← Eesti

3-11-1383/19

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. september 2011, Tallinn Haldusasja number 3-11-1383 Haldusasi OÜ Actual Baltic kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse
  2. märtsi 2011 maksuotsuse nr 12.2-3/6150-8 tühistamise nõudes. Asja läbivaatamise viis Kirjalikus menetluses Menetlusosalised Kaebuse esitaja: OÜ Actual Baltic Esindaja: adv. Madis Uusorg Vastustaja: Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus Esindaja: Marika Salmistu RESOLUTSIOON
  3. Jätta OÜ Actual Baltic kaebus rahuldamata.
  4. Jätta kummagi poole menetluskulud poole enda kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 28; § 31 lg 4 ja lg 6). I ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD MAKSUOTSUS
  5. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus koostas
  6. märtsil 2011 maksuotsuse nr 12.2-3/6150-8, millega suurendas OÜ Actual Baltic 18%-lise maksumääraga maksustatavat käivet vastavalt
  7. aasta juunis 1 292 800 krooni võrra ja
  8. aasta oktoobris 3 878 401 krooni võrra, vähendades samadel perioodidel samade summade võrra 0%-lise maksumääraga maksustatavat käivet; samuti suurendati maksuotsusega OÜ Actual Baltic poolt
  9. aasta juunija oktoobrikuu deklaratsioonide kohaselt tasumisele kuuluva käibemaksu suurust vastavalt 1 232 704 ja 698 112 krooni ning kohustati OÜ-d Actual Baltic kokkuvõttes tasuma 930 816 krooni käibemaksu. Maksuotsuses asuti seisukohale, et Actual Baltic OÜ ei müünud Soomest soetatud puurimismasinat SIA-le LA Auto, vaid Silver Varahalduse OÜ-le ning kuna puurimismasin anti ostjale üle Eesti territooriumil, siis on tegemist 18%-lise maksumääraga maksustatava käibega. II KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
  10. OÜ Actual Baltic esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse
  11. märtsi 2011 maksuotsuse nr 12.2-3/6150-8 tühistamist, leides, et maksumenetluses kogutud tõenditega on kinnitust leidnud Sandvik Mining and Construction OY-lt Soomes soetatud puurimisseadme Ranger 800 Rock Pilot võõrandamine SIA-le LA Auto, mis omakorda võõrandas selle OÜ-le Flaveria Invest, mis võõrandas seadme Silver Varahalduse OÜ-le. Kaebuse esitaja heidab maksuhaldurile ette, et maksuotsuses ei ole tõenditega põhistatud seisukohta, et kaebuse esitaja osales teadlikult maksupettuses ning liiatigi ei selgu, milles väidetav maksupettus seisnes.
  12. Kaebuse esitaja peab oletuslikuks ning tõenditel mittepõhinevaks maksuhalduri seisukohta, et Actual Baltic OÜ ja SIA LA Autol vahel tehingutes osalejate vahel on juriidilised, majanduslikud ja isiklikud sidemed. Kaebuse esitaja rõhutab, et ei ole teinud tehingut seotud isikuga ning L. A. on kaebuse esitaja esindajale küll varasemast teada, ent nad ei ole seotud isikud, tegemist ei ole lähedaste sõprade, vaid pigem ärilisel tasemel seotud teretuttavatega. Kaebuse esitaja selgitab samuti, et võõrandas puurimisseadme SIA-le LA Auto ning toimetas nimetatud seadme ka ostjale Lätti.
  13. Teiseks toob kaebuse esitaja välja, et isegi kui puurimisseadme müügi ja soetamise ahelas on toime pandud maksupettus, ei ole seda toime pannud ega sellest maksueelist saanud Actual Baltic OÜ. Kaebuse esitaja rõhutab, et tal puudus võimalus kontrollida SIA LA Auto või Silver Varahaldus OÜ tegevust ning kaebuse esitaja ei saanud määrata, kes on puurimisseadme ostjaks või kellele puurimisseadme soetanud äriühing selle edasi võõrandab. Kaebuse esitaja on ka seisukohal, et põhjendamatu on kahtluse alla seada tehingu tegelikku toimumist ja kahtlustada kuritarvitust, kui selle tulemusena ei ole isik saanud mingit maksueelist. Kaebuse esitaja selgitab, et antud juhul soetas ta seadme Soome äriühingult ning võõrandas Läti äriühingule ning mõlemal juhul oli tegemist ühendusesisese käibega, mis on maksustatav 0%-lise käibemaksuga. Kaebuse esitaja hinnangul olnuks maksustamise seisukohast olukord lõpuks samasugune kui ka juhu, mil ta oleks seadme võõrandanud Eestis Silver Varahalduse OÜ-le: viimasel juhul oleks ta puurimisseadme müügil lisanud arvele käibemaksu, mille Silver Varahalduse OÜ oleks kaebajale üle kandnud ning mille kaebaja oleks riigile maksnud, samas oleks Silver Varahalduse OÜ-l tekkinud sisendkäibemaks mahaarvamise õigus. Kaebuse esitaja selgitab, et ka sellisel juhul ei oleks riik mingit tulu kibemaksu näol saanud ning kaebuse esitaja ei saanud kindlasti mingit maksueelist. Kaebuse esitaja toob välja, et jääb arusaamatuks, miks pidanuks ta sõlmima SIA-ga LA Auto fiktiivse lepingu ja esitama arve, kui puurimisseadme tegelikuks ostjaks oli Silver Varahalduse OÜ, kuna kaebuse esitaja ei oleks sellise näiliku tehingu vaheletoomisest saanud mingit kasu. Kaebuse esitaja on seisukohal, et olukorras, kus tal puudus põhjus väidetavalt fiktiivse lepingu sõlmimiseks ja arve esitamiseks, kuna ta ei saanud selle läbi mingit maksueelist ning riigil ei jäänud saamata ka maksutulu, peaksid esinema väga kaalukad tõendid väitmaks, et 2 lepingus kajastatud ja muude dokumentaalsete tõenditega tõendatud tehingut tegelikult ei toimunud. Kaebuse esitaja hinnangul selliseid tõendeid käesolevas asjas kogutud ei ole.
  14. Mis puudutab seda, et müügilepingu kohaselt pidanuks müüja ostjale kauba üleandma Soomes ning lepingus ei ole eraldi punkti, mis kohustaks kaebajat vastutama seadme transpordi eest, siis selgitab kaebuse esitaja, et tõendatud on puurimisseadme soetamine Sandvik Mining and Construction OY-lt ning samuti selle liikumine Soomest Lätti. Kaebuse esitaja leiab, et asjaolust, et lepingus on kirjas kauba üleandmise kohana Tampere ei saa teha järeldust, et tegemist on fiktiivse lepinguga, kuivõrd leping kauba müügiks on sõlmitud
  15. aprillil 2007, puurimisseadme transport toimus aga alles oktoobris. Kaebaja märgib, et äris on tavapärane, et mingite asjaolude ilmnemisel võivad pooled otsustada, et teatud lepingu sätteid ei järgita või neid muudetakse, sellest ei saa aga järeldada, et kogu leping on tühine või fiktiivne. Seejuures toob kaebuse esitaja välja, et need asjaolud ei pruugi olla majanduslikult põhjendatud, näiteks võib ühe poole nõustumine lepingu täitmise koha muutmisega olla soov säilitada kliendiga häid suhteid. Antud olukorra kohta selgitab kaebuse esitaja, et tema huvides oli tagada kauba välja viimine Soomest, et ta ei peaks end Soomes käibemaksukohustuslasena registreerima.
