2-11-55773 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis kohtunik Eveli Vavrenjuk Otsuse tegemise aeg ja koht 29. juuni 2012. a, Tartu Tsiviilasja number 2-11-55773 Tsiviilasi Ts

§ 149

lg 5 kohaselt, kui käendatava kohustuse tagamiseks on põhivõlgniku vara suhtes seatud pandiõigus või kui võlausaldaja võib teostada põhivõlgniku vara suhtes seadusest tulenevat pandiõigust, võib käendaja kuni põhivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni pandi ulatuses nõuda, et võlausaldaja rahuldaks oma nõude pandi arvel. Kostja näeb, et hageja saaks oma nõuded rahuldatud seatud pantide arvelt, mistõttu ei ole vaja rakendada käenduslepingust tulenevat tagatist. Kostja vastu on esitatud haginõue ennatlikult. Kostjale teadaolevalt ei ole OÜ BJR Maa ja Vara pankrotistunud. Väide, et OÜ BJR Maa ja Vara on esitanud kohtutäiturile kaebuse täitemenetlusega seoses, ei anna pangale õigust eirata käendajale

§-ist 149 lg 5 tulenevat imperatiivset õigust. Pealegi rahuldas täitur vastava kaebuse. Hageja oma 04.01.2012 vastuses (kd I tl 60-64) leidis, et kostja 2 ei ole õigustatud

§ 149

lg-st 5 tulenevat vastuväidet esitama ning kostja 2 nimetatud vastuväide tuleks jätta tähelepanuta. Hageja leiab, et on õigustatud nõudma käendajalt käendatava kohustuse täitmist. Käenduslepingust ning seadusest tulenevalt on võlausaldajal valikuvõimalus, millistelt solidaarvõlgnikelt ning millises ulatuses ta kohustuse täitmist nõuab. Hageja leiab, et on väga ebatõenäoline, et kõik neli tagatist saab järgmisel kordusenapakkumisel realiseeritud. Selle tagajärjel on kohtutäitur sunnitud hinda taaskord 10-15% võrra alandama, mis omakoda vähendab veelgi hageja võimalust oma nõudeid rahuldada. Käenduskohustus on muutunud sissenõutavaks ning hagejal on kostja vastu tekkinud käenduslepingust tulenev nõudeõigus. 22.01.2009 oleks põhivõlgnik või käendaja pidanud tagastama hagejale laenulepingu alusel saadu. Tulenevalt asjaoludest, et hageja ei saa oma nõudeid tagatiste realiseerimisel 100% ulatuses rahuldatud ning riskiks hagi hilisemal esitamisel nõude aegumisega, oli hageja täielikult õigustatud esitama hagi kohtusse mõlema solidaarvõlgniku suhtes. 3 10.04.2012 vastuses (kd I tl 131-134) hageja täpsustas oma nõuet. 21.02.2012 õnnestus müüa kõik tagatised ning 05.04.2012 tegi kohtutäitur ülekande võlgnevuse vähendamiseks tagatiste müügist laekunud summade arvelt. Kokku sai täitur tagatiste müügist summa 95 180 EUR ning pärast kohtutäituri tasu ning kohtutäituri lisatasu mahaarvestamist, kanti hageja vahekontole summa 84 754.46 EUR. Olenemata sellest, et hagejal oli õigus kustutada esmajärjekorras viiviste ning teenustasude võlgnevus ning alles selle järel kanda ülejäänud summad põhisumma katteks, otsustas hageja kustutada esmajärjekorras põhisummade võlgnevuse kokku 54 027.22 EUR, selle järel teenustasude võlgnevus kukku 1 054.68 EUR ning kandis ülejäänud summa 29 682.56 EUR viivisvõlgnevuse katteks. Kokku vähendas hageja lepingust nr. 2006043520 tulenevat võlgnevust 84 754.46 EUR võrra. Kostja võlgnevus on 10.04.2012. a seisuga kokku 19 199.99 EUR, mis koosneb 100% viiviste võlgnevusest. 25.04.2012 vastuses (kd I tl 171-172) kostja 2 leidis, et tema käendusvastutuse maksimumulatuses on põhivõlgniku kohustused täidetud, mistõttu peaks tema käendus olema lõppenud. Hageja teeb kostjale ettepaneku kompromissiks, siinjuures jääb arusaamatuks, kas pank peab silmas põhivõlgnikust kostjat või peab ta endiselt ka 19 199,99 euro eest vastutavaks mõlemat kostjat. Hageja on lisanud asja juurde laenumaksete aruande, mille kohaselt on laenusaaja tasunud antud lepingu alusel kokku 468 786,77 krooni viiviseid (!) ja pank soovib veel viiviseid juurde saada 300 414,56 krooni (19 199, 99 eurot) ulatuses. Kostja hinnangul on igal juhul tegemist ebamõistliku viivisenõudega, kostja taotleb kindlasti viiviste vähendamist mõistliku määrani

