Obsah (8)

§ 113§ 452§ 445§ 100§ 103§ 422§ 444§ 42

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 30. aprill 2012 Tartu Tsiviilasja number 2-10-15145

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Jätta menetluskuludest maa- ja ringkonnakohtus 60,9% Salva Kindlustuse AS kanda ja 39,1% OÜ Sillamatsi Medical kanda. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED 1. OÜ Sillamatsi Medical esitas 29.03.2010 maakohtule hagi Salva Kindlustuse AS vastu, paludes mõista kostjalt hageja kasuks välja kindlustuslepingust tulenevate rahaliste põhikohustuste täitmisena 230 825 krooni ning viivitusintress

§ 113

ja § 94 alusel alates 16.04.2009 kuni 29.03.2010 summas 16 065 krooni ja alates 30.03.2010 protsendina (s.o Euroopa Keskpanga intressimäär + 7% aastas) põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja ettevõttele kuuluva sõiduki Mercedes-Benz ML 270, registreerimismärgiga XXX XXX , suhtes kostjaga nn superkasko kindlustuslepingu kindlustusperioodiga 20.12.2008 kuni 19.12.

1. Sõidukiga toimus 13.03.2009 liiklusavarii, mis oli põhjustatud hageja juhataja J.V.H. äkilisest teadvusekaotusest. Sõiduk sai ulatuslikke kahjustusi, mistõttu esitas hageja 16.03.2009 taotluse kindlustushüvitise väljamaksmiseks. Kostja keeldus 30.03.2009 teatises kahju hüvitamisest, kuna sõidukit juhtinud J.V.H. ilmnes haigushoog (juht kaotas XXXX tõttu teadvuse), mis põhjustas varalise kahju ja Salva Kindlustuse AS sõidukikindlustuse üldtingimused (p 23.2) annavad sellisel juhul aluse hüvitise maksmisest keeldumiseks. Sõidukikindlustuse üldtingimused ei sätesta, et kindlustusandja võiks pääseda hüvitamiskohustusest olukorras, kus isik asub liiklema normaalses seisundis, kuid teda tabab sõidu ajal ootamatult XXXX , nagu käesoleval juhul. Üldtingimuste p-s 23.2 kirjeldatud juhud (joobed, üleväsimus, haigusseisund) eeldavad juhi teadlikku käitumist ja teadlikku rikkumist. J.V.H. ei asunud liiklema haigushoo ilmnedes, vaid teda tabas haigushoog keset sõitu. J.V.H. on olnud XXXX k 35 aastat ja liigelnud üle miljoni kilomeetri ilma, et selliseid teadvusekaotusi oleks toimunud. J.V.H. on läbinud perioodiliselt arstliku kontrolli juhtimisõiguse pikendamiseks, viimati
2. a pärast liiklusavariid. 2
3. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt toimus liiklusõnnetus sõidukit juhtinud isiku haigushoo tagajärjel. J.V.H. kaotas sõiduki roolis teadvuse, mis oli tingitud isiku kroonilisest haigusest, XXXX st. Käesoleval juhul on ilmselgelt rikutud sõidukikindlustuse üldtingimuste p-st 23.2 tulenevat kohustust. Tegemist on olulise rikkumisega, sõidukikindlustuse üldtingimuste p-s 23.2 nimetatud kohustuste täitmine on soodustatud isikule või kindlustatule kahju hüvitamise eelduseks. VV 29.09.2005 määruse nr 257 „Mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja juhtimisõiguse taotleja tervisenõuded, eelneva ja perioodilise tervisekontrolli tingimused ja kord ning tervisetõendite vormid“ § 4 lg 1 p 8 järgi ei ole lubatud mootorsõidukit juhtida insuliinsõltuva XXXX korral. Määruse §-s 2 sätestatakse, et juht peab füüsiliselt või psüühiliselt olema võimeline mootorsõidukit juhtima ning tal ei tohi olla haigusi või tervisehäireid, mis takistavad mootorsõiduki ohutut juhtimist. Sõidukikindlustuse üldtingimuste p 35.2 kohaselt taastatakse sõiduki kindlustusjuhtumi eelne seisukord poolte kokkuleppel valitud remonditöökojas, kui remont on majanduslikult põhjendatud. Sõiduki taastamine OÜ-s E A ei olnud majanduslikult põhjendatud, kuna sõiduki taastusremondi maksumus ületas tõenäoliselt sõiduki avariieelse maksumuse. Kahju suuruse optimeerimiseks ei oleks tulnud sõidukit remontida, vaid selle jäänuk müüa. Hinnanguliseks põhjendatud kahju suuruseks on sõiduki väärtuse vähenemise suurus liiklusõnnetuse tagajärjel ehk 130 000 krooni. Viivise arvestamise regulatsioon tuleneb Salva Kindlustuse AS kindlustuse üldtingimuste p-st 15.7, mille järgi kohustub kindlustusandja oma kohustuse täitmisega viivitamisel maksma kindlustushüvitise saamiseks õigustatud isiku nõudmisel viivist 0,1% väljamaksmisele kuuluvast summast iga viivitatud päeva kohta, kuid mitte rohkem kui 10% väljamaksmisele kuuluvast summast. MAAKOHTU LAHEND
4. Tartu Maakohus jättis
5. aprilli 2011 otsusega OÜ Sillamatsi Medical hagi Salva Kindlustuse AS vastu 230 825 krooni ja viivise väljamõistmiseks rahuldamata ning menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt sõlmisid hageja kui kindlustusvõtja ja kostja kui kindlustusandja sõiduki Mercedes-Benz ML 270 suhtes sõidukikindlustuse lepingu kindlustusperioodiga 20.12.2008 kuni 19.12.
6. Kindlustuslepingu lahutamatuks osaks olevate sõidukikindlustuse üldtingimuste p 23.2 järgi olid pooled kokku leppinud, et kindlustusandja vabaneb hüvitamiskohustusest, kui ei täideta sõiduki kasutamise nõudeid, sh nõuet, et sõidukit ei tohi juhtida haigena, üleväsinuna või reaktsioonikiirust mõjutavate ravimite, alkoholi, narkootiliste või psühhotroopsete ainete mõju all olles.