  16. Kaebuse esitaja ei nõustu ka maksuotsuses toodud seisukohaga, et SIA LA Auto ei saanud olla puurimisseadme omanikuks ja saajaks Lätis
  17. oktoobril 2007, kuna Wihuri AS-i poolt garantii andmisel puurimisseadme mootorile oli
  18. oktoobril 2007 märgitud selle omanikuks Silver Varahalduse OÜ. Kaebuse esitaja selgitab, et asjaolu, et juba
  19. mail 2007 oli SIA LA Auto võõrandanud puurimisseadme OÜ-le Flaveria ja OÜ Flaveria oli selle
  20. mail 2007 võõrandanud Silver Varahalduse OÜ-le, ei välista ilmselgelt seda, et Actual Baltic OÜ ja SIA LA Auto vahel toimus ühendusesisene käive või alternatiivina oli tegemist kolmnurktehinguga. Kaebuse esitaja märgib, et ei olnud SIA-ga LA Auto lepingu sõlmimise hetkel teadlik sellest, et äriühing plaanib puurimisseadme võõrandada ning sai sellest teadlikuks alles pärast seadme valmimist, kusjuures see, et SIA LA Auto oli seadme võlaõiguslikult võõrandnud vahepeal juba kolmandale isikule, kes selle omakorda oli võõrandanud, ei mõjuta mingilgi moel kaebaja ja SIA LA Auto vahelist tehingut, kui täidetud on ühendusesisese käibe toimumiseks vajalikud eeldused. Siinkohal viitab kaebuse esitaja võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 208 ning asjaõigusseaduse §-le 92, selgitades, et müüja ei pea müügilepingu sõlmimise ajal olema müüdava asja omanik, vaid ta võib selle tulevikus omandada. Kaebuse esitaja toob välja, et puurimisseadme garantiidokumentidesse omanikuna Silver Varahalduse OÜ märkimine ei anna alust väita, et sel hetkel oli seadme omanikuks Silver Varahalduse OÜ, kuivõrd seadet ei olnud üle antud, ei olnud Silver Varahalduse OÜ-l vallasomand tekkinud. Samuti on kaebuse esitaja seisukohal, et vaidlusaluse tehingu maksustamist ei mõjuta see, et kaebuse esitaja sõlmis
  21. oktoobril 2007 seadme rentimiseks rendilepingu. Kaebuse esitaja märgib, et kuivõrd Silver Varahalduse OÜ-l oli sõlmitud juba võlaõiguslik müügileping seadme omandamiseks, sai ta anda selle kaebajale rendile, hoolimata asjaolust, et tal ei olnud vallasomandit lepingu sõlmimise ajaks veel tekkinud.
  22. Kaebuse esitaja ei nõustu, et J. I. on esitanud maksuhaldurile teadlikult eksitavat ja tõele mittevastavat teavet. Nimelt märgib kaebuse esitaja, et J. I. selgitas maksuhaldurile, et võttis puurimisseadme rendile, kuna SIA-l LA Auto puurimistööde äri hästi ei läinud, viimase info edastas talle L. A., ent asjaolust, et SIA LA Auto otsustas ostetud puurimisseadme võõrandada enne, kui oli selle reaalselt kätte saanud ei saa ilmselgelt teha järeldust, et SIA LA Auto ei saanud mitte kasumliku puurimisäri kohta otsust teha. Kaebuse esitaja märgib, et vastustaja ei ole 3 tuvastanud, kas SIA LA Auto võis kasutada enne puurimisseadme ostmist Actual Baltic OÜ-lt mingit muud puurimisseadet teenuse osutamiseks, mille puhul selguski, et äri hästi ei lähe. Kaebuse esitaja toob ka välja, et SIA LA Auto võis vastavasisulise otsuse langetada ka selle põhjal, et ei leitud piisavalt puurimisteenuse kliente või otsustati, et teenuse osutamisega kaasnevad kulud ja riskid on liialt suured. Kaebuse esitaja märgib, et J. I. sai SIA LA Auto otsuse põhjuste kohta anda maksuhaldurile üksnes teavet, mida temale andis L. A. ning ilmselgelt põhjendamatu väita, et J. I. andis maksuhaldurile teadlikult eksitavat teavet.
  23. Kaebuse esitaja ei nõustu maksuhalduri järeldusega, et asjaolu, et Actual Baltic OÜ soetas puurimismasina koos vajalike puurimistarvikutega, kuid müüs masina edasi ilma tarvikuteta, kinnitab, et puurimismasina ostjal, Silver Varahalduse OÜ-l, ei olnud kavatsustki ise puurimistöödega tegelema hakata. Kaebuse esitaja toob välja, et tal puudub info, kas Silver Varahalduse OÜ plaanis ise puurimistöid teha või seisnes tema äriplaan seadme väljarentimises, ent need asjaolud ei tõenda kuidagi, et kaebaja ja SIA LA Auto vaheline tehing on fiktiivne. Kaebuse esitaja selgitab ka, et SIA-ga LA Auto lepingut sõlmides ei soovinud puurimisseadme ostja omandada puurimistarvikuid, milles pole midagi erakordset, sest puurimistarvikuid on võimalik turult osta erinevatelt müüjatelt, samas on kaebuse esitaja Sandvik Mining and Construction OY toodete müüjaks Eestis ning kuna
  24. aastal olid puurimistarvikute tellimisel pikad järjekorrad oli kaebajal koos puurimisseadmega mõistlik tellida ka puurimistarvikud, mis on võimalik oma tavapärase majandustegevuse käigus klientidele võõrandada. Samas leiab kaebuse esitaja, et isegi kui kaebuse esitaja ja L. A. vahel olnuks algusest peale kokkulepe, et kaebuse esitaja võtab seadme hiljem rendile, ei saaks sellest teha järeldust, et kaebaja võõrandas puurimisseadme Silver Varahalduse OÜ-le, kuna selline kokkulepe ei piiraks L. A., kui SIA LA Auto, OÜ Flaveria Invest ja Silver Varahalduse OÜ juhatuse liiget otsustamaks, kellele SIA LA Auto puurimisseadme võõrandab ja kes hakkaks nimetatud seadet kaebajale rentima.
