3-11-2032/11

KOHTUMÄÄRUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Agu Timmi ja Madis Ernits 28.05.2012, Tartu 3-11-2032 Veljo Ahase (Ahas) kaebus Tartu Vangla 11.07.

1. a käskkirja nr 1-4/1779 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 20.01.
2. a otsus Veljo Ahase apellatsioonkaebus Kaebaja Veljo Ahas Vastustaja Tartu Vangla RESOLUTSIOON
3. Tagastada apellatsioonkaebus läbivaatamatult.
4. Tagastada kaebajale Tartu Halduskohtu 20.01.
5. a otsuse koopia. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättetoimetamisest. ASJAOLUD JA RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6. 05.07.2011 kella 14.50 ajal leidis Tartu Vanglas aset intsident, mil kaebaja ei andnud jalutuskäigult tulles tubakatooteid vanglateenistuja poolt määratud kohas hoiule ning omas aluspükste vahel 8 sigaretti „Next“, mis olid mähitud kahte ajalehe pakikesse. Tartu Vangla inspektor-kontaktisik peaspetsialist-üksuse juhi ülesannetes määras 11.07.
7. a käskkirjaga nr 1-4/1779 kaebajale distsiplinaarkorras karistuseks vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 82 lg-s 3 ja Tartu Vangla Kodukorra p-s 12.5.4 sätestatud nõuete süülise rikkumise eest kartserisse paigutamise kümneks ööpäevaks.
8. 26.07.2011 esitas kaebaja Tartu Vanglale vaide 11.07.2011.a käskkirja 1-4/1779 tühistamiseks. Tartu Vangla jättis 15.08.
9. a vaideotsusega nr E5409-3 kaebaja vaide rahuldamata.
10. 19.08.2011 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Tartu Vangla 11.07.
11. a käskkirja nr 1-4/1779 tühistamist. Kaebuse kohaselt ei ole Eesti põhiseaduse kohaselt Eesti Vabariigis suitsude omamine ja tarbimine keelatud, seetõttu jääb kaebajale arusaamatuks, kuidas saab olla suitsetamine ja suitsude omamine Tartu Vanglas keelatud. Kaebaja arvates on talle distsiplinaarkaristuse määramisel rikutud põhiseaduse § 10, 11, 12, 13 ja 15 ning teda karistati ebaproportsionaalselt Eesti Põhiseaduse vastaselt.
12. Tartu Halduskohus jättis 20.01.
13. a otsusega kaebaja kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuses märgib halduskohus, et tulenevalt kohustuslikust kohtueelsest menetlusest saab kohus hinnata vaidlustatud käskkirja õiguspärasust ulatuses, milles on kaebaja eelnevalt esitanud vaide vanglale. Kuna kaebaja on Tartu vanglale esitatud vaides vaidlustanud 11.07.
14. a käskkirja ainult karistuse ebaproportsionaalsusest tulenevalt, saab ka kohus hinnata käskkirja ainult selles osas. Halduskohus on seisukohal, et vastustaja poolt kaebajale määratud karistus ei ole ebaproportsionaalne. Kaebajale on määratud kartserikaristus 10 ööpäeva. Vangistusseaduse (VangS) § 6 lg 1 kohaselt on vangistuse täideviimise eesmärgiks kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Käskkirja kohaselt on karistuse määramisel arvestatud, et kaebajal on eelnevalt 22 kehtivat distsiplinaarkaristust, millest tulenevalt on kaebaja süstemaatiline distsipliini rikkuja vanglas. Seejuures on suitsetamistarvete enda juures hoidmise ja selleks mitte ettenähtud kohas suitsetamise eest kaebajat karistatud 5 korral. Vaatamata eelnevatele karistustele on kaebaja jätkanud samalaadsete rikkumiste toimepanemist. Halduskohus nõustub vastustajaga, et kuna varasemad alla 10 päevalised kartserikaristused ja noomitused ei ole kaebajale mõju avaldanud, oli põhjendatud määrata kaebajale karistuseks kartserisse paigutamine 10 päevaks. Kõiki neid asjaolusid on distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas analüüsitud, seega on tegemist vastustaja poolt kaalutletud otsusega. Halduskohus märgib, et kaebaja on kinnipeetav, ning tal tuleb arvestada oma igapäevase elu korraldamisel, sealhulgas hüvede saamisel kõikide vangistust reguleerivate õigusaktidega. Vanglas ei ole keelatud suitsetamine ega sigarettide hoidmine, kuid see peab toimuma vastavalt vangla poolt kehtestatud korrale. Kinnipeetava kogu eluolu seostatakse vanglaga – tema vabadus allutatakse vangistusseadusest tulenevatele piirangutele, mis on vajalikud vangistuse kui karistuse täideviimisele. Ühtlasi määrab vangistusseadus ka kinnipeetava põhiõiguste piiramise mahu. Halduskohus on seisukohal, et kohtul puudub vajadus kaebuses nimetatud Põhiseaduse vastavate sätete analüüsimiseks, kuna kaebuses puudub selgitus, kuidas ja milliseid kaebaja põhiõigusi vastustaja rikkus. Kaebaja on vaidemenetluses vaidlustanud käskkirja ainult karistuse raskuse osas. Kohus jättis tähelepanuta ka kaebaja väited kaebajale kahju tekitamise kohta, kuna kaebaja on taotlenud ainult käskkirja tühistamist. Kahju hüvitamise taotluse korral tuleb kaebajal läbida samuti eelnev iseseisev kohtueelne menetlus.
