← Eesti

3-10-1003/213

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 30. novembril 2011. a, Tallinnas Haldusasja number 3-10-1003 Haldusasi L.T. k

). Vastavalt

§-le 459 vastutavad kahju tekitanud isikud kannatanu ees solidaarselt. Vastustajad vastutavad kaebajatele tekitatud kahju eest solidaarselt. Tulenevalt

§ 448lg-st 2 kahju tekitajate süüd eeldatakse.

Asjaolu, kas Vastustaja II teadis vara tagastamise taotluse olemasolust või mitte, ei välista Eesti Vabariigi süüd kahju tekitamise eest ega tema teguviisi õigusvastasust.

  2. a, mil sõlmiti mitterahalise sissemakse üleandmise leping, ei otsustatud tagastamistaotluste rahuldamist ega mitterahuldamist. Seetõttu ei ole õige lähtuda faktilisest olukorrast, mis valitses endisel Võrgu tn 23 kinnistul
  3. aastal, vaid arvesse tuleb ka võtta haldusmenetluse ajal muutunud asjaolusid. Vastustaja I oleks pidanud 20.01.2010 otsuse tegemise ajal lähtuma selle tegemise aja faktilisest olukorrast ning võtma arvesse, et endisel Võrgu tn 23 kinnistul puudus 20.01.2010 korralduse vastuvõtmise ajal hoonestus. Arvestades asjaolu, et 20.01.2010 korralduse andmise päeva seisuga ei olnud kinnistul enam mingit hoonestust, oleks kaebajatele olenemata hoonestuse säilivusest kuulunud igal juhul tagastamisele maa, mille tagastamata jätmiseks ei oleks olnud ühtki alust, kui ei oleks tehtud tühiseid tehinguid vastuolus ORAS § 18 lg 1 keeluga. Vaidlusalused ehitised olid vara tagastamise taotluse esitamise ajaks säilinud endisel individualiseeritud kujul. Vastustaja I ei pidanud eksperthinnangu tegemist ehitiste endisel individualiseeritaval kujul säilivuse kohta tagastamismenetluses vajalikuks, vaid menetles taotlusi nende põhjendatuse osas vastuväiteid esitamata ligi 19 aastat. Kahtlused vara endisel individualiseeritaval kujul säilimise kohta tekkisid hiljem eesmärgiga välistada kahju hüvitamist kaebajatele. Vastustajad on oma tegevusetuse tõttu kõnealuse vastuväite minetanud. Olenemata eeltoodust on kaebajatel kahju tekkinud isegi siis, kui hooneid ei olnud säilinud: sellisel juhul oleks 20.01.2010 korralduse vastuvõtmise ajal kuulunud tagastamisele ikkagi maa.
  4. Riiklikult tunnustatud ekspert Andres Teder on hinnanud kinnistu parimaks kasutuseks menetluses oleva detailplaneeringu lõpule viimist ja krundi hoonestamist planeeringujärgsete äripindadega kortermajadega. Kaebajatele kuulunud endisaegse kinnistu turuväärtuseks on 4 ekspert hinnanud 1 440 000 krooni (hinnang on tehtud väärtuskuupäevaga 20.09.2010). Seega on kaebajale I tekkinud kahjuks 360 000 krooni ja kaebaja II kahjuks 1 080 000 krooni. Tekkinud kahjust kuulub maha arvestamisele kaebajatele makstud kompensatsioon. Tallinna Linnavalitsuse 14.04.2010 korralduse nr. 534-k alusel on kaebajale I makstud kompensatsiooni 12 172 krooni ning kaebajale II 236 516 krooni. Seega on kaebajale I (L.T.) hüvitamisele kuuluva kahju suuruseks 347 828 krooni (22 230,26 eurot) ja kaebajale II (K.M.) hüvitamisele kuuluva kahju suuruseks 1 043 484 krooni (66 690,78 eurot). Vastustaja I esitatud 20.06.2011 Simus Kinnisvara OÜ eksperthinnang nr 4486 ei kajasta vara tegelikku turuväärtust ning selle tegemisel ei ole lähtutud kohastest lähteandmetest. Hinnangu punkti 4.2 kohaselt ei ole hindamisel arvestatud objekti parima kasutusega. Tallinna Linnavolikogu kehtestas 09.12.2004 määrusega nr 54 Paljassaare ja Russalka vahelise ranna-ala üldplaneeringu ning algatas
  5. a ja võttis vastu
  6. a Tallinna Kalasadama ümbruse detailplaneeringu. Nimetatud asjaolud annavad alust hinnata maa turuväärtust lähtudes selle parimast kasutusest - ka olemata kinnisvaraekspert on arusaadav, et võimalik kinnistu ostja ostab kinnistu eesmärgiga lõpuni viia ja realiseerida detailplaneering, sest see on suurimat kasu toov viis kinnistu kasutuseks. VASTUSTAJA I SEISUKOHT
  7. Tallinna Linnavalitsuse haldusaktidega ei ole kaebajatele kahju põhjustatud ja puudub põhjuslik seos Tallinna Linnavalitsuse tegevuse ja kahju tekkimise vahel. Kuivõrd AS Masekonord kui hoonete omanik esitas Tallinna Linnavalitsusele maa ostueesõigusega erastamise avalduse 16.09.1996, puudus linnal alus ehitiste teenindamiseks vajaliku maa määramisest keeldumiseks. Tulenevalt eeltoodust võttis Tallinna Linnavalitsus vastu 06.06.1997 korralduse nr. 1771-k. Nimetatud haldusakte ei ole vaidlustatud. Tallinna Linnavalitsusel puudus õiguslik alus võtta vastu korraldust õigusvastaselt võõrandatud ehitiste ja maa tagastamiseks, kuna ehitiste omanik oli
  8. a AS Masekonord.
  9. aastal ei olnud õigusvastaselt võõrandatud maal midagi, mida oleks võinud kaebajatele tagastada. Kui hoonete tagastamisõigus puudus, ei oleks ka saanud maad tagastada, sest seal olid teiste isikute hooned peal. Arusaamatud ja tõendamata on kaebajate väited, nagu oleks kaebajate mingid taotlused
  10. a linnavalitsuses kaotsi läinud. Tolleaegne kord nägi ette, et avalduse vastuvõtmisel tuli anda tõend, et avaldus on vastu võetud ja registreeritud, kuid sellist tõendit kaebajad ei ole esitanud. Ka on arusaamatu kaebajate väide, et Tallinna Linnavalitsus kooskõlastas tingimusteta Kalasadama tn 27 maatüki erastamise. Kaebajad ei selgita, milles seisnes selle tegevuse õigusvastasus. Tagastamistaotluse olemasolu ei tähenda veel maa erastamise õigusvastasust. Kaebajad ei ole vaidlustanud ühtegi linnavalitsuse toimingut ega riigi poolt sõlmitud lepingut. Nõustuda ei saa väitega, et kahju hüvitamisel tuleks lähtuda kinnistu turuväärtusest parima kasutuse meetodil. Kaebajad ei ole selgitanud, kuidas on tekkinud kahju võrdne parima kasutusega. Kinnistu väärtust tuleb arvestada käesoleva aja seisuga. Käesoleval hetkel on kinnistu näol tegemist tühermaaga. Simus Kinnisvara OÜ eksperthinnangu nr 4486 kohaselt on Kalasadama tn 27 maksumus hindamiskuupäeval 17.06.2011 16 000 eurot. Kaebaja hindamisakt räägib ainult ehitusõiguse väärtusest, millest ei ole maha arvatud kulutusi detailplaneeringule. Vastustaja taotleb jätta kaebus rahuldamata. VASTUSTAJA II SEISUKOHT
  11. Kaebusest ei selgu, mille alusel kaebajad hindavad, et tagastamisavalduse viimane leht läks kaduma just