  25. Puurimismasina eest tasumisega seotud asjaolude kohta märgib kaebuse esitaja, et see, et Silver Varahalduse OÜ kui lõppostja tasus OÜ-le Flaveria Invest, kui edasimüüjale arve enne, kui viimane tasus oma hankijale SIA-le LA Auto, on äris tavapärane ning sellest ei saa mingil juhul järeldada tehingute fiktiivsust. Kaebuse esitaja märgib, et kuna tegemist on suure summaga, ei võta üldjuhul edasimüüja arve tasumisega seotud riski enda kanda, ning kokkulepped tehakse selliselt, et müügiarved peavad olema tasutud enne, kui isikul tekib kohustus tasuda ostuarve. Kaebuse esitaja toob välja ka selle, et antud juhul on kõik edasimüüjad teeninud kasu, seejuures kaebuse esitaja kõige rohkem. Kaebuse esitaja leiab, et maksuhaldur on põhjendamatult eelanud, et kaebuse esitaja oli teadlik sellest, et SIA LA Auto ei ole puurimisseadme lõppostjaks, vaid kavatseb selle edasi võõrandada ning viitab sellele, et selle kohta puuduvad igasugused tõendid, ent isegi kui see nõnda oleks olnud, poleks alust väiteks, et tehingut kaebaja ja SIA LA Auto vahel ei ole toimunud. Kaebuse esitaja möönab, et näiteks OÜ Flaveria Invest võib olla jätnud oma maksukohustused täitmata, ent see asjaolu ei saa et mõjutada kaebuse esitaja maksustamist. Kaebuse esitaja viitab Euroopa Kohtu otsusele liidetud kohtuasjades C-354/03, C-355/03 ja C484/03 märgib, et kahe isiku vahelise tehingu maksustamist ei saa mõjutada see, kas hiljem samas tehingute jadas on osalejad käitunud heauskselt või mitte. 4
  26. Kaebuse esitaja on seisukohal, et tema maksustamine on eesmärgipäratu, kuna isegi kui nõustuda maksuhalduri seisukohaga tehingu fiktiivsuse osas, siis ei ole riik tehingu ekslikust kajastamisest kannatanud kahju ning maksuhalduri poolt viidatud tehingus osalenud pooled ei ole saanud sellest ka kasu, sest isegi kui Actual Baltic OÜ oleks kajastanud käibedeklaratsioonis puurimisseadme müüki Silver Varahalduse OÜ-le ja tasunud müügilt ka käibemaksu, oleks Silver Varahalduse OÜ saanud käibemaksu samas summas sisendkibemaksuna riigilt tagasi küsida. Kaebuse esitaja viitab siinkohal Riigikohtu otsusele haldusasjas 3-3-1-22-07 (p. 12) ning 3-3-1-309, samuti haldusasjas nr 3-3-1-67-
  27. Kaebuse esitaja rõhutab, et maksuhaldur ei ole mingit maksueelist käesoleval juhul tuvastanud. Kaebuse esitaja ei nõustu maksuhalduriga, nagu seisneks tema saadud maksueelis selles, et ta ei pidanud käibemaksu maksma, kuivõrd kui kaebaja müünuks tõesti puurimisseadme SIA LA Auto asemel Silver Varahalduse OÜ-le, oleks puurimisseadme müügihind olnud praegusest müügihinnast suurem käibemaksu võrra, kuna käibemaksu olemusest tulenevalt ei tasu müüja käibemaksu oma vahenditest, vaid selleks saadakse vahendid ostjalt.
  28. Kaebuse esitaja heidab maksuhaldurile ette, et see ei ole soovinud mõista kaebuse esitaja selgitusi seoses võimalusega käsitleda tehingut alternatiivina ka kolmnurktehinguna, mis seisneks selles, et kauba müüjaks oli Soome käibemaksukohustuslane ja ostjaks Eesti käibemaksukohustuslane, kes kaupa ei tarbinud ja võõrandas selle Lätti käibemaksukohustuslasele ning korraldas ka kauba transpordi Soomest Lätti, kusjuures selline käsitlus ei muudaks maksustamise seisukohast midagi.
  29. Kaebuse esitaja ei mõista, kuidas viitab tehingu fiktiivsusele asjaolu, et Actual Baltic OÜ ja SIA LA Auto vahel sõlmitud lepingusse on märgitud kauba tarnetähtajaks 3 kuud peale ettemaksu tasumist, kuid Actual Baltic OÜ ja Sandvik Mining and Construction OY vahelises lepingus on märgitud kauba tarnetähtajaks 4 kuu peale ettemaksu tasumist, sest isegi kui asuda seisukohale, et Actual Baltic OÜ võttis endale äririski sõlmides lepingu tarnetingimusega, mille täitmises ta ei saanud olla 100% veendunud, ei anna see kuidagi alust väita, et sõlmitud leping on fiktiivne. Liiatigi peab kaebuse esitaja ebatõenäoliseks, et fiktiivse lepingu sõlmimisel oleksid pooled pidanud vajalikuks muuta Actual Baltic OÜ ja Sandvik Mining and Construction OY vahelises lepingus toodud tarnetähtaega.
  30. Uueks ning maksuotsuses mittesisalduvaks peab kaebuse esitaja vastustaja kirjalikus seletuses esitatud väidet, et kõik dokumentide vormistused käisid kaebaja juhendamisel ja teadmisel. Kabuse esitaja selgitab, et tema ja ja Sandvik Mining and Construction OY vahel sõlmitud lepingust tulenevalt pidanuks kaebuse esitaja arve tasuma hiljemalt 10 päeva jooksul peale e-kirja või faksi teel seadme valmis saamise kinnitusesaamist, kuid kaebuse esitajale esitatud arve kohaselt tuli see tasuda aga 7 päeva jooksul peale vastava kinnituse saamist, mis näitab, et ka Actual Baltic OÜ ja Sandvik Mining and Construction OY vahel toimunud tehingu puhul ei jälgitud üksikasjalikult lepingus sätestatut ebaolulisi tingimusi. Kaebuse esitaja selgitab, et seadme valmimisest teavitamise kohta selgitab kaebuse esitaja, et enne kirjaliku kinnituse saatmist teavitatakse kaebajat tavapäraselt eelnevalt juba telefoni teel kauba valmimise või kätte saamise tähtajast, kuna need tooted nõuavad tihtipeale eritransporti ja selle ettevalmistamine ja korraldamine võtab tavapärase kauba transpordist oluliselt rohkem aega. Eelnev teavitus kauba valmimise või kätte saamise päeva kohta võimaldab Actual Baltic OÜ-l alustada ettevalmistusi kauba transpordi organiseerimiseks ning sarnaselt teavitati ka antud juhul kaebajat juba eelnevalt 5 n-ö mitte ametlikult seadme võimalikust kätte saamise päevast, mis järel teavitas kaebaja sellest ka SIA-t LA Auto. VASTUSTAJA SEISUKOHT
  31. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus vaidleb kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Esmalt viitab vastustaja maksuotsuse lehekülgedele 15 kuni 19 ning märgib, et seal on toodud asjaolud, mis kinnitavad, tehingu toimumist Actual Baltic OÜ ja Silver Varahalduse OÜ vahel. Samuti viitab vastustaja juba vaideotsuses kajastatud seisukohtadele ning vastuväidetele kaebuse esitaja vaides võetud seisukohtadele.
