KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Virkus, Virgo Saarmets ja Oliver Kask Otsuse tegemise aeg ja koht 23. aprill 2012, Tallinn Haldusasja number 3-11-610

) § 16 lg 2 p 3 kohaselt on kinnisvara müük maksuvaba ning seetõttu ei olnud Tungren AS-l õigust arvele käibemaksu lisada ja ABC Vara AS-l puudus seadusest tulenev alus sisendkäibemaksu mahaarvamiseks nimetatud arve alusel. Vastuseks eriarvamuses toodud seisukohale, et kaebaja omandas Tungren AS-lt lepingu esemena kaasomandiosa, millel ei asu ühtegi ehitist ning millele kaebaja ei kavandanud hoonete ehitamist, märgiti maksuotsuses järgmist. Planeerimisseaduse (PlanS) § 9 lg 3, § 3 lg 2 ja § 9 lg 2 kohaselt on krunt, mille müük tuleb käibemaksuga maksustada, maaüksus, mis asub detailplaneeringu kohustusega alal ning kuhu on avaliku võimu poolt kehtestatud detailplaneeringuga kavandatud ehitise püstitamine. Seda seisukohta toetab ka Euroopa Nõukogu direktiiv 2006/112 art 12 lg 1 p b. 09.12.2009 sõlmitud müügilepingu kohaselt soetas kaebaja 1200/2964 suuruse mõttelise osa kinnistust. Kinnistul asuv elamu on registreeritud kaasomanike E K, S K ja Nr K elukohana. Seega on käesoleval juhul soetatud 1200/2964 suurune mõtteline osa kinnistust, mis on küll hoonestamata, kuid ei ole kavandatud ehitamiseks. Ainuüksi fakt, et soetati kinnistust see osa, millel ei asu ehitist, ei muuda maatükki veel automaatselt krundiks. Lisaks on kontrolli käigus selgunud, et 2004 märtsis algatati Paldiski mnt 97 kinnistule detailplaneering eesmärgiga Paldiski mnt 97 kinnistu jagada kaheks, kuid 2009 detsembris tunnistati Tallinna Linnavalitsuse 24.03.2004 korraldus nr 555-k detailplaneeringu algatamise kohta kehtetuks. Kuna uue detailplaneeringu kehtestamiseta ei ole võimalik reaalset ehitustegevust soetatud osale kavandada ega krundist PlanS § 9 lg 3 tähenduses rääkida, on käesoleval juhul kinnisasja võõrandamise tehing maksuvaba. See, millised plaanid/nägemused tuleviku jaoks on isikul ühe või teise maatüki suhtes, ei muuda seda maatükki „ehitamiseks kavandatud maaüksuseks“ PlanS mõttes. Ajal, mil toimus kinnistu ost-müük, ei olnud kõnealune maatükk krundi staatuses. Vastavalt

§ 37

lg 7 p-dele 9 ja 10 on käibemaksukohustuslane kohustatud väljastatud arvele märkima maksustatava summa käibemaksumäärade kaupa koos kohaldatavate käibemaksumääradega või maksuvaba käibe summa ning tasumisele kuuluva käibemaksusumma. Seega maksuvaba käibe puhul ei ole müüjal õigus arvele käibemaksusummat lisada. Juhul kui müüja seda seaduses sätestatut eirates siiski teeb, ei ole ostjal hiljem õigus oma maksustatavast käibest selle arve alusel sisendkäibemaksu maha arvata. Seda seisukohta toetab ka Riigikohtu lahend nr 3-3-1-8-06. Maksuhaldur on maksumenetluse käigus tuvastanud, et kaebaja on Tungren AS-lt soetanud kinnistu, mille müügi puhul on tegemist

§ 16lg 2 p 3 alusel maksuvaba käibega.

