Obsah (8)

§ 124§ 122§ 3401§ 340§ 372§ 463§ 136§ 147

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks Määruse tegemise aeg ja koht 30. märts 2012 Tartu Tsiviilasja number 2-11-64282 Tsiviilasi Lai

§ 124

lg 1, et raha maksmisele suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga. Käesoleval juhul ei ole tegemist raha maksmisele suunatud hagiga, vaid laenu andmisele suunatud hagiga ehk kohustuse täitmisele suunatud hagiga. Sealjuures ei kujuta laenu andmise kohustus endast kostja jaoks raha maksmise kohustust, kuivõrd võlausaldajast kostja ei maksa hagejast võlgnikule mitte raha (tegemist ei ole rahalise kohustusega), vaid annab võlgnikule laenu näol raha kasutada koos õigusega see hiljem koos mõistlike intressidega tagasi nõuda. Seetõttu ei ole laenu andmise kohustus hageja jaoks mitte rahaline kohustus, vaid mittevaraline kohustus ehk kohustus teha teatud tehing. Nimetatut kinnitab ka raamatupidamise seaduse lisa 1 kajastatud bilansiskeem, mille kohaselt kuuluks kostja antud laen tema bilansi aktivate ehk varade hulka. Samas kohustus maksta hagejale raha kuuluks sama bilansiskeemi järgi kostja passiva ehk (rahaliste) kohustuste hulka. Seega kostja kohustus anda hagejale laenu ei ole mitte kohustus maksta hagejale raha, vaid kohustus täita hageja ees endale võetud laenu andmise kohustus. Sealjuures on laenusumma suurus ajas muutuv. Oluline on veel asjaolu, et antava laenu väärtus ei võrdu hageja ega ka kostja jaoks laenusumma suurusega, kuivõrd laenatud raha muutub hageja kohustuseks, mitte õiguseks. Samas

§ 122lg 2 määratleb hagihinna hagis taotletu hariliku väärtusega.

Ilmselgelt ei saa laenu andmise kohustuse väärtus võrduda antava laenusumma suurusega. MAAKOHTU LAHEND

1. Viru Maakohus keeldus
2. jaanuaril 2012 Laiamäe Talu OÜ hagi menetlusse võtmisest, kuna hageja polnud tasunud piisavalt riigilõivu. Maakohus leidis, et tegemist on varalise nõudega, mistõttu ei ole käesoleval juhul tasutud piisavalt riigilõivu. Kohus leidis, et hageja selgitused selle kohta, et tegemist on mittevaralise nõudega, ei ole asjakohased. Laenu andmise nõude näol on tegemist ühepoolse rahalise soorituse nõudega. Millised kohustused laenu andmisest hagejale hiljem tulenevad või kuidas antud laenu raamatupidamises kajastatakse, ei muuda nõude iseloomu. Laenu andmise nõude näol ei ole tegemist sellise õiguse kaitsega, mis vajaks eelist fikseeritud hagihinna ja seega ka madalama riigilõivu näol. Ei ole oluline, kas nimetada kostja kohustust lihtsalt raha maksmise kohustuseks või laenu andmise kohustuseks, suunatud on see siiski raha maksmisele.

§ 3401

lg 1 sätestab, et kui menetlusosalise esitatud avaldus, taotlus, vastuväide või kaebus ei vasta vorminõuetele või on esitatud muude puudustega, mida saab kõrvaldada, muuhulgas kui tasumata on riigilõiv või kautsjon, määrab kohus tähtaja puuduse kõrvaldamiseks ja jätab menetlusdokumendi seniks käiguta. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kui kohtu määratud tähtpäevaks puudusi ei kõrvaldata, jäetakse avaldus, taotlus või kaebus menetlusse võtmata ja tagastatakse, juba menetlusse võetud avaldus, taotlus või kaebus aga jäetakse läbi vaatamata. Lähtudes asjaolust, et kostja ei ole piisavalt riigilõivu tasunud ei pea kohus võimalikuks antud hagi menetleda ning leiab, et hagi menetlusse võtmisest tuleb keelduda

§ 340

! lg 2 ja § 371 lg 1 p 10 alusel ning hagiavaldus tuleb tagastada esitajale.

