3-10-1606/8

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-1606 Otsuse kuupäev

1. november 2010 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Andrei Kumsi (Kums) kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri vastu mittevaralise kahju summas 10 000 krooni hüvitamise nõudes Kirjalikus menetluses Asja läbivaatamine Menetlusosalised Resolutsioon Edasikaebamise kord Kaebuse esitaja Andrei Kums; Vastustaja Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuur, esindaja Peeter Aleksašin
2. Jätta kaebus rahuldamata.
3. Menetluskulud jätte menetlusosaliste kanda. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o kuni
4. detsembrini
5. a. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik
6. Andrei Kums viibis vahistatuna Lõuna Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna arestimajade talituse Valga arestimajas ajavahemikel 24.03.
7. a – 06.05.
8. a ja 11.08.
9. a – 03.10.
10. a ning Võru arestimajas 06.05.
11. a – 11.08.
12. a.
13. Andrei Kums esitas 03.05.
14. a Lõuna Prefektuurile taotlused temale Valga ja Võru arestimajades viibimise ajal tekitatud moraalse kahju hüvitamiseks 10 000 krooni ulatuses.
15. Lõuna Prefektuuri 07.06.
16. a vastuses Andrei Kumsi taotlusele leiti, et 10 000 kroonise kahjutasu maksmiseks puuduvad tõendid ja seaduslik alus.
17. 21.06.
18. a esitas Andrei Kums Tartu Halduskohtule kaebuse Lõuna Prefektuurilt rahalise hüvitise 10 000 krooni väljamõistmiseks, seoses inimväärikuse alandamisega 24.03.
19. a – 03.10.
20. a kaebaja arestimajades hoidmisega. Kaebuse põhjendused ja taotlused
21. A. Kumsi arvates alandati arestimajades viibimise ajal intensiivselt tema inimväärikust. Kaebajale ei võimaldatud igapäevaseid ühe tunni pikkusi jalutuskäike ning üle poole aasta ei näinud kaebuse esitaja päikesevalgust (kambrites olid akende asemel klaasblokid) ning kaebaja oli sunnitud hingama suitsust õhku ja niiskust, mis seadis ohtu tema tervise ning mille tulemusel rikkusid arestimajad põhiseaduse § 18 lg-t 1 ja § 28 lg-t
22. Kaebaja märgib, et nii Võru kui ka Valga arestimajja saabumisel nõudis tema ja nõudsid teised kinnipeetavad jalutuskäiku, mille peale said arestimajade töötajatelt keelduva vastuse. Vastustest tulenes, et arestimajadel pole isegi teoreetilist võimalust võimaldada arreteeritutel jalutamas käia, sest arestimajades puuduvad projekti järgi jalutusboksid või õued. Kaebaja palub välja mõista kahju summas 10 000 krooni tema inimväärikuse alandamise eest. Kirjaliku menetluse raames esitatud taotluses osundab kaebaja, et arestimajade töötajad ei selgitanud kaebajale kirjaliku taotluse esitamise vajadust. Kaebaja pooleks aastaks jalutuskäikudest ilmajätmisega ja hoidmisega niisketes ja suitsustes ruumides suvisel ajal alandati kaebaja inimväärikust ja tekitati moraalset kahju 52,08 krooni päevas, mis on õiglaseks summaks kaebaja kannatuste eest. Vastustaja vastuväited
23. Vastustaja on seisukohal, et kaebus on tõendamata ja alusetu, tuleb jätta rahuldamata ning võimalikud menetluskulud tuleb jätta kaebuse esitaja kanda.
24. Vastustaja tugineb Vangistusseaduse (VangS) § 93 lg 5 ja arestimaja sisekorraeeskirja (ASkE) § 31 p 4, mis eeldavad selle õiguse realiseerimiseks isiku enda sellekohast selget sooviavaldust. Seda, et A. Kumsi nii Valga kui Võru arestimajja saabumisel nende eripärast – jalutusvõimaluse puudumisest – teavitati, ei saa mingil juhul pidada vastustaja keeldumiseks võimaldada kinnipeetule seadusega ettenähtud õigus. Juhul, kui kinnipeetu selleks selgelt kirjalikus vormis soovi avaldas, paigutati isik võimaluse korral ümber kas Tartu või Viljandi arestimajja, kus vabas õhus viibimiseks võimalused olemas on. Kirjaliku taotluse esitamist vabas õhus viibimise soovi kohta ei ole isiku jaoks ülemäära koormavaks ega õigusvastaseks pidanud ka Tartu Ringkonnakohus (21.09.