§ 452

lg 1 sätestab, et kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja, kindlustatud või soodustatud isik põhjustas kindlustusjuhtumi toimumise tahtlikult. Sellest kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Tulenevalt

§ 445

lg-st 2 ei anna

§ 452

lg 2 p 2 kindlustusandjale õigust kokkuleppe kohaselt mitte maksta kindlustushüvitist täies ulatuses juhul, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja vastu eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist ja rikkumine mõjus kindlustusjuhtumi toimumisele ja kindlustusandja täitmise kohustusele. Samas ei ole

§ 445

lg 2 ja § 452 lg 2 p 2 kohaldamisel välistatud, et kindlustusandja vabaneb kindlustuslepingu täitmise kohustusest, kui kindlustusrisk suurenes ainuüksi sellepärast, et kindlustusvõtja rikkus

§-s 444 sätestatud kohustust. Antud juhul tuleb kindlaks teha, milline oli rikkumise mõju kindlustusjuhtumi toimumisele. Liiklusseaduse § 20 lg 7 kohaselt ei või juht olla sellises haigus- või väsimusseisundis, mis takistab liiklusolude täpset tajumist ning liikluseeskirja nõuete kõrvalekaldumatut täitmist. Eriarsti 18.08.2009 tõendist nähtuvalt on J.V.H. läbinud arstliku kontrolli 18.08.2009, millise otsuse kohaselt on tema puhul nõuded juhiloa saamiseks täidetud. Seega oli J.V.H. kehtiv 3 juhiluba. Tartu Kiirabi kiirabikaardilt nähtub, et J.V.H. sõitis autoga teelt välja XXXX tõttu ning et patsient oli küll teadvusel, kuid adekvaatset kontakti temaga ei saadud. Ekspert dr Tarvo Rajasalu arvamuse kohaselt tekkis J.V.H. 13.03.2009 autoroolis olles raske XXXX . Ekspertiisiaktist nähtuvalt tundis J.V.H. 13.03.2009 kerge XXXX sümptomeid, sõi hommikusööki ja süstis vaid pikatoimelist insuliini, tavapäraselt süstib ta lisaks ka lühitoimelist insuliini. Enne kojusõitu käis J.V.H. poes ja poest väljudes tundis, et veresuhkur võib olla madalavõitu, kuna esines kerge nõrkusetunne, kuid kuna puudusid hoiatavad sümptomid, mis tavaliselt tekivad veresuhkru langemisel alla 4 mmol/l, siis ei pidanud ta vajalikuks täiendavate süsivesikute söömist, mis tal olid autos olemas, vaid otsustas koju sõita. Raske hooletus on käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. J.V.H. oli õnnetuse hetkeks XXXX põdenud XXXX aastat. Eksperdiarvamusest nähtuvalt tundis ta, et veresuhkur võib olla madalavõitu, kuid ei pidanud vajalikuks süüa toitu, mis tal kaasas oli. J.V.H. pidi tulenevalt oma haigusest olema teadlik, et tal võib tekkida vajadus täiendava koguse süsivesikute järele ja ta oli võtnud kaasa vajaliku toidukoguse. Ka ekspert on selgitanud, et hoiatavate sümptomite korral peab suhkruhaige sööma täiendava koguse süsivesikuid. Eeltoodust tulenevalt on leidnud tõendamist asjaolu, et J.V.H. , kuigi ta tundis, et veresuhkur on madalavõitu, ei arvestanud oma haiguse eripära ja ei võtnud tarvitusele abinõusid, mis olid olulised kindlustusriski tekkimise vähendamiseks, ning möönis teadlikult võimalust, et tal võib sõiduki juhtimise ajal tekkida haigusseisund. Seega oli J.V.H. kindlustusjuhtumi põhjustamisel raskelt hooletu, mis tõi kaasa haigusseisundi tekkimise ja teadvusekao ning teadvuse kaotamine auto roolis oli ka liiklusõnnetuse otseseks ja ainukeseks põhjuseks. Arvestades eeltoodut on kostja õigesti keeldunud sõidukikindlustuse üldtingimuste p-le 23.2 viidates hagejale kindlustushüvitise väljamaksmisest, kuna sõiduki juht ei ole täitnud lepingulist kohustust kindlustusriski mitte suurendada. