Obsah (6)

§ 177§ 174§ 463§ 445§ 134§ 175

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson Määruse tegemise aeg ja koht 6. juuni 2012 Tartu Tsiviilasja number 2-11-31994 Tsiviilasi Tarvo Mardi

§ 177

lg-le 2 välja mõista viivise hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude kindlaks tegeva määruse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kuna A. Koigile esitatud arveid on tasunud M.S. , palus kostja kanda väljamõistetavad menetluskulud M.S. arveldusarvele. Kostja menetluskulud ei ole põhjendamatult suured ning jäävad Vabariigi Valitsuse määruses „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“ § 1 lg 1 toodud piiridesse, mille kohaselt varalise nõudega tsiviilasjas teistelt menetlusosalistelt lepingulise esindaja kulude sissenõudmise piirmäär varaliselt nõudelt (põhinõue) suuruses 4363,09 eurot on 3 200 eurot. Kostja on palunud menetluskulud välja mõista summas 1 008 eurot, seega kolm korda väiksemas summas kui on piirmäär.

1. T. Mardiste vaidles menetluskulude kindlaksmääramise ja väljamõistmise avaldusele vastu. Vastuseväidete kohaselt on menetluskulud põhjendamatult suured. Samuti ei võimalda seadus lasta menetluskulude eest summad kanda menetlusvälisele isikule. Kolmandale isikule, kes ei ole menetlusse kaasatud, ei hüvitata ka menetlusega seotud kulusid. Viivisenõuet ei ole põhjendatud. Kohus peab kontrollima ka seda, kas menetluskulude kindlaksmääramise ja väljamõistmise avaldus on esitatud tähtaegselt. MAAKOHTU LAHEND
2. Tartu Maakohus rahuldas
3. aprilli 2012 määrusega A. Koigi menetluskulude kindlaksmääramise ja väljamõistmise avalduse. Maakohus määras kindlaks A. Koigile hüvitatava menetluskulude suuruse summas 1 008 eurot, mis koosneb õigusabikuludest ja mõistis T. Mardistelt A. Koigi kasuks välja menetluskuluna õigusabikulud summas 1 008 eurot. Väljamõistetud summa tuleb hagejal kanda M.S. arveldusarvele. Alates määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb T. Mardistel tasuda menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud ulatuses. Kohtumääruses esitatud põhjenduste kohaselt jäeti hagiavaldus Tartu Maakohtu 14.12.2011 otsusega rahuldamata. Maakohtu otsus jõustus 27.01.
4. Kostja esitas 02.02.2012 avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks. Seega on avaldus esitatud tähtaegselt. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määrusele nr 137 “Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad” oleks antud asjas maksimaalselt sissenõutav kulu 4 363,09 euro suuruselt hagihinnalt arvutatuna 3 200 eurot. Kostja taotleb käesoleval juhul 1 008 euro suuruse menetluskulu sissenõudmist. Seega kostja poolt nõutud õigusabikulu ei ületa lubatud sissenõudmise piirmäära. 2 Maakohus leidis, et õigusteenuse vajalikkus ja kantud kulude põhjendus on õigustatud. Kostja poolt tasutud õigusabikulud on mõistlikud, kuna vastavad asja keerukuseastmele ja mahukusele ning on tõendatud. Käesoleval juhul on menetluskulud kostja eest tasunud kolmas isik, mis

§ 174lg 4 kohaselt on lubatud.

Menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele ei välista see, kui tema eest kandis need muu isik. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

1. T. Mardiste esitas määruskaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
2. aprilli 2012 määruse tühistamist ja uue määruse tegemist, millega A. Koigi avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks ja väljamõistmiseks jäetakse rahuldamata. Määruskaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) on menetluskulud põhjendamatult suured. Samuti ei võimalda seadus lasta kanda menetluskulude hüvitise menetlusvälisele isikule. Kolmandale isikule, kes ei ole menetlusse kaasatud, ei hüvitata ka menetlusega seotud kulusid isegi juhul kui ta on kulusid kandnud; 2) ei ole viivisenõuet põhjendatud. Seadus ei näe ette võimalust mõista menetluskuludelt välja viivist; 3) peab kohus kontrollima ka A. Koigi avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks tähtaegsust, sest hageja esindajal ei ole seda võimalik tingituna materjalide puudumisest teha. Hageja esindaja ei ole veendunud, et tegemist on tähtaegse avaldusega. Maakohtu põhjendus õigusteenuse vajalikkuse ja kantud kulude põhjenduse kohta pole piisavalt motiveeritud. VASTUSTAJA VASTUVÄITED
3. A. Koik vaidleb määruskaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei vasta tõele hageja väide, et kostja menetluskulud oleksid põhjendamatult suured. Kostja menetluskulud jäävad Vabariigi Valitsuse määruses „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“ § 1 lg-s 1 toodud piiridesse, mille kohaselt varalise nõudega tsiviilasjas teistelt menetlusosalistelt lepingulise esindaja kulude sissenõudmise piirmäär varaliselt nõudelt (põhinõue) suuruses 4 363,09 eurot on 3 200 eurot. Kostja on palunud menetluskulud välja mõista summas 1 008 eurot, seega kolm korda väiksemas summas kui on piirmäär; 2) võimaldab seadus menetluskulude hüvitise kanda menetlusvälise isiku arveldusarvele. A. Koigile esitatud arveid on tasunud M.S. . Vastavalt

