Obsah (9)

§ 12§ 72§ 41§ 7§ 16§ 48§ 9§ 10§ 31

Tsiviilasi nr.2-11-30329 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju maakohus, Tartu maantee kohtumaja Kohtukoosseis Kohtunik Kai Härmand Otsuse tegemise aeg ja koht 9. detsember 2011. a, Tallinn Tsi

) kohustas Patendiametit märkima kaubamärgi registreeringule selle mittekaitstava osa, seega on mittekaitstavaks osaks vaid sõna „juust”. Seega saab kaubamärk kaitse kõigele, mis on registreeringuga kaitstud ehk ei ole mittekaitstavaks määratud. Hilisema

redaktsioon, mis Patendiametile vastavat kohustust ette ei näinud, ei saa revideerida varem registreeritud kaubamärgi õiguskaitse ulatust. Hageja kaubamärgi registreering on jõus ja seda ei ole vaidlustatud. „Vene juust” ei ole kauba liiki näitav tähis ning kõik kostja vastavad tõendid pärinevad Nõukogude Liidu aegadest, mis olid Patendiametile kättesaadavad ka hageja kaubamärgi registreerimisel. V. P

1. aasta raamatus „Pilguheit juustumaailma” on Vene juustu sarnaselt Atleedile käsitletud pärisnimede ehk kaubamärkidena. Kuigi Nõukogude Liidu ajal kasutas tähist „Vene juust” mitu ettevõtet, kasutab seda
2. aastast ainult hageja ehk tarbija seostab vastava nimega ainult hageja toodangut. Uus tarbijate põlvkond, sündinud alates
3. a ei seosta tähise „Vene juust” kasutamist teiste ettevõtetega. Hagejale kuuluv kaubamärk on registreeritud must-valgena, mis vastavalt kaubamärgi registreerimise ajal kehtinud

-ile tähendab, et õiguskaitse on kaubamärgile tagatud mis tahes värvikombinatsioonides. Hilisema seadusega ei ole vähendatud varasemate kaubamärkide õiguskaitse ulatust ning must-valgete kaubamärkide registreerimine on iseenesestmõistetav ja õiguspraktikas tavapärane käitumine. Kaubamärgiomanikul on õigustatud ootus, et tema õiguspäraselt registreeritud kaubamärgile laieneb ka edaspidi selle registreerimise ala kehtinud õiguskaitse.

-is puudub piirang must-valge produktsiooni kohta ja seega tuleb lähtuda senisest praktikast, et must-valgel kaubamärgil on õiguskaitse kõikides värvitoonides. Euroopa Kohus on öelnud, et kui kaubamärk on sõnamärk, võib kaubamärgiomanik seda kasutada ükskõik millises šriftis ning hageja leiab, et nimetatud seisukoht on kohaldatav ka must-valgete kaubamärkide osas. Hageja on registreeritud kaubamärgi kasutusele võtnud värvikombinatsioonis punane-valge-must, millele lisandub kauba pakendi kollane. Vaidlustatud kaubamärgitaotluse värvilahendus on oma olemuselt varasema kaubamärgi reaalse värvilahendusega äravahetamiseni sarnane. Registreeritud kaubamärgid: Hagejale kuuluv kaubamärk on pikaajalise, laialdase ja eduka kasutamise tõttu omandanud turul üldtuntuse. Hageja on ainus isik, kes on alates oma kaubamärgi väljatöötamisest