Sellest tulenevalt ei ole kaebajal kinnistu soetamisel

§ 29lg-st 1 tulenevalt õigust sisendkäibemaksu kokku summas 342 000 krooni mahaarvamiseks. 2

§ 29

lg 1 alusel, kuna ta on vaidlusaluse kinnistu omandanud seoses oma ettevõtlusega. Kaebaja hinnangul ei saa ta vastutada selle eest, kui müüja on arvele alusetult lisanud käibemaksu. 3. PMTK palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja viitab

§ 16lg 2 p-le 3 ning Plan

S § 9 lg-le 3 ning selgitab, et vaidlusalusel juhul asub kinnistu küll detailplaneeringu kohustusega alal ja kinnistul on kehtiv detailplaneering, kuid selles sisalduv kavatsus ehitise püstitamiseks on käesolevaks realiseeritud ning seega ei ole Paldiski mnt 97 kinnistu näol tegemist krundiga. Üksnes kaasomanike asja valdamist ja kasutamist hõlmav kasutuskord ning fakt, et selle alusel oli lepingu esemeks kinnisasja hoonestamata mõtteline osa, ei muuda maatükki krundiks ega anna õigust käivet maksustada. Maksustamisel ei saa lähtuda tehingupartnerite soovidest ning PMTK viitab siinkohal Tallinna Ringkonnakohtu otsusele kohtuasjas nr 3-10-

1. Kontrollakt on maksuotsuse lahutamatu osa, kus käsitletakse kontrolli kestel tuvastatut laiemalt, ent lõplik maksustamise alus, motivatsioon ning viited tõenditele sisalduvad maksuotsuses ning seega ei ole takistatud ka kaebeõiguse teostamine. Põhjendatuks ei pea vastustaja väidet, et tegemist on kaebaja ettevõtlusega seotud kuluga, ka kulutuse ettevõtlusega seotuse korral ei ole kinnisasja käive maksustatav, kui seaduses sätestatud erisused ei kohaldu.
2. Tallinna Halduskohus jättis 14.06.2011 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Kohtuotsuse põhjendused: 1) ABC Vara AS kaebus ei ole põhjendatud. Maksuotsuses on vastustaja õigesti leidnud, et Paldiski mnt 97 kinnistu mõttelise osa müügitehingu esemeks ei olnud hoonestamata krunt ning seetõttu oli tegemist maksuvaba käibega ning ABC Vara AS-l ei olnud õigust Tungren AS arve alusel sisendkäibemaksu maha arvata. 3

§ 16lg 2 p 3 kohaselt ei maksustata käibemaksuga kinnisasja või selle osa käivet.

Maksuvabastust ei kohaldata muuhulgas siiski krundile planeerimisseaduse tähenduses, kui sellel ei asu ehitist. PlanS § 9 lg 3 kohaselt on krunt ehitamiseks kavandatud maaüksus detailplaneeringu koostamise kohustusega alal. Sama paragrahvi lg 4 p 2 kohaselt määratakse krundi ehitusõigusega kindlaks hoonete suurim lubatud arv või hoonete puudumine krundil. Viimatinimetatud sättest tulenevalt saab planeerimisseaduse mõistes krundina käsitada ka maaüksust, millele on detailplaneeringuga ette nähtud hoonete puudumine. Selliseks maaüksuseks võib olla näiteks detailplaneeringu alal ülejäänud (ehitamiseks kavandatud) kruntide vahele jääv ala, kuhu detailplaneeringuga nähakse ette hoonete puudumine. Nimetatud maatükki

§ 16

lg 2 p 3 mõistes krundina käsitada ei saa, kuna see oleks vastuolus Euroopa Liidu liikmesriikide käibemaksusüsteemide ühtlustamise põhimõtteid reguleeriva Euroopa Ühenduste Nõukogu direktiivi 77/388/EMÜ: „Kuues direktiiv kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta — ühine käibemaksusüsteem: ühtne maksubaas“ eesmärgiga. Eelviidatud direktiivi artikli 4 lg 3 p-st b tuleneb, et liikmesriigid võivad maksukohustuslasena käsitada isikut, kes oma majandustegevusega seotult võõrandab ehitusmaa, kusjuures ehitusmaana käsitatakse direktiivis mis tahes hoonestamata või hoonestatud maad, mis vastab liikmesriikide vastavatele määratlustele. Euroopa Kohus on kohtuasjas C-468/93: Gemeente Emmen selgitanud, et ehitusmaa määratlemisel siseriiklikus õiguses tuleb silmas pidada ka direktiivi art 4 lg 3 p b eesmärki, milleks on vabastada käibemaksust üksnes sellise hoonestamata maatüki võõrandamine, millele ei kavandata hoone ehitamist. Seetõttu leiab kohus, et

