KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht 13. september 2011, Tallinn Haldusasja number 3-11-1249 Haldusasi OÜ Aarde Investeerim

§ 54

lg 6 viimase lause teises pooles sätestatud erandlik regulatsioon võrreldes HMS § 26 lg-ga 3 on kehtestatud juhuks, kui juriidiline isik ei ole korraldanud piisaval määral enda registriaadressil posti kättesaamist ning selle tõttu võib tekkida olukord, kus maksuhalduril on oluliselt raskendatud või suisa võimatu haldusakti maksukohustuslasele üle anda. Kaebaja on seisukohal,

§ 54

lg 6 viimase lause teises pooles sätestatud tingimust, mille kohaselt loetakse dokument kättetoimetatuks, kui postiteenuse osutaja on jätnud teate tähtkirja saabumise kohta, ei saa kohaldada juhul, kui isik on korraldanud korrektselt posti kättesaamise ning on võimalik tuvastada haldusakti tegelik kättesaamise aeg. See tähendab, et tähitud kiri on küll kätte saadud, kuid seda mõni päev hiljem, kui on teate jätmise aeg. Maksu- ja Tolliameti poolt otsuses ja hiljem ka otsuses kaebuse rahuldamata jätmise kohta viidatud kohtulahendites nr 3-3-1-10-04 ja 3-3-1-75-07 ning ka mitmes muus Riigikohtu lahendis käsitletakse tähtaja arvestamisega seonduvat olukorras, kus maksukohustuslane ei ole taganud posti kättesaamist oma registriaadressil ning seetõttu ei ole ta ka haldusakti kätte saanud. Käesoleval juhul on aga kaebaja korraldanud posti kättesaamise registrisse kantud aadressil, ning on tuvastatav ka millal kaebuse esitajale maksuotsus postiasutusest väljastati. Kaebaja on seisukohal, et olukorras, kus on tuvastatud haldusakti tegelik kättesaamise hetk ja seega ka kaebaja võimalus selle sisuga tutvuda ning kujundada seisukoht haldusakti sisu osas, puudub sisuline põhjus, miks tuleks lugeda haldusakti kättesaamise hetkeks varasemat hetke, kui selle reaalne kätte saamine. Kaebaja on seisukohal,

§ 54

lg 6 viimase lause teisest poolest tulenev tähtaja arvestamine võib olla põhjendatud olukorras, kus isik ei ole korraldanud oma posti kätte saamist, või ei ole peale teate saamist läinud postkontorisse tähitud kirjale järgi. Kuid olukorras, kus isik on korraldanud posti kättesaamise ja peale teate saamist on läinud koheselt ka tähitud kirjale järgi on põhjendamatu piirata haldusakti vaidlustamise tähtaega selliselt, et haldusakti kättesaamise hetkeks loetakse teate postkasti panemise hetk. 7. Juhul, kui kohus leiab,

§ 54

lg 6 viimase lause teisest poolest tulenev tähtaja arvestamine on põhjendatud ka olukorras, kui on tuvastatav tähtkirja tegelik kättesaamise hetk postiasutusest, palub kaebaja jätta MKS § 54 lg 6 viimase lause teisest pooles sätestatud regulatsioon kohaldamata, selle vastuolu tõttu Eesti Vabariigi põhiseadusega (edaspidi ka PS) § 15 lg-ga