1. aastal kaubamärki „Vene juust” turul ka reaalselt kasutanud. Uuringufirma EMOR uuringust nähtub, et hageja kaubamärki „Vene juust” teadis
2. a 65% Eesti elanikest ja seega on kaubamärk tuntuse pingereas kuuendal kohal, mis on piisav üldtuntuse tunnistamiseks. EMOR uuringus kasutati andmeid 2007-2009 aasta kohta, seega kirjeldab see ka kostja poolt kaubamärgi taotluse esitamise aega 08.11.
3. Üldtuntust tõendab ka 16.03.2007 „Naistelehe” edetabel ja neti.ee keskkonnas sõnaühendile „Vene juust” tehtud otsing. Hagejaga seotud ettevõte tegi Eesti suuremate kaupluseketi esindajate seas küsitluse hageja kaubamärgi tuntuse kohta, millest nähtub, et valdav enamus neist tunneb hageja kaubamärki. Hagejaga seotud ettevõtete poolt müüdud „Vene juustu” tootmise ja müümise andmetest nähtub, et tootel on lai geograafiline levik ja müüdud kauba rahaline käive on Eesti juustuturgu arvestades märkimisväärne. Kaubamärk on olnud aastaid esindatud kõikides Eesti suurimates kauplusekettides. Hageja kaubamärk on kõrge eristatavuse ja rahalise väärtusega, kuna see on hageja pingutuste tõttu muutunud Eestis üldtuntuks ja tootega tekitatud käive on aastas ligikaudu 17-28 miljonit krooni. Hageja on teavitanud teisi turuosalisi oma kaubamärgist ja sellest tulenevatest õigustest, kuna kaubamärgil on vastavad hoiatustähised. Hageja seisis aktiivselt oma kaubamärgi eest, esitades Maksu- ja Tolliametile avalduse tõkestamaks „Vene juustu” nimelise toote impordi Eestisse, pärast mida toote importija sellest tegevusest loobus. Patendiamet oli kaubamärgitaotluse nr M200701733 registreerimisel teadlik hageja kaubamärgi mittekaitstavast osast ja tähisele „vene juust” tagatud ainuõiguse ulatusest. Registreerimistoimiku kohaselt on Google otsingumootorist otsitud fraasi „vene juust” otsingutulemused kõik seotud hageja kaubamärgiga. Seega on Patendiamet rikkunud

§ 12

lg 5, mille kohaselt võib kaubamärk sisaldada mittekaitstavat osa, kuid see ei tohi rikkuda teiste isikute õigusi. Hageja ei ole kostja kaubamärgitaotluse registreerimiseks kirjalikku luba andnud. Võrreldavad kaubad kuuluvad samasse kaubaklassi – juust. Võrreldavate tähiste domineerivaks sõnaliseks elemendiks on identne tähis „vene juust”. Kujunduse ja šrifti erinevused on minimaalsed. Tarbija jätab kaubamärgi meelde peamiselt domineeriva elemendi abil ja nende identsuse korral võib avalikkus uskuda, et kaup pärineb samalt ettevõttelt. Kostja kaubamärgil olev tähis E piim, võilille kujutis ja värvilahendus ei muuda sõnade „vene juust” domineerivat positsiooni. Kuna kauba etiketil peab olema märgitud ka valmistaja ärinimi, on tarbijad sellega harjunud ega pööra neile tähelepanu kui kaubamärgile. Samale järeldusele jõudis Tööstusomandi Apellatsioonikomisjon 03.11.2009 otsuses nr 1151-0 „Athlete Lurich” ja „Atleet Light” osas. Kuigi hageja kaubamärk on registreeritud must-valgelt ja kostja oma värviliselt, muudab kostja kasutatud värvilahendus kaubamärke täiendavalt omavahel seostuvaks. Kostja on sarnaselt hagejale tõstnud domineerivaima sõnaühendi „Vene juust” punase värviga esile. Hageja kasutab kollast värvi pakendi põhitoonina, mis muudab kaubamärgid omavahel veelgi sarnasemaks. Tarbija ei võrdle kaubamärgiregistri andmeid, vaid reaalseid kaubamärke poes. Tarbija peab toodete eristamiseks tuginema ähmasele mälestusele ega saa tihti võrrelda kaubamärke vahetult, seega suureneb kaubamärgi äravahetamise tõenäosus. Kostja on kaubamärgitaotluse esitanud pahauskselt, kuna ta teadis hagejale kuuluvast ja kasutuses olevast kaubamärgist ja taotlus esitati eesmärgiga saada enda omandusse hageja poolt välja töötatud ja kasutusel olev kaubamärk. Kostja asutati

