3-10-2780/14

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-2780 Otsuse kuupäev

1. veebruar 2011 Kohtunik Raili Randlane Kohtuasi V.K.i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti kodakondsus- ja migratsiooniosakonna 14.10.2010 pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse nr 15.3-04/492 tühistamiseks Kirjalik menetlus Menetlusvorm Menetlusosalised Kaebaja: V.K. /isikukood xxx/, Vastustaja: Politsei- ja Piirivalveamet /registrikood 70008747/ Resolutsioon Jätta V.K.i kaebus täies ulatuses rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 21.03.
2. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 14.10.2010 koostati Politsei- ja Piirivalveameti kodakondsus- ja migratsiooniosakonna staatuse määratlemise büroos otsus nr 15.3-04/492 (tl 20-22), millega tunnistati alates 14.10.2010 kehtetuks V.K.i pikaajalise elaniku elamisluba nr 1010775100/EL. Otsuses loetleti V.K.ile kriminaalkorras määratud karistusi ja leiti kuni 30.09.2010 kehtinud välismaalaste seaduse § 2§ 149 lg 1 p 3 tuginedes, et tema näol on tegemist välismaalasega, kes kujutab endast tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. 26.10.2010 esitas V.K. Tallinna Halduskohtusse kaebuse (tl 1-2), milles palus tema suhtes tehtud otsuse tühistamist. 12.11.2010 edastati kaebus Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja (tl 8). Kaebaja leidis, et otsus pole piisavalt põhjendatud ja kaalutletud, sellega määratakse talle põhiseaduse § 23 rikkudes topelt karistus ning lisas, et tema huvid ja õigused on tagatud Euroopa Liidu Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ peatükiga III. Seejuures ta märkis, et väited tähtajalise elamisloa taotlemise võimalusest, perekonnaelu puudumisest, narko- ja psühhotroopsete ainetega seotud karistusest ja raskuste puudumisest teise riigi ühiskonda integreerumisel on valed, puudub riik, kuhu teda välja saata ning ta on sunnitud peale vabanemist elama väljasaadetavate laagris või illegaalselt. Väidet otsuse proportsionaalsusest pidas ta absurdseks ning märkis, et arusaamatuks jääb, kuidas pikaajalise elaniku elamisluba on oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule, kuid tähtajaline luba tagab selle. Politsei- ja Piirivalveameti kirjalikus seisukohas (tl 29-31) paluti kaebus rahuldamata jätta, peeti vaidlustatud otsust õiguspäraseks, põhiseaduslikke piire, seaduseandja poolt määratletud eesmärke, otstarbekust ja proportsionaalsust arvestavaks ning leiti, et sellega kaitstakse teiste Eestis elavate isikute õigusi. Seejuures märgiti, et pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise näol pole tegemist kaebaja teistkordse karistamisega, enne vahistamist toimunud vabaabielu on minevikus aset leidnud sündmus ega oma praegu enam tähendust ning lisati, et riigil on õigus otsustada välismaalase riiki sisenemise, seal viibimise ja väljasaatmise üle, välismaalasel pole absoluutset õigust pikaajalise elaniku elamisloa omamiseks ja kaebaja pidi kuriteo toimepanemisel karistatusega kaasnevate kitsendustega arvestama. KOHTU PÕHJENDUSED Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine on kaalutlusõiguse alusel langetatud otsustus, mille kohtuliku kontrollimise võimalused on piiratud. Halduskohus saab kontrollida vaid seda, kas on täidetud haldusakti õiguspärasuse eeldused ning järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ja õiguse üldtunnustatud põhimõtteid, kuid tal puudub õigus hinnata otsustatu sisulist otstarbekust. Haldusakti õiguspärasuse eeldused on kehtestatud haldusmenetluse seaduse § 54 ja nõuavad, et see oleks antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastaks vorminõuetele. Vaidlusalune