1. Kuna haldusakti kohtus vaidlustamise õiguse näol on tegemist PS § 15 lg 1 esimesest lausest tuleneva õigusega, riivavad kõik sätted, mis piiravad seda õigust, isiku põhiõigust. Kaebaja ei sea kahtluse alla HKMS § 9 lg 1 või MKS § 138 lg 1 kooskõla põhiseadusega, see tähendab, et 30 päevast kaebetähtaega alates haldusakti teatavakstegemisest tuleb lugeda põhiseaduspäraseks põhiõiguse riiveks. Küll aga leiab kaebaja, et olukorras, kus isik on taganud posti kättesaamise oma registriaadressilt ja isik on haldusakti postiasutusest kätte saanud ning on tuvastatav ka selle kättesaamise tegelik aeg, ei saa haldusakti kättesaamise hetke arvestamisel lähtuda MKS § 54 lg 6 viimase lause teises pooles toodud regulatsioonist.
2. Kaebaja on seisukohal, et HKMS § 9 lg 1 ja MKS § 138 lg 1 piiravad juba iseseisvalt oluliselt PS § 15 lg-st 1 tulenevat õigust. On ilmselge, et isikul on võimalik haldusakti vaidlustada alles hetkest, kui ta on saanud tutvuda selle tegeliku sisuga. Seetõttu on haldusakti vaidlustamise tähenduses äärmiselt oluline, et isik oleks talle saadetud akti sisust ka tegelikult teada saanud. Kaebaja on seisukohal,

§ 54

lg 6 viimase lause teises osas toodud regulatsioon lühendab põhjendamatult isikule HKMS § 9 lg-s 1 ja MKS § 138 lg-s 1 antud haldusakti vaidlustamise tähtaega. Kaebaja hinnangul ei ole selline täiendav PS § 15 lg-st 1 tuleneva õiguse riive 3 proportsionaalne ning ei ole seetõttu põhiseaduspärane. Kaebaja märgib, et kehtestatud piirangu eesmärgiks on tagada haldusakti, antud juhul maksuotsuse, kehtima hakkamine ka olukordades, kus maksuotsuse adressaat võiks püüda kõrvale hoiduda akti kättesaamisest ja soovib seeläbi vältida maksuotsuse kehtima hakkamist. Kaebaja hinnangul võib selline regulatsioon olla sobiv, kuna soodustab eesmärgi saavutamist, see tähendab, et haldusakt hakkab kehtima sõltumata sellest, kas isik väldib selle kätte saamist või mitte. Kaebaja hinnangul võib selline regulatsioon olla ka vajalik. Kuigi maksuhaldurile on antud erinevaid võimalusi haldusaktide kätte toimetamiseks, sealhulgas ka näiteks avaldamine avalikes teadaannetes, mis on vähemalt sama efektiivne, on need mõlemad üht moodi koormavad akti adressaadile. 9. Küll aga on kaebaja seisukohal,

§ 54lg 6 viimase lause teisest poolest tulenev regulatsioon ei ole mõõdukas.

Seda eelkõige just olukorras, kus isik on taganud posti kättesaamise ja on tuvastav aeg, millal isik tegelikkuses akti sisuga tutvuda sai. Kaebaja hinnangul puudub just olukorras, kus on tuvastatav akti sisuga tutvuda saamise tegelik aeg, vastava regulatsiooni rakendamine. Kaebaja hinnangul puudub avalik huvi ja ka sisuline põhjus, miks tuleks täiendavalt piirata isiku võimalusi akt vaidlustada 30 päeva jooksul selle sisuga tutvuda saamisest. Kaebaja rõhutab, et maksuotsuse puhul on oluline tähele panna, et asjaolu, et maksumaksja ei ole akti koheselt kätte saanud ei mõjuta ka maksusumma määramise aegumisega seonduvat, kuna MKS § 98 lg 4 kohaselt on maksuotsus tehtud aegumistähtaja jooksul, kui see on postiteenuse osutajale enne tähtaja saabumist üle antud. Seega ei mõjuta maksuotsuse mõned päevad hiljem kätte saamine ka maksuotsuse aegumist. Küll aga piirab see kaebaja hinnangul oluliselt isiku võimalust maksuotsus sisuliselt ja põhjalikult vaidlustada. Seda eelkõige just põhjusel, et maksuotsused on tavapäraselt äärmiselt pikad, keerulises kirjas ja sisaldavad palju spetsiifilisi mõisteid ja keerukaid mõttekäike. Sellest kõigest arusaamine, õigusaktide viidete kontrollimine ja ka sisulise vaide koostamine on aeganõudev. Seetõttu tulekski kaebaja hinnangul olukorras, kus isik tahtlikult ei hoia kõrvale maksuotsuse kättesaamisest, vaid teeb kõik selleks, et see mõistliku aja jooksul kätte saada, tagada isikule ka võimalus vaidlustada maksuotsus HKMS § 9 lg-s 1 ja MKS § 138 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul.

