← Eesti

3-11-289/18

Obsah (9)§ 28§ 11§ 63§ 67§ 37§ 64§ 38§ 39§ 6

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Aili Maasik Otsuse tegemise aeg ja koht 28.10.2011 Tallinn Haldusasja number 3-11-289 Haldusasi R.S.i kaebus Viru Vangla 10.12.2010

) § 67 p 1 ja § 37 lg 1 nõuete rikkumise eest 7 ööpäevaks kartserisse paigutamisega ning piirati kinnipeetavale kartseri karistuse kandmise ajal täielikult

§-de 22, 30-32, 34-38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt (lubatud soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid) § 48 kohaldamist vangistuse eesmärkide (kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele) paremaks saavutamiseks. Käskkirja kohaselt määrati Viru Vangla 10.11.2010 käskkirjaga nr 6.-2/1085-T R.S. tööle finants- ja majandusosakonna majandustööle abitööliseks 1 (eluosakonna S10 koristaja) alates 10.11.2010 kuni 09.02.

  1. Vanemvalvur Andrei Luberg andis 12.11.2010 kinnipeetavale korralduse koristada eluosakond. R. S. keeldus korralduse täitmisest.
  2. Viru Vangla 12.01.2011 vaideotsusega nr 6-12/826-1 (tl 16) jäeti R.S.i 14.12.2010 esitatud vaie Viru Vangla 10.12.2010 käskkirja nr 6-3/2614-D tühistamiseks rahuldamata.
  3. 02.02.2011 esitas R.S. Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla 10.12.2010 käskkirja nr 6-3/2614-D tühistamiseks. 01.03.2011 määrusega edastas Tartu Halduskohus haldusasja kohtualluvuse järgi menetlemiseks Tallinna Halduskohtule. Tallinna Halduskohus võttis kaebuse 19.04.2011 määrusega menetlusse ja määras asja 12.10.2011 määrusega kirjalikku menetlusse. KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT
  4. Kaebuse esitaja taotleb Viru Vangla 10.12.2010 käskkirja nr 6-3/2614-D „Kinnipeetav R.S.ile distsiplinaarkaristuse määramine“ tühistamist.
  5. Kaebaja leiab, et tema distsiplinaarkorras karistamine on seadusevastane ainuüksi seetõttu, et vanglaametnik tajus olukorda (väidetavat distsipliini rikkumist) ebaadekvaatselt. Käskkirjas märgitakse õigesti, et kinnipeetav on oma 12.11.2010 seletuses selgitanud, et tööst ei ole ta keeldunud ja palus vanglateenistujat, et ta veidi hiljem talle tööd pakuks, sest sel hetkel kui vanglateenistuja talle tööd pakkus, rääkis ta telefoniga. Hoolimata sellest on käskkirjas kõnealust olukorda käsitletud kui kaebuse esitaja poolt tööst keeldumist. Kaebaja rõhutab, et olukorras, kus ta kasutab oma

§ 28

lg-st 1 tulenevat õigust telefoni kasutamiseks, ei ole samaaegselt võimalik täita teisi ülesandeid, antud juhul asuda tegema vangla poolt pakutavat tööd. Käskkirjas ei ole ka väidetud, et kaebuse esitaja ei oleks olnud talle vanglaametniku poolt töö tegemise kohustamiseks korralduse andmise ajal õigustatud telefoni kasutama. Seega on käskkirjas märgitud põhjendused, et kinnipeetava poolsed selgitused tööst keeldumisele on ennastõigustavad, mis näitab kinnipeetava negatiivset suhtumist vangistusse ja vangistuse eesmärki, asjakohatud ja oletuslikud. Iseäranis vanglas on oluline, et vanglaametnik tajuks suhtlemisel kinnipeetavaga – esmajoones talle korralduste andmisel – erinevaid situatsioone adekvaatselt ning teeks neist õigeid ja asjakohaseid järeldusi. Vastupidisel juhul satub kinnipeetav vanglaametniku meelevalla alla. Vanglas on oluline ka see, et vanglaametnik ei annaks kinnipeetavale korraldusi ajal, mil kinnipeetav kasutab seadusest tulenevat õigust, mistõttu ei ole tal võimalik samaaegselt kahte tegevust täita. 6. Kaebuse esitaja distsiplinaarkorras karistamine on seadusevastane ka seetõttu, et määratud karistus on eelkõige süüteo raskuse ja kinnipeetava varasema käitumise suhtes ilmselgelt ebaproportsionaalne ning käskkiri ei ole selles osas piisavalt motiveeritud.