  12. aastal. Juhul, kui kaebajad esitasid 13.12.1991 lisaks õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimise avaldusele tõepoolest ka vara tagastamise avalduse, siis hiljemalt
  13. aastaks oli see avaldus Tallinna Linnavalitsuses juba kaduma läinud. Vastasel juhul ei oleks Tallinna Linnavalitsus ja tema erinevad ametkonnad Kalasadama tn 27 maatüki 5 ostueesõigusega erastamist kooskõlastanud, sealjuures ilma igasuguste täiendavate tingimusteta. Vabariigi Valitsus ja Majandusministeerium ei teadnud ega saanudki teada vastavalt 18.06.1996 korralduse nr. 573-k vastuvõtmisel ja 19.07.1996 mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu sõlmimisel väidetavast vara tagastamise taotlusest, kuna see oli juba enne
  14. aastat kaduma läinud (kui see üldse esitatud oli). Kuivõrd
  15. aastal oli Tallinna Linnavalitsuses olemas ilmselt vaid Kalasadama tn 27 asuva vara kompenseerimise ja mitte tagastamise taotlus, siis ei olnud Vabariigi Valitsus seotud ka ORAS § 18 lõikes 1 sätestatud kohustusega. Kui tõesti kaebajad esitasid
  16. aastal lisaks vara kompenseerimise avaldusele ka vara tagastamise avalduse, siis põhjustas kahju tekkimise üksnes Tallinna Linnavalitsuse tegevus, kuivõrd Tallinna Linnavalitsus kaotas kõneksoleva avalduse ära, Vabariigi Valitsusel ega Majandusministeeriumil ei ole kõneksoleva avalduse kadumisega seost.
  17. Kalasadama tn 27 koosseisus oleval endisel Võrgu tn 23 kinnistul ei olnud õigusvastaselt võõrandatud hooned omandireformi alguseks enam endisel individualiseeritaval kujul säilinud ning nende asemele oli selleks ajaks ehitatud täiesti uued hooned. Eeltoodud põhjusel ei kuulu kaebuse esitajatele tagastamisele ka hoonete alune maa. Võrgu tn 23 hoonestuse olukorda ei saa hinnata
  18. a seisuga, vaid seda tuleb hinnata seisuga enne seda, kui riik andis Kalasadama tn 27 asunud hooned 19.07.1996 sõlmitud mitterahalise sissemakse üleandmise lepinguga üle AS-ile Masekonord. Hoonete hilisem lammutamine hilisemate omanike poolt ei oma käesolevas asjas tähtsust. Kui riik oleks
  19. a teadlik olnud endisel Võrgu tn 23 kinnistul asunud hoonete kompenseerimise/tagastamise taotlusest, siis oleks riik kinni pidanud ORAS § 18 lg-tes 1 ja 2 sätestatud kohustusest mitte võõrandada hooneid ja taganud nende säilimise. Ulatuslikud ümberehitused toimusid endisel Võrgu tn 23 kinnistul juba üsna vahetult pärast õigusvastast võõrandamist. Eelnimetatud asjaolu kinnitab ka Ristart Kinnisvarabüroo ekspertarvamuse p-s 2.4 tehtud märkus, et hoonete paiknemine
  20. aasta asendiplaanil erineb
  21. aasta asendiplaanist. Vastustaja toetab Tallinna Linnavalitsuse poolt kohtule esitatud Simus Kinnisvara OÜ eksperthinnangut maa väärtuse kohta. Vastustaja taotleb jätta kaebus rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED Vaidluse ese
  22. Vaidlus puudub selle üle, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 30.05.2005 otsusest nr. 12735 tulenevalt on L.T. Tallinnas Kalasadama tn. 27 (endine Võrgu 23) endisel kinnistul nr. 259 asunud hoonete ja maa suurusega 410 m2 suhtes õigustatud subjektiks ¼ mõttelises osas ning K.M. viidatud otsusest ja T. T. nõudeõiguse pärimisest tulenevalt ¾ mõttelises osas. Kaebajad on käesolevas haldusasjas esitanud kohtule kahjunõude põhjusel, et neile kui omandireformi õigustatud subjektidele ei ole võimalik tagastada omandireformi objektiks olevat vara. Tallinna Linnavalitsuse 20.01.2010 korralduse nr. 49-k kohaselt ei ole ehitiste tagastamine võimalik, kuna need on hävinud. Maa tagastamine ei ole võimalik seetõttu, et see on heausksete isikute omandis. Vaidlus puudub selle üle, et kaebajad Tallinna Linnavalitsuse 20.02.2010 korraldust nr. 49-k ei vaidlustanud, mistõttu see on käesoleva kohtuotsuse tegemise aja seisuga kehtiv. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et omandireformi objektiks olevad ehitised olid 20.01.2010 korralduse tegemise ajaks hävinud; samuti ei ole vaidlust selles, et omandireformi objektiks oleva maa tagastamine kaebajatele on võimatu. Omandireformi objektiks olev maa on
  23. aastal ostueesõigusega erastatud AS-le Masekonord
  24. aastal erastatud hoonete juurde. Kinnistusregistri registriosa nr. 351601 väljavõttest nähtuvalt kinnistati Kalasadama tn. 27 maa, pindalaga 4686 m2 esmakordselt AS Masekonord nimele 02.12.
  25. 10.07.2003 on kinnistu omanikuks saanud OÜ UBS REPRO ning 29.05.2004 ka kaasomanikena T. R. ning Van Dahl Investments OÜ. 28.07.2009 seisuga on kinnistu omanikeks Van Dahl Investments OÜ, OÜ UBS 6 REPRO, P. K. ja M. R. Kinnistut on alates 10.07.2003 koormanud hüpoteegid erinevate pankade kasuks ning alates 28.07.2009 summas 16 250 000 krooni Swedbank AS kasuks. Kohus nõustub kaebajatega selles, et puudub mõjuv põhjus pidada Swedbank AS-i pahauskseks. Seega olukorras, kus vaidlusalune kinnisasi on koormatud piiratud asjaõigusega kolmanda heauskse isiku kasuks, ei ole tulenevalt kinnistusraamatu seaduse (KRS) § 72 lõikest 2 ning asjaõigusseaduse (AÕS) § 65 lõikest 3 võimalik rikkumiseelset olukorda ennistada, sealhulgas vaidlusalust registriosa sulgeda. Kaebajad on kaebuses õigesti viidanud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  26. aprilli
  27. a otsusele asjas nr. 3-2-1-26-03, mille p-s 15 selgitab kohus, et kui registriosa sulgemine KRS § 72 lg 2 kohaselt ei ole võimalik, siis ei ole võimalik ka rikkumiseelse olukorra ennistamine ja puudub alus kanda riik kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse AÕS RakS § 10 lg 5 alusel (p 15). Eeltoodut arvesse võttes puudus Tallinna Linnavalitsusel 20.01.2010 korralduse andmisel korralduses märgitud põhjustel võimalus kaebajatele vaidlusaluste ehitiste ja maa tagastamiseks. Vaidlus nimetatud küsimuses poolte vahel puudub.
  28. Riigikohtu erikogu
  29. märtsi
  30. a määruse p-st 9 asjas nr. 3-3-4-1-02 ning
  31. aprilli
  32. a. määruse p-st 8 asjas nr. 3-3-4-2-02 tuleneb, et kui kahju tekitati enne
  33. jaanuari 2002, siis kohaldatakse kahju hüvitamisel pärast
  34. jaanuari 2002 esitatud kaebuste läbivaatamisel enne Riigivastutuse seaduse jõustumist kehtinud sätteid ja kahju hüvitamise üldisi põhimõtteid. Kaebajad on õigesti leidnud, et kuni 01.07.2002 reguleeris kahju hüvitamist ENSV tsiviilkoodeks (