§ 162järgi.

Samas ei ole praegu näha, kuidas on täpselt kujunenud viivisearvestus. Kokkuvõttes ei saa tekkida olukorda, kus põhivõlgnik tasub viiviseid rohkem kui on olnud põhivõlgnevus, samuti ei saa viivist nõuda ebamõistlikult palju. Hageja esitatud laenumaksete aruande järgi on praeguseks tagastatud 184 065,55 eurot põhivõlgnevust, tasutud intresse 20 160,96 eurot ja viiviseid 29 960,93 euro eest, samuti mingeid teenustasusid 2403 euro eest. Seega on pank teeninud lepingu pealt ca 53 000 eurot, aga soovib veel viiviseid saada. Kostja lisab, et teenustasude maksmise eest tema käenduslepingu eest ei vastuta. 09.05.2012 vastuses (kd I tl 183-186) hageja täpsustas, et hageja nõue seisneb hetkel viivistesummas kokku 19 199.99 EUR ning nimetatud summat nõuab hageja kostjalt 1 ja kostjalt 2 solidaarselt. Käenduslepingu punktist 4.

1. lähtuvalt on käendusega tagatud nii põhi-kui kõrvalkohustuste täitmine, sealhulgas intresside, viiviste ja trahvide tasumise kohustus, samuti võlaõigusliku lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise, võlaõigusliku lepingu ülesültemisest või selle taganemisega seotud kulude ja võla sissenõudmise kulude tasumise kohustused. Käenduslepingu punktist
2. lähtuvalt on käendaja vastutuse maksimumsummaks 1 000 000.00 Eesti krooni s.o. 63 911.65 EUR. Hagejale ei nähtu, et käendaja oleks teinud lepingu võla katteks makseid oma kohustuse täitmiseks. Samuti ei vähene käendaja kohustus siis, kui hageja rahuldab oma nõuet tagatiste müügi arvelt. Hageja on seisukohal, et kostja 2 kohustus ei ole täidetud ning ta vastutab võlgnevuse tasumise ees solidaarselt põhivõlgnikuga. Hageja esitas viiviste arvestuse juba hagiavalduses, millega on võimalik tutvuda lisa 10 näol. Selguse mõttes ning seoses sellega, et hageja viivist arvestati kuni
3. aprillini 2012.a. ja samas on nõue osaliselt rahuldatud, lisab ta viiviste arvestuse veelkord. Arvestusest nähtub viiviste kalkulatsioon Eesti kroonides kuni 31.12.2010 ning eurodes alates 01.01.
4. Hageja viivisemäär on 19% aastas (lepingu punkt 12.5). Viivisemäär 19% aastas ei ole ebamõistlik ning viiviste suurus tuleneb otseselt sellest, et kostjad on jätnud oma kohustused laenu tagasimaksmise osas täitmata. Hageja mainib üle, et viiviste nõudemise õigus (

§ 113

) on hageja seadusest tulenev õiguskaitsevahend (

101 lg 6). 14.05.2012 vastuses (kd I tl 191-192) kostja 2 leidis, et tegemist on ebamõistliku viivisenõudega, kostja taotleb viiviste vähendamist mõistliku määrani