§ 11

kohaselt käesolevas seaduses ja selle alusel ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 järgi on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Põhiseaduse (PS) § 11 järgi tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Vangistuse ajal on piiratud isiku PS §-st 20 tulenev õigus vabadusele, samuti võimalus teostada vabadusõigusega olemuslikult seotud õigusi. Vangistusega kaasnevate piirangute määr on sätestatud

  1. ja
  2. peatükis.

§-s 651 on sätestatud kartserisse paigutamisega kaasnevad kinnipeetava õiguste ja vabaduste täiendavad piirangud. Näiteks ei ole kinnipeetavale kartseris lubatud isiklikud asjad ning tal ei ole lubatud liikuda vangla territooriumil. Samuti võib vangla piirata

§-de 22, 30-32, 3438, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist, mida käesoleval juhul kaebuse esitaja suhtes ka tehti (ja millega proportsionaalsuse hindamisel tuleb kindlasti arvestada). Kartserisse paigutamisega piiratakse seega oluliselt kinnipeetava vabadusi ja õigusi võrreldes vanglas üldiselt kehtiva režiimiga. 2 Nii on ka Riigikohus 22.03.2006 otsuses nr 3-3-1-2-06 leidnud, et kinnipeetava paigutamine kartserisse on vastavalt

§ 63lg-le 1 kõige rangem distsiplinaarmeede.

Kartserisse paigutamist tuleb pidada intensiivselt põhiõigusi riivavaks ning kinnipeetava seisundit märgatavalt halvendavaks karistuseks. Kolleegium järeldas, et selle karistuse olemust ja tagajärgi silmas pidades on Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituses Rec