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. OÜ Sillamatsi Medical esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
2. aprilli 2011 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei ole kohus tuvastanud liiklusohtlikku haigusseisundit. Sõidukikindlustuse üldtingimuste p-s 23.2 sätestatud keelud juhtida sõidukit haigena ja üleväsinuna on võetud üle liiklusseaduse § 20 lg-st 7, mille järgi ei või juht olla sellises haigus- või väsimusseisundis, mis takistab liiklusolude täpset tajumist ning liikluseeskirja nõuete kõrvalekaldumatut täitmist. VV 17.07.2001 määruse nr 241 „Haigus- või väsimusseisundi tuvastamise kord” § 2 lg 2 sätestab liiklusohtlikud haigusseisundid, millest antud juhul võiks rääkida vaid teadvusekaost. Sõidukikindlustuse üldtingimuste p-s 23.2 kirjeldatud juhud eeldavad juhi teadlikku käitumist ja teadlikku rikkumist ehk isik peab asuma rooli liiklusohtlikus haigusseisundis. Seega pidanuks kohus tuvastama, et hageja juhataja asus sõidukit juhtima liiklusohtlikus haigusseisundis VV 17.07.2001 määruse nr 241 § 2 lg 2 tähenduses. Kohus ei ole seda teinud. Samuti on asja materjalidest (eelkõige eksperdiarvamusest) tuvastatav, et sõidukijuhil ei esinenud enne rooli istumist teadvusekadu, oli vaid kerge nõrkustunne, mis ei kvalifitseeru liiklusohtlikuks haigusseisundiks; 2) on kohus tuvastanud ebaõigesti juhi raske hooletuse. Kohus on tõlgendanud ebaõigesti eksperdiarvamust. Eksperdiarvamuse kohaselt (vastus küsimusele nr 1) eeldab raske XXXX teke seda, et patsient kas ei tunnetanud hoiatavaid sümptomeid või ei tegutsenud nende tekkides adekvaatselt. Ekspert kirjeldab, et J.V.H. oli enne õnnetuse toimumist hommikul veresuhkur mõõtmisel 4,5-5 mmol/l ringis, seega normi piires. Enne sõitmise alustamist 4 tundis ta, et veresuhkur võib olla madalavõitu, esines kerge nõrkustunne, kuid puudusid hoiatavad sümptomid, mis J.V.H. i varasemaid kogemusi arvestades tavaliselt tekivad veresuhkru langemisel alla 4 mmol/l (näljatunne, jõuetus, värisemine), mistõttu ei pidanud ta täiendava koguse süsivesikute söömist vajalikuks. Täiendavaid XXXX sümptomeid J.V.H. enne avariid ei tunnetanud. Ekspert vastab küsimusele nr 3, et XXXX põdeva isiku ootamatu teadvusekadu seoses raske XXXX ga ei ole tavapärane ja valdavalt on selle seisundi tekkimise eelduseks asjaolu, et XXXX k pole tajunud hoiatavaid sümptomeid. Hoiatavate sümptomite tajumine enne raske XXXX teket sõltub ka veresuhkru langemise kiirusest. Kui veresuhkur langeb aeglaselt, siis ei tajuta hoiatavaid sümptomeid nii hästi, kui kiire languse puhul. Arvestades, et J.V.H. i veresuhkur oli juba hommikul suhteliselt madal, võis