§ 372

lg 6 kohaselt kui kohus keeldub hagiavaldust menetlusse võtmast, loetakse, et avaldust ei ole esitatud ja et hagi ei ole olnud kohtu menetluses. 2 MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

1. Laiamäe Talu OÜ esitas Viru Maakohtu
2. jaanuari 2012 kohtumääruse peale määruskaebuse ja palub maakohtu määrus tühistada. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on hageja nõue mittevaraline, mistõttu on hagi hind 1595 eurot ning sellelt tasutav riigilõiv 319.55 eurot.

§ 124

lg 1 sätestab, et raha maksmisele suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga. Hageja on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole tegemist raha maksmisele suunatud hagiga, vaid laenu andmisele suunatud hagiga ehk kohustuse täitmisele suunatud hagiga. Sealjuures ei kujuta laenu andmise kohustus endast kostja jaoks raha maksmise kohustust, kuivõrd võlausaldajast kostja ei maksa hagejast võlgnikule mitte raha (tegemist ei ole rahalise kohustusega), vaid annab võlgnikule laenu näol raha kasutada (kohustus teha tegu) koos õigusega see hiljem koos mõistlike intressidega tagasi nõuda. Seetõttu ei ole laenu andmise kohustus hageja jaoks mitte rahaline kohustus, vaid mittevaraline kohustus ehk kohustus teha teatud tehing; 2) ei võrdu antava laenu väärtus hageja ega ka kostja jaoks laenusumma suurusega, kuivõrd laenatud raha muutub hageja kohustuseks, mitte õiguseks. Samas

§ 122lg 2 määratleb hagihinna hagis taotletu hariliku väärtusega.

Ilmselgelt ei saa laenu andmise kohustuse väärtus võrduda antava laenusumma suurusega, mistõttu ei saa ka hagihind olla käesoleval juhul 40 460.73 eurot; 3) on Viru Maakohtu 31. jaanuari 2012 määruse tegemisel oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme. Nimetatud määrus oli hagejale üllatuslik.

§ 463

lg 2 ja § 436 lg 4 näevad oma koosmõjus ette, et määrust tehes ei või kohus tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Kohus on jätnud samas täiesti tähelepanuta, et tsiviilasjas nr 2-11-64282 tehtud

1. jaanuari 2012 kohtumääruse lk 2 teises lõigus andis kohus hagejale kaks alternatiivi, kuidas toimida. Kohus asus seisukohale, et hagi on suunatud kindla rahasumma maksmisele, mistõttu tuleb hagejal ühe võimaliku alternatiivina tasuda täiendavat riigilõivu 3515.14 euro ulatuses. Samas leidis kohus, et kui hageja jääb siiski oma seisukoha juurde, mille kohaselt on hageja nõude puhul tegemist mittevaralise nõudega, siis tuleb hagejal oma seisukohta täiendavalt põhjendada. Teise alternatiivi puhul ei hoiatanud kohus hagejat, et vastava selgitusega mittenõustumine toob automaatselt kaasa hagi menetlusse võtmisest keeldumise; 4) maakohus oleks pidanud andma hagejale riigilõivu tasumiseks täiendava tähtaja. Kohus on määruses märkinud, et keeldub hagiavalduse menetlusse võtmisest põhjusel, et hageja ei ole tähtaegselt tasunud täiendavat riigilõivu. Samas puudus hagejal kohtumääruse tegemise hetkel teave selle kohta, et kohus ei nõustu tema
2. jaanuari 2012 seisukohaga nõude mittevaralise iseloomu kohta. Seetõttu ei saanudki hageja riigilõivu tasuda. Nimetatud osas on kohtu seisukoha kujunemine mittejälgitav ja arusaamatu, mistõttu puudub määruskaebuse esitajal võimalus esitada selles osas sisulisi vastuväiteid. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada ja määruskaebus tuleb osaliselt rahuldada.
4. Määruskaebuse esitaja on esitanud hagi kostja kohustamiseks anda hagejale mõistliku intressiga laenu 40 460,73 eurot. Hageja nõue on suunatud raha maksmisele. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et tegemist on rahalise nõudega ja see, millised kohustused hagejale laenu saamisest hiljem tulenevad, ei muuda nõude iseloomu.