(2006)2 Euroopa Vanglareeglistiku kohta (punkt 60.5) sätestatud, et kartserisse paigutamist tuleb karistusena kohaldada üksnes erandlikel juhtudel. Käesoleval juhul ei esine erandlikke asjaolusid, mis õigustanuks kaebuse esitaja suhtes rangeima distsiplinaarkaristuse valikut ja määramist. Kaebuse esitajale ei olnud enne käsitletavat ja väidetavat distsipliinirikkumist distsiplinaarkaristusi määratud, kusjuures karistuse määraja on käsitlenud seda õigustatult positiivse asjaoluna. Juhul kui teoreetiliselt eeldadagi, et kaebuse esitaja on näidanud oma seletuskirjas üles väga üleolevat ja negatiivset suhtumist vanglateenistujasse ning vangistuse eesmärki, ei saaks sellist asjaolu käsitada „erandliku asjaoluna“ Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituses Rec
(2006)2 Euroopa Vanglareeglistiku kohta (punkt 60.5) mõttes, mis õigustaks talle rangeima karistuse kohaldamist. Riigikohtu 05.02.2009 määruses nr 3-3-1-95-08 leidis halduskolleegium, et soovitusliku iseloomuga "Euroopa Vanglareeglistiku" normid ei ole küll õiguslikult siduvad, kuid neid tuleks käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel.
  1. HMS § 54 sätestab ühe haldusakti õiguspärasuse eeldusena selle, et haldusakt vastaks vorminõuetele. Üheks olulisemaks haldusakti vorminõudeks on haldusakti põhjendamine. HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt tuleb haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. HMS § 56 lg 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Seega on haldusakti motiveerimine haldusakti õiguspärasuse oluline eeldus. Käesoleval juhul on käskkirjas küll põhjendatud kinnipeetavale määratavatest distsiplinaarkaristustest rangeima kohaldamist, kuid on jäetud täiesti põhjendamata kartseris viibimise kestus, st asjaolu, miks kaebuse esitaja kartserisse paigutamine (just) 7 ööpäevaks on käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades mõõdupärane ja õigustatud. Selliselt vormistatud haldusakti ei saa lugeda põhjendatuks ega kontrollitavaks ning seega ka õiguspäraseks. Riigikohtu 12.11.2007 otsuses nr 3-3-1-57 on halduskolleegium asunud seiskohale, et kohtumenetluse käigus kaalutlusotsuse motiivide esitamine ei ole piisav ega saa asendada haldusorgani seadusest tulenevat motiveerimise kohustust. Põhjenduste hilisem esitamine ei muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks ning pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti.
  2. Karistuse määramine peab demokraatlikus õigusriigis olema rangelt individualiseeritud. Käesoleval juhtumi puhul on käskkirja andmisega samal päeval ehk 10.12.2010 Viru Vanglas distsiplinaarkorras karistatud põhimõtteliselt sama rikkumise eest veel vähemalt kahte kinnipeetavat – O. L. ja S. B. – ning neile on määratud täpselt samad karistused, kuigi eelkõige rikkumise aluseks olevad asjaolud ja karistuse määramisel arvesse võetavad asjaolud olid siiski erinevad. Sellises kinnipeetavate nö mehaanilise karistamise kontekstis on raske rääkida karistuse määramise individualiseeritusest – liiatigi siis rangest individualiseeritusest – ning sellist suhtumist tuleb eeskätt demokraatlikus õigusriigis karistusõiguslike elementidega avaliku võimu teostamisel sügavalt taunida. Selline avaliku võimu mehaaniline toimimine riivab ka kaebuse esitaja inimväärikust. Inimväärikuse rikkumine on ka PS § 13 ja § 14 rikkumine.
  3. Õiguspärase haldusmenetluse eest vastutab haldusorgan (Riigikohtu 19.12.2006 otsust nr 3-3-1-80-06). Kaebuse esitaja hinnangul ei ole Viru Vangla aga käesoleval juhul kaebuse esitaja suhtes läbi viidud distsiplinaarmenetluse – kui haldusmenetluse eriliigi – õiguspärasust taganud, mistõttu tuleb tal paratamatult selle eest ka vastutada. Sellise vastutuse õiguslikud väljundid on ennekõike ja üldjoontes kohtu poolt Viru Vangla 10.12.2010 käskkirja nr 6-3/2614-D võimalik tühistamine ning seejärel kaebuse esitaja poolt eraldiseisvas kohtumenetluses Viru Vanglalt tema õigusvastaselt kartseris hoidmisega 3 tekitatud mittevaralise kahju hüvitise nõudmine ning selle nõude kohtu poolt võimalik rahuldamine ehk Viru Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmine. VASTUSTAJA SEISUKOHT
  4. Vastustaja leiab, et kaebus on põhjendamatu ning palub jätta kaebuse rahuldamata. 11.

§ 67

punkti 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud julgeoleku tagamiseks täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele.

§ 37

lg 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

§ 63

lg 1 kohaselt on distsipliinirikkumine vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süüline rikkumine, mille eest võib distsiplinaarkaristusena kohaldada noomitust, ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamist, töölt eemaldamist kuni üheks kuuks või kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks. 12. Viru Vanglas läbi viidud distsiplinaarmenetluse materjalide kohaselt karistati kaebajat distsiplinaarkorras

§ 67

punktis 1 ja § 37 lg-s 1 sätestatud nõuete rikkumise eest kartserisse paigutamisega seitsmeks ööpäevaks. Distsiplinaarmenetluse materjalidest tulenevalt seisnes kaebaja rikkumine vanglaametniku korraldusele, koristada eluosakond, mitte allumises. Viru Vangla 10.11.2010 käskkirjaga nr 6.-2/1085-T määrati R.S. tööle finants- ja majandusosakonda majandustööle abitööliseks alates 10.11.2010 kuni 09.02.2010 tunnitasuga üheksa krooni üheksakümmend senti. Kaebajale tutvustati tööle määramise käskkirja 11.11.

  1. Vanemvalvur A. Luberg andis 12.11.2010 kaebajale korralduse koristada eluosakond. Kaebaja keeldus korraldusele allumast ning osakonna koristas tema asemel teine kinnipeetav. Kaebaja distsipliinirikkumine on tõendatud vanemvalvur A. Lubergi ettekandega nr
  3. Kinnipeetavatel puudub subjektiivne õigus valida endale meelepärast tööd, kinnipeetavad määratakse tööle vastavalt vangla võimalustele.