1. Viimaks leiab kaebaja, et vaide esitamise tähtaeg tulnuks ennistada eksitava vaidlustamisviite tõttu. Kaebaja märgib, et sõltumata käesoleva kaebuse punktides 2.1 ja 2.2 toodust pidanuks maksuhaldur vaide vastu võtma või vaide esitamise tähtaja ennistama maksuotsuses esineva eksitava vaidlustamisviite tõttu. Nimelt on maksuhaldur maksuotsuses märkinud, et tulenevalt maksukorralduse seaduse § 137 lg 1 ja 3, § 138 lg 1 sätestatust on menetlusosalistel õigus 30 päeva jooksul, arvates haldusakti teatavaks tegemise või kättetoimetamise päevast esitada vaie Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse kaudu (Endla 8, Tallinn) Maksu- ja Tolliametile. Vaidlustamisviitest tuleneb selgelt ja üheselt, et maksuotsuse adressaadil on võimalik vaie maksuotsuse peale esitada 30 päeva jooksul haldusakti teatavaks tegemise või kättetoimetamise päevast. Maksuotsuses toodud vaidlustamisviitest ei tulene, et maksuotsus võidakse lugeda mingitel eritingimustel kättetoimetatuks varasemalt, kui kaebaja maksuotsuse reaalselt on kätte saanud. Kaebaja hinnangul on oluline ka asjaolu, et maksuotsuses isegi ei viidata sellele, et kättetoimetamise hetke arvestamisel lähtutakse mingitest muudest tingimustest, kui akti reaalne kättesaamise aeg. Maksuhaldur on kaebajat vaidlustamisviites ilmselgelt eksitanud jättes märkimata, et kätte toimetamine ei pruugi tähendada haldusakti tegelikku kätte saamist, vaid MKS § 54 lg 6 kohaselt loetakse kättetoimetamiseks ka tähitud kirja kohta teate jätmist postkasti. Juhul, kui vaidlustamisviide ei oleks olnud kaebajat eksitav või oleks seal olnud viide selle kohta, et maksuotsus kätte saamiseks loetakse ka tähitud kirja kohta teate jätmist postkasti, oleks kaebajal olnud võimalik vähemalt esialgne vaie määratud tähtaja jooksul esitada. 4 VASTUSTAJA SEISUKOHT
2. Vastustaja leiab, et kaebus on põhjendamatu, selles esitatud väited ei anna alust kaebuse rahuldamiseks. Vastustaja selgitab,