§ 16

lg 2 p 3 tähenduses saab krundina, mille võõrandamine kuulub käibemaksuga maksustamisele, käsitada sellist maaüksust, millele detailplaneeringuga kehtestatud ehitusõigusega on määratud vähemalt ühe hoone ehitamine. Maatüki, mis asub detailplaneeringu koostamise kohustusega alal ning millele on detailplaneeringust tuleneva ehitusõiguse kohaselt ette nähtud hoonete puudumine, võõrandamine on seega maksuvaba. 4) Kaebaja omandas Tungren AS-lt 1200/2694 suuruse mõttelise osa Tallinnas Paldiski mnt 97 kinnistust. Vaidlust pole selles, et kinnistu võõrandamistehingu ajal olid kinnistu kaasomanikud sõlminud notariaalse kokkuleppe kaasomandi valdamise ja kasutamise kohta ning sellekohane märkus oli kantud ka kinnistusraamatusse. Samuti pole vaidluse all küsimus, et selle kokkuleppe kohaselt oli Tungren AS valduses ja kasutuses kinnisasja mõttelise osa võõrandamise ajal kinnistu osa, kus ühtegi hoonet ei asunud. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 79 lg 2 kohaselt on selline kokkulepe kehtiv ka kaebaja suhtes, kes Tungren AS kinnistu mõttelise osa omandas. Täpne pole siiski kaebaja seisukoht, et võõrandamistehingu esemeks oli hoonestamata kaasomandiosa. Vaatamata kaasomanike vahelise kasutuskorra kokkuleppe olemasolule ning sellele, et omandiõigusest tulenevat asja valdamise ja kasutamise õigust saab kaebaja teostada vaid ühel osal kaasomandis olevast kinnisasjast, ei omandanud ta siiski looduses reaalselt piiritletud osa maatükist, vaid mõttelise osa tervikust. Sellele vaatamata tuleb sellist kaasomanike vahelist kokkulepet

§ 16

lg 2 p 3 kohaldamisel arvestada, sest sättes kasutatakse sõnastust: „maksuvabastust ei kohaldata krundile“. Krunt iseenesest ei ole asi ega saa olla võla- ja asjaõiguslikus mõttes võõran4

§ 16

lg 2 p 3 kohaldamiseks tuleb seega järgnevalt hinnata, kas eelviidatud kinnisasja osa on käsitatav krundina. 5) Krunt on planeerimis- ja ehitusõiguses kasutatav mõiste ning krundi piirid ei ole samastatavad kinnisasja piiridega. Ühele kinnistule ei ole põhimõtteliselt välistatud mitme krundi moodustamine selliselt, et nende ehitusõigused on määratud erinevalt iga krundi piires. Kui võõrandamistehingu esemeks on kinnisasja kaasomandiosa, kusjuures kaasomanike vahel on kinnisasja valdamine ja kasutamine kokku lepitud selliselt, et kaasomanik valdab ja kasutab reaalselt piiritletud kinnisasja osa, ilma et teised kaasomanikud seda valdaksid või kasutaksid, siis saab võõrandatavat kaasomandiosa

§ 16

lg 2 p 3 mõistes krundina käsitada juhul, kui kehtestatud detailplaneeringuga on määratud kindlaks ehitusõigus konkreetselt sellele osale kinnistust, mis on tehingu esemeks oleva kaasomandiosa omaniku valduses ja kasutuses. Sellise tehingu käibemaksuga maksustamise eelduseks on, et seda ehitusõigust ei ole realiseeritud ehk sellel osal hooneid ei asu. 6) Käesoleval juhul ei nähtu, et see osa Paldiski mnt 97 kinnistust, mille valdamise ja kasutamise õigus oli vaidlusaluse tehingu tegemise ajal Tungren AS-l, oleks määratud ehitamiseks sõltumata kinnistu ülejäänud osadele määratud ehitusõigusest. Ei nähtu, et kõnealusele, tl 73 oleval plaanil punasega viirutatud alale oleks kehtiva detailplaneeringuga määratud mõne hoone püstitamine sõltumata ülejäänud kinnistule määratud ehitusõigusest. Samas pole vaidlust selles, et kinnistu sellel osal, mida kasutavad teised kaasomanikud, juba asuvad hooned. Seega, kui detailplaneeringuga on ehitusõigus määratud terve kinnistu ulatuses, siis ei saa ühelgi juhul olla kaebaja kasutuses oleva kinnistu osa näol tegemist krundiga, kus ei asu ehitist. Kaebaja kasutuses olevat kinnisasja osa saaks tühja krundina käsitada kas juhul, kui kehtestatud detailplaneeringuga oleks see ala eraldi krundina määratletud ja sellel ei oleks ehitisi, või juhul, kui kinnisasi tervikuna moodustaks ühe krundi ning sellel ei asuks ehitisi. Käesoleval juhul ei ole tegemist kummagi eelnimetatud olukorraga. Üksnes asjaolu, et kinnisasi, mille kaasomandiosa kaebaja omandas, asub detailplaneeringu kohustusega alal ning kinnistule on määratud ehitusõigus (1 elamu, 2 abihoonet), ei tähenda, et iga selle krundi osa, kus parasjagu ehitist ei asu, saaks käsitada omaette tühja krundina