§ 37

lg 1 sätestab kinnipeetavatele kohustuse töötada ning kohustus töötada on olenemata sellest, kas see langeb kinnipeetava vaba tahtega kokku või mitte.

§ 37

lg 2 kohaselt töötama ei ole kohustatud üle kuuekümne kolme aasta vanune kinnipeetav; üldharidust või kutseharidust omandav või tööalasel koolitusel osalev kinnipeetav; kinnipeetav, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama; kuni kolmeaastast last kasvatav kinnipeetav. R.S. ei vasta tingimustele, mis vabastaks ta töökohustusest. R.S. ei õpi ning tema tervislik seisund võimaldab töötamist. Kaebaja tööle määramise käskkiri on kooskõlastatud meditsiiniosakonna poolt, mistõttu tervislikke põhjuseid tööst keeldumiseks ei esine. Vanglaametniku seaduslikule korraldusele mitte allumine on vastuolus

§ 67

punktis 1 sätestatud nõuetega, mistõttu oli tegemist distsipliinirikkumisega, mille eest võis karistada distsiplinaarkorras.

  1. Rikkumise osas viis distsiplinaarmenetluse läbi inspektor-kontaktisik Õ.Reivardt. Kaebajat teavitati 22.11.2010 menetluse alustamisest ning anti võimalus selgituste andmiseks. Kaebaja oli seletuse juhtunu kohta esitanud 12.11.2010 ning esitas täiendavalt seletuse 16.11.
  2. Menetleja kogus asjas olulised tõendid ja koostas kõiki olulisi asjaolusid arvestades distsiplinaarmenetluse protokolli. Kaebajale esitati distsiplinaarmenetluse protokoll tutvumiseks. Karistuse määramisel on arvestatud nii rikkumise raskusega, kaebaja varasema karistatusega, kui ka eesmärgiga mõjutada kaebajat edaspidi õiguskuulekalt käituma.
  3. Vastustaja leiab, et kaebajale distsiplinaarkaristuse määramine on õiguspärane. Distsiplinaarkorras karistamisel on järgitud kõiki

§ 64lg 1, 2, 3, 4 ja 41 kehtestatud nõudeid.

Läbi on viidud distsiplinaarmenetlus, kaebajat on teavitatud menetluse algatamisest, menetluse käik on protokollitud, kaebajale on antud võimalus anda seletusi, karistus on määratud ettenähtud tähtaja piires pädeva isiku poolt ning määratud karistus on proportsionaalne.