  32. Vastustaja leiab, et L. A. ja J. I. on kauaaegsed tuttavad ja omavahel tihedalt seotud. Maksuhaldur viitab asjaolule, et J.I. on
  33. veebruaril 2009 andnud maksuhaldurile OÜ Artran Int juhatuse liikmena seletuse, kus selgitab, et OÜ Artran Int tegevuskoht asub xxxxxxx , mis on L. A. endise naise elukoht ning OÜ Artran Int osanike hulka kuulus ka L. A. endine naine J. A., J. A. endine naine M.I. ja ka Läti ettevõtte Spradziensi juhataja V. B. Vastustaja viitab ka sellele, et samast seletusest tuleneb, et J. A. finantseeris puurmasina ostu 130 000 euroga. Eeltoodud asjaoludest järeldab maksuhaldur, et omavahelised suhted on tavalistest ärisuhetest tihedamad, tegemist oli lausa tihedate perekondlike sidemetega, sest ei ole usutav, et äripartneri, keda lihtsalt teatakse ja ollakse ärilisel tasemel teretuttavad, endine naine asutab võõraste isikutega ettevõtte, annab ettevõtte tegutsemiskohaks oma elukoha ja suures summas laenu ettevõttele.
  34. Vastustaja ei nõustu väitega, et kaebuse esitaja ei ole saanud maksueelist, kuna kauba ühendusesisese soetamise puhul arvestatakse kauba soetamiselt käibemaksu ja deklareeritakse see käibedeklaratsioonil, samas saab maksukohustuslane soetamiselt arvestatud käibemaksu ka samal käibedeklaratsioonil sisendkäibemaksuna maha arvata. Vastustaja selgitab, et müües kauba edasi Lätti, ei tasuks kaebuse esitaja käibemaksu, kuna tegemist oleks ühendusesisese käibega, ent müües kauba Eestis Silver Varahalduse OÜ-le, tuleb tehingult tasuda 18% käibemaksu. Vastustaja selgitab, et läbi Läti äriühingu tehinguid näidates ei tule kaebuse esitajal täiendavat maksukoormust, rentides ringiga Eestisse tagasi jõudnud puurmasinat, saab kaebaja rendiarvetel näidatud käibemaksu sisendkäibemaksu hulka arvata.
  35. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja alternatiivse käsitlusega, nagu olnuks tegemist kolmnurktehinguga. Nimelt selgitab vastustaja, et kolmnurktehingu korral müüakse kaup ühe liikmesriigi maksukohustuslaselt teise riigi maksukohustuslasele ning siis Eestist kolmandasse riiki maksukohustuslasele, kusjuures kaup liigub otse esimesest riigist kolmandasse. Vastustaja selgitab, et sellisel juhul esimese riigi maksukohustuslane loeb müügi nullmääraga maksustatavaks kauba ühendusesiseseks käibeks, teise riigi maksukohustuslasel ei teki ühendusesisest kauba käivet ega ka ühendusesisest kauba soetamist, kuna kaupa ei toimetatud ei sellesse riiki ega sellest riigist välja ning kauba ühendusesisene käive tekib riigis, kust kaup välja toimetati, kauba ühendusesisene soetamine loetakse aga toimunuks riigis, kuhu kaup toimetatakse. Sellisel juhul peaks teise riigi maksukohustuslane kolmnurktehingu deklareerima ühendusesisel kauba käibe aruandel, deklareerides kolmnurktehinguveerus müügi Läti maksukohustuslasele.
  36. Vastustaja toob ka välja, et kui võrrelda Actual Baltic OÜ ja Sandvik Mining and Construction Finland OY vahel, SIA LA Auto ja Actual Baltic OÜ vahel, Flaveria Invest OÜ ja 6 SIA LA Auto vahel ning ningn Silver Varahalduse OÜ ja Flaveria Invest OÜ vahel sõlmitud lepinguid, siis ilmneb, et kolm esimest on praktiliselt sarnased oma ülesehituselt ja ka sisuliselt. Need on sõlmitud vene ja inglise keelsena, samas neljas leping Silver Varahalduse OÜ ja Flaveria Invest vahel on järsku eestikeelne sõiduki müügileping. Vastustaja toob välja, et kui arvestada asjaoluga, et SIA LA Auto, Silver Varahalduse OÜ ja Flaveria Invest OÜ juhatuse L. A. on vene keelt kõnelev isik ning SIA LA Auto ning Flaveria Invest OÜ vaheline leping on vene ja inglise keelne, siis on eriti kummastav, et Silver Varahalduse OÜ ja Flaveria Invest vahel sõlmiti hoopis erinev leping. Samuti toob vastustaja välja, et Actual Baltic OÜ ja Sandvik Mining and Construction Finland OY vahelises lepingus on tähtajaks 4 kuud, pärast ettemaksu täielikku laekumist, kahe teise puhul on tarneajaks kolm kuud pärast ettemaksu täielikku laekumist. Vastustaja on seisukohal, et ka selline tähtaegade märkimine näitab lepingute fiktiivsust, sest need ei ole reaalselt täidetavad.
  37. Vastustaja toob ka välja erinevused kauba üleandmise kohtades ning toob välja, et SIA LA Auto ja Actual Baltic OÜ lepingus oli üleandmiskohaks Tampere, aga CMR näitab, et Salaspils; CMR järgi on saaja SIA LA Auto esindajaks J. I., mitte L. A., kes oli SIA LA Auto juhatuse liige; Flaveria Invest OÜ ja SIA LA Auto lepingus oli üleandmiskohaks Riia, aga nende vahelise üleandmis-vastuvõtmis akti järgi Tallinn; Silver Varahalduse OÜ ja Flaveria Invest OÜ vahelise lepingu järgi pärast ostuhinna tasumist ja müügilepingule allakirjutamist – müügileping on allkirjastatud
  38. mail 2007 ja ostuhind on tasutud lõplikult
  39. oktoobril 2007, vara üleandmine on toimunud akti järgi
  40. novembril
  41. Vastustaja toob välja ka selle, et nii
  42. mai 2007 kui ka
  43. oktoober 2007 olid puhkepäevad.
  44. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et viimane ei saanud olla teadlik SIA LA Auto on vahepeal puurimismasina edasi võõrandanud. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja oli teadlik ja tema huvides toimuski fiktiivsete tehingute vormistamine. Esiteks toob vastustaja välja, et kui Silver Varahalduse OÜ soovis osta puurimismasinat, siis tekib küsimus, miks ta pidi ostma ta nii palju kallimalt, kui ta oleks saanud ta osta odavamalt, sest ta ju teadis, mis hinnaga ostab puurimismasina SIA LA Auto ja Flaveria Invest OÜ, kuivõrd nende juhatuse liige oli sama isik. Vastustaja toob välja, et puurimismasina hind otse Actual Baltic OÜ-lt koos käibemaksuga oleks olnud 156 622 krooni odavam ning arvestades, et Silver Varahalduse OÜ tekkis mõlemal juhul sisendkäibemaksu arvestamise õigus, siis saab öelda ka selle pinnalt, et huvi fiktiivsete tehingute sõlmimiseks oli kaebajal, mitte teistel osalistel nagu kaebaja püüab väita.
