p 1 rikkumise eest 45 ööpäevaks kartserisse paigutamisega ning piirati karistuse kandmise ajal täielikult või osaliselt
08.02.2012 otsusega nr 6-12/60-1 (tl 51) jäeti D.P.i taotlus selle käskkirja täitmise peatamiseks rahuldamata. 21.02.2012 käskkirjaga nr 6-3/237-D (tl 55-56) karistati sama kinnipeetavat samal alusel sama pika kartserisse paigutamisega. Vaideotsustega 06.03.2012 nr 612/60-2 ja 19.03.2012 nr 6-12/75-1 (tl 41-42 ja 53) ei rahuldatud ka käskkirjade kehtetuks tunnistamiseks esitatud vaideid ja ühes neist esitatud esialgse õiguskaitse taotlust (tl 43 ka 54). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 2. 03.04.2012 esitas D.P. Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (tl 1-18), milles palus Viru Vangla käskkirjad 18.01.2012 nr 6.-3/76-D ja 21.02.2012 nr 6-3/237-D tühistada ning esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmine preventiivsele huvile toetudes õigusvastaseks tunnistada. Mitmete õigusaktide sätetele, Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Riigikohtu lahenditele osundades väitis kaebaja, et vanglal oli kohustus suunata ta enne tööle määramist tervisekontrolli, kuid seda ei tehtud ning tema tervislikku seisundit ei kontrollitud ka enne distsiplinaarkaristuse määramist ning lisas, et tema puhul oli distsiplinaarsüüteo koosseis täitmata. Ta väitis, et ei saanud töötada ka
’ lg 3 tulenevalt, sest viibis korralduste saamise ajal kartseris, teda pole enne karistuse määramist ära kuulatud, mõlemad käskkirjad on motiveerimata ja lisaks on nendega määratud karistused ka ilmselgelt ebaproportsionaalsed. Esialgse õiguskaitse taotluste rahuldamata jätmise leidis ta olevat vastuolus EIÕK artikkel 13 ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga ning väitis, et tema eesmärk on suunata vangla õiguspärasele haldusmenetlusele ja esitada ka kahju hüvitamise nõue. 3. Viru Vangla vastuses (tl 36-39) paluti kaebust mitte rahuldada, peeti vaidlustatud käskkirju, läbi viidud distsiplinaarmenetlusi, määratud karistusi ja nende peatamata jätmist õiguspäraseks ning leiti, et kuna kaebaja on karistused juba ära kandnud ja vanglast vabanenud, on tema nõuded otstarbetud. Kaebaja seisukohtadele esitatud vastuväidetes märgiti, et kuna kaebaja pole enda tööle määramisi vaidlustanud, ei ole vastavate asjaoludega seotud väited põhjendatud, lisaks pole ta distsiplinaarmenetluses terviseprobleeme tööst keeldumise põhjusena märkinud.
’ lg 3 ja proportsionaalsuse põhimõtte väidetava rikkumise osas paluti arvestada vaideotsuste vastavate selgitustega ning leiti, et isegi kui korraldused olnuks õigusvastased, tulnuks kaebajal neile alluda. Veel selgitati vangistuse täideviimise ja taasühiskonnastamise eesmärke ning märgiti, et kaebajal oli võimalus seletusi anda, kuid ta ise keeldus täiendavatest seletustest. Esialgset õiguskaitset puudutava taotluse osas leiti, et distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramine ei saa kaasa tuua tagajärgi, mille kõrvaldamine ei ole hiljem enam võimalik. KOHTU PÕHJENDUSED 4. Viru Vangla vaidlustatud 18.01.2011 ja 21.02.2012 ja käskkirjadega (tl 45-46 ja 55-56) on D.P.i karistatud
p 1 alusel selle eest, et 11.01.2012 ja 11.02.2012 ei allunud ta vanglaametniku korraldustele asuda tööle E8 osakonna koristajana.
