Obsah (9)

§ 5§ 6§ 8§ 11§ 14§ 43§ 105§ 106§ 107

2-11-10430 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Anu Uritam Otsuse tegemise aeg ja koht 05. märts 2012.a Tallinn Tartu maantee kohtumaja Tsiviilasja number 2-11-

) § 2 lg 1 kohaselt on haldusmenetluseks haldusorgani tegevus määruse või haldusakti andmisel, toimingu sooritamisel või halduslepingu sõlmimisel. Üldjuhul viiakse haldusmenetlust läbi

§ 5

kohaselt vormivabalt ja eesmärgipäraselt, kusjuures

§ 5

lg 1 kohaselt määrab menetlustoimingu vormi ja muud haldusmenetluse üksikasjad haldusorgan kaalutlusõiguse alusel. Riigikohus on leidnud, et haldusmenetlus tuleb läbi viia võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulusid ja ebameeldivusi isikutele (RK HKo 09.03.2009.a nr 3-3-1-94-08 p 19). Haldusmenetluse läbiviimise raames on haldusorgan ise kohustatud välja selgitama olulise tähendusega asjaolud ja vajadusel koguma tõendeid (

§ 6

). Haldusorganiks loetakse

§ 8

lg 1 kohaselt seaduse või selle alusel antud määruse kohaselt avaliku halduse üleandeid täitma volitatud asutust, kogu või isikut.

§ 11

lg 1 p 1 kohaselt loetakse haldusmenetluse osaliseks isikut, kes on teinud haldusorganile ettepaneku haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks. Haldusmenetluse käigus saab menetlusosaline oma taotlusi esitada üldjuhul vabas vormis, kui seadus ei sätesta mõne taotluse jaoks kohustuslikku vormi (

§ 14lg 1).

Haldusmenetlus lõpeb

§ 43lg 1 p 1 alusel üldjuhul haldusakti teatavakstegemisega.

Haldusakt on

§ 105

lg 1 kohaselt haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. Haldustoiming on seevastu haldusorgani tegevus, mis ei ole õigusakti andmine ja mida ei sooritata tsiviilõigussuhtes

§ 106lg 1 alusel.

Haldustoiming peab olema antud kooskõlas õigusaktidega (

§ 107

lg 1), kuid toimingu sooritamise viisi, ulatuse ja aja ning menetlemise korra määrab haldusorgan oma äranägemisel, järgides kaalutlusõiguse piire ja võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtteid (

§ 107lg 2).