§ 162

järgi, mis peab kostja arvates tähendama seda, et hageja viivisenõue piirduks juba tasutud viivistega, st 468 786, 77 krooniga. Põhivõlgnik on tasunud kogu põhivõlgnevuse, samuti kokku 468 786,77 krooni viiviseid. Ühtlasi ka intressi 20 160, 96 eurot. Olukorras, kus hageja on saanud viivisena juba 468 786,77 krooni, ei saa 4 tal olla enam õigustatud huvi veelgi suurema summa viiviste saamiseks. Viiviste nõue ei saa olla ebaproportsionaalselt suur. Kostja on keerulises majanduslikus olukorras, kohtutäitur realiseeris kinnistud täitemenetluse raames, samas on hageja näol tegemist pangaga, seega majanduslikult heal järjel oleva majandusüksusega. Kostja palub vähendada hageja nõutavat viivist mõistliku suuruseni, mis piirduks juba tasutud viivisesummaga. 15.05.2012 toimunud kohtuistungil hageja selgitas, et 19 % on lepingus kokku lepitud intressi määra kahekordne määr, lepingu punkt 12 punkt

1. Lepingus kokku lepitud intressi määr on olnud muutuv, lepingu sõlmimisel panga eesti krooni baasintress + 4,5% aastas. Lepingu jooksul muudetud lisas 3, uueks intressi määraks 2,5% + panga eesti krooni laenude baasintress. Intress muutub lepingus kuni lepingu lõppemiseni ehk lepingu ülesütlemiseni, mis siis toimus antud asjas 22.01.
2. Pärast seda ei muutunud lepingu intressi määr. Sel hetkel oli intress kokku 9,5%, mille järgi hakati arvestama viivist, mis oli kahekordne intressimäär. Lepingus lepiti kokku, kuidas arvestatakse intressi. Kui leping lõpeb, siis intressi enam ei arvestata. Viivist arvestatakse intressimäärast, intressimäär on kuni lepingu lõppemiseni ja mis pärast lõppemist oli, selle kahekordne määr. Hageja möönis, et lepingus ei ole kirjas, et viivist arvestatakse panga baasintressi järgi edasi vastavalt selle, kuidas muutub. Pangal on õigus viivist nõuda tulenevalt

-ist. Kostjate esindaja leidis, et viivise protsent aastas peaks tulema kuskil 7%. Viivise arvestust saab kindlasti kontrollida ja hageja peab tõestama selle õigsust. Kusagil ei ole öeldud, et viivise arvestamise loogika lõpeks lepingu lõppemisel. Pangal ei ole kindlasti õigus küsida 19%. Lepingus on kokku lepitud, et intressimäär on SEB panga sisene baasintress + 2,5%, kui alates

1. aasta algusest kehtib euro, siis intressimäära kokkulepet kroonide järgi ei ole olemas. Peaks lähtuma 2,5%.Krooni baasintressi määr on vahepeal kadunud, seda alates aastast
2. Hetkel tuleks arvestada väiksemat viivist, kui seaduses. Alates
3. aasta jaanuarist oleks olnud õigus nõuda 5% aastas, nõutud 19%. Ilmselgelt on juba viivist rohkem makstud, enam ei tuleks maksta. Viivise arvestus on vale. Alternatiivseisukoht, et hoolimata viivise arvestusest on praegune nõue ebamõistlik.

§ 162tingimused olemas, et esitada viivise vähendamise taotlus.