-i vaidemenetluse sätete eesmärgiks on määrata kindlaks vaiete menetlemise kord, mitte aga määrata kindlaks MTA õiguste ja kohustuste mahtu struktuuriüksuste lõikes. Eeltoodut kinnitab Maksu- ja Tolliameti struktuurireformiga seonduvate seaduste muutmise seaduse seletuskiri (§-iga 12 sätestatud muudatuste osas), milles selgitatakse järgmist: Alates 1. jaanuarist 2004 riiklike maksude maksuhalduri kohalikke asutusi ei ole – tegemist on ühe valitsusasutusega Vabariigi Valitsuse seaduse § 39 mõttes. Asutuse regionaalsetel struktuuriüksustel on maksukorralduse seadusest ning maksuseadustest tulenev pädevus anda haldusakte ja sooritada toiminguid maksuõigussuhetes Maksu- ja Tolliameti nimel. Seetõttu on ka mõistetav, et võimalik vaie Maksu- ja Tolliameti regionaalse struktuuriüksuse kaudu antud haldusaktile või toimingule esitatakse Maksu- ja Tolliameti keskasutusele. Regionaalne struktuuriüksus on vaidemenetluse lähteorgan ning Maksu- ja Tolliameti keskasutus – vaideorgan. On ilmne, et MTK-del kui vaidemenetluse lähteorganitel on vaidemenetluses piiratud pädevus (võtta vaideid vastu, kontrollida nende formaalset õiguspärasust) ning MTA-l kui vaideorganil on vaidemenetluses üldpädevus st õigus vaideid sisuliselt lahendada ning samuti vajadusel kontrollida vaiete formaalset õiguspärasust. Asjaolu, et MTK-del on antud vaiete formaalse õiguspärasuse kontrolli pädevus, ei piira mitte kuidagi MTA kui vaideorgani pädevust teostada seda sama kontrolli MTK-de asemel. Siinkohal tuleb arvestada ka asjaolu, et MTK-d ei ole MTA-st eraldiseisvad valitsusasutused, vaid MTA struktuuriüksused (sisuliselt nagu osakonnad), mis tegutsevad MTA nimel (mitte aga eest ega asemel). Lisaks eeltoodule on MKS § 1 lg 1 kohaselt seaduse eesmärgiks kehtestada maksuhalduri ja maksukohustuslase õigused, kohustused ja vastutuse, maksumenetluse kord ning maksuvaidluste lahendamise kord. Kuivõrd MKS § 5 lg-st 1 tulenevalt on riiklike maksude maksuhaldur MTA, mitte aga MTA ja MTK-d, siis ei ole MKS-i reguleerimisesemeks MTA struktuuriüksuste pädevuse määratlemine. Vastupidiselt see ei saakski olla, kuivõrd ametite pädevuse ning ameti struktuuriüksuste põhiülesannete määratlemine on vabariigi valitsuse seaduse § 24 lg 1 ja lg 2 p-de 2 ja 4 kohaselt ministri kinnitada ning see toimub asutuse põhimääruse alusel. Rahandusministri 06.10.2008 määruse nr 29 “Maksu- ja Tolliameti põhimäärus” (edaspidi põhimäärus) § 7 p 11 kohaselt on ameti ülesandeks vaiete menetlemine, kaebuste läbivaatamine ja lahendamine. Sama põhimääruse § 9 lg 1 kohaselt on ameti struktuuriüksused ameti osakonnad; piirkondlikud maksu- ja tollikeskused ja peadirektori büroo. Vastavalt põhimääruse § 12 p-le 1 on juriidilise osakonna põhiülesandeks vaiete menetlemine ja kaebuste lahendamine. Põhimääruse §-ist 25 nähtuvalt ei sisaldu piirkondliku maksu- ja tollikeskuse põhiülesannete hulgas vaiete menetlemist. Eeltoodust nähtub selgelt, et vaiete menetlemine on MTA juriidilise osakonna ülesandeks, mis sama moodi nagu teine MTA struktuuriüksus – piirkondlik maksu- ja tollikeskus – teostab oma ülesandeid MTA nimel. Vastustaja on seisukohal, et MTA põhimääruse ja MKS-is sätestatud vaiete menetlemise menetluseeskirjade vahel vastuolu puudub, kuna MKS ja MTA põhikiri reguleerivad erinevaid valdkondi. Isegi, kui asuda seisukohale,