), mistõttu peab kohus andma kaebajate kahjunõudele hinnangu

sätetest lähtudes. Kahju tekitamisest tuleneva vastutuse üldised alused nägi enne 1. juulit 2002 ette

§ 448

.

§ 448

lg 1 sätestas: „Kodaniku isiksusele või varale, samuti ka organisatsioonile tekitatud kahju kuulub kahju tekitanud isiku poolt hüvitamisele täies ulatuses, välja arvatud NSV Liidu seadusandlusega ettenähtud juhud.“

§ 448

lg 2 sätestas: „Kahju tekitanud vabaneb selle hüvitamisest, kui ta tõendab, et kahju on tekitatud mitte tema süü läbi.“

§ 448

lg 3 sätestas: „Õiguspäraste tegudega tekitatud kahju kuulub hüvitamisele vaid seadusega ettenähtud juhtudel.“ Riigikohus on korduvalt väljendanud arusaama, et kannatanu peab

§ 448

lg 1 järgi tõendama nii kahju tekitaja õigusvastase käitumise, kahju tekkimise kui ka põhjusliku seose teo ja tagajärje vahel (vt Riigikohtu 06.10.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-10, p 10;

  1. detsembri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-08, p 15;
  3. jaanuari
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-08, p 11-12;
  5. jaanuari
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-09, p 12).

§ 448

lõigetest 2 ja 3 tuleneb, et õigusvastase käitumise kindlakstegemisel peab süü puudumist tõendama kahju tekitanud isik (vt ka Riigikohtu 09.10.2002 otsust tsiviilasjas nr. 3-2-1-99-02, p 10).