p 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramine on kaalutlusõiguse alusel langetatav otsustus, mille puhul saab halduskohus uurida üksnes seda, kas haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud ning diskretsiooni piirid, eesmärk ja õiguse üldtunnustatud põhimõtted järgitud. Vastavad eeldused sisalduvad haldusmenetluse seaduse § 54 ja nõuavad, et haldusakt oleks antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastaks vorminõuetele. D.P.ile antud korraldused tulenevad põhiseaduse § 29 ja
lg 1 kinnipeetavale pandud töötamise kohustusest ning tema tööle määramise kohta 14.10.2011 ja 21.12.2011 antud käskkirjadest. Seega oli tegemist õiguspäraste korraldustega ning kaebajal tuli need vaatamata oma teistsugusele arusaamale ilma vastu vaidlemata täita. 5
lg 1 kohaselt peab kinnipeetav üldreeglina töötama ning juhud, millistel see kohustus puudub, on ammendavalt loetletud sama paragrahvi teise lõike neljas punktis. 2 Muuhulgas on neis kehtestatud, et töökohustusest on vaba kinnipeetav, kes pole võimeline töötama tervislikel põhjustel. Isiku puhul, kes ei ole veel jõudnud vanaduspensioni saamiseks vajalikku ikka eeldatakse töövõimelisust, vastupidise peab tuvastama ekspertarstide abil Sotsiaalkindlustusamet või kinnipeetava suhtes
lg 3 kohaselt arst ning seejuures ei ole seaduseandja kehtestanud seda, millises vormis kinnipeetava töövõimelisuse kohta hinnangut küsitakse ja antakse ning vanglale ega seal tegutsevatele arstidele ei ole pandud kohustust viia enne kinnipeetava tööle määramist igal juhul läbi tema meditsiiniline läbivaatus. Mitte igasugune terviseprobleem, valuaisting või ebamugavustunne ei ole käsitletav töökohustusest vabastava töövõimetusena. Ruumide koristamist ei peeta üldreeglina füüsiliselt raskeks ja sellega seonduvaid töid saab teha ka terviseprobleemidega isik. D.P.i tööle määramise on meditsiiniosakonna arstid enne vastavate käskkirjade koostamist kooskõlastanud (tl 65), ta ei ole neid käskkirju kohtus vaidlustanud ning on jätnud ka distsiplinaarmenetluste käigus antud seletustes (tl 49 ja 61) ning vaietes (tl 43 ja 54) tööle asumist takistavad tervisehädad mainimata.
lg 1 ja § 52 lg 1 kehtestatust tulenevalt võimaldatakse tervishoiuteenuseid kinnipeetavatele tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätete alusel. Kuigi tervishoiutöötaja on üldjuhul vangla koosseisuline teenistuja, ei muuda see tema tegevust avalik-õiguslikuks, sest tervishoiuteenuse osutamisel tegutseb ta kutseala esindajana ega täida avalik-õiguslikke ülesandeid. Riigikohtu halduskolleegium on lahendis nr 3-3-1-69-10 leidnud, et tervishoiuteenuse osutamine on eraõiguslik suhe, mida reguleerivad võlaõigusseadus ja vastavad valdkonnaseadused. Kinnipeetava töövõimele hinnangu andmine on meditsiiniteenuse osaks, selle õiguspärasuse kontrollimine ei ole seega vangla ega halduskohtu pädevuses ning distsiplinaarmenetlust läbi viiv vanglaametnik ega kinnipeetava kaebust arutav halduskohus ei saa arsti poolt antud kooskõlastust ümber hinnata või üldse arvestamata jätta. 6.
lg 1 tulenevalt võib kinnipeetavale distsiplinaarkaristust kohaldada selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest. D.P.i süü tööle asumise kohta vanglaametniku poolt antud korralduste täitmata jätmises on tõendatud vanglaametnike J. G., K. K. ja J. K. ettekannetega (tl 48 ja 59-60) ning kaebaja ei ole oma seletuskirjades (tl 49 ja 61 ), vaietes (tl 43 ja 54) ja kaebuses (tl 1-18) ka ise korralduse täitmata jätmist eitanud. Kohtutoimikusse esitatud distsiplinaarmenetluste materjalidest nähtuvalt on D.P.i puhul kõiki vangistuseaduse § 64 lg 1, 2, 3, 4 tulenevaid nõudeid järgitud. Menetluste käik on justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja § 97 lg 2 nõuete kohaselt protokollitud (tl 47 ja 57), karistatut on teavitatud menetluste algatamisest (tl 50 ja 62), talle on võimaldatud end seletuste andmise läbi kaitsta (tl 49 ja 61) ning karistused on talle määratud seaduses ette nähtud ühekuulise tähtaja ja „Vangla sisekorraeeskirja“ § 15 sätestatud pädevuse piires. Seejuures on mõlemal juhul käsitletud piisava ulatusega nii süüteo asjaolusid kui karistatu seletustest tulenevat ning on arusaadavalt põhjendatud, miks on just maksimaalse ulatusega kartserisse paigutamine võrreldes teiste karistusliikidega tema puhul kõige otstarbekam. Käskkirjas pole küll märgitud midagi seoses karistatu tervisliku seisukorraga, kuid distsiplinaarmenetlust läbi viiv ametnik saab lähtuda vaid neist asjaoludest, mida kinnipeetav vastava menetluse käigus talle teatavaks teeb. D.P.i tööle määramise oli meditsiiniosakonna arst kooskõlastanud (tl 65) ja tema seletuskirjades (tl 49 ja 61) puudus vähimgi viide töötamist takistavatele terviseprobleemidele. Halduskohtul puudub õigus hinnata kaalutlusõiguse alusel kohaldatud distsiplinaarkaristuse sisulist otstarbekust, kuid
