Obsah (5)

§ 403§ 230§ 231§ 5§ 174

2-10-59349 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Maire Lukk Otsuse tegemise aeg ja koht 28. märts 2012 kell 15.00, Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number 2-10-59349 T

§ 403

määras kohus 28.02.2012 määrusega asja lahendamise kirjalikus menetluses vastavalt 01.11.2011 kohtuistungil poolte antud nõusolekul. Pooltele anti tähtaeg kõikide asjas tähtsust omavate dokumentide ja avalduste esitamiseks ja aega kompromissi sõlmimiseks. 11. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kirjalike tõenditega, kostja vastusega ning hinnanud neid kogumis, leiab, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada alljärgnevatel põhjendustel. 12.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited; lg 2 kohaselt tõendeid esitavad menetlusosalised.

§ 231

lg 4 alusel omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

§ 5

lg 1 ja § 436 lg 2 kohaselt lahendab kohus tsiviilasja vaid nende asjaolude alusel, mida pooled on asjas esitanud.

1. Võlaõigusseadus (VÕS) § 361 kohaselt liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Vaidlust ei ole, et 21.08.2007 sõlmisid Swedbank Liising AS ja JTR liisingulepingu nr XXX (tl 819) ja 13.12.2007 liisingulepingu nr XXX (tl 64-75) ning kostja rikkus lepingutest tulenevaid kohustusi jättes tasumata põhiosa-, intressi-, kaskokindlustus- ja kütusemaksed. 30.07.2008, 14.01.2009 ja 26.10.2009 saatis hageja kostjale teatised palvega võlgnevus tasuda (tl 51-54, 62-63), mida kostja ei teinud.
2. VÕS § 367 lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Vastavalt VÕS § 367 lg 3, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kohus on tuvastanud, et liisingulepingud öeldi üles alates 10.03.
4. Tulenevalt VÕS § 367 lg 1 ja 3 sisust on ebaõige kostja väide, et sõidukite väärtuse hindamisel tuleb lähtuda kindlustuslepetes kokku lepitud väärtusest (tl 21-23, 77-79). Üldjoontes kordab samu põhimõtteid liisingulepingute üldtingimuste p 3.
5. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 65 sätestab, et eseme väärtuseks loetakse selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kindlustuslepetes kokkulepitud sõiduki kokkuleppeline väärtus (kindlustussumma) ei oma tähendust liisingulepingu ülesütlemisel hageja kahjude hindamisel. VÕS § 426 lg 1 järgi kindlustussumma tähendab kindlustusandjapoolset maksimaalset väljamaksusummat. Kindlustuslepe on liisingulepingust eraldiseisev kokkulepe ning liisingulepingutest ei nähtu, et pooled oleksid soovinud liisingulepingu üldtingimuste p-s 3.7 sätestatud kahjude hindamisel lähtuda kindlustusleppes kokkulepitud sõiduki väärtusest. Vastupidi, p 3.7 kohaselt lähtutakse kahjude hindamisel liisingueseme võõrandamisest saadud summast.
6. Kohus leiab, et kostja väide, et liisinguese Mercedes-Benz E200 ärandati tundmatu isiku poolt ning selle käigus tehti sõidukiga avarii, ei ole leidnud tõendamist. Hageja esitatud väärteoasja nr 2302,09,008012 õiendist otsuse kohta ja politsei vastusest päringule (tl 186, 202, 203) nähtub, et vaidlusaluse sõidukiga Mercedes-Benz tegi 23.03.2009 öösel avarii OU, omamata mootorsõiduki 3 2-10-59349 juhtimise õigust ning olles ebakaines olekus. Väärteoasja nr 2302,09,008012 otsus jõustus 28.05.
7. Kostja on ise märkinud, et OU on kostjale lähedane isik. Kostja on ise võimaldanud kolmandal isikul hagejale kuuluvat sõidukit kasutada ning see isik on põhjustanud sõidukiga avarii.
8. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et varade tagastamise ja realiseerimise kulud hüvitamisele ei kuulu. Üldtingimuste p 3.7 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemisel on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale liisingueseme võõrandamisest tekkinud kulud (sh. liisingueseme valduse üle võtmine, liisingueseme hoidmine, liisingueseme müügikõlbulikuks seadmine). VÕS § 367 lg 4 kohaselt liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Hageja tegevusalaks on finantseerimisteenuse pakkumine. Kohtu arvates ei saa eeldada, et hageja teostaks kõik eeltoodud toimingud iseseisvalt. On tavapärane ning kostja pidi mõistma, et hageja võib varade tagastamiseks, müügikõlbulikuks seadmiseks ning müügiks kasutada kolmandate isikute teenuseid (tl 57-60, 113116). Varade tagastamise aktidest (tl 55, 110) nähtub, et kostja ei tagastanud varasid isiklikult hagejale. Sõiduauto Audi tagastas kolmas isik OÜ-le R . Kohtuistungil väitis hageja, et sõidukile läks järgi OÜ R , sõiduk vajas pesemist ning remonti. Kostja sellele vastu ei vaielnud. Sõiduauto Mercedes anti politsei poolt üle OÜ-le R , kes transportis selle ära politsei hoiukohast treileril. Seega on tõendatud, et hageja oli sunnitud kasutama varade tagastamiseks ning realiseerimiseks kolmandate isikute teenuseid. Osutatud teenuste eest tasumisel kantud kahju peab üldtingimuste p 3.7 ja VÕS § 367 lg 4 järgi hüvitama kostja.
9. VÕS § 76 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval ja VÕS § 101 lg 1 p 1 lubab võlausaldajal võlgniku poolse kohustuse rikkumise korral nõuda muuhulgas kohustuse täitmist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 alusel võib võlausaldaja nõuda viivist. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja esitanud kostjale korduvalt nõudmised kohustuste täitmiseks ning viivise tasumiseks (tl 51-54, 62-63). Tuginedes eelnevale asub kohus seisukohale, et hagis esitatud nõue (vaata otsuse punkti 4 ) on põhjendatud ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista liisingulepingust nr XXX tulenev võlgnevus 6 992,26 eurot ning viivis protsendina põhinõudelt (EKP intress + 7% aastas summalt 6 992,26 eurot) alates 25.11.2010 kuni põhinõude täitmiseni Swedbank Liising AS-i kasuks ja liisingulepingust nr XXX tulenev võlgnevus 16 978,99 eurot ning viivis protsendina põhinõudelt (EKP intress + 7% aastas summalt 16 978,99 eurot) alates 25.11.2010 kuni põhinõude täitmiseni Swedbank Liising AS-i kasuks. Menetluskulud
10. Kooskõlas

§-ga 162 lg 1 ja 2 jätab kohus hageja menetluskulud täielikult (100%) kostja kanda.

§ 174

lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

§ 174

lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Maire Lukk Kohtunik 4