  1. Kinnipeetaval puudub õigus valida, millal ta temale antud korraldust täidab. Riigikohus on 01.03.2007 lahendis nr 3-3-1-103-06 leidnud, et kinnipeetava arusaam seadusest ja sellega seonduv arusaam vanglaametniku 4 korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust korralduse täitmisest keelduda. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. Korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 nimetatud tühise haldusakti tunnustele ja tühisus on ilmselge. R.S.ile antud korraldus ei vasta HMS § 63 lg-s 2 nimetatud tunnustele, seega ei olnud õigustatud korralduse täitmata jätmine. Kui kaebaja leidis, et talle antud korraldus telefonikõne teostamise ajal oli ebaseaduslik, oli kaebajal võimalus seda hiljem vaidlustada, kuid kaebaja ei saanud asuda valima, millal ta talle antud korraldust täidab.
  2. 12.11.2010 telefonikõnede väljavõttest nähtub, et R.S. teostas 12.11.2010 kolmkümmend üheksa telefonikõnet, millest esimene on tehtud kell 08:59:39 ja viimane kell 19:57:
  3. Seega helistas R.S. praktiliselt kogu päeva vältel ja valvuri poolt oli igal juhul õigustatud kaebuse esitajale korraldus anda isegi siis, kui R.S. parasjagu jälle helistas. Kuna R.S. on saanud helistada 12.11.2010 kogu päeva vältel, selgub, et kaebaja on andnud distsiplinaarmenetluse käigus 16.11.2010 valeütlusi, väites, et kambri ust ei tehtud peale lõunat lahti. Viru Vangla kodukorra punktis 6.8 on sätestatud S8-hoones paiknevate kinnipeetavate, sh R.S.i, päevakava tööpäeviti, mille kohaselt on kambrite uksed suletud lõunasöögiks kell 11:50-12:50 ja õhtusöögiks kell 16:50-18:
  5. Vastustaja on seisukohal, et kaebajale on asjaolusid arvestades kartseri määramine proportsionaalne ning käskkiri motiveeritud. Vastavust proportsionaalsuse põhimõttele saab kontrollida abinõu sobivust kontrollides, vajalikkuse ja vajadusel mõõdukuse kontrollimisel. Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Sobivuse seisukohalt on vaieldamatult ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta eesmärgi saavutamist. Sobivuse nõude sisuks on kaitsta isikut avaliku võimu tarbetu sekkumise eest. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Abinõu mõõdukuse otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusesse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt eesmärgi tähtsust. Antud juhul kohaldati kaebaja suhtes kartserisse paigutamist seitsmeks ööpäevaks. Vanglaametniku seaduslikule korraldusele, asuda tööle, mitte allumise eest karistamise eesmärgiks on kinnipeetava õiguskuulekale käitumisele suunamine. Selleks, et kinnipeetav saaks pärast vabanemist elada õiguskuulekalt, on vajalik tööoskuse ja tööharjumuse olemasolu. Lisaks makstakse kinnipeetavale töötamise eest töötasu, mis tähendab seda, et kinnipeetav hüvitab oma kuritegudega tekitatud kahju ja parandab vabaduses edaspidist majanduslikku toimetulekut, kuna maksmata hagid võivad mõjutada kinnipeetavaid omandama sissetulekuid ebaseaduslikul teel. Samuti koguneb töötades kinnipeetava vabanemisfondi regulaarselt raha, mis tagab, et kinnipeetaval on vabanedes olemas esialgsete kulude katteks rahalised vahendid. Kaebaja puhul arvestati, et kaebajal on seisuga 07.12.2010 maksmata hagide suurus 250 krooni. Eeltoodust lähtuvalt on vanglas töötamine kaebaja jaoks olulise tähendusega ning tööst keeldumise eest karistamise eesmärk on mõjutada kaebajat tööle asuma ning suunata kaebajat õiguskuulekale käitumisele. Kaebajat varem distsiplinaarkorras karistatud ei ole, kuid arvestades distsipliinirikkumise konteksti, siis noomitus või kokkusaamise keelamine on liiga leebed karistused, mis ei täida vangistuse üldist eesmärki. Antud karistus annab kaebajale selge signaali, et ta on toime pannud raske rikkumise ning tal peab kujunema veendumus, et ta edaspidi hoidub sellistest rikkumistest. Seega võib öelda, et ühegi teise

§ 63lg-st 1 tuleneva distsiplinaarkaristuse kohaldamine poleks olnud eesmärgipärane.

Tulenevalt

§ 63lg-st 1 on kartserisse paigutamise maksimummääraks 45 ööpäeva.

Antud juhul on kaebaja kartserisse paigutatud seitsmeks ööpäevaks. Seega on kõiki asjaolusid arvestades kartseri karistuse määramine õigustatud ning proportsionaalne.