1. aastal ehk tal on olnud piisavalt aega saada ülevaade konkurentide kaubamärkidest ja toodetest. Enne kostja kaubamärgitaotluse esitamist tehti „Naistelehes” eesti parimate viiljuustude võrdlus, kus hageja kaubamärgiga juust sai teise koha. Kostja tutvus pool aastat enne kaubamärgitaotluse esitamist hagejale kuuluva kaubamärgi registritoimikuga. Seega ei saanud kaubamärgitaotluse esitamine kostja poolt olla juhuslik. Ka kostja kaubamärgi värvivalik ei olnud juhuslik, sest kasutatakse hageja kaubamärgi reaalses majandustegevuses kasutatavaid domineerivaid värve. Tarbijaid võib eksitada turule tulnud sarnase kaubamärgiga toode, mille kvaliteet erineb varasemast, ning tarbijakäitumise muutmise tõttu võib negatiivselt kannatada varasema kaubamärgi omanik ehk hageja. Kuna hageja kaubamärgiga juust on sisuliselt oma turusegmendis Svecia juustud ainutoode, on see keskmisest turutasemest kallim, mis meelitab omakorda turuosalisi juurde. Kostja esitas registreerimistaotluse vahetult enne hageja kaubamärgi kehtivuse lõppu ja võis seega loota, et hageja unustab kaubamärgi kehtivust pikendada ja kostja saaks uueks ainuomanikuks. KOSTJA VASTUVÄITED
2. Kostja hagi ei tunnista ja vaidleb sellele vastu. Tööstusomandi apellatsioonikomisjon on oma otsuses hinnanud mõlema poole tõendeid ja argumente ning on oma seisukohta selgelt ja süsteemselt põhjendanud. Kostjal puudub igasugune teabe R. L ja H. L sugulussidemete kohta. H. L ja R. L ei ole oma otsuseid teinud ainuisikuliselt. Haldusorgani nimel tegutseva isiku taandamiskohustus tekib juhul, kui ta on menetlusosalise esindaja sugulane, kuid H. L ei olnud Patendiameti eksperdina menetlusosaline. Hageja ei taotlenud apellatsioonimenetluses R. L taandamist. Sõnaühend „Vene juust” näitab juustu liiki ja omadusi ning on tavapäraseks muutunud tähis. Vene juustul on kindlad valmistamismeetodid ja tüüpilised maitseomadused. Seetõttu peab sõnaühend jääma vabaks kasutamiseks kõigile antud valdkonnas tegutsevatele või tegutseda soovivatele ettevõtjatele. Heauskses äripraktikas ei saa pidada õiguspäraseks toote liigi monopoliseerimist ühele tootjale, kui see tootja võib olla olnud mingil ajal ainuke vastavat liiki toote tootja. Tarbija eksitamine juustuliigi või -sordi osas ei ole võimalik ega tõenäoline, sest „vene juust” ei oma kaubamärgina eristusvõimet. Kaubamärgi omaniku kaitse ei saa rajaneda mittekaitstavatele tähistele. Patendiamet ei ole oma otsuses kaubamärgile nr 26801 registreeringu andmisel hinnanud väljendi „vene juust” kirjeldavat iseloomu ning Patendiamet on registreerimistaotluse nr M200701733 registreerimisel selle eksimuse kõrvaldanud. Patendiamet oleks pidanud lugema hageja kaubamärgi mittekaitstavaks osaks tähise „vene juust” tervikuna. Tähis „vene juust” oli juba enne hageja kaubamärgi registreerimist juustu liiki ja omadusi näitav tähis ning mingi kaubamärgi osa mittekaitstavaks osaks märkimata jätmine ei tähenda automaatselt ainuõigust selle osa suhtes. Hageja
3. a must-valgena registreeritud kabamärk ei näe ette õiguskaitset ükskõik millises värvilahenduses, kuna kehtiva