25. a otsus haldusasjas nr 3-09-1385 punkt 10). Lõuna Prefektuuril puuduvad igasugused andmed selle kohta, et kaebuse esitaja oleks kirjalikult sellekohast soovi avaldanud või kaebusi esitanud. Vastustaja ametnikud ei ole eiranud ASkE §-e 37 lg 4 ja 39, kuna Valga ja Võru arestimaja töö arvestuse raamatutes ega Lõuna Politseiprefektuuri arestialuste avalduste ja kaebuste registris ei ole ühtegi kannet kaebaja avalduste või pretensioonide kohta seoses vabas õhus viibimise mittelubamisega.
26. Vastustajal puuduvad andmed selle kohta, et kaebaja oleks suitsuses ruumis viibimisest tingitud tervist ohustavast olukorrast arestimaja töötajaid teavitanud. ASkE § 32 lg 2 p 6 kohaselt oli kinnipeetul keelatud kambris suitsetada, kui sellega ei nõustu teine samas kambris viibiv isik. Sellekohase kaebuse saamisel oleks arestimaja ametnikel olnud võimalus kambris kaas kinnipeetava nõusolekuta suitsetav isik korrale kutsuda. Teine võimalus oleks olnud kaebaja ümberpaigutamine mittesuitsetajate kambrisse.
27. Kaebusest järeldada, et kaebaja tervist ohustas liigne õhuniiskus. Selle väite esitab A. Kums halduskohtule saadetud kaebuses esmakordselt, varasemalt Lõuna Prefektuurile 2 moraalse kahju hüvitamiseks esitatud nõuetes nimetatud asjaolu käsitlust leidnud ei ole. Samuti ei selgu kaebusest see, millises arestimajas ja mis ajal liigne õhuniiskus kaebuse esitaja väitel tema tervist ohustada võis. Arestimaja tervishoiutöötajat A. Kums tema tervist ohustavast olukorrast ka informeerinud ei ole. Seetõttu ei ole vastustajal tagantjärele kuidagi võimalik kontrollida, kas kaebuse esitaja väited tõesed on ja millest liigne õhuniiskus tingitud võis olla.
28. Lõuna Prefektuuri 07.06.2010 kirjalikus vastuses tehti kaebuse esitajale ettepanek esitada prefektuurile täiendavalt tõendid oma väidete kinnituseks ja kahjusumma põhjenduseks, kuid kuni käesoleva ajani kaebuse esitaja seda teinud ei ole. Seega on kaebuse esitaja väited selle kohta, et Valga ja Võru arestimajad õigusvastase ja süülise tegevusega tema inimväärikust alandasid, paljasõnalised ja faktidega tõendamata. Vastustaja leiab, et antud juhul oli Andrei Kumsil võimalus oma õigusi kaitsta. Nii värskes õhus viibimise soovist kui ka tema nõusolekuta samas kambris suitsetavast isikust teatamise korral oleks nende probleemide lahendamine olnud võimalik. Samuti ei ole A. Kums kaebuses väitnud, et õiguskaitsevahendite kasutamise vajadus ei olnud tema jaoks arusaadav või et tal oli arestimajadele nõude esitamata jätmiseks muu mõjuv põhjus. Kaebuse esitaja juhib vastustaja tähelepanu väidetavatele õiguste rikkumistele alles peale seda, kui tema kinnipidamine arestimajades oli juba lõppenud ja mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või seda vähendada ei ole vastustajal enam võimalik . Ühte väidetavat puudust - liigset õhuniiskust - mainib kaebuse esitaja esmakordselt alles Tartu Halduskohtule esitatud kaebuses. Vastustaja arvates pole kaebuses toodud asjaolude pinnalt mingit alust väita, et kaebuse esitajat koheldi Valga ja Võru arestimajades mingil erilisel viisil ning tema elu- ja olmetingimused Lõuna Politseiprefektuuri arestikambrites oleks erinenud arestimajades kinnipidamisega tavapäraselt kaasnevast. A. Kumsi vahi all viibimise tingimused Valga arestimajas ajavahemikel 24.03.
29. a - 06.05.
30. a ja 11.08.
31. a - 03.10.