§ 16lg 2 p 3 tähenduses.

7) See, et kaebajal võib tulevikus ka kehtiva detailplaneeringu kohaselt tekkida võimalus tema kasutuses olevale kinnistu osale hooneid püstitada, ei ole käesoleval juhul oluline. Olukorras, kus kehtiva detailplaneeringu kohaselt on krundina määratletud terve kinnistu, ei saa mistahes piiritletud osa sellest käsitada ehitisteta krundina, kui kinnistu muudel osadel hooned paiknevad. Kaebaja viide Euroopa Kohtu otsusele C-461/08 ei ole asjakohane, kuna viidatud lahendis käsitletud juhtumi asjaolud erinevad oluliselt käesoleva asja omadest. Viidatud Euroopa Kohtu lahendis käsitletud juhtumis puudutas vaidlus olukorda, 5

§ 16

lg 2 p 3 ning hinnanud valesti 09.12.2009 lepingut, Tallinna Linnavolikogu 19.09.2002 otsust nr 368, ehitisregistri väljavõtet ja 03.05.2006 lepingut, mistõttu kohtuotsus ei vasta seaduslikkuse ja põhjendatuse nõudele (HKMS § 25 lg 2). 2) Maksuotsus on vormipuudustega ka vastustaja enda kinnitusel ning kohtu vastupidine seisukoht ei ole veenev. Maksuotsuses on sedastatud, et maksustamise seisukohast tähendust omavad asjaolud on toodud kontrollaktis ja seega kõiki kontrollaktis toodud faktilisi asjaolusid maksuotsuses ei korrata. Olukorras, kus vastustaja on kinnitanud, et kõiki vastustaja arvates maksustamise seisukohast tähendust omavaid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid maksuotsuses ei kajastata, ei saa kohus asuda vastupidisele seisukohale. Maksuotsuses välja toomata asjaoludele pole kaebajal võimalik omapoolset hinnangut anda ja sellega on takistatud kaebeõiguse teostamist. Maksuotsus tuleks tühistada juba ainuüksi sellel alusel. 3) Kohtuotsuses

§ 16lg 2 p-le 3 antud tõlgendus on vastuoluline.

Ühelt poolt kohus viitab lahendile C-468/93, mille kohaselt peaks käibemaksust vabastama üksnes sellise hoonestamata maatüki võõrandamise, millele ei kavandata hoone ehitamist. Samal ajal on kohus seisukohal, et käibemaksuga tuleks

§ 16

lg 2 p 3 kohaselt maksustada sellist maaüksust, millele on detailplaneeringuga kehtestatud ehitusõigusega määratud vähemalt ühe hoone ehitamine. See seisukoht on vastuolus kohtulahendist C-468/93 tuleneva seisukohaga. 6

-ga. 5) Kohtuotsuse põhjendav osa ja resolutsioon on omavahel vastuolus. Kohus leidis, et võõrandatavat kaasomandiosa saab