15. Kaebaja esitas 25.01.2012 apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt on isiklike asjade konfiskeerimine ja keelustamine kinnipeetavate isikute diskrimineerimine. Kaebaja hinnangul ei ole kinni peetavate isikute asjade omastamine vangla poolt kooskõlas seadusega ning tegemist on võimu kuritarvitamisega. Samuti leiab kaebaja, et kohus on toetanud üksnes vangla väiteid. Koos apellatsioonkaebusega esitas kaebaja taotluse enda vabastamiseks riigilõivu tasumisest. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
16. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb tagastada läbivaatamatult. 2
17. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 187 lg 3 p 5 sätestab, et apellatsioonkaebus tagastatakse, kui apellatsioonkaebuses esitatud väidete õigsust eeldades ei saaks apellatsioonkaebust ilmselgelt rahuldada. Riigikohus on kuni 31.12.2011 kehtinud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS vr) § 33 lg 3 p 5 kohaldamisala laiendanud ka kaebustele, mis on ilmselgelt perspektiivitud (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 22.06.
18. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-20-10 p-d 10 ja 12). Kuna HKMS § 187 lg 3 p 5 on samasisuline HKMS vr § 33 lg 3 p-ga 5, siis saab ringkonnakohtu hinnangul ka kehtiva HKMS-i redaktsiooni alusel apellatsioonkaebuse tagastada juhul, kui kohus leiab, et see on ilmselgelt perspektiivitu. Kohtupraktika kohaselt saab kaebust lugeda ilmselgelt perspektiivituks siis, kui soovitud eesmärgi saavutamine esitatud kaebuse abil ei ole võimalik ja ka siis, kui apellatsioonkaebuse eduväljavaated on olematud (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 15.12.
19. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-57-11, p 16). Apellatsioonkaebuse ilmselge perspektiivituse tuvastamine nõuab kohtult põhjalikumat motivatsiooni ning on kohaldatav õiguslikult selges olukorras (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 23.11.
20. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-71-11).
21. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa käesolevas asjas esitatud apellatsioonkaebust pidada perspektiivikaks. Halduskohus on kaebuse sisuliselt läbi vaadanud ning jätnud selle rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus jõudis õigele järeldusele, kui märkis vaidlustatud otsuses, et vaidlustatud käskkiri on õiguspärane ja selle aluseks olnud distsiplinaarmenetlus viidi läbi nõuetekohaselt. Tartu Vangla kodukorra p-st 12.5.4 tuleneb üheselt kinni peetavale isikule kohustus pärast jalutuskäiku tarvitamata jäänud suitsetamise tarbed vanglaametniku määratud kohas ja ajal vangla hoiule anda. VSkE § 82 lg 3 kohaselt ei ole kinnipeetaval õigust hoida enda juures tubakatooteid. Kohtumenetluse poolte vahel ei ole vaidlust distsiplinaarkaristuse aluseks olnud rikkumise toimumise üle ega selle üle, et kaebaja on rikkunud VSkE § 82 lg-s 3 ja Tartu Vangla kodukorra p-s 12.5.4 sätestatud nõudeid. Kaebaja rikkumine on tõendatud ning karistuse määramisel on arvestatud, et kaebaja omas 22 kehtivat distsiplinaarkaristust. Määratud karistus ei ole ebaproportsionaalne, arvestades kehtivaid karistusi ning asjaolu, et 5 neist on määratud suitsetamistarvete enda juures hoidmise ja selleks mitte ettenähtud kohas suitsetamise eest. Kaebaja subjektiivne arvamus tubakatoodete konfiskeerimise ja keelustamise ebamõistlikkusest ei õigusta VSkE ja Tartu Vangla kodukorra sätete rikkumist ning ei saa olla aluseks vaidlustatud käskkirja tühistamisele. Ringkonnakohtu hinnangul on käesoleval juhul seega tegemist õiguslikult selge olukorraga, kuna puudub vaidlus vaidlusaluse distsiplinaarkaristuse aluseks olnud asjaolude ja seadusesätete kohaldamise ning distsiplinaarmenetluse läbiviimise õiguspärasuse üle.