tegemist olla aeglase veresuhkru langusega. Kohus on eksperdi eelkirjeldatud järeldused tähelepanuta jätnud, mh eksperdi põhistuse, et J.V.H. puudusid varasemad kogemused, et raske XXXX teke võib olla niivõrd ootamatu. Eelnev kinnitab, et J.V.H. i käitumises ei ole tuvastatav hooletus või mingi tegematajätmine. J.V.H. ei tajunud raske XXXX hoiatavaid sümptomeid, samuti oli tema veresuhkur normis ja puudusid sümptomid, mis tekivad veresuhkru langemisel alla 4 mmol/l. Erialateadlaste andmetel tekib XXXX veresuhkru langemisel alla 3,3 mmol/l. Asjaolu, et J.V.H. tunnetas enne sõitmahakkamist kerget nõrkustunnet (s.o kerge XXXX ), ei tähenda, et ta pidi eeldama peatse raske XXXX saabumist. J.V.H. i kinnitusel on kerged nõrkustunded igapäevaselt tunnetatavad ja tavalised nähtused, mis käivad XXXX ga kaasas. Selliste kergete nõrkustunnete ilmnemisel tuleb mõõta veresuhkrut ja kui selle tase on J.V.H. i puhul alla 4 mmol/l, siis on vajalik täiendava koguse süsivesikute söömine. Alles selliste nähtude puhul, mis viitavad veresuhkru tasemele alla 4 mmol/l (näljatunne, jõuetus, värisemine), tuleb kiiresti süüa süsivesikuid. Liiklusavarii ja sellele eelnev raske XXXX oli J.V.H. i puhul esmakordne ja seda ootamatum, et ta on olnud suuteline XXXX ravimite ja enda jälgimise kaudu pikka aega kontrolli all hoida. Isikule ei saa heita ette, et ta ei taju raske XXXX hoiatavaid sümptomeid, eriti kui tegemist võis olla aeglase veresuhkru langusega; 3) on kohus teinud üllatusliku otsuse, kuna on andnud eksperdiarvamusele vastupidise hinnangu kui kohtuistungil, mille raames oli ühtlasi kostja arvamusel, et eksperdiarvamus toetab pigem hageja positsiooni. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on kostja esindaja väitnud, et „kui selles aktis oleks olnud kirjas, et igal juhul mingid konkreetsed vastuvaidlematud sümptomid esinesid, siis oleksid hagiavalduses esitatud asjaolud ümber lükatud.” Seega on kostja möönnud, et eksperdiarvamuses ei esine järeldust, mille kohaselt pidanuks sõidukijuht eeldama XXXX tekkimist sõidu ajal. Kogu vaidlus taandus kahju suurusele. Sealjuures tegi kostja kompromissipakkumise 100 000 krooni maksmiseks. Kohus ega kostja ei väljendanud kordagi, et eksperdiarvamus oleks puudulik. Otsuse valguses võib öelda, et kohus on saanud eksperdi järeldustest valesti aru ega ole täielikult mõistnud XXXX olemust, sh raske XXXX tekke eeldusi/sümptomeid J.V.H. i puhul. Selliseid momente oleks saanud ekspert istungil selgitada. Antud juhul puudus eksperdi küsitlemiseks vajadus, kuna pooled ja kohus näisid mõistvat arvamust ühtemoodi.
3. Salva Kindlustuse AS vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on kohus õigesti järeldanud, et antud juhul esines kindlustuslepingust tulenev alus hüvitise maksmisest keeldumiseks ja hüvitise mittemaksmine oli kooskõlas võlaõigusseaduse sätetega. Sündmuskohal käinud kiirabi tuvastas, et J.V.H. i teadvuse kadu oli põhjustatud XXXX st. Käesoleval juhul on ilmselgelt rikutud sõidukikindlustuse üldtingimuste p-st 23.2 tulenevat kohustust. Tegemist