud vastuväitega, mille kohaselt on hageja nimetatud viivisemäär 1% päevas ebamõistlikult suur, et ka olukorras, kus kohus otsustaks rakendada lepingus ettenähtud viivisemäära asemel seadusest tulenevat viivisemäära, on kostja I olnud lepinguliste kohustuse täitmisega viivituses nii pika perioodi vältel, et ka sellisel juhul ületaks tasumata viiviste koondsumma põhinõude ulatuse. Arvestades, et väljamõistetav viivis ei saa ühelgi juhul olla siiski suurem kui põhinõue, ei oma kohaldatava viiviseprotsendi määr kostjalt I väljamõistetava summa aspektist aga tähendust.
lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.
82 lõikest 1 tulenevalt, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.
kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.
lõike 1 punktist 1 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Kooskõlas
lõikega 1 kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.
lg 1 kohaselt kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest.
lg 1 kohaselt vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Hageja ja kostja I vahel 22.07.2009 ja 01.10.2009 sõlmitud laenulepinguid kostja I tähtaegselt täitnud ei ole. Võlakohustuse täitmata jätmisega on kostja I
§-st 100 tulenevalt kohustust rikkunud ning hagejal on
Tulenevalt
lg-st 1 on hagejal kostjaga II 01.10.2009 sõlmitud käenduslepingust lähtuvalt õigus nõuda kostjale I laenulepingust tuleneva kohustuse täitmist kostjalt I ja kostjalt II solidaarselt. Seega tuleb 01.10.2009 sõlmitud laenulepingu alusel kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja mõista põhivõlgnevus summas 980,72 eurot. 22.07.2009 sõlmitud laenulepingu alusel tuleb kostjalt I mõista hageja kasuks välja põhivõlgnevus 1971,62 eurot.
lõike 1 punktist 6 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist.
lg 1 järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse nimetatud seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja ja kostja I vahel oli 22.07.2009 sõlmitud laenulepingus viivisemäär 1% päevas kokku lepitud tingimuste punktis 5.2.1 (tl 7). Kostja I jäi laenulepingust tulenevate kohustuste täitmisel võlgnevusse 23.10.2009. Hagi esitamise seisuga oli viivise summa ületanud võlgnetavat põhisummat, kuid hageja nõuab sissenõutavaks muutnud viivist alla põhivõlgnevuse suuruse, s.o 1811,19 euro ulatuses. Hageja ja kostja I vahel 01.10.2009 sõlmitud laenulepingu tingimuste p-s 5.2.1 (tl 24) oli ettenähtud viivisemäär, mis oli 1% päevas. Kostja I võlgnevus laenulepingust tulenevate 10 kohustuste täitmisel tekkis 28.01.2010 ning 10.01.2011 seisuga oli viivise summa ületanud võlgnetavat põhisummat, kuid hageja nõuab viivist alla põhivõlgnevuse suuruse, s.o 613,66 euro ulatuses. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes
lg 1 p-st 6 ja
§-st 113 tuleb kostjatelt hageja kasuks 01.10.2009 sõlmitud laenulepingu alusel solidaarselt välja mõista viivis 613,56 eurot. 22.07.2009 sõlmitud laenulepingu alusel tuleb kostjalt I hageja kasuks välja mõista viivis 1811,19 eurot. Hageja taotleb 22.07.2009 sõlmitud lepingust tulenevalt 776,53 euro ulatuses ja 01.10.2009 lepingust tulenevalt 246,38 euro ulatuses intressi väljamõistmist. Tulenevalt 22.07.2009 lepingu p-st 1.3.1 kohustus kostja I hagejale tasuma intressi kokku 16 600 krooni, s.o 6,54% kuus (lk 6); 01.10.2009 lepingu punktist 1.3.1 tulenevalt kohustus kostja I hagejale tasuma kokku 3855 krooni, s.o 9,6% kuus. Eelnevalt on tuvastamist leidnud, et kostja I ei ole nimetatud kohustusi täitnud, mistõttu
lg 1 p 1 alusel tuleb kostjalt I 22.07.2009 lepingu alusel hageja kasuks välja mõista intress 776,53 eurot ning
lg 1 p 1, § 142 lg 1, § 145 lg 1 alusel tuleb kostjatelt I ja II solidaarselt 01.10.2009 lepingust tulenevalt hageja kasuks välja mõista intress 246,38 eurot. Tulenevalt TsMS § 124 lg-st 1, § 133 lg-test 1, 2 on hagi hind 2952,34 eurot. Seoses menetluskulude jaotusega märgib kohus järgmist. Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul rahuldati nii kostja I kui kostja II vastu esitatud hagi täies ulatuses, kuid hageja taotleb menetluskulude väljamõistmist üksnes kostjalt I. Kohus leiab, et hageja vastavasisuline taotlus on põhjendatud. Nimelt on just kostja I poolne pikaajaline lepinguliste kohustuste täitmisest kõrvale hoidumine põhjustanud hageja vajaduse pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et kostja I kanda tuleb jätta nii tema enda kui hageja menetluskulud. Kostja II menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda. Kooskõlas § 174 lg-ga 1 on hagejal õigus esitada menetluskulude rahalise kindlaksmääramise nõue 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Kohtunik 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.