Arvan, et pangal ei saa olla õigustatud huvi veel summade saamiseks, kui üle 700 000 krooni on juba saadud. Kostja 1 majanduslik seis on hetkel kehvake. Hageja on intressi arvestanud valesti 22.01.2009 aasta seisuga. Ütlesin, et baasintressid oli 4%-4,5%

1. aasta alguses, selle järgi võttes on pank arvestanud 4,5% ja otsa pannud 4% ja sealt 19%. Kokku lepitud aga 2,5%. Hageja peab olema teadlik oma viivise arvestusest. Kostjad oma 31.05.2012 vastuses (kd II tl 1-5) leidsid, et viivis on ajas muutuv ja sõltuvuses kehtivast intressimäärast. Pangal on õigus nõuda viivist laenulepingus kokkulepitud intressimäära kahekordses määras (laenulepingu p 12.5). Intressimäär on aga muutuv (laenulepingu p 4.1.). Arusaamatult on pank lähtunud konstantsest viivisemäärast 19 % aastas, selle kohta ei ole mingit õigustust. Laenulepingu lõppemine ja intressi arvestamise lõpetamine ei oma mingit mõju lepingus kokkulepitud viivise arvestamise valemile, mis on seotud panga baasintressi määraga. Kostjate arvestuse kohaselt võis pank nõuda viivist 20 893,3 eurot. Panga arvestuste kohaselt on viivis kokku 48 872,55 eurot, mis tähendab seda, et pank on kostjate kahjuks arvestanud ebaõigesti viivist summas 27 979,25 eurot. Panga viivisearvestuse kohaselt on kostja tasunud 29 672,56 eurot viiviseid (05.04.2012 seisuga), mis tähendab seda, et kogu arvestatud viivis on põhivõlgniku poolt tasutud ja enamgi veel – pank on läbi täitemenetluse arvestanud endale 8 779,26 eurot enam, kui ta oleks olnud õigustatud. Pank oleks pidanud ära ootama täitemenetluse tulemused ja seejärel otsustama hagi esitamise vajaduse. Kui kohus ei nõustu kostjate viivisearvestusega, paluvad kostjad vähendada viivist 0-ni, kuna kostja on juba tasunud ebamõistlikult palju viivist (üle 700 000 krooni) jm taotluses esitatud viivise vähendamise kriteeriumidest. Hageja oma 11.06.2012 vastuses (kd II tl 10-13) leidis, et lepingu nr 2006043520 punkti 12.5 kohaselt on pangal õigus lepingu alusel tehtavate tagasimaksete mittetähtaegsel tasumisel nõuda laenusaajalt viivist lepingus kokkulepitud intressimäära kahekordses määras. Viivist arvestatakse tähtaegselt tasumata summalt iga maksmisega viivitatud päeva eest lähtuvalt viivise määrast ja 5 maksmisega viivitatud päevade arvust. Viivise arvestamine algab laenu, või laenu osas tagastamise tähtpäevale järgneval päeval ja lõpeb tähtaegselt tegemata makse tegemise päeval. 21.02.2008 sõlmitud lepingu lisakokkuleppega 3 muudeti lepingu p-s 4.1 muudetud intressimäära nii, et intressimäära oli 2,5% + Panga Eesti krooni baasintress. Lepingu lõpptähtpäev oli 22.01.2009 oli intressimäär kokku 9,5% (Panga baasintress 7 % + 2,5%). Sellest lähtuvalt oli lepingu lõpptähtpäeval viivise määraks 19% aastas, mille alusel hageja ka viivist arvestas. Lepingu p. 12.3.2.