  1. Kaebaja viitab, et 10.12.2010 on Viru Vangla sama rikkumise eest karistanud veel vähemalt kahte kinnipeetavat ning neile on määratud samasugused karistused, kuigi karistuse määramise aluseks olnud asjaolud olid erinevad. Vastustaja märgib, et teistele kinnipeetavatele määratud karistused ei puuduta kaebaja õigusi, mistõttu on kaebaja viited teistele kinnipeetavatele määratud karistuste kohta asjasse puutumatud. Samuti ei tähenda, et kui teisi kinnipeetavaid on karistatud samasuguse karistusega kui 5 kaebajat, ei ole karistuse määramine individualiseeritud. Kaebajale karistuse määramisel on arvesse võetud just tema toime pandud rikkumise asjaolusid, tema isikut ning kõiki asjaolusid kaaludes on peetud proportsionaalseks karisuseks kartserisse paigutamist seitsmeks ööpäevaks. Arvestades, et kinnipeetavate puhul on tööst keeldumine sagedane rikkumine, ei ole välistatud, et mõne teise kinnipeetava puhul leitakse, et sarnase rikkumise puhul on samuti proportsionaalne karistus kartserisse paigutamine seitsmeks ööpäevaks.
  2. Kaebaja on seisukohal, et selline avaliku võimu mehhaaniline toimimine riivab tema inimväärikust. Vastustaja märgib, et viide inimväärikuse riivamisele on asjakohatu. Inimväärikuse mõistel on oma kindel juriidiline sisu ning inimväärikuse alandamisega on tegemist äärmiselt tõsiste rikkumiste korral. Kvalifitseerimaks teguviisi väärkohtlemisena, peab väärkohtlemine ületama teatud minimaalse raskustaseme, mille tuvastamisel võetakse arvesse kohtlemise kestvust, füüsilist ja vaimset mõju isikule ning teatud juhtudel ka ohvri sugu, vanust ning tervislikku seisundit. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIÕK) on nentinud, et vangistusega kaasneb niikuinii teatud paratamatu ebamugavustunne, kuid kvalifitseerimaks tegevust inimväärikuse alandamisena, peab olema tegemist minimaalse raskusastme ületamisega. EIÕK praktikas inimväärikust alandava kohtlemisega olnud tegemist siis, kui äärmist ebamugavust on põhjustatud tundideks ning see on tekitanud isikule kas kehalisi ja/või vaimseid kannatusi, mis võisid isikule tekitada hirmu, ängistust ning alandatuse tunnet. Inimväärikuse alandamisena on kvalifitseerinud näiteks alljärgnevad olukorrad: täielik sotsiaalne isolatsioon; halvad sanitaartingimused kogumina; arstiabi andmata jätmine ning põhjendamatu jõu kasutamine kinnipeetava vastu; kinnipeetava sundtoitlustamine, kui selleks puudub meditsiiniline vajadus; kinnipidamisasutuste ülerahvastatus; alasti läbiotsimised vastassoost vanglaametniku juuresolekul jne. Seega EIÕK praktikast tulenevalt inimväärikuse alandamisega saab tegemist olla tõsise rikkumise puhul. KOHTU PÕHJENDUSED
  3. Kohus, hinnanud poolte esitatud põhjendusi ja tõendeid nende kogumis leiab, põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on järgmised. et kaebus on
  4. Viru Vangla 10.12.2010 käskkirjaga nr 6-3/2614-D (tl 6, 46-47) karistati kinnipeetavat R.S.i

§ 67p 1 ja § 37 lg 1 nõuete rikkumise eest 7 ööpäevaks kartserisse paigutamisega.

Käskkirja kohaselt keeldus kinnipeetav 12.11.2010 täitmast vanemvalvur A.Lubergi korraldust asuda tööle ja koristada eluosakond. 23.

§ 37

lg 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama, kui käesolev seadus ei sätesta teisiti.

§ 37

lg 2 kohaselt töötama ei ole kohustatud üle kuuekümne kolme aasta vanune kinnipeetav; üldharidust või kutseharidust omandav või tööalasel koolitusel osalev kinnipeetav; kinnipeetav, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama; kuni kolmeaastast last kasvatav kinnipeetav. Kaebuse esitaja ei ole kohtule esitatud kaebuses ega ka distsiplinaarmenetluses väitnud, et ta kuulub

§ 37lg 2 sätestatud isikute ringi.

Seega oli kaebuse esitajal töökohustus. 24.

§ 38

lg 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel.

