) § 2 lg 1 järgi on võlasuhe õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isik ehk võlgnik) kohustus teha teise isiku (õigustatud isik ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist.
lg 2 sätestab, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.
lg 1 ja 3 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele ja kohustus loetakse kohaselt 3 täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil.
kohaselt liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu.
lg 2 sätestab, et kui kohustuse täitmiseks on ette nähtud tähtaeg või kui see on määratletav lepingu alusel, tuleb kohustus täita selle tähtaja kestel, kui lepingust või asjaoludest ei tulene, et täitmise tähtpäeva võib määrata võlausaldaja.
alusel on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Vastavalt
lg 1 punktide 1, 4 ja 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, taganeda lepingust või lepingu üles öelda ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.
lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
p 3 kohaselt on liisinguvõtja kohustatud lepingu lõppemisel tagastama liisingueseme liisinguandjale käesoleva paragrahvi punktis 2 nimetatud seisundis, välja arvatud juhul, kui ta kasutab talle lepingu järgi kuuluvat liisingueseme omandamise õigust.
lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele.
lg 1, 2 kohaselt liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Lõikes 1 nimetatud kulude kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega.
lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud.
lg 2 alusel võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Kohus asub seisukohale, et hagi aluseks olevad asjaolud on hageja poolt tõendatud ja hageja esitatud faktilised väited on kostja poolt omaksvõetud. Seega tuleb eeltoodud seadusesätete alusel kostjalt Hermann Hermannsson’ilt hageja AS-i Nordea Finance Estonia kasuks välja mõista võlgnevus summas 4636,91 eurot (72 552 krooni), millest vara jääkmaksumus on 2380,25 eurot (37 242,83 krooni), liisingulepingust tulenevate tasumata lepingumaksete osa on 2064,93 eurot (32 309,17 krooni) ning vara äravõtmise kulud on 191,73 eurot (3000 krooni). Kuna kostjale on menetlusdokumendid senises menetluses kättetoimetatud väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu, siis on kohus seisukohal, et kohtulahend tuleb kostjale samuti kätte toimetada väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu TsMS § 317 lg 1 p 1 ja lg 3 alusel. 4 Menetluskulud Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda. TsMS § 162 lg-te 1 ja 2 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 ja 2 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 1741 lg 3 kohaselt määrab kohus hageja taotlusel tagaseljaotsuses kindlaks ka kostja hüvitatavad menetluskulud, kui hageja esitab kohtu määratud ajaks menetluskulude nimekirja. Vastavalt TsMS §-le 138 lg 1 ja 2 on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Hageja on tasunud hagiavalduse esitamisel riigilõivu summas 543,25 eurot (8500 krooni) /tlk 6/, kohtutäituri tagatisraha summas 26,76 eurot ja menetlusdokumentide kättetoimetamisel Ametlikes Teadaannetes avaldamise kaudu tasutud riigilõiv summas 6,39 eurot /tlk 38/. Kuna kohtutäituril ei õnnestunud menetlusdokumente kostjale kätte toimetada, maksti kohtutäiturile kohtutäituri tasu summas 15,30 eurot, seega on põhjendatud kostjalt välja mõista kohtutäituri tasu summas 15,30 eurot. Eeltoodule tuginedes asub maakohus seisukohale, et kostja peab kandma hageja menetluskulud, milleks on hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv summas 543,25 eurot, kohtutäituri tasu summas 15,30 eurot ja menetlusdokumentide kättetoimetamisel Ametlikes Teadaannetes avaldamise kaudu tasutud riigilõiv summas 6,39 eurot. Nimetatud summad kuuluvad kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele. TsMS § 468 lg 1 p 2 kohaselt tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks. Ruth Sild /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.