§ 72

lg 1 järgi kohaldatakse kehtivat seadust varasemate kaubamärkidega seotud õigustele, kui ei ole ette nähtud teisiti. Käesoleval juhul ei ole erandit ette nähtud ja kaubamärgi õiguskaitse ulatuse aluseks on registrisse kantud reproduktsioon. Kaubamärgi registreerimisel ei saa arvestada, millistes värvitoonides varasema kaubamärgi omanik seda tegelikult kasutab või tulevikus kasutada kavatseb. Asjaolu, et kaubamärgi omanik võib kaubamärki kasutada ükskõik millises šriftis või värvikombinatsioonis, ei anna kaubamärgi omanikule ainuõigust sellele šriftile või värvile. Registreerides must-valge kaubamärgi, ei saa kaubamärgiomanik keelata teistel ettevõtjatel ükskõik milliste värvide kasutamise väitega, et ta on nende suhtes varem õiguskaitse omandanud. Kaubamärgi õiguskaitse ulatuse aluseks on registrisse kantud reproduktsioon ehk nimetatud värvilahenduses ja šriftiga. Kaubamärkide reproduktsioonide võrdlusest selgub, et kasutatud on erinevaid šrifte, ühes on kasutatud läbivat suurtähte ja sõna „VENE” on kirjutatud kaldu, teises on vaid sõnalise osa esimene täht kirjutatud suurelt. Kostja kaubamärgi koosseisus on ka varem registreeritud kaubamärk nr 38463 „Epiim TEGIJA + kuju”, mis identifitseerivad tarbija jaoks kauba tootja. Tuginedes Tööstusomandi Apellatsioonikomisjoni 31.05.2010 otsusele nr 1046-o tuleb juhul, kui mõlemas kaubamärgis on sama sõnaühend, võrrelda üksnes lisaelemente, s.o värve, kujundust ja ülejäänud sõnalisi osi. Need elemendid on mõlema kaubamärgi puhul erinevad. Hagejale ei kuulu ainuõigus tähisele „Vene juust”. Hageja ei ole esitanud ühtegi arvestatavat tõendit tähise üldtuntuse kohta ning esitatud EMORi tarbijauuring aastast 2009 ei tõenda enne registreerimistaotluse esitamist 08.11.2007 toimunud asjaolusid. Teised hageja poolt esitatud tõendid kinnitavad küll tähise „Vene juust” kasutamist hageja poolt, kuid mitte kaubamärgi üldtuntust tarbijate hulgas. Hageja võttis omaks, et ka teised ettevõtted on üritanud Eestisse importida toodet „Vene juust”, mis näitab, et mitu ettevõtet kasutavad seda tähist ning tähis on seotud toote liigi ja omadustega, mitte konkreetse, hagejale kuuluva kaubamärgiga. Asjaolu, et hageja on üritanud selliste toodete importimist takistada, on hageja ühepoolne katse kujundada kunstlikult toote turgu. Kostja ei ole kaubamärgitaotlust esitanud pahauskselt, kuna hagejale kuuluv tähis ei ole turul üldtuntud kaubamärk. Pahausksus ei ole tõendatud asjaoluga, et sarnase kaubamärgi olemasolu ja kasutuse kohta saab teavet erinevatest allikatest või isik teab, et sama nimega toode on kasutusel. Pahausksuse jaoks tuleks välja selgitada, et kostjal oli tahe takistada mõnd kolmandat isikut konkreetset kaupa pakkumast. Üksnes põhjusel, et taotletav kaubamärk sisaldab tähist „Vene juust” ei saa teha järeldust, nagu oleks kostja käitunud pahauskselt. KOHTU PÕHJENDUSED 4. Kohus lahendas asja poolte nõusolekul kirjalikus menetluses. Kohus tutvunud hageja ja kostja seisukohtade ning kohtule esitatud tõenditega, leiab, et hagi ei ole põhjendatud ega kuulu rahuldamisele. Hageja on taotlenud nii kostja kaubamärgitaotluse õiguskaitset välistavate asjaolude tuvastamist; Patendiameti otsuse registreerida kostja kaubamärgitaotlus tühistamist ja Patendiameti kohustamist jätkata menetlus kohtuotsuses toodud asjaolusid arvestades; kui ka hageja kaubamärgi üldtuntuse ja laienenud õiguskaitse tuvastamist. Kohus selgitab, et

ei näe ette kohtu poolt Patendiameti otsuse tühistamist.

§ 41

lg 6 kohaselt jätkab Patendiamet pärast hagimenetluse tulemusena tehtud kohtulahendi jõustumist taotluse menetlust, lähtudes kohtulahendiga kindlaks tehtud asjaoludest. Seega hageja nõude rahuldamise korral on jõustunud kohtuotsuse järgimine Patendiametile kohustuslik. Patendiameti otsuse tühistamise nõude esitamine eraldi nõudena ei ole vajalik.

§ 7

lg 1 kohaselt tunnistab kohus kaubamärgi üldtuntust ainult juhul, kui see on seotud kaubamärgi õiguskaitsealase hagi või kaebuse menetlusega. Riigikohus on 11.02.2009 otsuses nr 3-2-1-142-08 selgitanud, et kaubamärgi üldtuntuse tuvastamise nõue ei ole omaette nõue, vaid on üks kaubamärki puudutava hagi asjaoludest (alustest). Seega lahendab kohus vastavalt

§ 41

lg-le 5 kostja kaubamärgitaotluse õiguskaitset välistavate asjaolude tuvastamise nõuet, lahendades selle raames ka küsimuse, kas hageja kaubamärk on üldtuntud.