  1. Kaebajad on seisukohal, et vara tagastamise võimatuse tõid koosmõjus kaasa Vabariigi Valitsuse 18.06.1996 korralduse nr. 573-k ning 19.07.1996 mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu alusel Kalasadama tn. 27 ehitiste ja hoonete üleandmine AS-le Masekonord ning Tallinna Linnavalitsuse poolt 06.06.1997 korraldusega nr. 1771-k ehitistele teenindamiseks vajaliku krundi määramine ja selle ostueesõigusega erastamine AS-le Masekonord (edaspidi ka „vastustajate toimingud“). Vastustajad on omakorda seisukohal, et kuna õigusvastaselt võõrandatud vara ei olnud omandireformi algusajaks säilinud, ei saanud see kuuluda tagastamisele, mistõttu ei saanud kaebajatel ka vastustajate toimingutest aastail 1996-1997 kahju tekkida. Ühtlasi seavad vastustajad kahtluse alla kaebajate poolt vara tagastamise avalduste esitamise enne vastustajate toiminguid aastail 1996-1997, millest tulenevalt nad leiavad, et vastustajate toimingud ei olnud õigusvastased. Ka eitavad vastustajad süüd kahju tekkimises. Seega on poolte vahel vaidlus selle üle, kas vastustajate toimingud aastail 1996-1997 olid õigusvastased; kas need olid põhjuslikus seoses vara tagastamata jätmisega ning kas kahju tekkis mitte vastustajate süül. Järgnevalt võtab kohus seisukoha eeltoodud vaidlusküsimustes. 7 Vastustajate toimingute õigusvastasus
  2. Kaebajate väitel tekitasid kaebajatele kahju ning on õigusvastased Vabariigi Valitsuse
  3. juuni
  4. a korraldus nr. 573-k; EV Majandusministeeriumi ning AS Masekonord vahel
  5. juulil
  6. a sõlmitud mitterahalise sissemakse üleandmise leping ning Tallinna Linnavalitsuse
  7. juuni
  8. a korraldus nr. 1771-k. Kaebajate nõudeõigus kahju hüvitamist tugineb ORAS § 18 lõikele
  9. Kuni 01.03.1997 kehtis ORAS § 18 lg 1 järgmises redaktsioonis: „Kuni omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamiseni on riigi- ja kohaliku omavalitsuse organitel ning teistel juriidilistel ja füüsilistel isikutel, kelle omandis või valduses vara on, keelatud vara omandivormi muuta, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Seda keeldu rikkuvad tehingud on kehtetud.“ Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse (vastu võetud 29.01.1997, jõustunud 02.03.1997; RT I 1997, 13, 210) § 1 lõikega 14 muudeti ORAS § 18 lõiget 1 järgmiselt: „Kuni omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamiseni (sealhulgas kohtueelse või kohtuliku vaidluse lõppemiseni) on riigi ja kohaliku omavalitsuse asutustel ning teistel juriidilistel ja füüsilistel isikutel, kelle omandis või valduses vara on, keelatud vara võõrandada või asjaõigusega koormata, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Seda keeldu rikkuvad tehingud on tühised. Nimetatud vara võib võõrandada riigile või kohalikule omavalitsusüksusele või õigustatud subjektide notariaalselt kinnitatud nõusolekul teistele isikutele. Kuni õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise otsustamiseni on vara praegustel valdajatel õigus seda rentida või muul viisil valdusse anda üksnes tähtaega määramata, välja arvatud, kui õigustatud subjektid on nõus tähtajalise suhtega. Tähtajatu üürilepingu suhtes ei kohaldata käesoleva seaduse § 121 sätteid. Tähtajatud lepingud kuuluvad lõpetamisele kolmekuulise etteteatamisega. Kirjaliku nõusoleku andmisel peab õigustatud subjekti allkiri sellel olema notariaalselt tõestatud.“ Kohus nõustub kaebajatega selles, et eeltoodud sättest tulenes riigi- ja kohaliku omavalitsuse organitele 1996-1997 aastal kohustus hoiduda tehingutest, mis võiksid välistada omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise õigustatud subjektidele või nende õigusjärglastele. Omandireformi objektiks olevate hoonete erastamist tuleb seetõttu vaieldamatult pidada ORAS § 18 lõike 1 mõistes keelatud ning seega õigusvastaseks tehinguks. Eeltoodud keeldu rikkudes omandatud hoonete juurde teenindamiseks vajaliku krundi määramine ja ostueesõigusega erastamine on eeltoodust tulenevalt seega samuti õigusvastane, olenemata sellest, kas kohalik omavalitsus oli ORAS § 18 lõikes 1 sätestatud keelu rikkumisest teadlik või mitte.
  10. Kohus on ka seisukohal, et ORAS § 18 lõikes 1 sätestatud keeldu ei saa reeglina väärata ORAS § 12 lõike 3 p-des 1 ja 2 sätestatud vara mittetagastamise aluste esinemine. Vastustajate toimingute ajal kehtinud ORAS § 12 lõike 3 p 1 kohaselt ei kuulu omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele, kui omandireformi õigustatud subjektid ei nõua vara tagastamist, vaid soovivad selle kompenseerimist ning p 2 kohaselt, kui vara ei ole säilinud käesoleva paragrahvi