1. Kohus leiab haldusmenetluse seaduse ülalviidatud sätetele tuginedes, et Tarbijakaitseamet teostas hagejale 21.05.2010.a kirja saatmisel haldustoimingu, milline teostati turismiseaduse alusel läbiviidava haldusmenetluse raames. Käesolevas asjas kogutud ühestki tõendist ei nähtu, et Tarbijakaitseameti tegevuse eesmärgiks oleks olnud tsiviilõigusliku lepingu sõlmimine hagejaga ning seesuguse tsiviilõigusliku lepingu sõlmimiseks puudus Tarbijakaitseametil pädevus. Tarbijakaitseameti näol on kohtu hinnangul tegemist täidesaatva valitsusasutusega, mille seaduslikuks ülesandeks on Vabariigi Valitsuse seaduse § 39 lg 1 alusel täidesaatva riigivõimu teostamine. Seesuguste valitsusasutuste pädevus kehtestatakse seadusega või seaduse alusel nende asutaja poolt (Vabariigi Valitsuse seaduse § 41 lg 5). Valitsusasutused annavad akte ja sooritavad toiminguid oma pädevuse piires seaduse, Vabariigi Valitsuse määruse või korralduse või ministri määruse või käskkirja alusel ja täitmiseks (Vabariigi Valitsuse seaduse § 41 lg 6). Tarbijakaitseameti põhimäärus on vastu võetud majandus- ja kommunikatsiooniministri 12.02.2003.a määrusega nr 32 ning selle määruse § 13 kohaselt on ameti üheks põhiülesandeks riikliku järelevalve teostamine tarbijakaitse valdkonda kuuluvatest õigusaktidest tulenevate nõuete täitmise üle ja vajadusel riikliku sunni rakendamine.
2. Turismiseadus on üks tarbijate õiguste kaitsmise eesmärgil kehtestatud õigusakte, mille täitmise üle järelevalve teostamine kuulub Tarbijakaitseameti pädevusse. Poolte vahel puudub sisuliselt käesolevas asjas vaidlus selle üle, et Tarbijakaitseamet viis läbi haldusmenetluse turismiseaduse § 15 alusel, mis reguleerib reisiettevõtjate poolt tagatiste maksmist ning nende tagatiste kasutamist. Vastavalt turismiseaduse (TurS) § 15 lõikele 1 peab reisiettevõtja poolt antav tagatis muuhulgas tagama piisavate rahaliste vahendite olemasolu reisijate naasmiseks reisi lähtepunkti ning reisijate majutamiseks kuni reisija naasmiseni reisi lähtepunkti. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et antud juhul esitas reisiettevõtja AS T (pankrotis) Tarbijakaitseametile tagatise, mille oli andnud EKAS. Tagatise kasutamise pädevus on TurS § 15 lg 9 kohaselt antud Tarbijakaitseametile. Tagatise kasutamiseks määrab Tarbijakaitseamet TurS § 15 lg 10 alusel nõuete esitamise tähtaja, kontrollib seejärel nende isikute olemasolu, kelle suhtes on vaja kasutada tagatist ja kogub nende nõuded ning lõppastmes korraldab TurS § 15 lõikest 1 9 tulenevate nõuete täitmise ja määrab tagatisest väljamaksete tegemise tähtaja. Täpsemat tagatise kasutamise korda seaduse alusel kehtestatud ei ole.
3. Kohus leiab, et Tarbijakaitseamet viis seega EKAS poolt TurS § 15 alusel AS T (pankrotis) vastu esitatavate nõuete tagamiseks antud tagatise kasutamiseks läbi haldusmenetluse, mille tulemusena võeti muuhulgas vastu haldusakt kostjale tagatise alusel väljamakse tegemiseks (toimiku lk 186-187). Tarbijakaitseameti poolt 21.05.2010.a väljastatud kiri kujutab kohtu hinnangul endast ühte haldusorgani poolt teostatud haldustoimingut, mille alusel ei saanud aga hagejal tekkida kostja vastu iseseisvat tsiviilõiguslikku nõuet.
4. Asjas kogutud tõenditest nähtub, et AS T (pankrotis) maksejõuetuse tõttu pöördus viimase seaduslik esindaja 21.05.2010.a tööpäeva lõpul Tarbijakaitseameti poolt palvega asuda kasutama TurS § 15 lg 1 alusel antud tagatist. Kohus leiab, et vastava pöördumisega algaski haldusmenetlus, kuna AS T (pankrotis) ühe haldusmenetluse osalisena sai haldusorganile esitada taotluse tagatise kasutamiseks vabas vormis. Asjas üle kuulatud tunnistaja KMon kinnitanud, et AS T (pankrotis) seaduslik esindaja pöördus Tarbijakaitseameti poole taotlusega tagatise kasutusele võtuks 21.05.2010.a õhtupoolikul ning kirjutas ametile ka vastavasisulise avalduse (toimiku lk 231). Kohus ei pea siinkohal võimalikuks nõustuda hageja väidetega, mille kohaselt on tunnistaja ütlused käesolevas asjas ebausaldusväärsed, kuna kostjat kohtus esindanud esindaja on mitmeid menetlusdokumente saatnud tunnistajale teadmiseks. Tunnistaja näol on tegemist Tarbijakaitseameti töötajaga, kelle pädevusse kuulus antud haldusmenetluse läbiviimine, mistõttu tunnistajale menetlusdokumentide saatmine ei vähenda tema ütluste usaldusväärsust. Muid asjaolusid tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seadmiseks hageja esile toonud ei ole.