1. Hageja väidab, et kostja kaubamärgile ekspertiisi teinud H. L ja Tööstusomandi apellatsioonikomisjonis hageja vaidlustuse eelmenetleja R. L võivad olla sugulased ning R. L oleks pidanud end menetlusest taandama. Kohus peab hageja väiteid paljasõnaliseks, kuna hageja ei ole nende isikute sugulust tõendanud ega taotlenud tõendite kogumist ka kohtu vahendusel. Ka nende isikute suguluse korral puudus R. L l kohustus haldusmenetlusest taanduda. Kohtul puudub iseenesest vajadus tuvastada hagimenetluse haldusmenetluse reeglite järgimine kohtueelses menetluse, kuid kohus peab vajalikuks siiski selgitada haldusmenetluse korraldust. HMS § 10 lg 1 kohaselt on taandamise aluseks, kui haldusorgani nimel tegutsev isik on menetlusosaline, tema esindaja, sugulane, abikaasa, hõimlane või perekonnaliige, menetlusosalisest või selle esindajast tööalases, teenistuslikus või muus sõltuvuses või muul viisil isiklikult huvitatud asja lahendist. Menetlusosaliseks on HMS § 11 lg 1 alusel taotleja, haldusakti või toimingu adressaat, isik, kelle õigusi või kohustusi haldusakt puudutab või haldusorgan, kes peab seaduse või määruse kohaselt esitama menetlevale haldusorganile arvamuse või kooskõlastuse õigusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks. Patendiamet või selle töötaja ei vasta Tööstusomandi apellatsioonikomisjonis toimunud menetluses menetlusosalise nõuetele. Samuti ei ole hageja tõendanud, et R. L oleks H. L st tööalases või teenistuslikus sõltuvuses või muul viisil isiklikult huvitatud asja lahendist.
2. Hageja leiab, et kostja kaubamärgi õiguskaitse on välistatud, kuna hageja kaubamärgile on antud ainuõigus muuhulgas sõnakombinatsioonile „vene juust”, „vene juust” on kaubamärk, mitte juustu sort, hageja kaubamärk on omandanud turul üldtuntuse, hageja ja kostja kaubamärgid on äravahetamiseni sarnased, ning kostja on kaubamärgitaotluse esitanud pahauskselt. 7.

§ 16

lg 1 p 5 kohaselt ei ole kaubamärgiomanikul õigust keelata teistel isikutel kasutada äritegevuses häid äritavasid järgides kaubamärgi mittekaitstavaid osi. Hageja leiab, et tulenevalt tema kaubamärgi registreeringu kohaselt on mittekaitstavaks osaks vaid sõna „juust” ning kombinatsioon „vene juust” on hageja ainuõigusega kaitstud. Kohus nimetatud seisukohaga ei nõustu.

§ 48

lg 2 p 7 kohaselt on registreeringu andmeteks kaubamärgi mittekaitstav osa, kui see on registreerimise otsuses ära märgitud. Sellest järeldub, et mittekaitstav osa võib olla laiem, kui on registreeringus või registreerimise otsuses märgitud. Kuigi hageja kaubamärk on registreeritud enne kehtiva

i redaktsiooni jõustumist, kohaldatakse

§ 72

lg 1 kohaselt kehtivat seadust varasematele kaubamärkidega seonduvatele õigustele ja kohustustele, kui seaduses ei sätestata teisiti. Varem registreeritud kaubamärkide mittekaitstavate osade kohta kehtiv seadus erandit ei tee. 8. Seega piiravad hageja kaubamärgi ainuõiguse kasutamist ka teised mittekaitstavad osad, mida ei ole registreeringus nimetatud.

§ 9

lg 1 p-de 3 ja 4 ning lg 3 koosmõjus loetakse kaubamärgi mittekaitstavaks osaks tähis, mis koosneb üksnes kaupade või teenuste liiki, kvaliteeti, hulka, otstarvet, väärtust, geograafilist päritolu, kaupade tootmise või teenuste osutamise aega või kaupade või teenuste teisi omadusi näitavatest või muul viisil kaupa või teenust kirjeldavatest tähistest või andmetest või eelnimetatud tähistest või andmetest, mida ei ole oluliselt muudetud; või tähistest või andmetest, mis on muutunud tavapäraseks keelekasutuses või heauskses äripraktikas. Ka

§ 16

lg 1 p-d 2 ja 3 ei luba kaubamärgiomanikul teistel isikutel äritegevustes selliste tähiste kasutamist keelata.