lg 1 p 4 lubab selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade ja muude õigusaktide nõuete rikkumise eest kohaldada kuni neljakümne viie ööpäeva pikkust kartserisse paigutamist. Vanglaametniku korralduse täitmisest keeldumine omab olulist tähendust vangla julgeolekule. Kuna töökohustuse täitmine on vangistuse täideviimise eesmärkide seisukohalt väga tähtis, on selle kohta antud korraldusest keeldumine eriti suure kaaluga rikkumine. Seega võib eeldad, et maksimaalse pikkusega kartserikaristus saab teiste võimalike karistusvahenditega võrreldes kõige paremini kaasa aidata varem samalaadsete rikkumiste eest juba korduvalt karistatud isikut õiguskuulekale käitumisele suunamisel. 3 7. Distsiplinaarmenetluste käigus antud seletuses (tl 49 ja 61) ja vaides (tl 43 ja 54) on D.P. tööle asumise kohta antud korralduste täitmata jätmist põhjendanud
’ lg 3 ja vangla sisekorraeeskirja § 8 lg 4 tuginedes asjaoluga, et ta viibis nende saamise ajal kartseris. Nimetatud sätted kehtestavad, et kartserisse paigutatud kinnipeetaval ei ole õigust liikuda vangla territooriumil vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud kohtades ning ajal. Seejuures on kaebajal jäänud arvestamata, et viidatud sätted käsitlevad kinnipeetava õigusi, töötamine ja ametnike vastavate korralduste täitmine on aga tema kohustused. Töötamist ja kartserikaristuse kandmist reguleerivad sätted ei vabasta kartseris viibivat kinnipeetavat töötamise kohustusest ega välista seega tema tööle määramist.
lg 3 on sõnaselgelt kehtestatud, et kinnipeetav rakendatakse vangla majandustöödele vanglateenistuse äranägemisel ning sama seaduse § 65’ lg 4 üksnes lubab piirata töötamisega seonduvaid õigusi, kuid ei kohusta seda tegema ega vabasta ka vastava korralduse täitmisest.
lg 1 ja 2 tulenevalt pööratakse distsiplinaarkaristus üldjuhul kohe täitmisele ja selle täitmisele pööramise võib edasi lükata vaid tingimuslikult. Kuna sama paragrahvi kuuendas lõikes kehtestatu lubab distsiplinaarkaristust täita ainult kaheksa kuu jooksul selle määramisest alates, saab vastava käskkirja täitmise peatamine nii vaide- kui kohtumenetluses mõeldav olla üksnes väga erandlikel juhtudel ja eelkõige siis, kui karistuse õigusvastasus on ilmne või kui see on vajalik näiteks kinnipeetava tervislikust olukorrast lähtudes. Vastasel juhul võib tekkida olukord, kus õiguspäraselt määratud karistust ei ole enam võimalik kohaldada, sest selleks ettenähtud tähtaeg on juba möödunud. Distsipliinirikkumise toime pannud kinnipeetava karistamise suhtes eksisteerib ülekaalukas avaliku huvi, mis kaalub üles kinnipeetava enda mistahes huvid ega koorma teda ka niisuguste pöördumatute tagajärgedega, mida ei saa hiljem enam mõistlikult hüvitada. Kaebaja on ka ise seda võimalust kaudselt tunnistanud väites kaebuses, et soovib esitada ära kantud karistustega tekitatud kahju hüvitamise nõude (tl 17). D.P. ei maininud vastavas taotluses (tl 44) ega seda sisaldavas vaides (tl 54) midagi karistuse kandmist takistavate tervisehädade olemasolu või muude probleemide kohta ning lähtus üksnes 4 asjaolust, et talle töötamise kohta antud korraldus oli
Eelnevalt on halduskohus juba käsitlenud selle seisukoha ekslikust ning peab siinkohal vajalikuks rõhutada üksnes seda, et kinnipeetava allumatus saab õigustatud olla vaid talle antud korralduse ilmselge tühisuse korral. D.P.ile antud korraldused seda polnud ning seetõttu tuli tal nende täitmata jätmise tagajärjed ära kanda. 10. Eeltoodud järeldustel jääb D.P.i kaebus täies ulatuses rahuldamata ning kaebaja poolt 15,97 euro suuruse riigilõivu tasumisega kantud menetluskulu (tl 32) halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt tema enda kanda. Viru Vangla oma kulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole. Raili Randlane Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.