5. Järgnevalt selgub asjas kogutud tõenditest, et ka hageja pöördus kostja poole nõudega tasuda talle tagatise arvelt AS T (pankrotis) poolt võlgnetavad summad. See nähtub hageja seadusliku esindaja poolt tunnistajale KM21.05.2010.a saadetud e-kirjadest (toimiku lk 144), milles hageja seaduslik esindaja märkis, et kostja on kohustatud tagama reisijate naasmise Eestisse ning nõudis talle AS T (pankrotis) poolt võlgnetavate summade tasumist Tarbijakaitseameti poolt. Samuti nähtub hageja seadusliku esindaja e-kirjadest, et viimane nõudis kostjalt võlgnetavate summade tasumise tagamist. Samal ajal olid mitmed Eesti turistid Türgis sattunud ebameeldivasse olukorda, kuna hotellid nõudsid inimestelt endilt maksete tegemist ning keeldusid vastasel juhul võimaldama neil hotellidest lahkumist (ÜSe-kiri KM, toimiku lk 145-146, tunnistaja KM ütlused, toimiku lk 231). Hageja levitas Eesti turistide hulgas kostja töötaja KM mobiiltelefoni numbrit, mistõttu helistasid mitmed murelikud inimesed otse KM ja kirjeldasid olukorda, milles nad asusid. Tunnistaja ütlustest nähtub, et hageja nõudis kostjalt kinnitust, et talle makstakse AS T (pankrotis) tagatise arvelt klientide majutusega seonduvad kulud (toimiku lk 231), kuna vastasel korral ei tagata inimestele sõitu hotellidest lennujaama riigist lahkumiseks. Hageja seaduslik esindaja oli tunnistaja ütluste kohaselt teadlik asjaolust, et AS T (pankrotis) on andnud tagatise turismiseaduse alusel. Kinnituskiri koostati tunnistaja poolt 21.05.2010.a õhtul umbes kell 23.
6. Tunnistaja sõnul puudusid temal volitused anda garantiisid võlaõigusseaduse alusel ning kinnitus anti selgelt turismiseaduse alusel. Kirja eesmärgiks oli kinnitada hagejale, et tema nõuded hüvitatakse turismiseaduse alusel antud tagatise arvelt. Pärast kinnituskirja saatmist olukord Türgis lahenes ning inimesed saabusid koju nädalavahetusel.
7. Kohtule esitatud 21.05.2010.a kirjast endast (toimiku lk 97, tõlge lk 98) nähtub, et kostja kinnitas, et hageja põhjendatud arved T AS klientide tasumata majutuse eest perioodil 08.05.2010.a kuni 23.05.2010.a Türgi hotellides hüvitatakse turismitagatise arvelt vastavalt Eesti Vabariigi turismiseaduse §
8. Samuti kinnitati kirjas, et AS T tagatis on kehtiv ja väljastatud EKAS poolt.
9. Kohus ei nõustu hageja väidetega, mille puhul ei ole 21.05.2010.a kirja väljastamise 10 asjaoludel ega kirjas endas tehtud viitel turismiseaduse § 15 mingit õiguslikku tähendust. Kohus leiab, et kuivõrd haldusorganina viis Tarbijakaitseamet läbi haldusmenetlust turismiseaduse § 15 alusel tagatise kasutamiseks ning tagatise kasutamine oli võimalik üksnes haldusmenetluse raames, oleks hagejal tulnud käesolevas asjas tõendada ja esile tuua need asjaolud, mis võimaldaksid erandlikult pidada kostja 21.05.2010.a kinnituskirja tsiviilõiguslikuks garantiiks. Kohus selgitas hagejale viimase tõendamis- ja põhjendamiskohustust Harju Maakohtu 07.11.2011.a eelistungil (toimiku lk 192), kuid vaatamata kohtu selgitustele ei ole hageja ise viidanud ühelegi asjaolule ega tõendile, millest tulenevalt võiks tõlgendada kostja 21.05.2010.a kirja tsiviilõigusliku garantiina. Kohus leiab, et antud dokumendi sisu tõlgendamisel ei saa lähtuda pelgalt selle mõnevõrra eksitavast pealkirjast („warranty letter“), vaid