  45. Mis puudutab Wihuri AS-i poolt väljastatud garantiitõendit, siis märgib vastustaja, et mootori ülevaatus
  46. oktoobril 2007, masina esitas ülevaatamiseks J. I. Actual Baltic OÜ esindajana ning ka garantiitõend väljastati talle. Vastustaja selgitab, et Wihuri AS lisas täidetud vormi, mille täidab garantii registreerimiseks mehhanismi müüja ning sellel vormil on müüjana märgitud Actual Baltic OÜ ja omanikuks Silver Varahalduse OÜ. Vastustaja viitab sellele, et dokument on vormistatud
  47. oktoobril 2007 ning vormi täitja J. I. pidi olema teadlik, et puurimismasina omanikuks ei ole SIA LA Auto, sest CMR järgi lähetati puurimismasin Lätti SIA-le LA Auto
  48. oktoobril 2007 ja saajana on
  49. oktoobril 2007 CMRi allkirjastanud J. I. ise.
  50. Ka toob vastustaja välja, et kaebuse esitaja sõlmis Silver Varahalduse OÜ-ga 22.10.2007 Tallinnas rendilepingu, mille kohaselt on rendiperioodi kulgemise alguseks
  51. oktoober 2007 ning vara üleminek toimus ka rendilepingu allkirjastamisel samal päeval. Vastustaja leiab, et 7 rendileping ja esitatud rendiarved näitavad, et tehingust oli huvitatud pigem Actual Baltic OÜ kui Silver Varahalduse OÜ. Vastustaja toob välja, et kolme kuu kohta on rendiarve esitatud
  52. detsembril 2007 ja tasumine on toimunud jaanuaris 2008, kuigi lepingu järgi tuli tasuda maksustatava kuu
  53. kuupäevaks, kusjuures eelnevat arve esitamise kohustust leping ei sätestanud.
  54. Vastuseks kaebuse esitaja väitele, et ta võttis puurimismasina rendile, kuna SIA-l LA Auto puurimistööde äri hästi ei läinud on kohatud, märgib vastustaja, et SIA-l LA Auto vastav tehnika puudus ja tal ei saanudki seda olema, mistõttu ei olnudki selle äri ajamine võimalik. Lepingute ja arvete järgi tasumiste kohta selgitab vastustaja samuti, et pole sugugi loogiline, et viimane müüja esitab kauba kohta arveid, mille valmiduseastmest ta midagi ei tea. Vastustaja toob välja, et Actual Baltic OÜ tasus lõpliku arve
  55. oktoobeil 2007 ning järelikult teda teavitati enne seda vähemalt 10 päeva ette, et kaup on valmis, ent sellele vaatamata on Flaveria Invest OÜ esitanud arve
  56. septembril 2007, ehk enne kui Actual Baltic OÜ teada sai, et kaup on valmis. Seegi viitab vastustaja hinnangul üksnes sellele, et tehinguid tegelikult ei toimunud, kõik dokumentide vormistused käisid kaebaja juhendamisel ja teadmisel. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  57. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et OÜ Actual Baltic kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Maksuhaldur on õigesti leidnud, et vaidlusalust puurimismasinat ei müünud kaebuse esitaja mitte Läti äriühingule SIA LA Auto, vaid Eesti äriühingule Silver Varahalduse OÜ, kellele anti kaup üle Eestis ning seetõttu oli puurimismasina müügi näol tegemist Eestis 18%-lise käibemaksumääraga maksustatava käibega, mitte aga kauba ühendusesisese käibega.
  58. Esmalt ei nõustu kohus kaebuse esitaja viimase alternatiivse seisukohaga, et isegi olenemata asjassepuutuvas tehingujadas esinevate teiste tehingute näilikkusest, oleks kaebuse esitaja maksustamine käesoleval juhul eesmärgipäratu, kuna mingisugust maksueelist lõppkokkuvõttes pooled ei saa ning riigil ei jää saamata ka maksutulu. Esiteks on kaebuse esitaja maksueelis ilmne – kajastades tehingut ühendusesisese käibena ei ole kaebuse esitajal kohustust arvestada ja tasuda käibemaksu, milline kohustus oleks tal aga juhul, kui ta kajastaks tehingu Eestis toimuva käibena. Asjakohane pole kaebuse esitaja aseisukoht, et käibemaksukohustuslasest kauba müüja ei pea käibemaksu tasuma oma vahendite arvelt, vaid lisama käibemaksu kauba hinnale, nii et selle kandmise tegelik kohustus jääb ostjale. Käibemaksuseaduse (KMS) § 24 lõike 1 kohaselt peab isik alates maksukohustuslasena registreerimise päevast täitma maksukohustuslase kohustusi, sealhulgas lisama võõrandatava kauba või osutatava teenuse maksustatavale väärtusele käibemaksu, arvutama tasumisele kuuluva käibemaksusumma käesoleva seaduse ja tasuma käibemaksu. Käibemaksu maksjaks käibemaksu objektiks oleva käibena kvalifitseeruva kauba müügi korral on kauba müüja. Asjaolu, et ta, vastavat kohustust eirates, kauba müügiarvele käibemaksu ei lisa, ei võta talt kohustust käibemaksu arvestada ning tasuda. Käibemaksu tasumise kohustuse aluseks on kas maksustatava käibe toimumine või arvel käibemaksu kajastamine (KMS § 38 lg 1), juhul kui esinevad faktilised asjaolud, millega seadus seob maksustatava käibe tekkimise, on kauba müüjal kohustus käibemaksu arvestada, deklareerida ning tasuda ka juhul kui ta mingisugusel põhjusel ei ole käibemaksusummat müügiarvele lisanud. Samuti ei sõltu müüja käibemaksukohustus sellest, kas ostja talle arvel näidatud 8 käibemaksusumma reaalselt ka tasub. Iseenesest õige on küll kaebuse esitaja seisukoht, et käibemaks on olemuselt mõeldud koormama lõpptarbijat, ent see ei muuda olematuks asjaolu, et kauba müügi korral käibemaksu arvestamise ja tasumise kohustus siiski kauba müüjal, sõltumata sellest, et majanduslikus mõttes peaks see maksukoormus edasi kanduma kuni lõpptarbijani. Seetõttu ei saa kaebuse esitaja talle vaidlusaluse maksuotsusega pandud maksukohustust rünnata argumendiga, et vahendid, mille arvelt käibemaks tasutakse, peaksid tegelikult tulema kauba ostjalt.