§ 174

lg-le 4 ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele see, kui tema eest kandis need muu isik.

§ 463

lg 2 sätestab, et määrusele kohaldatakse vastavalt otsuse kohta sätestatut, kui seadusest või määruse olemusest ei tulene teisiti.

§ 445

lg 1 kohaselt võib kohus otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Erinevalt hageja väitest, nagu oleks kostja palunud hüvitada menetluskulud kolmandale isikule, on kostja palunud menetluskulud välja mõista endale, kuid kanda talle väljamõistetavad menetluskulud M.S. arveldusarvele; 3 3) annab

§ 177

lg 2 võimaluse nõuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses; 4) jõustus Tartu Maakohtu 14.12.2011 otsus 27.01.2012 ning kostjale on seda Valga kohtumaja kantseleist kinnitatud. Menetluskulude kindlaksmääramise avalduse on kostja esitanud 02.02.2012, seega ei ole mingit kahtlust, et taotlus on esitatud tähtaegselt. Kuna hagejat esindab vandeadvokaat, siis peaks hagejale olema teada, missugune on menetluskulude rahalise määramise taotluse esitamise tähtaeg. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
2. aprilli 2012 määrus muutmata. Ükski määruskaebuses esitatud väide ei ole maakohtu vaidlustatud määruse tühistamise aluseks.
3. T. Mardiste esitas hagi A. Koigi vastu, milles palus kostjalt välja mõista kahju hüvitise otsese varalise kahju tekitamise eest summas 4 363,09 eurot ja saamata jäänud tulu summas 4 115,91 eurot, kokku 8 479 eurot. Tulenevalt

§ 134

lg 1 esimesest lausest oli tsiviilasja hind maakohtus 8 479 eurot.

§ 175

lg 4 alusel on Vabariigi Valitsus kehtestanud lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad. Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määruse nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosaliselt sissenõudmise piirmäärad“ kohaselt oli kuni 12 800 eurot hagihinna korral lepingulise esindaja teistelt menetlusosaliselt sissenõudmise piirmääraks 4 470 eurot. Käesoleva tsiviilasja hind oli 8 479 eurot ja menetluskulude nimekirja kohaselt on A. Koigi menetluskulude suuruseks 1 008 eurot. Seega ei ületa taotletavate menetluskulude suurus Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määrusega nr 137 kehtestatud piirmäära. 8.

§ 175

lg 1 kohaselt mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et arvestades asja keerukust on menetluskulude suurus 1 008 eurot põhjendatud, ei ole ülemäära suur ja vastab asja mahule. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitaja väitega, et seadus ei võimalda kanda menetluskulude hüvitist menetlusvälisele isikule.

§ 174

lg 4 järgi ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele see, kui tema eest kandis need muu isik. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja menetluskulud kandnud M.S. ning kostja esitas taotluse kanda temale väljamõistetavad menetluskulud M.S. arveldusarvele. Tuginedes

§ 174

lg-le 4 on maakohus õigesti mõistnud hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud ja otsustanud kanda neid M.S. arveldusarvele. 9.

§ 177

lg 2 sätestab, et kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. A. Koik on oma 02.02.2012 menetluskulude kindlaksmääramise taotluses palunud kostjalt välja mõista menetluskulude suurust kindlaks tegeva määruse jõustumisest kuni täitmiseni viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Seega maakohus on põhjendatult mõistnud hagejalt kostja kasuks välja viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlakstegeva määruse jõustumisest kuni täitmiseni. 4 10.

§ 174

lg-st 1 tulenevalt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Tartu Maakohtu 14.12.2011 otsus, millega jäeti T. Madiste hagiavaldus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda, jõustus 27.01.2012. Kostja esitas menetluskulud kindlaksmääramise avalduse 02.02.2012. Seega oli kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus esitatud tähtaegselt ja kooskõlas

§ 174lg-ga 1.

Andra Pärsimägi Üllar Roostoja 5 Viivi Tomson