on olulise rikkumisega, p-s 23.2 nimetatud kohustuse täitmine on soodustatud isikule või kindlustatule kahju hüvitamise eelduseks. Kindlustuslepingu eesmärk 5 ei ole kindlustada sõidukit otseselt juhi füüsilisest või psüühilisest seisundist tulenevate riskide vastu (sõidukikindlustuse üldtingimuste p-s 23 sätestatud nimekiri); 2) sõidukikindlustuse üldtingimuste p-st 23.2 ei tulene, et juhi kohustuse – sõidukit ei tohi juhtida haigena – määratlemisel tuleb aluseks võtta VV 17.07.2001 määrus nr 241 „Haigusvõi väsimusseisundi tuvastamise kord“. Samuti ei ole kindlustuslepingus sätestatud, et p 23.2 rikkumine oleks vaja tuvastada väärteo-, kriminaalmenetluse vms riikliku menetluse raames. Pooled ei vaidle selle üle, et J.V.H. esines raskest XXXX st tingitud teadvuse kadu. Seega tuleb igal juhul eeldada, et liiklusõnnetuse põhjustas haigusseisund ning isik juhtis sõidukit haigena sõidukikindlustuse üldtingimuste p 23.2 mõttes. Samas on teadvusekadu ka liiklusohtlik haigusseisund VV 17.07.2001 määruse nr 241 § 2 lg 2 p 4 mõttes, mistõttu ei saa pidada ebamõistlikuks või kindlustusvõtjat ebamõistlikult kahjustavaks nõuet, et isik peab olema sellises tervislikus seisundis, kus ta suudab sõiduki üle kontrolli teostada. Sõidukikindlustuse üldtingimuste p-st 23 ei tulene, et juht on kohustatud oma tervislikku seisundit arvestama ainult enne rooli istumist. Samuti tuleneb VV 17.07.2001 määruse nr 241 § 2 lg-st 1, et juht ei tohi olla sellises haigus- või väsimusseisundis, mis takistab liiklusolude täpset tajumist. Määrus ei sätesta, et see kohustus kehtib ainult seisundi hindamiseks enne rooli asumist, vaid sätestab kohustuse kogu sõiduki juhtimise ajaks; 3) on sõiduki juhtimine ohtlik tegevus ning insuliinsõltuv XXXX k, kellel on erandina teistele insuliinsõltuvatele XXXX kutele kehtestatud reeglist (VV 29.09.2005 määruse nr 257 „Mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja juhtimisõiguse taotleja tervisenõuded, eelneva ja perioodilise tervisekontrolli tingimused ja kord ning tervisetõendite vormid” § 4 lg 1 p 8 järgi ei ole lubatud mootorsõidukit juhtida insuliinsõltuva XXXX korral) juhtimisõigus olemas, peab tegema kõik võimaliku, et vältida roolis tervise halvenemist. Eksperdiarvamusest nähtub, et J.V.H. tundis selgelt enne rooli istumist nõrkustunnet, kuid ei pidanud vajalikuks mingisuguseid meetmeid rakendada. J.V.H. möönis seega, et ta tervislikus seisundis esines enne juhtimise alustamist küsitavusi, mis tulenesid madalast veresuhkru tasemest. Seetõttu esines J.V.H. i käitumises raske hooletus. Insuliinsõltuv XXXX k ei tohiks sõidukit juhtida ka kerge XXXX (mille tunnuseks on eksperdiarvamuse kohaselt muuhulgas nõrkustunne) sümptomeid tundes. Raske XXXX tunnusena on eksperdiarvamuses muuhulgas märgitud jõuetus. Seega järelduks justkui, et nii J.V.H. i kui teiste liiklejate elu ja tervis peaks sõltuma sellest, kuidas suudab J.V.H. vahet teha „nõrkustundel“ ja „jõuetusel“; 4) ei oma sõidukikindlustuse üldtingimuste p 23.2 rikkumiste korral tähendust subjektiivne külg.