§ 136

lg 1 kohaselt võib kohus määrata tsiviilasja hinna ka siis, kui ta leiab, et hageja nimetatud hind ei vasta tegelikkusele. Arusaamatu ja põhjendamatu on määruskaebuse esitaja seisukoht, et laenu väärtus ei võrdu laenusumma 3 suurusega. Laenu andmine ei ole mittevaraline kohustus, nagu arvab määruskaebuse esitaja, vaid VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenusaaja poolne lepingu täitmise kohustus. Kui pooled on kokku leppinud anda/saada laenu rahas, siis on tegemist raha maksmise kohustusega laenulepingu täitmiseks.

§ 124

lg 1 kohaselt raha maksmisele suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga. Hageja nõuab kostjalt 40 460,73 eurot, mille maakohus on

1. jaanuari 2012 määruses põhjendatult määranud hagihinnaks. Nimetatud hagihinnalt tuleb tasuda riigilõivuna 3834,69 eurot, millest hageja on tasunud üksnes 319,55 eurot. Hagejal tuleb täiendavalt tasuda riigilõivu 3515,14 eurot.
2. Maakohus keeldus hagi menetlusse võtmisest seetõttu, et hageja ei tasunud talle antud tähtajaks puuduolevat riigilõivu. Samas on põhjendatud määruskaebuse väited selles, et
3. jaanuari 2012 hagi käiguta jätmise määruses andis maakohus hagejale kaks alternatiivi, kuidas toimida hagi menetlusse võtmist takistavate puuduste kõrvaldamiseks. Maakohus asus seisukohale, et hagi on suunatud kindla rahasumma maksmisele, mistõttu tuleb hagejal ühe võimaliku alternatiivina tasuda täiendavat riigilõivu 3515.14 euro ulatuses. Samas leidis maakohus, et kui hageja jääb siiski oma seisukoha juurde, mille kohaselt on hageja nõude puhul tegemist mittevaralise nõudega, siis tuleb hagejal oma seisukohta täiendavalt põhjendada. Teise alternatiivi puhul ei hoiatanud kohus hagejat, et vastava selgitusega kohtu poolne mittenõustumine toob automaatselt kaasa hagi menetlusse võtmisest keeldumise. Hageja esitas oma täiendavad põhjendused hagi hinna kohta kohtu määratud tähtaja jooksul. Ringkonnakohus leiab, et kui maakohus võimaldas
4. jaanuari 2012 määrusega hagejal anda täiendavaid selgitusi, siis nendega mittenõustumisel oleks maakohus pidanud

§ 340

`lg 1 kohaselt andma hagejale veelkord täiendava tähtaja riigilõivu tasumiseks ja jätma hagiavalduse seniks käiguta. Ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse ja tagastab asja maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Ringkonnakohus annab ise hagejale täiendava tähtaja riigilõivu 3515,14 eurot tasumiseks. Ringkonnakohus selgitab, et kui hageja ei tasu ringkonnakohtu poolt määratud tähtajaks riigilõivu, siis on maakohtul

§ 147

lg 1, § 340` lg 2 ja § 371 lg 1 p 10 alusel õigus jätta avaldus menetlusse võtmata. 8.

§ 340`lg 2 kohaselt ei saa ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule edasi kaevata.

Andra Pärsimägi Kai Kullerkupp 4 Kersti Kerstna-Vaks