2. kohaselt arvestab pank intressi kui laenutähtpäevale eelneva päevani (kaasa arvatud). Lepingu ülesültemisel lõpetab pank intressi arvestamise ja alustab tähtaegselt tasumata summalt viivise arvestamist. Seega lepingu lõpptähtpäeval intressi arvestus lõppes ning lepingu lõppemise tagajärjel ei muutunud enam ka panga baasintressi määr. Intress jäi lepingu lõppemise ajal kehtinud lepingu lõppemise kuupäeva tasemele ehk 9.5 % aastas. Seega oli viivisemääraks peale lepingu lõppemist 19 % aastas, mille alusel hageja on ka viivist arvestanud (lisa 1 hageja 09.04.2012.a. vastuses). 29.01.2007 lahendis nr 3-2-1-137-06 on Riigikohus leidnud ,et alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise või kahju hüvitise arvestamine laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest. Hageja arvestas intressi kuni 22.01.2009 ehk lepingu lõppemiseni, mille ajal oli intressimäär 9,5 % ja seega viivisemäära 19 %. Kuna lepingu intressimäär ei saanud enam muutuda (leping oli lõppenud), ei muutunud ka viivise määr ning viivist arvestati 19% määra alusel. Ühestki seaduse sättest aga ka lepingust ei tulene, hageja oleks pidanud viivist arvestama kostja poolt märgitu loogika alusel. Käesolev vaidlus on tekkinud asjaolu tõttu, et lepinguline intress on pidevalt kukkunud. Juhul kui olukord oleks vastupidine, antud sisus valdust ei tekiks. Hagiavalduse esitamine ei olnud ennatlik. Tulenevalt sellest, et laenutähtpäev oli 22.01.2009, oli lepingu 2006043520 aegumistähtaeg 22.01.
3. Olenemata sellest, et lepingu tagatisest seatud kinnistud olid hagi esitamisel veel realiseerimata. TsÜS-is ei ole viivisnõude aegumiseks eraldi aegumistähtaega ette nähtud. TsÜS § 477 järgi aegub viivisnõue kui kõrvalkohustustest tulenev nõue koos põhikohustusest tuleneva nõudega. Hagi esitamisega enne tagatiste müüki vältis hageja nõude aegumise vastuväite esitamist kostjate poolt. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Hageja nõue tuleneb AS SEB Pank ja BJR Maa ja Vara Osaühing 22.12.2006 sõlmitud laenulepingust nr 2006043520 (kd I tl 10-16). 10.04.2012 vastuses (kd I tl 131-134) hageja vähendas oma nõuet. Pärast nõude tagatiseks olnud kinnistute müügist saadud tulu mahaarvamist kostjate vastu esitatud nõudest nõudis hageja kostjatelt viivist 19 199,99 eurot. Laenulepingu nr 2006043520 p 12.5 kohaselt on pangal õigus lepingu alusel tehtavate laenu tagasimaksete mittetähtaegsel tegemisel nõuda laenusaajalt viivist lepingus kokkulepitud intressimäära kahekordses määras. Viivist arvutatakse tähtaegselt tasumata summalt iga maksmisega viivitatud päeva eest lähtuvalt viivise määrast ja maksmisega viivitatud päevade arvust. Viivise arvestamine algab laenu või laenu osas tagastamise tähtpäevale järgneval päeval ja lõpeb tähtaegselt tegemata makse tegemise päeval. Pooled vaidlevad viivisemäära üle. Hageja on viivist arvestanud viivisemäärana 19 %. Kostjad leiavad, et kuna viivisemäär on sõltuv intressimäärast ning intressimäär on muutuv vastavalt panga baasintressile, siis on muutuv ka viivisemäär. Sellest tulenevalt on kostjad seisukohal, et tagatiseks olevate kinnistute müügist saadud tuluga on kaetud ka viivise võlgnevus. Alternatiivselt paluvad kostjad viivist vähendada. Võlaõigusseaduse (