-i vaiete menetlemise regulatsioonist tuleb MTA piirkondlikele struktuuriüksustele osaline vaiete menetlemise pädevus, siis ei piira see kuidagi MTA juriidilise osakonna põhimäärusest tulenevat vaiete menetlemise üldpädevust ning MTA juriidilisel osakonnal on ikkagi lisaks vaiete sisulisele lahendamisele ka õigus kontrollida vaiete tähtaegsust ning vastavust teistele formaalsetele kriteeriumitele. MTA juriidilise osakonna pädevus vaidemenetluses ei sõltu ega saagi sõltuda sellest, kas vaiet menetleva juristi ametikoht asub maksu- ja tollikeskuse juures või keskasutuse juures ning samuti sellest, kas ta vormistab haldusakte MTA blanketil või MTK blanketil, kuivõrd MTK teostab oma pädevust MTA struktuuriüksusena MTA nimel. 5

1. Kaebuses sisalduv väide, mille kohaselt jättis Põhja MTK vaide käesoleval juhul tagastamata ning edastas peale vaide tähtaegsuse ja teiste formaalsetele nõuetele kontrollimist MTA-le menetlemiseks, ei vasta tõele. Sellise seisukoha välistab juba vaide nõuetele vastavuse kontrollimiseks kulunud aeg. Nähtuvalt vaidest on see Põhja MTK-sse saabunud 18.03.2011 ning otsus vaide tagastamise kohta on tehtud 22.03.
2. Arvestades asjaolu, et 18.03.2011 on reede, siis on otsus koostatud kahe tööpäeva jooksul peale vaide Põhja MTK-sse saabumist. Faktile, et vaie saabus Põhja MTK-sse 18.03.2011 on viidatud ka vaidlustatud otsuses, mistõttu ei saanud kaebuse esitajale olla teadmata fakt, et vaie tagastati sisuliselt 2 tööpäeva jooksul, mis on ilmselgelt liiga lühike aeg selleks, et Põhja MTK oleks saanud selle aja jooksul vaide vastavust faktilistele asjaoludele kontrollida, selle MTA-le edastada ning MTA sama ajavahemiku sees veelkord vaide nõuetele vastavust kontrollida ning vaie tagastada. Samuti puuduvad igasugused mõistlikud põhjused, miks ei oleks Põhja MTK asjaolu, et vaide esitamiseks ettenähtud tähtaeg on mööda lastud, avastanud juhul, kui ta oleks seda asjaolu kontrollinud. Seega ei saanud vaide esitajale faktiliste asjaolude pinnalt jääda muljet sellest, et vaie on tegelikult läbinud nõuetele vastavuse kontrolli Põhja MTK-s enne MTA-le edastamist.
3. AS Eesti Post andmetel on teatis postisaadetise saabumise kohta välja trükitud ning kaebaja postkasti jäetud 01.02.
4. Kaebaja ilmus postisaadetisele postkontorisse järele 16.02.2011, kus see talle allkirja vastu kätte anti. Eeltoodud asjaolud nähtuvad postisaadetise liikumise aruandest. Aruandest nähtuvalt on teatise kättetoimetamise katse toimunud 01.02.2011, sellise katse käigus jäetaksegi teatis adressaadi postkasti. Selles osas on vajadusel võimalik lisaks selgitusi küsida AS-i Eesti Post kliendihalduritelt. Käesoleval juhul nähtub postisaadetise liikumise aruandest üheselt, et teatis on välja trükitud ja kättetoimetamise katse on toimunud 01.02.2011 ning järgmine märge – kättetoimetamine - on toimunud alles 16.02.2011, so kaks nädalat hiljem. Kui kaebajale oleks teatis trükitud ja saadetist üritatud tema asukohas kätte anda 16.02.2011, siis kajastuksid postisaadetise liikumise aruandes ka vastavad kanded.
5. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga,