22. Apellatsioonkaebuses esitatud väited seoses kaebaja isikliku vara äravõtmise õigusvastasuse, kinnipeetavate diskrimineerimise, vangla poolt võimu kuritarvitamise ning halduskohtu poolt üksnes vastustaja väidete toetamisega on alusetud ega mõjuta iseenesest vaidlustatud käskkirja õiguspärasust. VSkE § 82 lg 3 kohaselt ei ole kinnipeetaval õigust hoida enda juures tubakatooteid, tubakatooted võetakse vanglateenistuse ametniku poolt hoiule ning vanglateenistus väljastab tubakatooted kinnipeetavale vaid ajaks, millal tal on õigus viibida kohtades, kus on lubatud suitsetada. Seega on tubakatooted, sh sigaretid keelatud esemeks väljaspool aega ja kohta, kus kinnipeetaval on lubatud suitsetada. 3 VangS § 68 lg 2 kohaselt kuuluvad vanglateenistuse ametniku poolt läbiotsimisel leitud keelatud esemed ja ained äravõtmisele ning realiseerimisele või hävitamisele. Seetõttu on ebaõige kaebaja väide sigarettide äravõtmise aluse puudumise kohta. Kinnipeetava poolt isiklikult vangla kauplusest ostetud sigarette ei võeta ära, kui need antakse vastavalt VSkE-s sätestatud korrale vanglateenistuse ametniku kätte hoiule. Kinnipeetavalt keelatud esemete äravõtmine on vältimatu haldusmeede, mis peab tagama vangla sisekorra ja julgeoleku. Kuna kaebaja on teadlikult rikkunud jalutuskäigult tulles tubakatoodete hoiule andmise kohustust, distsiplinaarkaristus on määratud õiguspärasel alusel ning distsiplinaarmenetlus on viidud läbi nõuetekohaselt, siis on alusetu kaebaja väide, et vastustaja on oma võimu kuritarvitanud. Samuti on alusetu apellatsioonkaebuses toodud väide kohtu erapoolikuse osas, kuna halduskohus on lähtunud otsuse tegemisel kehtivatest õigusnormidest.
23. Seega on käesoleval juhul apellatsioonkaebuses esitatud väited alusetud. Samuti ei ole apellatsioonkaebuse rahuldamine ringkonnakohtu hinnangul võimalik ka muude, kaebuses viitamata asjaolude ega õigusnormide pinnalt. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja apellatsioonkaebus ilmselgelt perspektiivitu ning ringkonnakohus tagastab kaebuse HKMS § 187 lg 3 p 5 alusel.
24. Antud asjas esitas kaebaja koos apellatsioonkaebusega ka taotluse vabastada ta riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel. Riigikohtu tsiviilkolleegium on tsiviilasjade lahendamisel nõustunud sellega, et juhul, kui TsMS-i menetlusabi sätete alusel esitati taotlus hagi esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks, kuid maakohus keeldus hagi menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 alusel (hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust), ei ole vajalik menetlusabi taotlust eraldi hinnata (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 05.06.
25. a määrus asjas nr 3-2-1-56-07). Ringkonnakohtu hinnangul on TsMS § 371 lg 2 oma sisult ja eesmärgilt sarnane TsMS § 637 lg 1 p-st 6 tuleneva alusega apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumiseks (apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. TsMS § 637 lg 1 p 6 on omakorda analoogne säte HKMS § 187 lg 3 p-ga 5, mistõttu peab ringkonnakohus võimalikuks sellisest praktikast lähtumist ka halduskohtumenetluses. Tagastades apellatsioonkaebuse HKMS § 187 lg 3 p 5 alusel, jätab ringkonnakohus kaebaja menetlusabi taotluse tema vabastamiseks riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel eraldi hindamata ja lahendamata.
26. Kaebaja on lisanud apellatsioonkaebusele talle edastatud Tartu Halduskohtu 20.01.
27. a otsuse koopia, mis tuleb kaebajale tagastada. Maili Lokk Agu Timmi 4 Madis Ernits