) § 29 lg 6 kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. 6 Laenulepingu p 12.5 seab viivisemäära sõltuvusse intressimäärast. Vastavalt lepingu p-le 4.

1. on intressimäär muutuv. Sellest tulenevalt pidi ka viivisemäär muutuma vastavalt intressimäära muutumisele. Hageja leidis, et kuna pärast lepingu lõppemist intressi enam ei arvestata, siis tuleb viivist arvestada vastavalt sellele, milline oli intressimäär lepingu ülesütlemisel. Hageja arvates kuna lepingu intressimäär ei saanud enam muutuda, sest leping oli lõppenud, ei muutunud ka viivise määr ning viivist arvestati 19% määra alusel. Kohus leiab, et hageja väide on põhjendamatu ja paljasõnaline. Hageja õigus nõuda viivist pärast lepingu ülesütlemist tuleneb lepingu p-st p 12.3.1.2, mille kohaselt lõpetab pank lepingu ülesütlemisel intressi arvestamise ja alustab tähtaegselt tasumata summalt viivise arvutamist alates lepingu ülesütlemisel makstavate summade maksetähtpäevale järgnevast päevast. Lepingu p 12.3.1.
2. järgi sõltub intressimäär Eesti krooni laenude baasintressi määra muutumisest. Lepingus ei ole sätestatud, et pärast lepingu lõppemist oleks intressimäär ja sellest tulenevalt ka viivisemäär muutumatu. Pärast lepingu ülesütlemist viivise nõudmise õigus ja viivise sõltuvus intressimäärast tuleneb lepingust, seega ei saa olla tähendust sellel, kas viivist nõutakse lepingu kestel laenumaksetega viivitamisel või pärast lepingu ülesütlemist. Lepingus ei ole sätestatud, et lepingu ülesütlemisel muutuks intressimäära ja sellest tulenevalt viivisemäära arvestus. Kuna pooled on leppinud kokku intressimäära muutuvuses, siis puudub alus arvata, et pärast lepingu ülesütlemist võib pank nõuda viivist enne lepingu ülesütlemist kehtinud viimase intressimäära (ja baasintressi) alusel. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et pooltevahelist lepingut tuleb tõlgendada selliselt, et viivisemäär on sõltuv intressimäära muutumisest. Kuna lepingus kokkulepitud muutuv intressimäär, mis sõltub baasintressi muutumisest, siis on muutuv ka viivisemäär. Seega tuleb viivisemäära kindlaksmääramisel arvestada muutuvat baasintressi. Hageja ei ole vaielnud vastu kostjate poolt 31.05.2012 vastuses toodud baasintressimääradele. Hageja on oma 11.06.2012 vastuses möönnud, intress on kogu aeg langenud. Sellest tulenevalt lähtub kohus nendest baasintressimääradest ja kostjate arvutuskäigust, mis põhineb hageja viivise arvestusest. Kohus märgib, et kostjad on viivise arvestamisel teinud arvutusvea. Viivis kõikide nimetatud perioodide kohta kokku on 20 887,3 eurot. Arvestades seda, et hageja kandis nõude tagatiseks olnud kinnistute müügist saadud tulu 29 682,56 eurot viivisvõlgnevuse katteks ja pärast nimetatud mahaarvamise tegemist oli viivise nõue 19 199,99 eurot, siis enne mahaarvamise tegemist oli hageja viivisenõue 48 882,55 eurot. Tulenevalt baasintressimäära ja seega intressimäära muutumisest oli hagejal õigus nõuda viivist aga 20 887,3 euro ulatuses. Seega on kinnistuste müügist saadava tuluga kaetud kogu hageja võlgnevus kostjate vastu. Seetõttu tuleb hagi viivisenõude summas 19 199,99 eurot osas jätta rahuldamata. Kostjate väite osas, et hagi esitati ennatlikult, kohus leiab, et kuna nõue oli muutunud sissenõutavaks, oli hagi esitamine põhjendatud. Hagi esitamata jätmise korral oleks nõue aegunud. Samas kohus märgib, et hagi esitamisel olukorras, kus nõue oli täitmisel kohtutäituri juures, kandis hageja riski, et veel realiseerimata tagatiseks olnud kinnistute müügiga saadav tulu võis katta kostjate vastu hagimenetluses esitatud nõude ning hageja oleks pidanud hagist loobuma ning vastavalt TsMS § 169 lg-le 4 kandma kostjate menetluskulusid. TsMS § 367 järgi viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Arvestades seda, et kinnistute müügist saadav tulu on katnud ja ületanud hageja poolt kostjate vastu esitatud viivisenõuet, jätab kohus TsMS §-st 367 tuleneva viivise nõude rahuldamata. Ülaltoodust lähtuvalt on kohus seisukohal, et hagi tuleb jätta rahuldamata. 7 MENETLUSKULUDE JAOTUS Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lõike 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Tulenevalt TsMS § 162 lõikest 1 kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lõike 1 järgi kannab antud asjas menetluskulud AS SEB Pank. Kohtunik 8