§ 100

järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 103

lg 1 kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav.

§ 103

lg 2 järgi on kohustuse rikkumine vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu; 5) ei saa nõustuda apellandi seisukohaga, et kohus on teinud üllatusliku otsuse ning et kostja oleks kuidagi hagiga nõustunud. Juhul kui hageja pidas eksperdi kutsumist istungile vajalikuks, oleks ta pidanud seda taotlema. Kindlustuspraktikas esineb sageli juhtumeid, kus pooled sõlmivad otstarbekuse kaalutlusel kohtulikke kompromisse ilma, et kumbki pooltest teeks järeleandmisi seisukohtades hagi õigusliku põhjendatuse osas; 6) juhul kui ringkonnakohus peaks asuma seisukohale, et kostjal puudus õigus kindlustushüvitise maksmisest keeldumiseks, tuleks tsiviilasi saata tagasi esimese astme kohtule, sest poolte vahel on lisaks vaidlus hüvitise suuruse ning viivise arvestamise aluse ja suuruse üle, millised küsimused jäid esimese astme kohtu menetluses lahendamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6 6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud osaliselt. Maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ja mõistab AS-lt Salva Kindlustus OÜ Sillamatsi Medical kasuks välja 140 577,50 krooni (8984,54 eurot) põhinõude katteks ja viivis 29.03.2010 seisuga 10 721,88 krooni (685,25 eurot) ning alates 30.03.2010 kuni põhinõude täitmiseni

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Ühtlasi muudab ringkonnakohus menetluskulude jaotust. 7. Vastavalt

§ 422

lg-le 1 on kindlustusandja põhikohustuseks kahju hüvitamine kindlustusjuhtumi toimumise korral. Kui kindlustusvõtja on tõendanud kindlustusjuhtumi toimumise, tekib kindlustusandjal hüvitamise kohustus ning hüvitamiskohustuse puudumist peab tõendama kindlustusandja. Pooled vaidlevad selle üle, kas vaidlusalusel juhul on sõidukijuht (hageja) rikkunud sõidukikindlustuse üldtingimuste p-s 23.2 sätestatud kohustust ning kas kindlustusandja (kostja) vabaneb kindlustushüvitise tasumise kohustusest. Sõidukikindlustuse üldtingimuste p 23.2 kohaselt kindlustusandja vabaneb hüvitamiskohustusest, kui sõiduki kasutamisel ei täideta nõuet mitte juhtida sõidukit haigena, üleväsinuna või reaktsioonikiirust mõjutavate ravimite, alkoholi, narkootiliste või psühhotroopsete ainete mõju all olles. Kindlustusandja põhjendas kindlustushüvitise tasumisest keeldumist põhjusel, et sõidukijuhil ilmnes haigushoog (juht kaotas XXXX tõttu teadvuse), mis põhjustas varalise kahju. Vaidluse lahendamiseks tuleb hinnata, kas kindlustusvõtja on rikkunud oma kohustust viisil, mis oluliselt suurendas kindlustusriski, ning, kas kindlustusvõtja rikkumine on aluseks kindlustusandja hüvitamiskohustusest vabanemiseks. Maakohus leidis, et sõiduki juht ei täitnud kohustust mitte suurendada kindlustusriski ning seetõttu keeldus kindlustusandja õigesti kindlustushüvitise väljamaksmisest. Ringkonnakohus maakohtu selle järeldusega ei nõustu.

§ 444

sätestab kindlustusvõtjale keelu suurendada kindlustusriski võimalikkust.

§ 445

lg 2 kohaselt, kui kindlustusvõtja rikub

§-s 444 kehtestatud kohustust, vabaneb kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustusest kindlustusvõtjast tuleneva asjaolu tõttu kindlustusriski suurenemise võrra.

§ 452

lg 2 p 2 järgi ei või kindlustusandja tugineda kokkuleppele, mille kohaselt ta vabaneb kindlustusjuhtumi toimumise puhul täitmise kohustusest kindlustusvõtja rikkumise tõttu, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja vastu eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist, ja rikkumine ei mõjutanud kindlustusjuhtumi toimumist ega kindlustusandja täitmise kohustust. Riigikohus on 01.04.2009 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-10-09 asunud seisukohale, et tulenevalt