§ 16

lg 2 p 3 mõistes krundina käsitleda juhul, kui kehtestatud detailplaneeringuga on määratud kindlaks ehitusõigus konkreetselt sellele osale kinnistust, mis on tehingu esemeks oleva kaasomandiosa omaniku valduses ja kasutuses, ning teiseks on sellise tehingu käibemaksuga maksustamise eelduseks, et seda ehitusõigust ei ole realiseeritud ehk sellel osal hooneid ei asu. Kehtestatud detailplaneeringuga on määratud kindlaks ehitusõigus ka konkreetselt lepingu esemele. Tulenevalt PlanS § 9 lg-test 3 ja 4 määratakse ehitusõigus tervele ehitamiseks kavandatud maaüksusele detailplaneeringu koostamise kohustusega alal. Seega on õiguslikult alusetu kohtu arusaam, et ehitamiseks kavandatud maaüksusel detailplaneeringu koostamise kohustusega alal võivad olla määratletud erinevad ehitusõigused. Kohus on teiseks eelduseks pidanud vastava ehitusõiguse mitterealiseerimist ehk olukorda, kus sellisel osal ei asu hooneid. Lepingu esemel ei asu hooneid. Seega vastab olukord kohtu poolt kirjeldatule. 6) Kohtu tõlgendus on kitsendav ja vastuolus seaduse eesmärgiga. Kohtuotsuses väidetakse, et puudub alus käsitleda lepingu eset omaette tühja krundina

§ 16lg 2 p 3 mõttes. Kohtu seisukoht ei ole õige. Plan

S § 9 lg 2 p 2 kohaselt on detailplaneeringu ülesandeks krundi ehitusõiguse määramine. PlanS § 9 lg 3 sätestab, et krunt on ehitamiseks kavandatud maaüksus detailplaneeringu koostamise kohustusega alal. Seega, tõestamaks, et lepingu ese on kavandatud ehitamiseks, tuleb tõestada kahte fakti: 1) olemas on kehtiv detailplaneering; 2) krundile on määratud ehitusõigus. Pole vaidlust selle üle, et on olemas kehtiv detailplaneering, millega on kinnistule lubatud ehitada 1 elamu ja 2 abihoonet. Lisaks sellele, et kaebaja eesmärgiks oli omandada ehitisteta kaasomandiosa, millele ta ei kavandanud hoonete ehitamist, nähtub ka kehtivast detailplaneeringust, et kaebaja osale poleks ehitiste rajamine võimalik, sest teisel kaasomandiosal asuvate ehitiste olemasoluga on võimalike hoonete arv ammendatud. Kohtuotsuses tuginetakse

§ 16

lg 2 p-le 3 ja väidetakse, et kuna kinnistu on hoonestatud, siis pole selle käibe maksustamine lubatud, v.a

§ 16lg 3 p 2 sätestatud juhul.

Kaebaja rõhutab järgnevaid fakte: S K, E K ja N K sõlmisid Tungren AS-ga 03.05.2006 lepingu, mille esemeks oli 1200/2694 suurune mõtteline osa kinnistust; lepingus leppisid pooled kokku kinnistu kaasomandi valdamises ja kasutamises - Tungren AS ainukasutusse ja ainuvaldusesse jäi lepingu lisaks oleval plaanil punasega viirutatud ala, millel ei asu ühtegi ehitist; lepingus lepinguosalised sedastasid, et soovivad kanda kasutuskorra kokkuleppe sõlmimist kajastava märkuse kinnisturaamatusse kinnistu registriosa kolmandasse jakku; registriosa väljavõttest nähtuvalt on selle kolmandasse jakku kantud märkus kaasomandi valdamise ja kasutamise kohta „vastavalt 03.05.2006 lepingu p-le 3.1 ja lepingu lisaks olevale plaanile“; Tungren AS ja kaebaja vahel sõlmitud lepingu kohaselt on lepingu esemeks Tungren AS-le kuuluv kaasomandiosa. Eeltoodud faktidest nähtub, et kaebaja omandas Tungren AS-lt lepingu esemena kaasomandiosa, millel ei asu ühtegi ehitist. Tehingus oli lepingu esemeks mitte hoonestatud kinnistu, vaid Tungren AS omandis olev hoonestamata kaasomandiosa. Seega oli Tungren AS-l kohustus

§ 16lg 2 p 3 alusel lisada lepingu eseme maksustatavale väärtusele käibemaks ning kaebajal oli õigus see käibemaks sisendkäibemaksuna maha 7

§ 16

lg 2 p 3 aluseks Euroopa Ühenduste Nõukogu direktiivi 77/388/EMÜ art 4 lg 3 ja art 13 lg B p-d g ja h. Neile sätetele on omapoolse tõlgenduse andnud ka Euroopa Kohus kohtuasjas nr C-461/