§ 54

lg 6 on kohaldatav vaid juhul, kui juriidiline isik ei ole korraldanud piisaval määral enda registrijärgsel aadressil posti kättesaamist ning selle tõttu võib tekkida olukord, kus maksuhalduril on oluliselt raskendatud või suisa võimatu haldusakti maksukohustuslasele üle anda, paljasõnaline. MKS-i tekstist ega mõttest sellist tõlgendust ei tulene. Kuna kaebaja läks postisaadetisele, mille kohta pandi teade tema postkasti 01.02.2011, postkontorisse järele alles 16.02.2011, siis ongi ta oma hooletu suhtumisega posti vastuvõtmisesse loonud olukorra, kus oluline dokument ei sai temale teatavaks hilinemisega. Seega kuuluks see sätte käesoleval juhul kohaldamisele ka siis, kui kaebaja eeltoodud tõlgendus MKS § 56 lg 6 teise lause kohta osutuks põhjendatuks. Vastustaja leiab,

§ 54

lg 6 on kohaldatav ilma igasuguste lisatingimusteta, olenemata sellest, millal ja kas isik hiljem postisaadetisele postiasutusele järele läheb. MKS § 54 lg 6 teine lause motiveerib haldusakti adressaati korraldama oma posti vastuvõtmist korrektselt ning mitte venitama oluliste dokumentide (tähtkirjaga või väljastusteatega saadetakse eeldatavasti üksnes olulisi dokumente) vastuvõtmisega. Käesoleval juhul on kaebaja läinud postisaadetisele järgi alles kahe nädala möödumisel teate jätmisest. Kaebaja argumendid MKS § 54 lg 6 viimase lause põhiseaduse vastasuse kohta ei ole põhjendatud. Kuna hoolikalt käituv ja oma posti vastuvõtmist korraldav äriühing saab postisaadetise saabumisest teada kohe peale teate postkasti jätmist, on tal piisavalt aega postisaadetisele järgiminemiseks ning vajadusel ka kaebeõiguse teostamiseks. Kaebuse esitamise tähtaeg lüheneb vaid juhtumil, kus isik oma postkasti sisu piisava regulaarsusega ei kontrolli või venitab peale teatise saamist postisaadetisele järele minemisega. Seega ei tulene võimalik kaebeõiguse teostamise aja lühenemine mitte normist vaid isiku enda tegevusest. Igal hoolikal äriühingul on võimalik tagada see, et haldusakti vaidlustamiseks jääb ka MKS § 54 lg 6 viimase lause rakendamise korral piisavalt aega. 6