otsus on antud pädeva haldusorgani poolt, andmise hetkel kehtinud õiguse alusel ja sellega kooskõlas, sest vastav menetlus algatati siis, kui kehtis veel välismaalaste seaduse eelmine redaktsioon. Selle § 149 lg1 p 3 ja lg 3 andsid Politsei- ja Piirivalveametile õiguse tunnistada pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks kui välismaalane kujutab endast tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Sama seaduse käesoleval ajal kehtiva redaktsiooni § 241 lg 1 p 2 ja § 243 kehtestavad põhimõtteliselt sedasama, kuid välja on jäänud sõna „tõsist“. Haldusmenetluse seaduse § 55 lg 1 ja § 56 lg 2 ja 3 kohaselt peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav ning selle põhjendustes tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus ning kaalutlused, millest on haldusakti andmisel lähtutud. Vaidlusalune otsus vastab neile nõuetele, sest selles on olemas nii faktiliste asjaolude kirjeldus kui viited õigusaktide asjakohastele sätetele ning otsustatust on võimalik üheselt aru saada. Välismaalaste seaduse § 149 lg 2 kohaselt tuli pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel kaaluda välismaalase poolt toime pandud õigusrikkumise raskust, laadi jabasjaomase isikuga seotud ohte, võtta arvesse tema Eestis elamise kestust, vanust, elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi talle ja tema perekonnaliikmetele ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga. Harju Maakohtu 14.01.2009 kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-08-14562 (tl 44-46) on V.K. süüdi tunnistatud karistusseadustiku § 199 lg 2 p 1, 4, 6, § 200 lg 2 p 8, 10, § 414 lg 2 p 2, § 415 lg 1, § 418 lg 2 p 1, 2, § 418’ lg 1 ja § 420 lg 1 järgi. Nimetatud sätted käsitlevad vastutust suures ulatuses tulirelvade, laskemoona ja lõhkeaine varguse, relva ja näokatte abil röövimise, tulirelva, tsiviilkäibes keelatud laskemoona, tulirelva helisummuti ja öösihiku ebaseadusliku käitlemise, lõhkeaine ebaseadusliku valdamise ja soetamise, lõhkeseadeldise või selle olulise osa ebaseadusliku valmistamise ja hoidmise eest. Kohtuotsusest nähtuvalt on teda varem karistatud 11.07.2007 karistusseadustiku § 199 lg 2 p 4,8 ja § 418 lg 1 ning 17.12.2007 § 120, § 199 lg 2 p 4, 8, § 203 ja § 266 lg 2 p 1 järgi, mis näevad ette vastutuse veel ka ähvardamise, asja rikkumise või hävitamise ja omavolilise sissetungimise eest. Vaidlusaluse otsuse põhjendustes määratletakse V.K.ist tulenev oht avalikule korrale ja julgeolekule tema korduvate kriminaalkorras karistamistega, Viru Vanglast saadud iseloomustuse (tl 42-43) seisukohaga tema ohtlikkuse ja uue kuriteo sooritamise tõenäosuse kohta ning kahe distsiplinaarkaristuse alusel tehtud järeldusega rikkumiste jätkamisest ka vangistuses. Käsitletud on tema vanusest tulenevat võimalust integreeruda teise riigi ühiskonda, perekonnaelu puudumist ja sidemeid Eestiga ning leitud, et avalik huvi teiste Eestis elavate isikute õiguste kaitsmiseks kaalub need üles. Kohtule Politsei- ja Piirivalveameti vastuse lisadena esitatud dokumentide kohaselt teatati kaebajale pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse algatamisest, loetleti kaalumisele tulevad asjaolud ning anti võimalus oma seisukoha ja vastuväidete esitamiseks (tl 47). V.K. on seda ka teinud (tl 48-49), kuid seejuures kirjeldas ta sõnaohtralt ainult oma elukäiku, kuritegelikule teele asumise põhjuseid 2 ning elamisloa äravõtmise mõju ennetähtaegse vabanemise võimalusele ja vanglas omandatud kutseoskustele, kuid ei maininud midagi oma perekonnaelu ega sidemete kohta Eesti ja päritoluriigiga. Seega ei saanud Politsei ja Piirivalveamet kuidagi arvestada ega kaaluda asjaolusid, milliseid puudutatud isik polnud talle teatavaks teinud ning ennetähtaegse vabanemise võimalikkuse ja kutseoskuste üle arutlemiseks puudus tal üldse pädevus. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine mõjub vaieldamatult seda omanud isiku õigustele ning eeldab vahetut ja olulist põhjust. V.K.i puhul on see olemas, sest ehkki mõiste „tõsine oht avalikule korrale ja julgeolekule“ on väga ulatusliku sisuga ja seetõttu täpselt piiritlemata, mahub suures ulatuses tulirelva, laskemoona ja lõhkeaine vargus, relva ja näokatte kasutamise abil toime pandud röövimine, lõhkeseadeldise valmistamine ning selleks vajalike materjalide ja lõhkematerjali omandamine ja hoidmine kindlasti selle alla. Euroopa Liidu õiguse üldiste põhimõtete kohaselt on igal riigil endal õigus otsustada välismaalaste riiki lubamise, nende seal viibimise aja ja tingimuste ning väljasaatmise üle. Seega ei ole õigus pikaajalise elaniku elamisloale absoluutne ja riik saab seda ka piirata. Kuna V.K. on korduvalt toime pannud erinevaid õiguserikkumisi, sealhulgas neid, mis on seotud tulirelvade, lõhkeseadeldiste, laskemoona ja lõhkeainetega, jätkanud õigusvastast tegevust ka kriminaalhoolduse all viibimise ajal ja vangistuses, on ta kahtlemata teistele isikutele, avalikule korrale ja riigi julgeolekule ohtlik välismaalane, kelle Eestis pikaajalise viibimise õiguse piiramine on vajalik, igati mõõdukas ja seega proportsionaalne vahend. Et seejuures oleks rikutud võrdse kohtlemise või mistahes muud õiguse üldtunnustatud põhimõtet, ei võimalda arvata ükski kohtule esitatud väide või tõend, rakendatud meetme otstarbekuse üle otsustamiseks halduskohtul aga õigus üldse puudub. Seaduseandja pole pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist käsitlevate õigusnormide kehtestamisel seadnud tingimuseks, et see saab toimuda vaid juhu, kui välismaalasel on võimalus tähtajalist elamisluba saada või kui teda on võimalik välja saata. Seega on kaebaja vastavad väited asjakohatud. Pikaajalise elaniku elamisluba on dokument, mis tõendab vastava staatuse omamist, sellest ilma jäämine ei tähenda automaatset kõigist teistest õigustest ja võimalustest ilma jäämist ega riigist välja saatmist. Tegemist ei ole kriminaalõigusliku või mistahes muud liiki karistusega ning asjakohatu on viide ka Euroopa Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ III peatükile, sest see reguleerib pikaajalise elaniku õigusi muus liikmesriigis elamisel. Arvesse saab tulla ainult sama direktiivi artikkel 9, mille kolmanda punkti kohaselt võivad liikmesriigid ette näha, et pikaajalisel elanikul ei ole enam õigust pikaajalise elaniku staatusele juhul, kui ta kujutab endast ohtu avalikule korrale või julgeolekule. V.K. väidab kaebuses, et teda pole karistatud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete seaduse alusel. Vastav väide on otsuses olemas, kuid selle kohta ei ole kohtule mingeid dokumentaalseid tõendeid ega selgitusi esitatud. Seega võib tegemist olla küll vale väitega, mis aga pole olulise tähendusega asjaolu, sest põhjendustes seda ei käsitleta ning kaebajast tulenev oht on seotud üksnes tema korduva kriminaalkorras karistamisega. Kõigi eeltoodud asjaolude ja tõendite koosmõjus hindamise tulemusena pole halduskohtul põhjust Politsei- ja Piirivalveameti 14.10.2010 otsuse nr 15.3-04/492 tühistamiseks ning V.K.i kaebus tuleb halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel täies ulatuses rahuldamata jätta. 23.11.2010 kohtumäärusega (tl 23) vabastati kaebaja täielikult 250 krooni suuruse riigilõivu tasumisest. Politsei- ja Piirivalveamet menetluskulude hüvitamise kohta taotlust esitanud ei ole. Raili Randlane Kohtunik 3