§ 39

lg 3 kohaselt vangla majandustöödel töötavat kinnipeetavat rakendatakse tööle vastavalt töö eripärale vanglateenistuse äranägemisel. Viru Vangla 10.11.2010 käskkirjaga nr 6.-2/1085-T määrati kinnipeetav R.S. tööle finants- ja majandusosakonna majandustööle abitööliseks (üldkasutatavate ruumide koristaja) alates 10.11.2010 kuni 09.02.2011 tunnitasuga 9,90 krooni. Käskkirjale on kinnipeetav on R.S. märkinud: „Nõus“ (tl 45). Seega oli kaebaja töökohustusest teadlik. 6 Distsiplinaarmenetluse protokollist ja distsiplinaarmenetluse käigus kogutud materjalidest (tl 48- 54), s.h vanemvalvur A.Lubergi 12.11.2010 ettekandest nr 4989 (tl 50) nähtuvalt andis vanemvalvur A.Luberg kinnipeetav R.S.ile 12.11.2010 korralduse koristada eluosakond. Kinnipeetav R.S. ei täitnud vanemvalvur A.Lubergi korraldust. Osakonna koristas kinnipeetav O.B. Kaebuse kohaselt kaebaja tööst ei keeldunud, vaid palus vanglaametnikku, et ta veidi hiljem talle tööd pakuks, sest sel hetkel kui vanglateenistuja talle tööd pakkus, rääkis ta telefoniga. Kaebuse esitaja on distsiplinaarmenetluses oma 12.11.2010 seletuskirjas (tl 52) märkinud, et ta ei ole tööst keeldunud ning 16.11.2010 seletuskirjas (tl 54) märkinud, et ta ei ole tööst keeldunud, vaid: „palusin vanglaametnikku puht inimlikult, et teeme nati hiljem, sest sellel hetkel kui vanglaametnik mulle seda pakkus, rääkisin ma telefoniga.“ Seega nähtub kaebusest ja distsiplinaarmenetluse materjalidest, et kaebuse esitaja ei täitnud 12.11.2010 vanemvalvur A.Lubergi korraldust koristada eluosakond. 25.

§ 67

punkti 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Riigikohtu halduskolleegiumi 01.03.2007 kohtuotsuses asjas nr 3-3-1-103-06 on leitud, et kui ka hiljem kohases menetluses tuvastatakse, et vanglaametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus ei olnud seadusega kooskõlas, ei tähenda see veel, et korraldusele mitteallunud kinnipeetav pole rikkunud

§ 67p-s 1 sätestatud allumiskohustust.

Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. Seega on kinnipeetav kohustatud alluma vanglaametniku korraldusele sõltumata sellest, kas korraldus on tema hinnangul sisuliselt õiguspärane või mitte, samuti ei tulene vangistusseadusest ega vangla sisekorraeeskirjadest vanglaametnikule kohustust hoiduda kinnipeetavale korralduste andmisest kinnipeetavale ebasobival ajal ega kinnipeetavale õigust ja seaduslikku alust oma äranägemisel valida, millal ta vanglaametniku korraldust täidab. Kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Vastavalt HMS § -le 63 on haldusakt tühine, kui sellest ei selgu haldusakti andja või adressaat, seda ei ole andnud pädev isik, kui see kohustab toime panema õigusrikkumise või kui sellest tulenevad kohustused on vastukäivad. Käesoleval juhul on 12.11.2010 pädeva isiku poolt kinnipeetavale antud korraldusest tulenev kohustus selge ning sellega ei ole kohustatud toime panema õigusrikkumist. Seega ei ole vanemvalvur A.Lubergi 12.11.2010 korraldus tühine. Samuti ei ole kaebuse esitaja haldusasja materjalidest nähtuvalt vaidlustanud Viru Vangla 10.11.2010 käskkirja nr 6.-2/1085-T, millega kaebaja tööle määrati ega seadnud kahtluse alla vanemvalvur A.Lubergi 12.11.2010 korralduse seaduslikkust. Seega oli kaebuse esitaja kohustatud vanemvalvur A.Lubergi 12.11.2010 korraldust täitma. Kaebuse esitaja korraldust ei täitnud, seega rikkus ta

§ 67p-s 1 sätestatud allumiskohustust.

Kuna korralduse sisuks oli kaebaja kohustamine eluosakonda koristama, siis seisnes korralduse mittetäitmine töötamisest keeldumises ning pole põhjendatud kaebaja väide, et ta ei ole tööst keeldunud ja talle süüks arvatud tegu toime pannud. Eeltoodust tulenevalt on vaidlustatud käskkirjas põhjendatult peetud ennastõigustavaks kaebaja poolt korralduse mittetäitmise kohta antud selgitust, et ta ei saanud korraldust täita seetõttu, et ta rääkis telefoniga. 26.