1. Kohtu hinnangul on kostja veenvalt tõendanud, et sõnakombinatsioon „vene juust” tähistab juustu tootmise viisi ning juustude selline liigitamine on keelekasutuses tavapärane. ENSV Lihaja Piimatööstuse Ministeerium on aastal 1981 väljastanud „Kõvade laabijuustude üldtehnoloogia tooraine ja toodangu kontrolli meetodid. Tehnoloogia juhendid”, kus on selgitatud vene juustu valmistamise skeemi ja liigitust (tl 54, 63 ja 64). Sama ministeeriumi
2. a uuringus Eesti NSV juustutööstuste spetsialiseerimise ja tootmismahtude suurendamise võimaluste kohta on märgitud, et suuremat erikaalu toodangu mahus omavad vene ja eesti juust ning hollandi leibjuust (tl 76) ning Eestis toodeti aastatel 1970.-1975 šveitsi, võru, vene, eesti, rokfoori ja hollandi juustu (tl 77). Samas uuringus on selgitatud ka vene juustu valmistamise erinevaid võimalusi (tl 84). Vene juustu tehnoloogilist protsessi on eraldi selgitatud ka
3. a ja
4. a uurimustes (tl 89-94). Asjaolu, et tegemist on juustu valmistamisviisi, mitte kaubamärgiga, nähtub ka hageja poolt esitatud tõenditest. Emori
5. a uuringu kohaselt on koos juustusordi nimetusega alati välja toodud ka tootja nimi, nt Põltsamaa Eesti juust ja muude tootjate Eesti juust (tl 159). Ka Naistelehe 16.03.
6. a juustude võrdluses on juuste eristatud lisaks liiginimetusele ka tootja kaudu (tl 146). Hageja on ka ekslikult aru saanud V. P teosest ”Pilguheit juustumaailma”, milles on suure algustähega toodud kõikide juustusortide nimetused, s.h Brie, Mozzarella, Emmental, Cheddar, Gouda, Edam, Vene, Atleet (tl 134-135) ning seetõttu ei ole ilmselgelt tegemist vaid kaubamärkidega. Ka asjaolu, et Eestisse on soovitud sisse vedada samanimelist toodet, tõendab kohtu hinnangul, et „vene juust” on toodet teistest juustu liikidest eristav sorditähis, mitte kaubamärk. Kohtu hinnangul on see, et vene juustu näol on sarnaselt hollandi, eesti ja šveitsi juustu näol tegemist juustu tootmise viisiga, ka üldteada asjaolu. Sarnased õigusvaidlused (tsiviilasi nr 2-05-21745 tähiste „Lemmik“ ja „Doktor“ üle), kus vaidluse all on varasemalt ENSV-s mitmete toiduainete tootjate poolt toodetud sarnase retseptuuriga tooted, on lõppenud kohtu tõdemusega, et tegemist on toiduaine liiki näitava tähisega mitte kaubamärgiga.
7. Kohus möönab, et hageja on olnud Eesti Vabariigi taasiseseisvumisest alates ilmselt ainus vene juustu valmistaja Eestis, kuid hagejal puudub seadusest tulenev õigus keelata teistel vene juustu tootmiseks vajalikku tehnoloogiat kasutada. Kui kostja on asunud tootma vastava tehnoloogiaga vene juustu, on tal õigus ka oma toodet vastavalt nimetada, kuna see tähistab juustu kui kauba omadusi. Kohtu hinnangul ei saa varasema kaubamärgi omaniku õiguskaitse rajaneda asjaolul, et ta on kindlal ajavahemikul olnud ainus konkreetse toote valmistamisviisi kasutanud isik ning kasutanud kaubamärgina toote valmistamisviisi nimetust.
8. Hageja väidab, et tema kaubamärk on pikaajalise, laialdase ja eduka kasutamise tõttu omandanud üldtuntuse. Üldtuntuse korral ei kuuluks

§ 9

lg 2 alusel samas paragrahvi lõikes 1 loetletud piirangud, s.h kauba liigi või tootmise viisi tähistamise osas kohaldamisele.

§ 7

lg 3 kohaselt arvestatakse üldtuntuse tunnistamisel muu hulgas tuntuse astet Eestis kaubamärgiga tähistatud kaupade või teenustega analoogiliste kaupade või teenuste tegelike ja võimalike tarbijate sektoris, nende kaupade või teenuste jaotusvõrgus tegutsevate isikute sektoris või nende kaupade või teenustega tegelevas ärisektoris; kasutamise ja tutvustamise kestust ja ulatust ning kaubamärgi geograafilist levikut; registreerimist, kasutamist ja üldtuntust teistes riikides; ning hinnangulist väärtust. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt piisab üldtuntuse tunnistamiseks kui kaubamärki tunneb valdav enamus vähemalt ühte eelpool nimetatud sektorisse kuuluvatest isikutest. Kohus leiab, et hageja esitatud tõenditega ei ole tõendatud hagejale kuuluva kaubamärgi üldtuntus. Kuna hageja kaubamärgi sõnaline kujutis kattub konkreetse juustusordi nimetusega, ei ole kohus veendunud, et nii Emori