  11. lõikes sätestatud endisel individualiseeritaval kujul. Kohus nendib, et tegemist on vara mittetagastamise alustega, mille esinemist pidi kohalik omavalitsus kontrollima vara tagastamisel. Olukorras, kus hooned ja maa on erastatud enne vara tagastamise otsustamist, ei saanud õigusvastaselt võõrandatud varaga seotud tehingute kooskõla ORAS § 18 lõikes 1 sätestatuga mõjutada vara mittetagastamise aluste esinemine. Vastustajate toimingute õigusvastasus võib siiski ära langeda juhul, kui AS-le Masekonord ei antudki
  12. aastal üle B. T.le kuulunud kala- ja konservitööstuse hooneid, vaid need olid selleks ajaks juba lammutatud ning üle anti hoopis nõukogude ajal vastavasse asukohta ehitatud uued hooned. Sellisel juhul ei saa õigusvastaseks pidada ka omandireformi objektiks oleva maa erastamist kolmandale isikule kuuluvate hoonete juurde teenindamiseks vajaliku maana. Kaebajate põhiväiteks käesolevas haldusasjas on see, et endisel Võrgu tn. 23 aadressil asunud B. T.le kuulunud hooned olid 8 omandireformi menetluse alustamisel veel säilinud ning need lammutati alles
  13. aastal. Mõlemad vastustajad on esitanud kohtumenetluse jooksul samas hulgaliselt eeltoodud väidet ümberlükkavaid tõendeid. Seega tuleb kohtul vastustajate toimingute õiguspärasuse hindamiseks kindlaks teha, kas B. T.le kuulunud hooned olid toimingute tegemise ajal 1996-
  14. aastal veel alles, millest tulenevalt pidid vastustajad tagama hoonete säilimise. Hoonete olemasolu kontrollimisel ei oma kohtu poolt eelpool märgitud põhjustel tähtsust hoonete endisel individualiseeritaval kujul säilivus. Kui hooned olid füüsiliselt olemas, laienes vastustajatele tingimusteta ORAS § 18 lõikest 1 tulenev keeld ning ehitiste endisel individualiseeritaval kujul säilivust tuli hinnata hoonete tagastamise otsustamisel. Seega saab kohus vastustajate toimingute seaduslikkusele hinnangut andes kontrollida vaid seda, kas hooned olid toimingute tegemise aja seisuga füüsiliselt olemas või mitte. Selleks tuleb esmalt kindlaks teha B. T.le kuulunud hoonete koosseis õigusvastase võõrandamise ajal.
  15. Tallinna Linnakohtu
  16. märtsi
  17. a otsusega luges kohus tuvastatuks endisel Võrgu tn. 23 kinnistul nr. 259 Alev I paiknenud kahe tööstushoone, tööstus-eluhoone ja pesuköök-kuuri ning laohoone õigusvastase võõrandamise B. T.’ilt kohaliku tööstuse rahvakomissariaadi bilansside komisjoni poolt
  18. veebruaril
  19. a (kd I, lk. 16-21; natsionaliseerimise otsus vara tagastamise toimiku lk-l 267). Õigusvastaselt võõrandatud vara maksumuse määramise ekspertkomisjon on
  20. juuni
  21. a aktiga nr. 2 lugenud õigusvastaselt võõrandatud vara toimiku nr. 5810 materjalide, Ristart Kinnisvarabüroo eksperthinnangu ning töö nr. E-763/10 koostamisel kogutud materjalide põhjal tõendatuks, et endisel aadressil Võrgu tn. 23, endisel kinnistul nr. 259 asus õigusvastase võõrandamise ajal
  22. aastal neli hoonet: tööstushoone koos laoga, abihoone ja kaks ladu (vara tagastamise toimiku lk. 10). Ristart Kinnisvarabüroo ekspert Leo Rahumägi
  23. a. eksperthinnangu kohaselt õigusvastaselt võõrandatud vara maksumuse määramiseks paiknesid
  24. aastal B. T.’ile kuuluva tööstusettevõtte natsionaliseerimise ajal kinnistu nr. 259 territooriumil tööstus-eluhoone, kalasuitsutamise hoone, kalapakkimise hoone ja pesuköök-kuur. Eksperthinnangus leitakse ühtlasi, et
  25. aastal kuulus kinnistu nr. 259 Tallinna Kalakombinaadile, joonise eksplikatsioonis on 4 ehitist: tööstushoone, pesuköök ning kaks katusealust ja hoonete paiknemine asendiplaanil erineb
  26. aasta asendiplaanil olevast (vara tagastamise toimiku lk. 21-22). Eesti Kindlustusvalitsuse
  27. jaanuari
  28. a. tulekindlustuse tunnistuse nr. 183594 kohaselt asuvad Võrgu tn. 23 aadressil elumaja koos kalatööstusega, kalasuitsetamise ruum, kala pakkimise ruum ning kuurid-pesuköök (vara tagastamise toimiku lk. 298).
  29. Vastavalt HKMS § 17 lõikele 1 hindab kohus varasema jõustunud kohtulahendi motiivides tuvastatud asjaolusid kogumis teiste tõenditega. Riigikohus on arvukates kohtulahendites leidnud, et halduskohus ei ole teises protsessis tuvastatud asjaoludega pöördumatult seotud ning võib vajaduse korral ning uurimisprintsiibist tulenevalt vastavaid asjaolusid ümber hinnata, näiteks kui asja kohta on uusi tõendeid (Riigikohtu halduskolleegiumi 04.11.2002 otsus asjas nr. 3-3-1-47-07, p 10; 17.02.2005 otsus asjas nr. 3-3-1-94-04, p 22; 20.10.2005 otsus asjas nr. 3-3-1-34-05, p 7). Arvestades asjaolu, et Tallinna Linnakohus lähtus
  30. märtsi
  31. a. otsuses B. T.’ilt õigusvastaselt võõrandatud vara koosseisu kindlakstegemisel
  32. aastal koostatud Võrgu 23 hoonete hindamisaktist ning Leo Rahumägi
  33. a. eksperthinnangus tuvastatust võib järeldada, et selleks ajaks oli hoonete paiknemine asendiplaanil juba muutunud, mis sisuliselt tähendab seda, et osa hooneid võidi lammutada ja uuesti ehitada, tuleb lugeda
  34. aastal õigusvastaselt võõrandatud vara koosseisu kuuluvaks Leo Rahumägi
  35. a. eksperthinnangus kirjeldatud vara, mis vastab
  36. aasta asendiplaanile ning Eesti Kindlustusvalitsuse