  59. Põhimõtteliselt õige on kaebuse esitaja seisukoht, et juhul kui puurimismasina müük oleks deklareeritudki müügina Silver Varahalduse OÜ-le, oleks viimatinimetatul, kes on samuti käibemaksukohustuslane, õigus vastavat käibemaksusummat kajastada oma maksuarvestuses sisendkäibemaksuna ning selle võrra vähendada enda poolt tasumisele kuuluvat käibemaksu. Sellest ei saa aga teha järeldust, et käesoleval juhul ei ole maksuarvestuses tehingu tegelikult sisule mittevastava kajastamise tõttu riigil maksutulu saamata jäänud. Riigi maksutulu saamata jäämine väljendub antud juhul selles, et vaidlusaluse puurmasinaga tehtud tehingute jada tulemusena on kauba tegelik müüja vältinud käibemaksu arvestamise ja tasumise kohustust, ent tegelik ostja on siiski saanud õiguse sisendkäibemaksu mahaarvamiseks tegelikuks müüjaks mitte oleva isiku fiktiivse arve alusel. Tegemist on maksupettuse skeemiga, mille eemärk antud juhul on see, et Silver Varahalduse OÜ saaks lubamatult kajastada sisendkäibemaksu, millele vastav käibemaksukohustus langeb aga reaalse majandustegevuseta OÜ-le Flaveria Invest, kes seda kohustust ei täida. Selle hüpoteesi puhul seisneb kaebuse esitaja osalus maksupettuses selles, et ta, müües puurimismasina tegelikult Silver Varahalduse OÜ-le, näitas maksuarvestuses fiktiivset müügitehingut teise liikmesriigi äriühinguga, mille tulemusena sai Silver Varahalduse OÜ kauba ilma, et tal oleks reaalset käibemaksukoormust tekkinud. Kui kaebuse esitaja oleks kajastanud tehingu õigesti, oleks Silver Varahalduse OÜ sisendkäibemaksuga korrespondeeruv käibemaksukohustus tekkinud kaebuse esitajale, kust riik oleks selle ka kätte saanud, erinevalt reaalse majandustegevuseta OÜ-st Flaveria, mille puhul see on praktiliselt võimatu. Seega sisuliselt näib tegemist olevat hariliku käibemaksupettusega, kus mingisuguse ettevõtja deklareeritud sisendkäibemaksule vastav käibemaksu tasumise kohustus jääb isikule, kes seda reaalselt kandma ei hakka ning keda, sõltuvalt sellest, kas ta annab selle käibemaksukohustuse veelkord edasi mõnele teisele reaalse majandustegevuseta ettevõtjale või mitte, nimetatakse arvevabrikuks või puhverettevõtjaks.
  60. Põhjendamatult kaugeleulatuvad järeldused on kaebuse esitaja teinud kaebuses viidatud Riigikohtu seisukohtadest haldusasjades 3-3-1-22-07: Niiter, 3-3-1-67-09: Eesti Post ja 3-3-1-3-09: TNK Eesti. Nimetatud otsustes leidis Riigikohus tõepoolest, et tehingu näilikkus ei ole iseenesest tehingu maksuõigusliku ümberkvalifitseerimise eelduseks, ent tehingu pooled on tehingutelt makstavat käibemaksu ja mahaarvatavat sisendkäibemaksu korrektselt kajastanud ega saanud tehingute tulemusena kokkuvõttes kasu, millisel juhul poleks riigil mingit reaalset tulu saadava käibemaksu näol. Nimetatud otsustes märkis Riigikohus samuti, et ei ole tuvastatud, et müüja on maksnud käibemaksu vähem, kui ostja sisendkäibemaksu maha arvas, samuti pole tuvastatud, et tegemist on maksupettusega. Eeltoodud seisukohtadest ei saa teha järeldust, et näiliku tehingu nõuetekohane deklareerimine käibemaksuarvestuses välistaks iseenesest maksuhalduri õiguse see majanduslikust sisust lähtudes ümber hinnata. Vastasel korral muutuks käibe maksustamine suvaliseks ning kaoks sisuliselt erinevus maksustava ja mittemaksustatava või erinevate maksumääradega maksustatavate käivete vahel ning maksukohustuslastel oleks sisuliselt võimalik alati ise valida, 9 kas või millise maksumääraga käivet maksustada. See oleks vastuolus maksuõiguse üldpõhimõtetega. Käesoleva juhtumi eripära võrreldes eeltoodud Riigikohtu lahendites kajastatutega väljendubki peaasjalikult selles, et kaebuse esitaja ei ole käibemaksu tasunud, samuti ei ole seda tasunud isik, kelle arve alusel kauba tegelik ostja Silver Varahalduse OÜ ostutehingult sisendkäibemaksu maha arvas (st. OÜ Flaveria Invest). Iseenesest vääraks ei saa pidada ka kaebuse esitaja seisukohta, et tehingu teise poole või tehingujada hilisemate lülide poolt toime pandud maksuõigusrikkumised ei mõjuta isiku maksukohustusi. See seisukoht ei päde aga juhul, kui leiab tuvastamist, et isik on osalenud maksupettuse toimepanemises. Käesoleval juhul kinnitavad asjas kogutud tõendid maksupettust, milles on, vähemalt sellest teadlik olles ja sellega nõustudes, osalenud ka kaebuse esitaja.
  61. Haldusasjas nr 3-3-1-67-09: Eesti Post tehtud otsuses märkis Riigikohus, et maksu määramiseks ei piisa lepingu ümberkvalifitseerimisest, vaid viidata tuleb maksu määramise õiguslikule alusele, kusjuures kui selleks on maksukorralduse seaduse (MKS) § 83 lg 4 või MKS § 84, on vaja tuvastada lepingupoolte tahtlus saada maksueelist. OÜ-le Actual Baltic adresseeritud maksuotsus ei sisalda sõnaselget viidet ei MKS §-le 83 ega §-le
  62. Ometi nähtub maksuotsusest maksuhalduri seisukoht, et kaebuse esitaja ei võõrandanud puurimismasinat SIAle LA Auto, vaid müüs selle Silver Varahalduse OÜ-le ning andis seadme ostjale üle Eesti territooriumil. OÜ Actual Baltic ja SIA LA Auto vahelist tehingut on maksuhaldur kirjeldanud kui fiktiivset. Seega sisuliselt on maksuhaldur maksusumma määramisel lähtunud MKS § 83 lõike 4 teisest lausest, milles sätestatakse, et kui näilik tehing tehakse teise tehingu varjamiseks, kohaldatakse maksustamisel varjatud tehingu kohta käivaid sätteid. Selle õigusliku aluse maksuotsusesse sõnaselge märkimata jätmine ei anna kohtu hinnangul siiski alust maksuotsuse tühistamiseks, kuna faktilised asjaolud ning nende pinnalt tehtud õiguslikud järeldused on maksuotsuses arusaadavalt välja toodud, kaebuse esitajal on olnud võimalik neid vaidlustada ning maksuotsuses võetud seisukohad ja põhjendused on piisavad, et oleks tagatud nende kohtulik kontrollitavus.