1. a uuringus kui ka Naistelehe artiklis küsitletud tarbijad on eristanud kaubamärki juustu liigist. Kuna vene juust juustu liigina oli varasemalt üldtuntud liik sarnaselt hollandi, eest ja šveitsi juustuga, peab kohus usutavaks, et tarbijad eristavad juustu liiki, aga mitte hagejale kuuluvat kaubamärki. Vastupidist ei ole hageja tõendanud. Hageja poolt esitatud tõendid, mille kohaselt tema äripartnerid tunnevad hageja kaubamärki, ei tõenda kohtu hinnates asjaolu, et hageja kaubamärk on üldtuntud toidukaupade jaotusvõrgus tegutsevate isikute sektoris või toidukaupadega tegelevad ärisektoris. Kuna tegemist on hageja äripartneritega, ei saa nende poolt esitatud kinnitusi pidada usaldusväärseteks tõenditeks, mille tulemusi võiks laiendada kogu Eesti toiduainete jaotusvõrgule. Kohus on juba varem selgitanud, miks ei saa hageja poolt „Vene juustu” kaubamärgi kasutamise kestust pidada kaubamärgi üldtuntuse tuvastamiseks piisavaks. Ka kaubamärgi rahaline väärtus iseenesest ei tõenda selle üldtuntust. Asjaolu, et hageja on efektiivselt seisnud oma kaubamärgi eest ja muuhulgas saavutanud teiste samanimeliste toodete sisseveo keelustamise Eestisse, näitab küll hageja aktiivsust oma õiguste kaitsel, kuid ei tõenda kaubamärgi üldtuntust.
2. Hageja leiab, kostja kaubamärgitaotluse värvilahendus on hageja kaubamärgi reaalse värvilahendusega äravahetamiseni sarnane, kujunduse ja šrifti erinevused on minimaalsed ning seega käitub kostja pahauskselt, eksitades oma käitumisega tarbijaid.

§ 10

lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt ei saa õiguskaitset kaubamärk, mis on identne varasema kaubamärgiga, mis on saanud õiguskaitse identsete kaupade või teenuste tähistamiseks või mis on identne või sarnane varasema kaubamärgiga, mis on saanud õiguskaitse identsete või samaliigiliste kaupade või teenuste tähistamiseks, kui on tõenäoline kaubamärkide äravahetamine tarbija poolt, sealhulgas kaubamärgi assotsieerumine varasema kaubamärgiga. Riigikohus on 29.09.2010 otsuses nr 3-2-1-77-10 selgitanud, et tähiste sarnasuse ja sellest tuleneva äravahetamise hindamisel tuleb aluseks võtta tähiste visuaalseid, foneetilisi ja semantilisi aspekte, kusjuures tähiste hindamine peab põhinema tähistest tekkival üldmuljel, võttes arvesse eriti nende eristatavaid ja domineerivaid osi. Otsustav tähtsus on seejuures asjaolul, kuidas asjaomase kauba või teenuste keskmine tarbija tähiseid tervikuna tajub. Keskmine tarbija tajub tähist tervikuna ja ei analüüsi selle erinevaid detaile. Mida sarnasemad on tähised, seda erinevamad peavad olema nende tähistega kaitstavate kaupade ja teenuste loetelud, ja vastupidi. 13. Poolte vahel puudub vaidlus, et võrreldavad kaubad kuuluvad samasse kaubaklassi – juust; kaubamärkidel on ühine sõnaline osa „vene juust” ning kostjal puudub hageja kui varasema kaubamärgi omaniku kirjalik luba. Kuna sõnaline osa on identne, ei ole kaubamärke võimalik foneetilistest ja semantilistest aspektidest eristada. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et sõnaline osa „vene juust” on kaubamärgi mittekaitstav osa.

§ 12

lg 5 alusel võib kaubamärk sisaldada mittekaitstavat osa, kui see ei vähenda kaubamärgi eristatavust ega riku teiste isikute õigusi. Kohus leiab, et hinnates kaubamärkide visuaalseid aspekte, on kaubamärgid keskmisele tarbijale selgelt eristuvad. Hageja kaubamärgil on kasutatud läbivat suurtähte ning kogu kaubamärgi kujutis sisaldab vaid sõnakombinatsiooni „VENE JUUST”. Kostja kaubamärgil on sama kombinatsioon kirjutatud suure algustähega, kujutis on ümbritsetud raamiga ning kaubamärgi osaks on ka kostjale kuuluv teine kaubamärk „E-piim”, mille osaks on muuhulgas lille kujutis. Hageja kaubamärgil muud sõnalised osad, pildid või raamid puuduvad. Kuna kaubamärgi domineerivaks osaks on sõnakombinatsiooni „vene juust”, siis ühesuguste tootenimetuste korral (nt piim, majonees, hakkliha) eristabki tarbija tooteid peamiselt kaubamärkide visuaalse tähise kaudu, mis on aga pooltel erinevad. 14. Mis puudutab kostja kaubamärgi värvilahendust ja hageja kaubamärgi tegelikult kasutatavat värvilahendust, siis