1. Kaebaja leiab, et vaide esitamise tähtaeg tulnuks ennistada eksitava vaidlustamisviite tõttu. vastustaja sellega ei nõustu. Käesoleval juhul on maksuotsuse vaidlustamisviites korrektselt viidatud kaebeõiguste teostamist puudutavatele sätetele. Vaide esitamise õiguse tähtaja ennistamise aluseks oleks ilmselgelt juhtum, kus vaidlustamisviites oleks märgitud vale vaidlustamise tähtaeg (pikem kui tegelikult). Asjaolu, et vaidlustamisviites on kasutatud mõisteid – teatavaks tegemine – ja – kättetoimetamine – kuid ei ole nende definitsiooni MKS-ist või HMS-ist maha kirjutatud, ei muuda vaidlustamisviidet kuidagi eksitavaks. Igal maksuotsuse adressaadil on võimalik huvi korral ise seadust lugedes tuvastada, millal haldusakt teatavaks tehtuks või kättetoimetatuks loetakse. Kui see on adressaadile liiga keeruline, on tal alati võimalik küsida nõu kas haldusakti andnud haldusorganilt või õigusteadmistega isikult. KOHTU PÕHJENDUSED
2. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja väiteid ning nende kinnituseks esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendamata, tõendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Menetlusosaliste menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda. Kohtu põhjendused on järgmised.
3. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et MTA-l puudub pädevus vaide tagastamiseks. MKS § 137 lg-st 1, § 145 lg-st 1 ja §-st 142 nähtub, et vaie MTA piirkondliku struktuuriüksuse peale esitatakse piirkondliku struktuuriüksuse kaudu ning piirkondlik struktuuriüksus kontrollib vaide vastavust nõuetele ning edastab selle MTA-le. MTA ja tema piirkondlike maksu- ja tollikeskuste näol on tegemist ühe valitsusasutusega Vabariigi Valitsuse seaduse § 39 mõttes. Ka kohtu hinnangul on MTA juriidilisel osakonnal kui vaidemenetlusega tegeleval struktuuriüksusel vaiete menetlemisel üldpädevus, sh ka pädevus kontrollida vaiete nõuetele vastavust (rahandusministri 06.10.2008 määruse nr 29 “Maksu- ja Tolliameti põhimäärus” § 12 p 1). MKS, millest võib tuletada sellise pädevuse andmise ka MTK-dele, ei piira kuidagi MTA (juriidilise osakonna) pädevust vastavaid toiminguid teostada. Vaideorganiks on MTA ning probleem tõusetuks vastupidisel juhul – kui PMTK oleks teinud vaidemenetluses sisulise otsuse MTA eest. Siinkohal on oluline ära märkida ka see, et kaebaja ei ole toonud välja ühtegi argumenti, millest nähtuks, kuidas rikub tema õigusi fakt, et PMTK asemel on vaide esitamise tähtaegsust kontrollinud MTA. Asjaolust, et PMTK edastas vaide ilma selle tähtaegsust kontrollimata MTA-le, ei saa kaebajale tekkida õigust nõuda, et tema vaide tähtaegsust ei kontrollitakski. Ka kohtumenetluses on võimalik kaebus sisuliste puuduste ilmnemisel läbi vaatamata jätta peale asja menetlusse võtmist.
4. Kohus leiab ka, et vaie tagastati õiguspäraselt, kuna see ei olnud esitatud tähtaegselt. Vastavalt MKS § 54 lg 6 teisele lausele loetakse juriidilisele isikule registrisse kantud aadressil tähtsaadetisena saadetud dokument kättetoimetatuks, kui postiteenuse osutaja on selle nimetatud aadressil üle andnud või jätnud teate tähtkirja saabumise kohta. AS Eesti Post andmetel on teatis postisaadetise saabumise kohta välja trükitud ning kaebaja postkasti jäetud 01.02.
5. Vaidlust selles ei ole, et kaebaja sai teatise kätte, st see pandi reaalselt õigesse postkasti, kuna kaebaja ilmus sellesama teatise peale postisaadetisele postkontorisse järele 16.02.
6. Kaebaja väidab aga, et sai teatise kätte hoopis 16.02.
7. Aruandest nähtuvalt on teatise kättetoimetamise katse toimunud 01.02.2011, peale mida jäeti vastustaja kinnitusel teatis adressaadi postkasti. Postisaadetise liikumise aruandest nähtub, et teatis on välja trükitud ja kättetoimetamise katse on toimunud 01.02.
8. Konkreetset tõendit selle kohta, et teatis paigutati füüsiliselt postkasti kas 01.02.2011 või hoopis 16.02.2011, kohtule esitatud ei ole. Kohus nõustub aga vastustajaga selles, et kui kaebajale oleks teatis trükitud ja saadetist üritatud tema asukohas kätte anda 16.02.2011, siis kajastuksid postisaadetise liikumise aruandes ka vastavad kanded. Ei ole eluliselt usutav, et peale nurjunud kättetoimetamiskatset oleks teatis postisaadetise kohta trükitud välja samal päeval ja paigutatud postkasti 15 päeva hiljem, samas kui postitöötaja oli 01.02.2011 seoses 7 kättetoimetamise sooviga isiku asukohas. Seega leiab kohus, et asjas on tõendatud postisaadetise teatise jätmine kaebaja postkasti 01.02.
10. Kaebaja on esitanud ka taotluse jätta kohaldamata MKS § 54 lg 6 viimase lause teine pool „jätnud teate tähtkirja saabumise kohta“, selle vastuolu tõttu PS § 15 lõikega
11. Kohus leiab, et vastuolu põhiseadusega ei esine ja MKS § 54 lg 6 viimase lause teist poolt tuleb antud asjas kohaldada. Nõustuda tuleb vastustajaga selles,