arvestada tuleb kirja koostamise asjaolusid ning kirja enda sisu. Kiri koostati kostja poolt kohtu hinnangul haldustoiminguna TurS § 15 lg 10 p 3 alusel, mis võimaldab Tarbijakaitseametil teha toiminguid, mis on suunatud sama seaduse § 15 lõikest 1 tulenevate nõuete täitmisele ehk eeskätt reisijate tagasitoomisele koju. Kostja oli sunnitud hageja soovidele vastu tulema ning esitama talle kirjaliku kinnituse, kuna pärast kirjaliku kinnituse väljastamist oli reaalselt võimalik tagada Eesti turistidele Türgis nende häirimatu turvalisus ja koju tagasipöördumine. Kirjalikus 21.05.2010.a kinnituses endas ei ole Tarbijakaitseamet võtnud endale VÕS § 155 lõikest 1 tulenevat kohustust ning Tarbijakaitseamet ei ole kinnitanud, et täidab hageja kui võlausaldaja nõudel ise mõne garantiis osundatud kohustuse. Vastupidi, kirjalikus kinnituses on selgelt viidatud tagatisele, mille kasutamist reguleerib TurS §
10. Kirjas on selgelt välja toodud, et väljamaksete tegemine toimub EKAS poolt väljastatud kehtiva tagatise arvelt siis, kui tegemist on konkreetse perioodi eest esitatud põhjendatud nõuetega. Sega viidati kirjas kaudselt sellele, et hageja nõuete põhjendatuse kontrollimine toimub edasise menetluse käigus. Hageja ise on omaks võtnud, et tema nõuete põhjendatus tuvastati edasise menetluse käigus.
11. Hiljem, haldusmenetluse käigus on kostja saatnud hagejale veel täiendava selgituse selle kohta, milliseid tõendeid tuleb hagejal esitada selleks, et Tarbijakaitseamet saaks rahuldada tema taotluse tagatise väljamaksmise kohta (kostja kiri hagejale 16.06.2010.a, toimiku lk 147-148). Antud kirjas on selgitatud tagatise kasutamise korda, millest tulenevalt pidi hagejale olema selge, et tegemist on haldusmenetlusega, milles taotluse rahuldamiseks tuleb hagejal esitada täiendavaid tõendeid.
12. Kohus ei nõustu hageja väidetega, milliste kohaselt tuleks 21.05.2010.a kostja kinnituskirja lugeda eraõiguslikuks garantiiks seetõttu, et sellise garantii väljastamist turismiseadus ega ükski teine õigusakt ei võimaldanud ning samuti seetõttu, et mõlemad pooled olid selle lepingu sõlmimisel samaväärses seisus. Kohus leiab, et seesugused hageja väited on põhjendamatud. Asjas kogutud tõenditest ei nähtu, et kostja oleks avaldanud soovi ja tahet sõlmida ise hagejaga mistahes tsiviilõiguslikku lepingut hagejaga võrdväärse partnerina. Selgusetuks jääb, milline oleks hageja arvates olnud kostja jaoks seesuguse tsiviilõiguslikku kokkuleppe eesmärk või mõte. Kohus leiab, et kinnituskirja kui toimingu teostamiseks oli kostjal olemas õiguslik alus, kuid isegi juhul, kui haldusorgan teostab mõne haldustoimingu omamata selleks seadusest tulenevat alust, ei muutu vastav toiming automaatselt tsiviilõiguslikuks. Ilma õigusliku aluseta teostatud toimingu vaidlustamine on asjast puudutatud isikul võimalik haldusmenetluse enda raames või halduskaebuse esitamisel halduskohtule.
13. Täiendavalt peab kohus vajalikuks märkida, et sisuliselt kujutab kostja poolt hagejale 21.05.2010.a saadetud kiri haldusorgani selgitust selle kohta, millises summas, millisel alusel ja millistel tingimustel toimub tagatise väljamaksmine. Täiendavalt on toimingute sisu selgitatud hagejale kostja 16.06.2010.a kirjas. Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse § 3 näeb ette, et haldusorganil on pädevus anda selgitusi tema tegevuse aluseks olevate õigusaktide ja tema pädevuse kohta. Seega oli kostjal haldusorganina õigus selgitada hagejale kui haldusmenetluses osaleda soovivale isikule menetluse korda ning sellise toimingu tegemiseks ei pidanud turismiseaduses sisalduma üksikasjalik volitusnorm. 11