  37. jaanuari
  38. a tulekindlustuse tunnistuses märgitud vara koosseisule: tööstus-eluhoone, kalasuitsutamise hoone, kalapakkimise hoone ja pesuköök-kuur. 9
  39. Vaidlus puudub selle üle, et endine kinnistu nr. 259 asub vaid osal praeguse Kalasadama tn 27 kinnistust (vt asendiplaane vara tagastamise toimiku lk. 255-256, kd I, lk. 197, kd II, lk. 60). AS Uus Maa teostas 28.09.-27.10.1995 eksperthinnangu AS Maseko poolt renditavate ja aktsiaseltsi omanduses olevate hoonete turuväärtuse kohta (kd II, lk. 70-87), muuhulgas aadressil Kalasadama
  40. Eksperthinnangu üheks osaks on ka Kalasadama 27 asuvate hoonete kohta koostatud plaan (kd II, lk. 83 pöördel). Kõrvutades eksperthinnangus kajastatud hoonete paiknemise plaani eelpool viidatud endise kinnistu nr. 259 asendit iseloomustavate plaanidega ilmneb, et endisele kinnistule nr. 259 jäävad
  41. a. asendiplaanil vaid hooned tähistusega 3a, 3b ning ristiga tähistatud hoone (tähed a ja b, samuti rist on kohtu poolt lisatud, eksperthinnangus kajastuvad hooned 3a ja 3b hoonena nr 3). Hooneks nr. 3 on eksperthinnangu kohaselt valmistoodanguladu ja kompressoriruum (pildistatud nr. all 1006 – kd II, lk. 84 pöördel). Eksperthinnangu kohaselt on valmistoodanguladu ja kompressoriruum ehk laohoone ehitatud
  42. aastal, monteeritavatest raudbetoon paneelidest vahelaega, telliskiviehitis (kd II, lk. 82 pöördel). Väärib märkimist, et eksperthinnangu järgi on Kalasadama 27 hoonetekompleksis ainus osaliselt 1930-
  43. aastal ehitatud hoone „peakorpus, autoklaavituba“ (kd II, lk. 82 pöördel, foto lk. 84), mis aga eksperthinnangu asendiplaanil numbriga 1 tähistatuna jääb väljapoole endise kinnistu piire. Seega ei kinnita eksperthinnang seda, et õigusvastaselt võõrandatud hooned oleksid omandireformimenetluse alustamise ajaks säilinud ega ka seda, et
  44. aastal võidi AS-le Masekonord erastada õigusvastaselt võõrandatud vara.
  45. Eksperthinnangu kohaselt kasutati eksperthinnangu koostamisel põhivarade inventariseerimise ja ümberhindamise andmikku, objektide asendiplaane, AS Maseko poolset hoonete nimekirja ning ka AS Maseko esindajate V. Getmani, S. Bogdanovi ja R. Ossipi selgitusi (kd II, lk. 71 pöördel). Kohus kuulas eeltoodud isikud 15.11.2011 toimunud kohtuistungil üle ka tunnistajatena. Ükski tunnistajatest, kellele kohus õigusvastaselt võõrandatud hoonete plaane tutvustas (vara tagastamise toimiku lk. 25 ja 246-247b) ei tuvastanud, et AS-le Maseko rendile antud ja hiljem erastatud hoonete hulgas oleks olnud ka õigusvastaselt võõrandatud hooneid. V. Getman selgitas: „Ma ei suuda visuaalselt midagi sarnast leida“ (kd III, lk. 175-176). Sergei Bogdanov kinnitas: „Seda hoonet näen esimest korda. Minu arvates olid sarnased majad Patarei tänaval üleval mäel, mis lammutati“ (kd III, lk. 180). R. Ossip selgitas: „Kui ma tulin
  46. a, siis seal sarnast maja ei olnud“ (kd III, lk. 181). Eksperthinnangus numbritega 3a ja 3b tähistatud majade kohta (kd II, lk. 83 pöördel) selgitas V. Getman, et piklik hoone (kohus tähistas selle hiljem numbriga 3b) oli administratiivhoone ja laohoone. Tunnistaja ütluste kohaselt oli hoone ehitatud silikaattellistest ning tunnistaja hinnangul pärast sõda, kuna tellis oli „Järve“ silikaattehase tellise moodi. Teine hoone (kohus tähistas selle hiljem numbriga 3a) oli laohoone ning samuti silikaattellistest ehitatud. Tunnistaja hinnangul oli hoone ilmselt samuti ehitatud 1950ndatel või 1960ndatel aastatel ning ühekorruseline (kd III, lk. 176). Ühtlasi kinnitas tunnistaja, et foto toimiku
  47. köite leheküljel 7 kujutab eksperthinnangu joonisel hoonet nr. 3b. Joonisel ristiga tähistatud hoone oli kompressori jaoskond ning hoones nr. 6 asus 1950ndatel või 1960ndatel aastatel ehitatud ladu. Peakorpus ja autoklaavituba (foto 1, kd II lk. 84) asusid tunnistaja ütluste kohaselt hoones nr. 1 (tunnistaja ütlused kd III lk. 176). Eksperthinnangus toodud andmed hoonete ehitusaastate kohta pärinesid tunnistaja ütluste kohaselt raamatupidamisdokumentidest, kus oli kajastatud nii põhivara maksumus kui ka ehitusaasta (kd III lk. 177).
  48. Tallinna Hooneregistri Kalasadama tn. 27 inventariseerimise toimiku nr. 8377 taskus asuvas valges ümbrikus on Tallinna TIB plaanistaja A. Kivilo poolt 25.07.1991 joonestatud Tallinna Kalakombinaadi hooned nii välisvaates kui ka hoonete siseplaanid. Tunnistaja V. Getmani ütluste kohaselt oli välisvaadete plaanil alt vasakult esimene hoone kompressoriruum, sellele järgnes vasakult teise hoonena laoruum ning laoruumile järgnes treppidega piklik hoone, kus 10 asusid administratiivruumid (kd III, lk. 177). Seega võib tunnistaja ütluste põhjal asuda seisukohale, et inventariseerimisjoonisel asuv alt vasakult esimene ühekorruseline telliskividest hoone (kompressoriruum) on eksperthinnangu plaanil ristiga tähistatud