§ 445

lg-st 2 ei anna

§ 452

lg 2 p 2 kindlustusandjale õigust kokkuleppe kohaselt mitte maksta kogu kindlustushüvitist ning kindlustusandja kohustuseks on tõendada, kas ja kuivõrd mõjutas kindlustuslepingu rikkumine liiklusõnnetuse toimumist. Seega tuleb igal konkreetsel juhul hinnata sõiduki juhi poolt kindlustuslepingu rikkumist. Kostja seisukoht, et sõidukikindlustuse üldtingimuste p 23.2 annab alati kindlustusandjale õiguse hüvitamiskohustusest täielikult vabaneda, on ekslik. Liiklusseaduse § 20 lg 7 (2009 redaktsioon) kohaselt juht ei või olla sellises haigus- või väsimusseisundis, mis takistab liiklusolude täpset tajumist ning liikluseeskirja nõuete kõrvalekandumatut täitmist. Haigus- ja väsimusseisundi tuvastamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus. Vabariigi Valitsuse 17.07.2001 määrusega nr 241 (edaspidi määrus nr 241) kehtestatud Haigus- või väsimusseisundi tuvastamise korra § 2 lg 2 p 4 kohaselt on 7 liiklusohtlikuks haigusseisundiks, mille esinemisel on sõidukijuhtimine keelatud, teadvusekadu. Ringkonnakohus leiab, et sõidukikindlustuse üldtingimuste p-i 23.2 tuleb tõlgendada kooskõlas Liiklusseaduse § 20 lg-s 7 ja määruse nr 241 §-s 2 sätestatuga. Pooltel ei ole vaidlust selles, et J.V.H. ei olnud sõidukit juhtima asudes liiklusohtlikus haigusseisundis ning tal oli kehtiv juhiluba. Kindlustusandja seisukoht, et sõidukikindlustuse üldtingimuste p 23.2 tuleb tõlgendada laiendavalt ning selle all (sõidukit ei tohi juhtida haigena) tuleb mõista ka olukorda, kus liiklusohtlik haigusseisund tekib sõiduki juhtimise ajal, ei ole põhjendatud. Eksperdi arvamusest nähtub, et raske XXXX teke eeldab seda, et patsient kas ei tunnetanud hoiatavaid XXXX sümptomeid või ei tegutsenud nende tekkides adekvaatselt. Poest väljudes ja enne sõiduki juhtima asudes hoiatavaid sümptomeid ei esinenud ning täiendavaid XXXX sümptomeid sõidukijuht enne avariid ei tunnetanud. Samuti nähtub eksperdi arvamusest, et tavaliselt tunnetab J.V.H. kerget XXXX t (ehk hoiatavaid sümptomeid). XXXX põdeva isiku ootamatu teadvusekadu seoses raske XXXX ga ei ole tavapärane ja valdavalt on selle seisundi tekkimise eelduseks asjaolu, et XXXX k pole tajunud XXXX hoiatavaid sümptomeid. J.V.H. i puhul oli tegemist veresuhkru aeglase langusega ning sellisel puhul ei tajuta hoiatavaid sümptomeid nii hästi kui kiire languse korral. Kuivõrd J.V.H. ei esinenud enne sõiduki juhtima asumist XXXX hoiatavad sümptomid, veresuhkru aeglase langemise tõttu ei tajunud ta hoiatavaid sümptomeid hästi ning tal puudusid varasemad kogemused, et raske XXXX teke võib olla nii ootamatu, siis ei ole õige maakohtu seisukoht, et J.V.H. oli kindlustusjuhtumi põhjustamisel raskelt hooletu, mis tõi kaasa teadvusekao. Samas nähtub eksperdi arvamusest, et poest tulles tundis J.V.H. , et veresuhkur võib olla madalavõitu, kuna esines nõrkusetunne, kuid ta ei pidanud täiendava koguse süsivesikute söömist vajalikuks. Eelnimetatu kinnitab, et J.V.H. ei teinud endast kõike olenevat, mis on olulised kindlustusriski tekkimise vähendamiseks. Vastavalt