1. Faktiline olukord ja ka Euroopa Kohtu lahendid kinnitavad, et kaebaja on käitunud seaduskuulekalt. 7) Kaebajal on igal juhul sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus. Kaebaja on lepingu eseme omandanud seoses oma ettevõtlusega ja omab seega sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust. Vastustaja ja kohtu seisukohtadest nähtuvalt peaks kaebaja vastutama selle eest, kui Tungren AS on lepingu eseme maksustatavale väärtusele alusetult lisanud käibemaksu. Kaebaja ei pea vastustama teise isiku (Tungren AS) väidetavate vigade eest.
2. PMTK palub vastuses jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastuväited: 1) Kaebaja leiab, et kuna tehingus oli lepingu esemeks mitte hoonestatud kinnistu, vaid hoonestamata kaasomandiosa, siis lasub müüjal

§ 16lg 2 p 3 alusel kohustus käibemaks lisada ja ostjal on õigus see maha arvata.

Vastustaja kaebajaga ei nõustu ja on veendunud, et käesoleval juhul on tegemist maksuvaba käibega. Samale seisukohale jõudis ka kohus. 2) Kaebaja arvates esineb maksuotsuses selline vormipuudus, mis on maksuotsuse tühistamise iseseisvaks aluseks. Täpsustavalt leiab kaebaja, et kaebeõigust piirab maksuotsuses sisalduv lause, mille kohaselt ei korrata haldusaktis kõike kontrollaktis välja toodut. Vastustaja nimetatud väitega ei nõustu. Kontrollakt on maksuotsuse lahutamatuks osaks, mistõttu vastustaja viitabki maksuotsuses kontrollaktile. Ka ei ole kaebaja näidanud, milliseid kontrollaktis välja toodud, kuid maksuotsuses kajastamata asjaolusid ta silmas peab. Maksuotsuses on selgelt välja toodud need põhjused, miks kaebajale maksu määratakse. 3)

§ 16lg 2 p 3 kohaselt ei maksustata käibemaksuga kinnisasja või selle osa käivet.

Seejuures maksuvabastust ei kohaldata (ei loeta maksuvabaks käibeks ja maksustatakse käibemaksuga) krundile planeerimisseaduse tähenduses, kui sellel ei asu ehitist. Käesoleva vaidluse esemeks ongi küsimus, kas tegemist saab olla krundiga planeerimisseaduse tähenduses või mitte. Krundi mõiste annab PlanS § 9 lg 3, mille kohaselt krunt on ehitamiseks kavandatud maaüksus detailplaneeringu koostamise kohutusega alal. Normist nähtuvalt peab maaüksuse planeerimisseaduse tähenduses krundina käsitlemiseks olema üheaegselt täidetud kaks tingimust: 1) maaüksus peab asuma detailplaneeringu kohustusega alal; 2) sinna on detailplaneeringuga kavandatud ehitise püstitamine. Sarnaselt vastustajale selgitas ka kohus, et

§ 16

lg 2 p 3 tähenduses saab krundina, mille võõrandamine kuulub käibemaksuga maksustamisele, käsitada sellist maaüksust, millele detailplaneeringuga kehtestatud ehitusõigusega on määratud vähemalt ühe hoone ehitamine. Oluline on hinnata, kas viidatud kinnistu hoonestamata kaasomandiosa näol saab olla tegemist krundiga. Üksnes kaasomanike asja valdamist ja kasutamist hõlmav kasutuskord ning fakt, et selle alusel oli lepingu esemeks kinnisasja hoonestamata mõtteline osa, ei muuda maatükki krundiks ega anna õigust käivet maksustada. Otsuses selgitati, et antud tingimustel saab võõrandatavat kaasomandiosa krundina käsitada juhul, kui kehtestatud detailplaneeringuga on kindlaks määratud ehitusõigus konkreetselt sellele osale kinnistust, mis on tehingu esemeks oleva kaasomandiosa omaniku valduses ja kasutuses. Ka on sellise tehingu käibemaksuga maksustamise eelduseks, et seda ehitusõigust ei ole realiseeritud ehk sellel osal kinnistust hooneid ei asu. Seega saab viidatud kaasomandiosa olla krunt üksnes juhul, kui kehtestatud detailplaneeringuga oleks see ala eraldi krundina määratletud ja sellel ei oleks ehitisi, või juhul, kui kinnisasi tervikuna moodustaks ühe krundi ning selle ei asuks 8