§ 67

p-s 1 toodud kohustuse rikkumine on

§ 63

lg 1 järgi käsitletav distsiplinaarrikkumisena, mille eest on õigus määrata distsiplinaarkaristust.

§ 63

lg 1 kohaselt vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi, milleks on noomitus; ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamine; töölt eemaldamine kuni üheks kuuks; kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt võetakse distsiplinaarkaristuse valikul arvesse vangistuse 7 täideviimise eesmärki, milleks

§ 6

lg 1 kohaselt on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Vaidlustatud käskkirjas on leitud, et vanglas töötamine aitab kaasa kinnipeetava õiguskuulekale käitumisele suunamisel. Käskkirjas on arvestatud positiivse asjaoluna seda, et kinnipeetavale ei ole enne käesolevat distsipliinirikkumist määratud distsiplinaarkaristusi ning leitud, et antud distsipliinirikkumise konteksti arvestades oleks noomituse, lühiajalise kui ka pikaajalise kokkusaamise keeld liiga leebed karistused ja ei täidaks vangistuse üldist eesmärki. Samuti ei kasuta kinnipeetav pikaajalise kokkusaamise võimalusi, mistõttu selleliigilise karistusliigi määramine ei avaldaks mõju õiguskuulekale käitumisele suunamiseks. Antud juhul on kõige otstarbekam kinnipeetavale määrata distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamine, mis edaspidi võib mõjutada kinnipeetavat täitma vangistusega kaasnevaid kohustusi ja edaspidi täita seadusest tulenevat töökohustust. Kuna kinnipeetav oma seletuskirjas näitab üles väga üleolevat ja negatiivset suhtumist vanglateenistujatesse ning vangistuse eesmärki, tuleb kinnipeetavat rangemalt karistada. Kohus leiab, et eeltooduga on põhjendatud karistuse valik, s.h ka kartseris viibimise kestuse valik. 27. Asja materjalidest nähtuvalt on läbi viidud

§-s 64 sätestatud distsiplinaarmenetlus. Vastustaja ei ole rikkunud kaebaja suhtes

§-s 64 sätestatud distsiplinaarmenetluse nõudeid. Distsiplinaarmenetluse käik on protokollitud (tl 48-49), kaebajale on distsiplinaarmenetluse protokolli tutvustatud ja talle on antud võimalus seletusteks, millest kaebaja on 12.11.2010 esialgu keeldunud, siis teatanud, et annab põhjaliku seletuse hiljemalt 16.11.2010 kooskõlastades selle advokaadiga ning 16.11.2010 andnud oma seletuse toimunu kohta (tl 51-52, 54). Distsiplinaarkaristus on määratud tähtaegselt, karistuse määras pädev ametnik, see vormistati käskkirjana ja käskkiri on nõuetekohaselt motiveeritud. Käskkiri sisaldab piisavalt asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke põhjendusi, käskkiri on selge ja üheselt mõistetav, ning selles ei esine kaalutlus- ega vormivigu. Käskkirjas on karistuse valikut põhjendatud ning määratud karistus ei ole ilmselgelt ebaproportsionaalne võrreldes toime pandud rikkumisega. Käskkiri on kohtu poolt kontrollitav.

  1. Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kaebaja suhtes individuaalselt ning karistuse määramine on toimunud kaebajale individuaalselt, mistõttu on asjasse puutumatud kaebaja väited 10.12.2010 veel kahe kinnipeetava karistamisest asjaoludelt ja alustelt erinevate kuid põhimõtteliselt sama rikkumise eest. Eeltoodust tulenevalt on asjakohatu ka kaebuse väide tema inimväärikuse riivamisest kinnipeetavate väidetava mehaanilise karistamisega.
  2. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Viru Vangla 10.12.2010 käskkiri nr 6-3/2614-D on õiguspärane haldusakt ning puudub alus selle tühistamiseks.
  3. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Vastustaja ei ole kohtule menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud, seega jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Aili Maasik Kohtunik 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.