  63. Kohus leiab, et maksuhaldur on õigesti tuvastanud, et kaebuse esitaja ei müünud puurimismasinat Läti äriühingule SIA LA Auto, olles sellest asjaolust ka teadlik ning osaledes seeläbi maksupettuse toimepanemises. Tuvastamaks, et isik on osalenud maksupettuses, ei ole vajalik tingimata tuvastada, et ta saab sellest mingisuguse reaalse kasu, mida ta vastasel korral saanud poleks. Seetõttu ei ole vaja ning praktiliselt ilmselt ei oleks ka võimalik tuvastada seda, et kaebuse esitaja on saanud endale näiteks osa rahast, mille omavahel seotud äriühingud OÜ Flaveria Invest ja OÜ Silver Varahalduse OÜ teenisid seeläbi, et viimane kajastas sisendkäibemaksu esimese poolt esitatud arve alusel, ilma, et esimene oleks käibemaksu tegelikult riigile tasunud. Samuti ei ole vaja tuvastada seda, kas kaebuse esitaja teadis, et SIA LA Auto, OÜ Flaveria Invest ning Silver Varahalduse OÜ omavaheliste tehingute asjaolusid, muuhulgas seda, et OÜ Flaveria Ivnest lisab arvele käibemaksu, mida ta riigieelarvesse ei tasu. Kaebuse esitaja jaoks seisneb maksueelis, mis õigustab tehingu majandusliku sisu ümberhindamist, selles, et näiliku tehingu maksuarvestuses kajastamisega vältis tema kohustust tehingult käibemaksu deklareerida ja tasuda. Tahtlus sellise maksueelise saamiseks piirneb kaebuse esitaja puhul sellega, et ta oli sellest teadlik ning nõustus sellega ning pidi ilmselgelt vähemalt aru saama sellest, et tema poolne maksuõigusrikkumine (st. Eestis toimunud käibe teadlik väär deklareerimine ühendusesisese käibena) on osa maksupettusest. 10
  64. Õige on maksuhalduri seisukoht, et kaebuse esitaja oli teadlikkusele sellest, et kauba tegelik ostja on Silver Varahalduse OÜ, viitavad OÜ Actual Baltic ning SIA LA Auto, OÜ Flaveria ja Silver Varahalduse OÜ vahelised sidemed. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kaebuse esitaja juhatuse liige oli varasemast tuttav L.A.iga, kes oli kõigi ülejäänud eelnimetatud äriühingute juhatuse liige. Kohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul tähtsust selles, kas nimetatud isikud olid omavahel mingisugustes lähedastes isiklikes suhetes või oli ka nende varasem tutvus puhtalt ärialane. Kaebuse esitaja ei ole vastu vaielnud sellele, et samuti kaebuse esitaja juhatuse liikme J.I.i poolt juhitava OÜ Artran Int, mis samuti figureerib hiljem sama vaidlusaluse puurimismasina omanike jadas, üks osanikke on L.A.i endine abikaasa J. A. Arvestades, et vaatlusaluste tehingute jadas figureerinud äriühingutes tegutsevad isikud olid sel moel omavahel varasemast tuttavad, on ebatõenäoline, et nad kõik ei olnud tehingute tegelikust majanduslikust sisust ja eesmärgist teadlikud. J.I.i ja L.A.i vahelisi usalduslikke suhteid kinnitavad ka olulised kõrvalekaldumised OÜ Actual Baltic ja SIA LA Auto vahel
  65. aprillil 2007 sõlmitud lepingust, eelkõige see, et OÜ Actual Baltic korraldas ning tellis puurmismasina transpordi tehasest Lätti, mida kinnitab vedu organiseerinud OÜ Kaarlaid, samuti tegeles J.I.
  66. aasta oktoobris, pärast seda, kui puurimismasin oli saabunud Eestisse, sellele mootorigarantii organiseerimise ning selle kindlustamisega L.A.i juhitava OÜ Silver Varahaldus huvides. Üheski neist tegevustest polnud OÜ Actual Baltic ning SIA LA Auto omavahelises lepingus kokku leppinud. Kaebuse esitaja märgib õigesti, et teatud asjaolude muutumisel on äris tavapärane, et lepingu kõiki punkte ei täideta, samas viitabki see tehingupartnerite omavahelistele usalduslikele suhetele, iseäranis juhul kui mõne lepingupunkti eiramine toob ühele poolele arusaadavalt kaasa täiendavaid kulusid (nt. masina transportimisega seotud kulud). Selliste suhete puhul ei ole usutav kaebuse esitaja väide, et ta ei teadnud puurimismasina edasivõõrandamise kohta sõlmitud lepingutest enne seadme valmimist. Samuti tuleb tähele panna, et autotranspordi saatelehel (tl. 86) on nii kauba saatja kui saajana allkirjastanud J.I.. Seega pidi J.I.il olema L.A.i selline usaldus, mis andis talle võimaluse L.A.i juhitava äriühingu nimel sedavõrd hinnalist kaupa transpordiettevõtja käest vastu võtta. Eeltoodud asjaolud välistavad kaebuse esitaja teadmatuse.
  67. Maksuhalduri seisukohta, et OÜ Actual Baltic ei olnud puurimismasinat SIA-le LA Auto müües heauskne, kinnitab kohtu hinnangul üheselt ka J.I.i poolt maksuhaldurile antud selgitus (tl. 112) selle kohta, et puurimismasina rendile võtmise põhjus oli selles, et SIA-l LA Auto puurimistööde äri ei läinud. Samas märkis J.I., et L.A. tellis temalt puurimismasina siis, kui tahtis LA Autoga Lätis tegevust alustada. Eelnevast nähtub ühelt poolt see, et J.I.ile oli teada, et SIA LA Auto varem mingisuguseid puurimistöid Lätis ei teostanud, teiselt poolt on aga ilmne, et seadme rendile võtmise põhjus ei saanud olla selles, et SIA-l LA Auto äri ei läinud, kuna J.I. oli juba
  68. oktoobril 2007 sõlminud rendilepingu Silver Varahaldus OÜ-ga (tl. 130), mistõttu oli talle ka teada, et SIA LA Auto ei oleks isegi teoreetiliselt saanud mingisugust puurimisäri ajada, kuna seda masinat nad kasutada ei saanud ning masina võõrandamise kohta oli SIA LA Auto juba varem sõlminud lepingu OÜ-ga Flaveria Invest, kes omakorda oli selle võõrandamiseks sõlminud lepingu Silver Varahalduse OÜ-ga. Kaebuse esitaja etteheide, et maksuhaldur ei ole maksumenetluses tuvastanud, kas SIA LA Auto võis kasutada varem mingit muud puurimisseadet, ei ole põhjendatud. Eelviidatud selgituses on J.I. ise maksuhaldurile selgitanud, et SIA LA Auto soovis puurimismasinat osta seoses tegevuse alustamisega Lätis. Seega pole ning polnud ka J.I.il maksuhaldurile eeltoodud selgituste andmise ajal põhjust väita, et SIA LA Auto tegutses puurimisteenuste osutamisega varem, ent see äri ei läinud. Maksuhaldur on neist selgitustest teinud aga põhjendatud järelduse, et J.I. on tehingute asjaolude kohta andnud 11 ebaõigeid ütlusi ning see kinnitab soovi tehingute tegelikku sisu varjata, mis omakorda välistab kaebuses väidetud heausksuse.