hoone; sellele järgnev ühekorruseline hoone (ladu) on eksperthinnangu plaanil hoone tähistusega 3a ning inventariseerimisjoonisel vasakult kolmas kahekorruseline hoone (administratiivhoone) on hoone 3b. Kohus on seisukohal, et ühegi eeltoodud hoone välisvaade ei hoovilt ega ka Suur-Patarei tänavalt ei kattu õigusvastaselt võõrandatud hoonete välisvaatega. Endise kinnistu plaani ning asukohta teiste endisaegsete kinnistute suhtes (vara tagastamise toimiku lk. 246, kd I, lk. 197) arvestades pidi B. T.le kuulunud kahekorruseline tööstushoone asuma esiküljega raudtee ning tagaküljega Suur-Patarei tänava poole ning kattuma eksperthinnangu plaanil kas hoonega 3a või ristiga tähistatud hoonega. Suitsetamisahjud said hoonete asendiplaani arvestades asuda vaid hoones 3b. Samas on nii hoone 3a kui ka ristiga tähistatud hoone ühekordsed ehitised. Inventariseerimisjoonise kohaselt on mõlema ühekordse hoone välisseinte materjal silikaat ning katusekate ruberoid. Õigusvastaselt võõrandatud tööstus-eluhoone alusmüür oli aga paekivist, välisseinad telliskivist ning katusekate katusepapist (vara tagastamise toimiku lk. 246b). Suitsetamisahjude katusekate oli plekist, esimene korrus paekivist ning teine korrus põikpalgist. Hoone välisseinad olid ehitatud laudadest ja täidetud saepuruga (vara tagastamise toimiku lk. 246c). Inventariseerimisjoonistelt nähtuvalt oli aga hoone 3b (tööstushoone) välisseinte materjaliks silikaat ja paas ning katusekatteks ruberoid ja eterniit. Võrreldes inventariseerimisjoonise lehel 2 kujutatud hoonete siseplaane ning tunnistaja V. Getmani ütlusi (kd III, lk. 5,6) õigusvastaselt võõrandatud hoonete plaanidega (vara tagastamise toimiku lk. 25, 246 a, b) tuleb nentida, et ei kattu ka hoonete laiused-pikkused ega siseruumide mõõtmed.
  49. 12.10.2011 kohtuistungil kuulas kohus tunnistajana üle 1990-ndatel aastatel Tallinna Kalakombinaadis kindlustusagendina töötanud L.-M.-A. T. (ütlused kd III, lk. 18-21). Tunnistaja kirjeldas küll Kalasadama 27 territooriumil eramajale sarnanevat kahekorruselist paekivist ehitist, mille näol võiks tegemist olla õigusvastaselt võõrandatud hoonega, kuid selgitas ka, et tegemist ei ole valmistoodangu lao ja kompressoriruumiga (foto kd II, lk. 84 pöördel), vaid väidetavalt ehitisega, mille katus paistab fotol (kd II, lk. 84 pöördel) asuva hoone tagant. 12.10.2011 kohtuistungil asusid kaebajate esindajad toetama tunnistaja eeltoodud seisukohta, leides, et valmistoodangu lao ja kompressoriruumina kirjeldatud hoone (foto kd II, lk. 84 ja kd III, lk. 7) ei ole eksperthinnangu plaanil (kd II, lk. 83 pöördel) numbriga 3 tähistatud, vaid ruudukujuline ilma numbrita hoone (kohtuistungil tähistas kohus hoone ristiga). Õigusvastaselt võõrandatud hooneid ei ole aga tahtlikult üldse pildistatud ning õigusvastaselt võõrandatud hoone on äratuntav viilkatuse järgi ning on eksperthinnangu plaanil tähistatud numbritega 3 ja 3 (kd III, lk. 27). 21.10.2011 kohtule saadetud e-kirjas taganes kaebajate lepinguline esindaja siiski eeltoodud seisukohast leides, et kaebajate esindajate väited ehitiste paiknemise kohta ei olnud täpsed (kd III, lk. 47). Arvestades tunnistaja V. Getmani ütlusi viidatud fotol oleva hoone paiknemise kohta eksperthinnangu asendiplaanil ning muid asjas kogutud tõendeid, on kohus seisukohal, et tunnistaja L.-M. A. T. rääkis hoonest, mis ei asunud õigusvastaselt võõrandatud maal. Seega ei saa tunnistaja selgituste põhjal asuda seisukohale, et õigusvastaselt võõrandatud hooned 1990-ndatel aastatel endisel kinnistul asusid.
  50. 12.10.2011 kohtuistungil andis kohtule vande all seletusi ka L.T. (seletus kd III, lk. 23-26). Kohtuistungil antud seletuse kohaselt vaatles kaebuse esitaja õigusvastaselt võõrandatud hooneid (kd II, lk. 62 hooned numbritega 3)
  51. aastal Suur-Patarei tänavalt ning need olid siis alles. Hooned tundis kaebuse esitaja enda väitel ära uste ja akende järgi, millest sai aru, et tegemist on vanade hoonetega. Hooneid sai näha nii Jahu tänavalt kui ka hoonetele oli juurdepääs Võrgu tänavalt, kus sissepääsu juures oli silt „Võrgu 23“. Kohus on seisukohal, et kaebuse esitaja seletusi ei saa pidada usaldusväärseks. Kõigepealt on üsna ebatõenäoline, et kaebuse esitaja 11 mäletab, et ta käis just nimelt
  52. aastal õigusvastaselt võõrandatud varaga tutvumas. Kui pidada aga seda seletust tõeseks, siis arvestades endisaegsetelt plaanidelt nähtuvate õigusvastaselt võõrandatud hoonete välisvaadete erinevust
  53. a. inventariseerimisjoonisel kajastatud hoonete nr. 3 välisilmega ning eksperthinnangus kajastatud fotoga valmistoodangulaost ja kompressoriruumist, on ebausutav kaebuse esitaja väide hoonete sarnasusest. Mis puudutab kaebuse esitaja selgitust akende sarnasuse kohta, nendib kohus, et