§ 16

lg 2 p 3 tähenduses rääkida ning kinnisasja mõttelise osa võõrandamistehing on maksuvaba. 4) Kaebaja ettevõtlusega seotud argumendid on kohatud ega anna sisendkäibemaksu mahaarvamiseks alust. Kohus on jõudnud põhjendatud seisukohale, et antud juhul on tegemist maksuvaba käibega, mistõttu puudub kaebajal sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus ka siis, kui kinnistu oleks soetatud ettevõtluse tarbeks. 5) Kohtuotsus on motiveeritud ja kaebaja väited ei anna selle tühistamiseks alust. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Apellatsioonkaebuse väited ei anna seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tühistamiseks alust. Halduskohus ei ole materiaalõigusnormi kohaldamisel eksinud, hinnanud tõendeid ebaõigesti ega rikkunud ka kohtumenetluse norme, mis saaks kaasa tuua kohtuotsuse tühistamise. Halduskohus on otsust piisavalt põhjendanud, kohtu argumendid on esitatud selgelt ja loogiliselt. Kaebuses esitatud ja apellatsioonkaebuses korratud väidetele haldusakti vormivea,

§ 16

lg 2 p 3 kohaldamise ebaõigsuse ja sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse kohta seoses lepingu eseme omandamisega ettevõtluse tarbeks on halduskohus vastanud piisava põhjalikkusega. Nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid kõiki korrata. Apellatsioonkaebuse väidetega kohtuotsuse vastuolulisuse ja ebaselguse kohta ringkonnakohus ei nõustu. Kohtuotsus nende puuduste all ei kannata. Väide tõendite ebaõige hindamise kohta on konkretiseerimata, pealegi pooled ei vaidle faktiliste asjaolude üle. 8.

§ 16

lg 2 p 3, mille kohaldamise üle käesolevas asjas vaieldakse, sätestab: „Samuti ei maksustata käibemaksuga järgmiste kaupade ja teenuste käivet: 3) kinnisasi või selle osa. Maksuvabastust ei kohaldata kinnisasjale, mille oluline osa on ehitis ehitusseaduse tähenduses või ehitise osa, mis võõrandatakse enne ehitise või selle osa esmast kasutuselevõttu; ega kinnisasjale, mille oluline osa on oluliselt parendatud ehitis või selle osa ning mis võõrandatakse enne ehitise või selle osa parendamisele järgnevat taaskasutuselevõttu, ning krundile planeerimisseaduse tähenduses, kui sellel ei asu ehitist. Ehitis või selle osa on oluliselt parendatud, kui parendustega seotud kulutused ületavad vähemalt 10 protsenti ehitise või selle osa soetusmaksumust enne parendamist.“ 9. Kohtuotsuses sisalduv

§ 16lg 2 p 3 tõlgendus ei ole vastuoluline.

Väitest, et käibemaksust peaks vabastama hoonestamata maatüki võõrandamise, millele ei kavandata hoonete ehitamist, saab järeldada, et käibemaksuga peaks maksustama hoonestamata maatüki võõrandamise, millele kavandatakse hoone ehitamist. Seda ongi halduskohus järeldanud, märkides, et maksustada tuleks maaüksus, millele on detailplaneeringuga kehtestatud ehitusõigusega määratud vähemalt ühe hoone ehitamine, st millele kavandatakse hoone ehitamist. 10. Kohtu seisukoht seoses maksuõiguses kehtiva majandusliku tõlgendamise põhimõttega on selge, kohtuotsuse põhjendav osa ja resolutsioon ei ole omavahel vastuolus ning kohus ei ole tõlgendanud seadust kitsendavalt. Apellatsioonkaebuses märgitu kohaselt oli kaebaja poolt lepingu eseme ostmisel tehingu majanduslikuks sisuks ja kaebaja eesmärgiks omandada looduses selgelt määratletud asukoha ja kokkulepitud kasutuskorraga lepingu ese ehk 1200/2964 suurune mõtteline osa kinnistust. Ka halduskohus leidis, et kaasomanike vahelist kokkulepet saab

§ 16lg 2 p 3 kohaldamisel arvesse võtta, ning 9

§ 16lg 2 p-st 3 tulenevalt maksuvabastust ei kohaldata.