32. a ning Võru arestimajas 06.05.
33. a - 11.08.
34. a ei saanud põhjustada talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad arestimajas kinnipidamisega, mingit tahtlikku, õigusvastast ja intensiivset inimväärikust alandavat kohtlemist ei ole toimunud, avaliku võimu kandja tegevuses süü ja õigusvastasus puuduvad ning seega kaebuse esitaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks riigivastutuse seadusest tulenevalt alust ei ole. Kohtu põhjendused ja otsus
35. Lõuna Prefektuuri 07.06.
36. a otsusega (tl 7) on jäetud rahuldamata kaebaja mittevaralise kahju nõue. Otsuse kohaselt oli kaebaja taotlenud kahju hüvitamist, kuna Valga ja Võru arestimaja kambrites hoidmisega rikuti kaebaja seadusega tagatud erinevaid õigusi, millistest otsuses on välja toodud jalutamise mittevõimaldamine ja kambrites laua puudumine.
37. Kaebuse kohaselt viibis kaebaja Valga ja Võru arestimajas üle poole aasta, kusjuures Valga arestimajas viibis ta kahel ja Võru arestimajas ühe pikema perioodi kestel. Kohtumenetluses on kaebaja välja toonud jalutuskäigu mittevõimaldamise ja kuna kambrites olid akende asemel klaasblokid, ei saanud kaebaja viibida seetõttu päikesevalguse käes ja hingata värsket õhku ning pidi viibima tubakasuitsuses ja niisketes ruumides, millega seati ohtu kaebaja tervis. 3 Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et tulenevalt VangS § 93 lõikest 5 ja ASkE § 31 punktist 4 oli kaebajal kui vahistatul õigus tema soovi korral vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Kaebaja väidab, et ta soovis seda õigust kasutada ja vastustaja väidab, et kaebaja ei ole selleks soovi avaldanud. Kaebaja ei ole sellise soovi tõendamiseks mingeid tõendeid esitanud. Vastustaja kinnitab, et kui kaebaja oleks vastava sooviavalduse kirjalikult esitanud, siis oleks pidanud arestimaja töö arvestuse raamatutes või Lõuna Prefektuuri arestialuste avalduste ja kaebuste registris olema kanne kaebaja avalduste või pretensioonide kohta seoses vabas õhus viibimise mittelubamisega. Vastavad kanded aga puuduvad. Kui kaebaja oleks vastava taotluse esitanud, oleks ta paigutatud ümber, kas Valga või Tartu arestimajja. Kaebaja ei ole märkinud, et ta oleks vastavasisulise kirjaliku taotluse esitanud. Neid asjaolusid arvestades loeb halduskohus tõendatuks, et kaebaja ei esitanud avaldust jalutuskäigule saamiseks või vähemalt ei esitanud seda vormis, et seda oleks võimalik tagantjärgi tõendada. Kirjaliku taotluse esitamist ei saa pidada isiku jaoks ülemäära koormavaks ega õigusvastaseks. Kui isik ei ole ise soovi jalutuskäiguks avaldanud, ei ole selle mittevõimaldamine ASkE § 31 p-st 4 tulenevalt õigusvastane.
38. Kohus jagab kaebaja seisukohta, et mittesuitsetaja suitsetavate kambrikaaslastega ühes kambris pikemaajaline viibimine avaldab ilmselt negatiivset mõju isiku tervisele. AskE § 32 lõike 2 punkti 6 kohaselt võib aga kinnipeetu kambris suitsetada ainult siis, kui sellega nõustub samas kambris viibiv teine isik. Kaebaja ei ole tõendanud, et ta on vastustajat informeerinud arestimajades viibimise ajal asjaolust, et keegi kambrikaaslastest on vastu tema tahtmist kambris suitsetanud. Samuti ei nähtu kahju hüvitamata jätmise otsusest, et kaebaja oleks kohtuväliselt selle probleemiga vastutaja poole pöördunud. Seetõttu on kohus seisukohal, et vastustaja ei ole süüliselt eiranud kaebaja suhtes AskE § 32 lõike 2 punktist 6 tulenevat õigust mitte viibida ühes kambris suitsetajatega.
39. Seega ei ole tõendatud vastustaja õigusvastane tegevus või tegevusetus, millega oleks rikutud kaebaja subjektiivseid õigusi.
40. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Käesoleval juhul oli kaebajal võimalus vastustajale esitada kas toimingu sooritamise nõue, s.o võimaldada jalutuskäik, või taotleda enda ümber paigutamist mittesuitsetajate kambrisse või taotleda toimingu sooritamist ehk nõuda vastustajalt teistel kambrikaaslastel suitsetamise keelamist. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid oma õiguste sel viisil kaitsmise kohta vahistatuna arestimajades viibimise ajal. Kahju hüvitamise nõude puhul tuleb kindlaks teha, kas kaebajale on mittevaraline kahju tekkinud, kas see on tekkinud haldusorgani õigusvastase tegevuse tõttu ja kas kahju tekkimise ning õigusvastase tegevuse vahel on põhjuslik seos. Kui ükski eelnimetatud kahjunõude rahuldamise eeldustest on täitmata, puudub seaduslik alus kahjunõude rahuldamiseks. Riigikohtu halduskolleegiumi senise praktika kohaselt võib kahjunõue olla välistatud või avaliku võimu kandja vastutus piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti või toimingu vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või seda vähendanud ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti või toimingu vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi 4 (17.06.2002 otsus haldusasjas nr 3-3-1-32-02, p 25). Halduskolleegium on seisukohal, et arestimajas viibiv isik peab võimaluse korral püüdma mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või vähendada. Kaebaja ei ole vahistatuna arestimajades viibides püüdnud mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või vähendada, mille tõttu ei saa tema nõue ka rahuldamisele kuuluda. VangS § 41 lõike 1 kohaselt tuleb vahistatut kohelda viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega.
41. Hinnates kumulatiivselt kaebaja poolt välja toodud asjaolusid, on halduskohus seisukohal, et kaebajale ei ole vahi all viibides arestimajades hoidmisega põhjustatud rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad arestimajas kinnipidamisega. Kohus loeb üldteada olevaks asjaoluks selle, et
42. aasta suvi oli soojem kui tavapärane. Samas on kohus seisukohal, et soojast suvest tulenev ja kaebaja poolt kirjeldatud niiskuse probleem kambrites ei ole tingitud vastustaja õigusvastasest tegevusest ega täitevvõimu võimalikust ressursi puudusest vahistatute kambrite normidele vastavuse tagamisel. Ka niiskusest tingitud võimalikud kahjulikud mõjutused oleksid vähenenud, kui kaebaja oleks kehtestatud korras avaldanud soovi jalutuskäikudele ja teavitanud vastustajat ajaolust, et kambris suitsetatakse vastu kaebaja tahtmist. Kohtute infosüsteemi andmetel ei olnud kaebaja
43. aastal esimest korda elus vahi all, mille tõttu on kohus seisukohal, et kaebaja oli teadlik oma õigustest vahistatuna pretensioonide ja taotluste esitamiseks, mille tõttu ei saa kahjunõue rahuldamisele kuuluda ka vastustaja poolt väidetava selgituskohustuse ebapiisava järgimise tõttu seoses jalutuskäikudeks soovi avaldamise asjaoludega. Euroopa Inimõiguste Kohus on lugenud alandavaks ja ebainimlikuks kohtlemiseks mittesuitsetaja paigutamise suitsetajatega ühte ruumi vanglas tingimusel, kui arstide hinnangu kohaselt tuleks isikul suitsetamisest hoiduda (Florea vs. Rumeenia, kohtuotsus 14.09.2010.a., avaldus nr 37186/03). Käesoleva kaasuse asjaolud erinevad aga sellest kaasusest seetõttu, et kaebajat ei paigutatud suitsetajatega ühte kambrisse eirates arstide soovitusi, kaebaja ei ole vahistamise ajal ega ka hiljem pöördunud arstide poole seoses nn passiivse suitsetaja staatusest tingitud terviseprobleemidega ja ta on suitsetajatega ühes kambris viibinud kordades lühema perioodi jooksul ega ei ole informeerinud vastustajat oma õiguste rikkumisest.
44. Tulenevalt HKMS § 26 lõike 1 punktis 6 sätestatud volitusnormist jätab kohus neil asjaoludel kaebuse rahuldamata. Seoses kaebuse rahuldamata jätmisega peaks kaebaja kandma enda ja vastustaja menetluskulud (HKMS § 92 lõige 1), kuna aga vastutaja ei ole vastavat taotlust esitanud, jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. Roby Koik kohtunik 5