§ 31

lg 1 kohaselt peab kaubamärgi reproduktsioon andma kaubamärgist täieliku ja täpse ülevaate. Asjas puudub vaidlus, et hageja kaubamärk on registreeritud mustvalgena. Hageja väidab, et tema kaubamärgi registreerimise ajal tähendas must-valge kaubamärgi registreerimine, et kaubamärk sai õiguskaitse kõikides värvitoonides. Kohus möönab, et nimetatud praktika on ka kehtiva seaduse alusel tavapärane, kuid kuna

§ 31

lg 1 alusel tuleb eeldata registrisse kantud reproduktsiooni esmasust ning kehtiv seadud varasemat must-valge reproduktsiooni osas erandit ette ei näe (

§ 72

lg 1), sai kostja kaubamärgi kujundamisel lähtuda siiski eelkõige hageja kaubamärgi registreeringust. Kui hageja saaks oma kaubamärgi registreerimisel mustvalgelt automaatselt õiguskaitse kõikidele värvitoonidele, viiks see kaubamärgiõiguse kuritarvitamisele, sest hagejal oleks võimalik takistada uusi turule tulijaid, võttes kasutusele uue tulija soovitava kaubamärgi värvilahendus oma praktikas. Hageja ei saa kaubamärki must-valgelt registreerides saada ainuõigust kõikidele värvikombinatsioonidele või konkreetsetele värvidele. Seega puudus kostjal kohustus hinnata kaubamärgi kujundamisel hageja kaubamärgi tegelikkuses kasutuses olevat värvilahendust, s.h koosmõjus hageja poolt kasutatava pakendi tooniga. Hageja ja kostja kaubamärgid registreeritud kujul on värvilahenduselt kohtu hinnangul piisavalt esinevad, et keskmine tarbija neid ära ei vaheta. 15. Hageja väidab, et kostja on kaubamärgi taotluse esitanud pahauskselt, kuna ta teadis nii hagejale kuuluvast kui ka kasutuses olevast kaubamärgist ning tutvus enne kaubamärgi registreerimise taotluse esitamist hageja kaubamärgi registritoimikuga.

§ 9

lg 1 p 10 kohaselt ei saa õiguskaitset tähis, mille registreerimist taotlev isik on esitanud taotluse pahauskselt või mida on hakatud kasutama pahauskselt. Kohtu hinnangul ei ole kostja käitumine pahauskne. Kohus on käesoleva otsuse punktis 13 selgitanud, et kaubamärgid on vaatamata ühisele sõnakombinatsioonile keskmise tarbija jaoks visuaalselt eristatavad. Otsuse punktis 14 on selgitatud, et arvestades hageja poolt registreeritud kaubamärgi reproduktsiooni ei pidanud kostja arvestama kõikvõimalike värvikombinatsioonidega, mida on hagejal võimalik kasutada. Vastupidine oleks vastolus heauskse äripraktikaga ja võiks välistada kostja äritegevuse „vene juustu” kaubaturul. Asjaolu, et kostja tutvus enne kaubamärgi registreerimise taotluse esitamist hageja kaubamärgi registritoimikuga, näitab pigem kostja heauskset käitumist, tutvudes eelnevalt samasuguse nimetusega toote kaubamärgiga ja vältides analoogse kujundusega kaubamärki. Pigem ei oleks heauskse äripraktikaga kooskõlas, kui kostja oleks jätnud hageja kaubamärgi registritoimikuga tutvumata. Ka asjaolu, et kostja esitas oma kaubamärgi registreerimistaotluse vahetult enne hageja kaubamärgi kehtivuse lõppu, ei oma asjas tähtsust, kuna kostja kaubamärgis on tunnistatud mittekaitstavaks osaks sõnaühend „vene juust” ning seega ei saanud kostja takistada hagejal oma kaubamärgi registreeringut uuendamast. 16. Menetluskulud tuleb TsMS § 162 lg 1 ja alusel jätta hageja kanda. Menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb TsMS § 174 lg 1 järgi esitada 30 päeva jooksul lahendi jõustumisest lahendi teinud kohtule. Kohtunik