§ 54

lg 6 teine lause motiveerib haldusakti adressaati korraldama oma posti vastuvõtmist korrektselt ning mitte venitama oluliste dokumentide vastuvõtmisega, et õiguskindlus vaidlustamistähtaja möödumisest saabuks rutem. Juhul, kui vastustaja on võimeline tõendama seda, et teatis postisaadetise kohta õigesse postkasti konkreetsel kuupäeval jäeti, puuduvad põhjused MKS § 54 lõike 6 kohaldamata jätmiseks. Võtmeküsimuseks ongi see, kas postisaadetise teate jätmine on tõendatud või ei ning kõige paremini tõendab teate jätmist kahtlemata isiku enda käitumine – kui isik läks saadetisele järgi, siis järelikult ka teade jäeti. Käesoleval juhul on kaebaja läinud postisaadetisele järgi alles kahe nädala möödumisel teate jätmisest. Kaebaja argumendid MKS § 54 lg 6 viimase lause põhiseaduse vastasuse kohta ei ole põhjendatud. Kuna hoolikalt käituv ja oma posti vastuvõtmist korraldav äriühing saab postisaadetise saabumisest teada kohe peale teate postkasti jätmist, teatel on peale trükitud ka selle väljatrükkimise kuupäev, millest saab hakata arvutama kaebetähtaega, on tal piisavalt aega postisaadetisele järgiminemiseks ning vajadusel ka kaebeõiguse teostamiseks. Kaebuse esitamise tähtaeg lüheneb vaid juhtumil, kus isik oma postkasti sisu piisava regulaarsusega ei kontrolli või venitab peale teatise saamist postisaadetisele järele minemisega. Seega ei tulene võimalik kaebeõiguse teostamise aja lühenemine mitte normist, vaid isiku enda tegevusest. Igal hoolikal äriühingul on võimalik tagada see, et haldusakti vaidlustamiseks jääb ka MKS § 54 lg 6 viimase lause rakendamise korral piisavalt aega. Seega tuleb lugeda maksuotsus kättetoimetatuks seisuga 01.02.2011, millest tulenevalt lõppes vaide esitamiseks ettenähtud tähtaeg 3.03.

1. Seega on Maksu- ja Tolliamet asunud oma vaidlustatud otsuses õiguspäraselt seisukohale, et vaie on esitatud peale vaide esitamiseks ettenähtud tähtaega.
2. Kohus ei leia ka, et vaide esitamise tähtaeg tulnuks ennistada eksitava vaidlustamisviite tõttu. Käesoleval juhul on maksuotsuse vaidlustamisviites korrektselt viidatud kaebeõiguste teostamist puudutavatele sätetele. Juriidilise isiku esindajad peavad olema suutelised äriühingut puudutavates elementaarsetes küsimustes vastuseid leida kas sie või professionaalsete esindajate abiga. Käesoleval juhul on näha, et äriühingu esindaja Jevgeni Medvedjev’i (kes kohtule teadaolevalt suhtleb maksuhalduriga erinevate äriühingute esindajana aastaid pidevalt) poolt allkirjastatuna on 17.03.2011 koostatud pikk ja põhjalik eestikeelne vaie, kus analüüsitakse tõendeid ja õigusnorme. Kui Jevgeni Medvedjev oli võimeline koostama sellise dokumendi kas ise või nõustajate abiga, on väheusutav, et talle oleks põhjustanud probleeme kaebetähtaja kulgemise arvutamine, mis on üheselt mõistetavalt MKS-s kirjas. Seega ei nähtu aluseid, miks vaide esitamise tähtaeg tulnuks ennistada. Seega on vaidlustatud haldusakt õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus.
3. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude väljamõistmist, jäävad kummagi poole menetluskulud poole enda kanda. Kadriann Ikkonen kohtunik 8