14. Kohus ei nõustu ka hageja väidetega, milliste kohaselt sai hageja seaduslik esindaja aru, et tegemist on tsiviilõigusliku garantiiga, kuna kinnituses endas puudus viide haldusmenetluse kohta. Hageja ei ole kohtule esitanud ühtegi tõendit, millest tulenevalt oleks hageja seaduslik esindaja talle 21.05.2010.a saadetud kinnituskirja mõistnud kuidagi teistsugusel viisil, kui kinnistuskirjas sisaldav tekst seda võimaldas. Tsiviilõigusliku garantiiga oleks saanud tegemist olla juhul, kui kostja ise oleks andnud garantii ja võtnud ise endale kohustuse tasuda hagejale viimase esimesel nõudmisel mistahes summasid. Seesugust kohustust ei ole kostja endale võtnud, vaid on selgesõnaliselt viidanud, et turismiseaduse alusel on tagatise andnud EKAS ja tagatise väljamaksmine toimub turismiseaduse alusel. Kohus leiab, et kuna tegemist ei olnud VÕS § 155 lõikes 1 toodud nõuetele vastava garantiiga, on asjakohatud hageja viited VÕS § 155 lõikele
15. Järelikult oli hagejal algusest peale võimalik aru saada ja mõista, et tegemist on turismiseaduse alusel toimuva menetlusega, mille täpsemat korda on hagejale selgitatud 156.06.2010.a kirjas. Kohus märgib, et käesolevas haldusmenetluses on hagejat algusest peale Eestis esindanud vandeadvokaadist lepinguline esindaja, kes pidi aru saama õigustoimingute sisust ning kelle kohustuseks oleks olnud oma kliendile selgitada turismiseaduse alusel toimuva haldusmenetluse sisu.
16. Kohus leiab eeltoodu alusel kokkuvõtvalt, et hageja viivisenõue kostja vastu ei kuulu rahuldamisele, kuna hagejal ei ole tsiviilõiguslikku nõuet kostja vastu. Kuna hagejal puudus tsiviilõiguslik garantiist tulenev nõue kostja vastu, ei saanud hageja eeldada, et kostjal on kohustus teostada väljamakse ainuüksi hageja lepingulise esindaja 09.06.2010.a vastavasisulise kirja alusel (toimiku lk 99). Kohus ei pea võimalikuks analüüsida käesolevas menetluses seda, kas kostja haldusorganina viis haldusmenetluse läbi mõistliku aja jooksul või mitte, kuna selleks puudub maakohtul pädevus. Kohus peab vajalikuks hagejale üksnes selgitada seda, et juhul, kui haldusorgan on mõne haldustoimingu teostamise või haldusakti väljaandmisega põhjendamatult viivitanud, ei teki isikul sellest tulenevalt haldusorgani vastu tsiviilõiguslikku viivise nõuet, vaid seaduses esinevate aluste olemasolul on võimalik esitada kahju hüvitamise nõue riigivastutuse seaduse alusel. Riigivastutuse seaduse § 2 lg 1 p 4 alusel võib isik viivitamise korral muuhulgas nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist. Kui viivitamisest tulenevalt on isikul tekkinud kahju, saab haldusorganilt nõuda § 7 lg 1 alusel avalik-õiguslikes suhetes tekkinud kahju hüvitamist, kuid ainult siis, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada riigivastutuse seaduses sätestatud muude õiguskaitsevahendite kasutamise läbi. Samas ei kuulu riigivastutuse seaduse alusel nõuete esitamine maakohtu pädevusse ning sellist nõuet ei ole hageja ka esitanud.
17. Vastamaks täiendavalt hageja nendele väidetele, mis puudutavad kostja poolt hageja 24.09.2010.a e-kirjale vastamata jätmist, peab kohus vajalikuks selgitada hagejale järgmist. Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse § 5 lg 2 alusel võib isiku märgukirjale või selgitustaotlusele vastata ka mõni muu asutuse pädev töötaja, mitte ainuüksi see isik, kellele konkreetselt oli pöördumine adresseeritud. Puhkuse ajal asutuse töötajale saadetud pöördumise puhul ei saa selgitustaotluse esitaja eeldada ega nõuda, et talle vastaks tingimata see konkreetne isik, kellele oli pöördumine adresseeritud. Asjas kogutud tõenditest ei nähtu, et hageja esindaja oleks pärast KM puhkusel viibimise kohta teate saamist pöördunud oma taotlusega nende isikute poole, kes olid KM eest pädevad tema puhkuse ajal taotlustele vastama.
18. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega tuleb menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel jätta hageja kanda. Vastavalt TsMS § 174 lõikele 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. 12 Anu Uritam Kohtunik 13