lg 1 kohaselt võib kohus hageja taotlusel hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kostjale on hagimaterjalid
lg 1 p 1 alusel kätte toimetatud avalikult (tl 6061), s.o väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu (teade avaldatud 17.05.2012. a, tl 62-63). Lähtudes
a, s.o 30 päeva möödumisel väljaandes Ametlikud Teadeanded ilmumise päevast. Samas on kostjale teatavaks tehtud ka kohustus hagile vastata ning hoiatatud, et kirjaliku vastuse tähtajaks andmata jätmise korral on kohtul õigus hageja taotlusel hagi tagaseljaotsusega rahuldada. Kostja ei ole määratud tähtajaks - 16.07.2012. a, s.o hiljemalt 28 päeva jooksul hagimaterjalide kättesaamisest, saatnud kohtule kirjalikku vastust. Kohus leiab, et hagi tuleb hageja taotlusel rahuldada tagaseljaotsusega
§-de 392 lg 5 ja 407 lg 1 alusel, sest kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt (s.o 16. juuliks 2012 ) vastanud ja kohus on teda hoiatanud tagaseljaotsuse tegemise võimalikkusest ning hagi on hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud. Samuti ei esine käesoleval juhul
lg 5 p-des 1-3 ja lg-s 51 sätestatud aluseid, mis välistaksid tagaseljaotsuse tegemise. VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 101 lg 1 p 1 järgi, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub rahalist kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 kolmas lause sätestavad, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist); kui 3
sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Eeltoodust tulenevalt on hagi õiguslikult põhjendatud hagiavalduses märgitud asjaoludega võla – 166,79 eurot - nõudes VÕS § 76 lg 1 ja § 108 lg 1 alusel ning viivise 166,79 eurot nõudes VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 kolmanda lause ning
Kohus leiab, et hagi täiendava viivise väljamõistmiseks on põhinõuet ületavas osas põhjendamatu. Hagiavaldusest nähtub, et selle esitamise aja (23.11.2011) seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis 327,38 eurot, kuid hageja ise tegutsedes heas usus nõuab kostjalt sellest 166,74 eurot, s.o sidudes sisuliselt viivise suuruse põhinõude suurusega. Kohus leiab, et võlausaldaja õigused oma lepingujärgse viivisenõude sissenõudmisel ei ole piiramatud. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine. Reeglina ei saa viivisekokkuleppega tagada võlausaldaja muud huvi. Kui rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel nõutakse põhivõlast suuremat viivist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses, siis tuleb viivisenõuet põhjendada võlausaldajal. Sel juhul peab võlausaldaja tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses kui seda on põhinõue. Eelnimetatud seisukohta on väljendanud ka Riigikohus 26.10.2010 otsuses, s.o tsiviilasjas nr 3-2-1-87-10. Hageja ei ole viivise nõuet põhistanud ega tõendanud kahju olemasolu suuremas ulatuses. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hageja nõude kostjalt täiendava viivise väljamõistmiseks osaliselt rahuldamata. Käesoleva tsiviilasja hagihind hagi esitamise aja seisuga kehtinud
lg 1 ja § 133 lg 1, 2 kohaselt on 166,79 eurot.
lõigete 1 ja 4 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Kuna hagi rahuldatakse peaaegu täielikult, siis tuleb jätta menetluskulud kostja kanda 98% ja hageja kanda 2% ulatuses
§-le 1741 lõikele 3 määrab kohus hageja taotlusel tagaseljaotsuses kindlaks ka kostja hüvitatavad menetluskulud, kui hageja esitab kohtu määratud ajaks menetluskulude nimekirja. Hageja on hagiavalduses (tl 3) ja menetluskulude nimekirjas (tl 4) taotlenud kostjalt järgmiste menetluskulude väljamõistmist: riigilõiv – 63,91 eurot ning hageja õigusabikulud – 159,78 eurot ( tl 5). Lisaks on hageja nõudnud väljaandes Ametlikud Teadaanded teate avaldamise kulude 6,39 euro väljamõistmist (tl 57).
lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning hageja õigusabikulud 159,78 eurot. Hageja on tasunud hagiavalduse esitamiseks 25.11.2011 riigilõivu 63,91 eurot (tl 6). Seega on arvestatav hageja taotlus riigilõivu - 63,91 euro - väljamõistmise osas.
p 5 sätestab, et asja läbivaatamise kulud on väljaandes Ametlikud Teadaanded või ajalehes kutse või teate avaldamise kulud. Hageja on tasunud teate avaldamiseks väljaandes Ametlikud Teadaanded hagiavalduse ja selle lisade kättetoimetamiseks kostjale 11.05.2012 riigilõivu 6,39 eurot (tl 58). Seega on arvestatav hageja taotlus väljaandes Ametlikud Teadaanded teate avaldamise kulude – 6,39 euro väljamõistmise osas.
lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus esindaja kulud nende rahalise kindlaksmääramise korral välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja vastavalt käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatule. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et hageja lepinguliseks esindajaks on olnud Julianuse O. – S. E. § 218 lg 1 p 2 alusel. Kuna hageja lepingulise esindaja ülesanded on piirdunud vaid avalduste koostamise ja kohtule esitamisega ning käesolev tsiviilasi ei ole olnud keerukas ega töömahukas oma sisu poolest, samuti puudub avaldaja kinnitus, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada, seetõttu leiab kohus, et põhjendatuks ja vajalikuks hageja kohtuväliseks kuluks (lepingulise esindaja tasuks), mis kuulub kostjalt väljamõistmisele, tuleb pidada 60 eurot. Seega on hageja põhjendatud menetluskulud kokku 130,30 (63,91+6,39+60) euro ulatuses. Arvestades aga asjaolu, et kostja kanda jäävad menetluskulud 98% ulatuses, siis tuleb kostjalt välja mõista hageja menetluskulude katteks 127,69 (98% 130,30-st) eurot. Menetluskuludelt tuleb vastavalt hageja esitatud taotlusele maksta viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude kohase tasumiseni.
lg 1 kohaselt võib kostja nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
lg 1 p 1 alusel, sest kostja ei ela registris märgitud aadressil (Põlva maakond Vastse-Kuuste vald Vastse-Kuuste alevik) ja tema viibimiskoht ei ole kohtule muul viisil teada ning puudub ka võimalus menetlusdokumendi edastamiseks kostja esindajale või kostja volitatud isikule. Lembit Käis kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.