  69. Maksuhaldur on õigesti leidnud, et puurimismasina müügi deklareerimise ühendusesisese käibena välistab antud juhul ka see, et kaebuse esitaja ning SIA LA Auto vahelise tehingu tulemusena ei toimetatud kaupa teise liikmesriiki ning sellest oli kaebuse esitaja igal juhul teadlik. Nimelt oli kaebuse esitaja oli sellest, et kauba omanik ei ole SIA LA Auto, vaid Silver Varahalduse OÜ, teadlik igal juhul
  70. oktoobril 2007, esitades puurimismasina mootori garantii vormistamiseks ülevaatusele ning märkides seejuures kliendiks juba Silver Varahalduse OÜ (tl. 116), samal päeval on sõlmitud ka rendileping Silver Varahalduse OÜ ja Actual Baltic OÜ vahel (tl. 130), milles on sätestatud, et puurimismasina valdus loetakse rendileandjalt rentnikule üle antuks lepingu allkirjastamisega. Eeltoodut silmas pidades on maksuhaldur õigesti leidnud, et SIA-ga LA Auto sõlmitud lepingu raames ei saanud kaebuse esitaja ühelgi juhul puurimismasinat Lätti toimetada ning seega on igal juhul ühendusesisene käive. Samuti on maksuhaldur õigesti leidnud, et ühendusesisese käibega ei saanuks tegemist olla ka juhul, kui kaebuse esitaja oleks puurimismasina SIA LA Autole üle andnud Soomes. Esiteks puuduvad sellise üleandmise kohta igasugused tõendid, küll on aga tuvastatud, et kaebuse esitaja ise korraldas puurimismasina veo Soomest Eestisse
  71. oktoobril 2007 ning vedas edasi Lätti
  72. oktoobril 2007, olles eelnevalt
  73. oktoobril 2007 saanud endale sama puurimismasina valduse Silver Varahalduse OÜ-lt. Kuivõrd masina omanikuks ning valduse üleandjaks oli juba enne masina Lätti jõudmist saanud Silver Varahalduse OÜ, siis ei saanud kaebuse esitaja ning SIA LA auto vaheline tehing ühelgi juhul olla KMS § 7 lg 1 punktis 1 nimetatud kauba võõrandamine teise liikmesriigi maksukohustuslasele koos selle toimetamisega Eestist teise liikmesriiki. Maksuhaldur on ka õigesti leidnud, et välistatud on tehingu käsitamine KMS § 2 lõikes 8 nimetatud kolmnurktehinguna, kuna täidetud ei ole viidatud lõike
  74. punktis sätestatud tingimus, mille kohaselt kaup toimetatakse esimesest liikmesriigist kolmandasse liikmesriiki soetajale kolmnurktehingus. Kuivõrd juba
  75. oktoobril 2007 sai Actual Baltic OÜ puurimismasina valduse rendilepinguga Silver Varahalduse OÜ-lt, siis isegi juhul kui oleks täidetud kolmnurktehingu esimene tingimus (KMS § 8 lg 2 p 1), ei oleks toimunud kauba toimetamist kolmandasse riiki soetajale. Nii kauba ühendusesisese käibe kui ka eelnevalt nimetatud kolmnurktehingu kohustuslikuks elemendiks on konkreetse tehingu raames kauba toimetamine teise (või kolmandasse) liikmesriiki ning tehingu deklareerimine ühendusesisese käibena ei ole õigustatud, kui kaupa tegelikult soetajale teise liikmesriiki ei toimetatud. Käesoleval juhul on OÜ Actual Baltic korraldanud lõppkokkuvõttes küll puurimismasina toimetamise Läti Vabariiki, ent sellel ei ole mistahes seost Actual Baltic OÜ ning SIA LA Auto vahelise tehinguga.
  76. Kohtu hinnangul ei tõenda kaebuse esitaja ning SIA LA Auto vahelist ühendusesisese käibena kvalifitseeritavat tehingut vastavasisulisel kirjaliku lepingu sõlmimine ega see, et SIA LA Auto on kaebuse esitajale pangaülekandega tasunud, samuti mitte see, et lõppkokkuvõttes toimetati puurimismasin Lätti. Iseäranis eelkirjeldatud rendilepingu ja seal sätestatud puurimismasina valduse üleandmisega seotud asjaolud, samuti see, et kaebuse esitaja juhatuse liiga J.I. korraldas garantiiülevaatuse ning masina kindlustamise, märkides masina omanikuna Silver Varahalduse OÜ, kinnitavad maksuhalduri seisukohta, et Soome äriühingult Sandvik Mining and Sonstruction OY-lt soetatud puurimismasina andis kaebuse esitaja Eestis üle Silver Varahalduse OÜ-le, kes selle kohe kaebuse esitajale välja rentis. Masina üleandmist SIA-le LA Auto ei ole toimunud ning kaebuse esitajale oli see teada. 12
  77. Kohus nõustub kaebuse esitajaga selles, et iseenesest asjaolu, et OÜ Actual Baltic ostus Soomest puurimismasina koos puurimistarvikutega, ent müüs edasi ilma puurimistarvikuteta, ei saa eraldivõetuna pidada tõendiks näilike tehingute kohta. Kaebuse esitaja selgitus, et puurimistarvikuid ei soetatud konkreetse masina jaoks, vaid igapäevases majandustegevuses kasutamise või võõrandamise eesmärgil, võib olla iseenesest õige. Tähelepanuväärne on siiski see, et kõnealused tarvikud (puurvardad, adapterid, puuripead) telliti koos puurimismasinaga, mida Sandvik Mining and Construction OY tellimuse peale alles valmistama hakkas, samuti tasus OÜ Actual Baltic ettemaksu kogu arvelt, sh. puurimistarvikute eest. Kohtu hinnangul viitab see siiski asjaolule, et maksuotsuses loetletud puurimistarvikud olid mõeldud kasutamiseks koos konkreetse puurimismasinaga (kuigi tõenäoliselt saaks neid kasutada ka mujal või müüa masinast sõltumatult), mis koosmõjus muude asjaoludega kinnitab maksuhalduri seisukohta, et OÜ Actual Baltic kavatses algusest peale hakata puurimismasinat ise teenuste osutamiseks kasutama, rentides selle Silver Varahalduse OÜ-lt, kes selle spetsiaalselt selleks otstarbeks soetas. See omakorda kinnitab, et kaebuse esitaja teadis juba algusest peale, et seadme soetab Silver Varahalduse OÜ, mitte SIA LA Auto.
  78. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et maksuhaldur on õigesti leidnud, et OÜ Actual Baltic on oma
  79. aasta käibedeklaratsioonides vaidlusaluse puurmasina võõrandamise vääralt deklareerinud ühendusesisese käibena, olles seejuures teadlik, et võõrandab masina mitte Läti äriühingule SIA LA Auto, vadi Eesti äriühingule Silver Varahalduse OÜ, andes kauba ka Eestis üle. Sellega on kaebuse esitaja saanud maksueelise, mis seisnes müügitehingult käibemaksu arvestamise ja tasumise vältimises ning andis samas võimaluse tegelikuks tehingupartneriks olnud Silver Varahalduse OÜ-le deklareerida sellelt tehingult sisendkäibemaksu ilmselgelt fiktiivse arve alusel, mis on saadud isikult, kes selle sisendkäibemaksuga korrespondeeruvat käibemaksu tasumise kohustust ei täida.
  80. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on kohtuostus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Kuna vastustaja ei ole taotlenud kaebuse esitajalt menetluskulude väljamõistmist, jäävad kummagi poole menetluskulud poole enda kanda. Kristjan Siigur kohtunik 13

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.