Kohus leidis õigesti, et krundina saaks kaasomandiosa käsitada juhul, kui kehtestatud detailplaneeringuga oleks määratud kindlaks ehitusõigus konkreetselt sellele osale kinnistust ja seda ehitusõigust ei ole realiseeritud ehk sellel osal hooneid ei asu. Ebaõige on kaebaja väide, et tegelik olukord vastab kohtuotsuses formuleeritud tingimustele. Detailplaneeringuga ei ole kaebaja omandatud osale kinnistust ehitisi planeeritud. Ühest küljest soovib kaebaja, et tehingu majanduslikust sisust lähtudes vaadeldaks kinnistu omandatud osa eraldi, ning märgib, et sellel ei asu hooneid. Detailplaneeringuga ehitusõiguse kehtestamise küsimuses soovib kaebaja aga, et kinnistut vaadeldaks tervikuna (PlanS-st tulenevalt määratakse ehitusõigus tervele ehitamiseks kavandatud maaüksusele detailplaneeringu kohustusega alal). Ringkonnakohtu hinnangul on hoopis kaebaja käsitlus vastuoluline. Halduskohus leidis õigesti, et üksnes asjaolu, et kinnisasi, mille kaasomandiosa kaebaja omandas, asub detailplaneeringu kohustusega alal ning kinnistule on määratud ehitusõigus (1 elamu ja 2 abihoonet), ei tähenda, et iga selle krundi osa, kus parasjagu ehitist ei asu, saaks käsitada omaette tühja krundina

§ 16lg 2 p 3 tähenduses.

1. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb ABC Vara AS apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 14.06.2011 otsus muutmata.
2. Kehtiva HKMS § 285 lg-st 1 tulenevalt kohaldatakse enne uue HKMS jõustumist (s.o kuni 31.12.2011) tehtud menetlustoimingute korral menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele seni kehtinud HKMS-s sätestatut. Käesolevas asjas on kaebaja kandnud menetluskulusid osaliselt varasema HKMS ja osaliselt uue HKMS kehtivusajal. Menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise osas menetlusseadustikes põhimõttelisi erinevusi ei ole. Nii varasema HKMS § 92 lg 1 kui ka kehtiva HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna halduskohus tegi otsuse kaebaja kahjuks ja ringkonnakohus jätab halduskohtu otsuse muutmata, peab varasema HKMS § 92 lg 1 ja kehtiva HKMS § 108 lg 1 järgi menetluskulud kandma kaebaja.
3. Kaebaja esitas ringkonnakohtule kaks menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid, taotledes vastustajalt menetluskulu väljamõistmist kokku 5 342,75 eurot. 20.03.2012 esitatud menetluskulude nimekirjast ja sellele lisatud 01.03.2011 arvest nr 1121032 koos konto väljavõttega arve tasumise kohta nähtub, et tegemist on esimese astme kohtus kantud esindajakulu ja advokaadibüroo poolt 08.03.2011 maksekorraldusega nr 4883 kaebaja eest kaebuse esitamisel tasutud riigilõivuga summas 958,67 eurot. Nende kulude väljamõistmiseks kaebaja varasema HKMS § 93 lg-t 1 järgides esimese astme kohtule menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, välja arvatud riigilõivu tasumist tõendav maksekorraldus, ei esitanud, mistõttu ei oleks esimese astme kohtus kantud esindajakulu väljamõistmiseks ringkonnakohtul alust ka siis, kui otsus tehtaks kaebaja kasuks. 02.08.2011 arvel nr 1121127, mille alusel taotletakse 715 euro väljamõistmist, 10.03.2012 arvel nr 1221043, mille alusel taotletakse 569,08 euro väljamõistmist, ja 23.03.2012 esitatud menetluskulude nimekirjale lisatud 20.03.2012 arvel nr 1221044, mille alusel taotletakse 130 euro väljamõistmist, on kajastatud esindajakulu apellatsioonimenetluses kokku 10,75 tunni eest. Arvete tasumist kinnitavad pangakonto väljavõtted. Lisaks on advokaadibüroo tasunud kaebaja eest apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 13.07.2011 maksekorraldusega nr 5088 summas 958,67 eurot. Kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jäävad varasema HKMS § 92 lg 1 ja kehtiva HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. 10