  54. a. inventariseerimisjooniselt nähtub selgelt, et näiteks hoonel 3a Suur-Patarei tänava pool küljes aknad hoopis puudusid. Ka on ebatõenäoline kaebuse esitaja selgitus sildist „Võrgu 23“ ning Võrgu tänaval asuvast sissepääsust, kuna juba Tallinna linna rahvasaadikute nõukogu täitevkomitee 14.03.1980 otsusega nimetati Võrgu tänav ringi Kalasadama tänavaks (kd III, lk. 104) ning ajalooline tänavanimi taastati alles Tallinna Linnavalitsuse 19.06.2002 määrusega nr. 69 (kd III, lk. 105). Seega tuleb L.T. seletust pidada ebausaldusväärseks.
  55. Eeltoodud tõendeid kogumis hinnates on kohus seisukohal, et need kinnitavad seda, et vastustajate toimingute tegemise ajal olid B. T.le kuulunud endisaegsete hoonete asemele ehitatud täiesti uued hooned. Asjaolule, et B. T.le kuulunud endise kalakonservitööstuse hooneid asuti juba 1940-ndatel aastatel ümber ehitama, viitavad ka Majandus- ja Rahandusdirektooriumi Nõuandva komisjoni esimehe Ed. Võsu
  56. juuni
  57. a kiri Eesti Kalurite Keskusele, mille p-st 7 ilmneb, et B. T.le kuulunud konservitööstus liideti Eesti Kalurite Keskuse kalasuitsetamistööstusega nr. 4 (kd III, lk. 97) ning Eesti Kalurite Keskuse 11.08.1943 vastus eeltoodud komisjonile, milles märgitakse, et „tööstus on EKK poolt väljaehitatud eeskujulikuks kalasuitsutamise tööstuseks“ (kd III, lk. 100). Kohus möönab, et olemasolevate tõendite põhjal ei saa siiski täielikult välistada võimalust, et eksperthinnangu asendiplaanil hoonete nr. 3 vundamendi mõni osa või kandeseina osa pärines B. T.le kuulunud endisaegsest hoonest, kuid sellest ei saa siiski teha veel järeldust, et hoonete nr. 3 näol oli tegemist õigusvastaselt võõrandatud varaga, mille suhtes kehtis nii tehingute tegemise keeld kui ka kohustus, teha kindlaks vara endisel individualiseeritaval kujul säilivus. Kohus märgib, et fotodel nähtuvat valmistoodanguladu ja kompressoriruumi ei ole õigusvastaselt võõrandatud varaks tunnistanud ei kaebuse esitaja L.T., tunnistaja L.-M.-A.T. ega ka L.T. esindajad. Seetõttu on kohtu hinnangul tegemist sedavõrd erandliku juhtumiga, kus ka ilma vastavat ekspertiisi teostamata on tõendeid kogumis hinnates võimalik jõuda järeldusele, et õigusvastaselt võõrandatud hooned ei olnud vastustajate toimingute ajaks säilinud, rääkimata säilimisest määral, mis oleks põhjendanud vajadust ekspertiisi läbiviimiseks. Seega olukorras, kus õigusvastaselt võõrandatud vara asemele olid ehitatud täiesti uued hooned, ei saa Eesti Vabariigi toiminguid hoonete üleandmisel AS-le Masekonord
  58. aastal ning Tallinna Linnavalitsuse poolt Kalasadama tn 27 ehitiste teenindamiseks vajaliku krundi määramist ostueesõigusega erastamiseks pidada õigusvastaseks, millest tulenevalt ei saa olla ka kaebajatele kahju tekkinud.
  59. Seoses kaebajate väitega, mille kohaselt oleks kaebajatele olenemata hoonestuse säilivusest kuulunud igal juhul tagastamisele õigusvastaselt võõrandatud maa, kuna 20.01.2010 korralduse andmise päeva seisuga ei olnud kinnistul enam mingit hoonestust, on kohus jätkuvalt seisukohal, et õigusvastaselt võõrandatud maal asuvate ehitiste lammutamine maatüki omandanud isikute poolt ca
  60. või
  61. aastal (vt. V. Getmani ütlusi, kd III, lk. 177) ei saanud enam kuidagi mõjutada kaebajatele maa tagastamata jätmist, kuivõrd 20.01.2010 korralduse andmise ajal esinesid muud maa tagastamist välistavad asjaolud, mille üle vaidlus puudub. Vastustajate toimingute tegemise ajal
  62. -
  63. aastal asusid aga õigusvastaselt võõrandatud maal hooned, mis ei olnud õigusvastaselt võõrandatud vara objektiks ning mille juurde oleks hoonete omanik, olenemata sellest, kas see oli Eesti riik või mõni kolmas isik (AS Masekonord) olnud õigustatud teenindamiseks vajalikku maad erastama. Tallinna Linnavalitsuse
  64. juuni
  65. a korraldusega nr. 1771-k määrati selleks maa, mis kattus täielikult õigusvastaselt võõrandatud maaga. Kohtule 12 ei nähtu, et kaebajad oleksid nimetatud korraldust ostueesõigusega erastatava krundi pindala suuruse tõttu vaidlustanud. Kaebuse rahuldamata jätmine
  66. Kuna kohus on kindlaks teinud, et kaebajatel ei saanud vastustajate toimingutest kahju tekkida, kuna õigusvastaselt võõrandatud hooneid Kalasadama tn. 27 asuvate hoonete üleandmise ajaks AS-le Masekonord olemas ei olnud, ei võta kohus enam seisukohta teistes vaidlusküsimustes. Kaebus jääb HKMS § 26 lg 1 p 6 alusel rahuldamata. Vastavalt HKMS § 92 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebajate menetluskulud nende endi kanda. Tallinna Linnavalitsus taotles kaebajatelt menetluskuluna eksperthinnangu arve summas 240 € väljamõistmist (kd III, lk. 170-172). Kohus on seisukohal, et tegemist on vajaliku ning põhjendatud menetluskuluga, mistõttu tuleb taotlus rahuldada ning vastav menetluskulu kaebajatelt solidaarselt Tallinna Linnavalitsuse kasuks välja mõista. Tiina Pappel kohtunik 13

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.