§ 445

lg-le 2 kui kindlustusvõtjast tulenevatel asjaoludel suureneb kindlustusrisk, siis kindlustusandja täitmise kohustus väheneb ulatuses, milles kindlustusriski võimalikkus suurenes. Ringkonnakohus leiab, et kuigi J.V.H. ei juhtinud sõidukit haigena sõidukikindlustuse üldtingimuste p 23.2 tähenduses, oleks ta saanud enne sõiduki juhtima asumist süsivesikute täiendava koguse söömisel kindlustusriski vähendada. Seetõttu vähendab ringkonnakohus kindlustushüvitise väljamaksmise kohustust 30% võrra. 8. Hageja nõuab kostjalt kohustuse täitmist 230 825 krooni ulatuses ning tugineb seejuures OÜ E A poolt teostatud tööde maksumusele 205 825 krooni ning täiendavalt teostavatele töödele 30 000 krooni. Kostja seisukohast lähtuvalt ei ole remonditööd tehtud poolte kokkuleppel valitud remonditöökojas ning lisaks ei olnud hageja sõiduki remont majanduslikult põhjendatud (sõidukikindlustuse üldtingimuste p 35.2). Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus kostja keeldus kahju hüvitamisest, puudus hagejal võimalus remonditööde tegemiseks poolte kokkuleppel valitud remonditöökojas, ning seetõttu oli hagejal õigus lasta sõiduk remontida enda poolt valitud remonditöökojas. Kostja ei ole tõendanud oma seisukohta, et hageja sõiduki remont ei olnud majanduslikult põhjendatud. Selline kostja seisukoht ei tulene ka teatisest kahju hüvitamisest keeldumisest, kuigi selleks ajaks oli kostjal olemas AS Silberauto Eesti Tartu esinduse hinnapakkumine. Kostja on esitanud AS Silberauto Eesti Tartu esinduse hinnapakkumise hageja sõiduki taastusremondi teostamiseks ning sellest nähtuvalt on taastusremondi maksumuseks 204 203,08 krooni. Nimetatud hinnapakkumises märgitud maksumus on ligilähedane hageja 8 poolt valitud remonditöökojas teostatud remonditööde maksumusega 205 825 krooni ning seetõttu ei ole õige kostja väide, et hageja nõuab põhjendamatute kulutuste hüvitamist. Kostja esitatud A.L. arvamus sõiduki avariieelse maksumuse ja avariilise jäänuki hinnangulise maksumuse kohta ei ole usaldusväärne, kuivõrd A.L. ei ole ise sõidukit näinud ning arvamus on antud rohkem kui aasta pärast liiklusõnnetuse toimumist. Samuti erineb A.L. arvamus oluliselt kostja esitatud AS Silberauto Eesti Tartu esinduse poole esitatud hinnapakkumisest. Hageja ei ole tõendanud, et väidetav kahju 30 000 krooni ulatuses on põhjuslikus seoses vaidlusaluse kindlustusjuhtumiga ja seetõttu ringkonnakohus lähtub remonditööde maksumusest 205 825 krooni. Arvestades eelnevat tuleb kostjal hüvitada hagejale kahju järgnevalt: 205 825 – 5000 (omavastutus) = 200 825 krooni – 30% = 140 577,50 krooni (s.o 8984,54 eurot). Hageja nõuab kostjalt viivise väljamõistmist alates 16.04.2009

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni 29.03.2010 kindla summana ning sealt edasi protsendina põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni. Kostja seisukohast tulenevalt sätestab kindlustuse üldtingimuste p 15.7, et kohustuse täitmisega viivitamisel on viivise summa piiratud 10%-ga väljamaksmisele kuuluvast summast. Ringkonnakohus leiab, et kostja kindlustuse üldtingimuste p 15.7 on käsitletav tüüptingimusena ning osas, milles kindlustuse üldtingimuste p 15.7 näeb ette viivise väljamaksmise mitte enam kui 10%-ga väljamaksmisele kuuluvast summast, on tühine

§ 42lg 1 alusel, kuna see kahjustab ebamõistlikult kindlustusvõtjate huve.

Viivise arvestus kuni 29.03.2010 seisuga: viivitatud päevi 348 x 8% x võlgnetav summa 140 577,50 = 10 721,88 krooni (s.o 685,25 eurot). Alates 30.03.2010 on kostja kohustatud maksma viivist kuni põhinõude täitmiseni

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

9. Hageja nõue 230 825 krooni rahuldati 140 577,50 krooni ulatuses, s.o 60,9%. Sellest tulenevalt jäävad menetluskuludest maakohtus 60,9% kostja ja 39,1% hageja kanda. Hageja apellatsioonkaebus rahuldati samas ulatuses ning sellest tulenevalt jäävad ka menetluskulud ringkonnakohtus 60,9% ulatuses kostja ja 39,1% hageja kanda. Viivi Tomson Andra Pärsimägi 9 Üllar Roostoja