3-12-1560/13

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Määruse tegemise aeg ja koht 24.08.

1. a, Tallinn Haldusasja number 3-12-1560 Haldusasi J. Ki ( K) kaebus Mustjala Vallavolikogu 21.06.2012 otsuse nr 15 tühistamiseks Menetlustoiming Kaebuse tagastamine Resolutsioon
2. Tagastada kaebus.
3. Sekretäril saata määruse ärakiri kaebaja esindajale ja teadmiseks Mustjala Vallavolikogule. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu kirjalikult 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest arvates. ASJAOLUD
4. Mustjala Vallavolikogu algatas Mustjala vallas Ninase külas asuva Saaremaa sadama detailplaneeringu 03.09.2010, eesmärgiga kaaluda võimalust hakata Saaremaa Sadamat kasutama kaubasadamana.
5. 24.07.2012 esitas J. K Tallinna halduskohtule kaebuse Mustjala Vallavolikogu 21.06.2012 otsuse nr 15 „Mustjala vallas Ninase külas asuva Saaremaa sadama detailplaneeringu vastuvõtmine, avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu korraldamine“ tühistamiseks. Ühtlasi palus kaebaja esialgse õiguskaitse korras peatada vaidlustatud otsuse täitmine, mille kohus oma 02.08.
6. a määrusega rahuldamata jättis.
7. Kehtiva HKMS § 120 lg 1 p-de 3 ja 8 kohaselt kontrollib kohus, kas kaebuses on esitatud selle eesmärgi saavutamiseks sobivad ja vajalikud nõuded ning ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks, ning teeb vajaduse korral kaebajale ettepaneku kaebust muuta. HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel võib kohus kaebuse tagastada, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. Varasemalt reguleeris küsimust HKMS § 11 lg 31 p
8. HKMS § 121 lg 2 p 1 on kohaldatav olukorras, kus kaebus on ka kaebaja faktiväidete õigsust eeldades ilmselgelt perspektiivitu. Halduskohus selgitas kaebajale EÕK määruses, et kaebusest ei nähtunud erandlikke asjaolusid menetlustoimingu eraldiseisvaks vaidlustamiseks. Riigikohtu Halduskolleegium on määruses nr 31 3-1-101-09 (p 10) rõhutanud, et detailplaneeringu menetluse käigus on menetlustoimingute peale kaebamine võimalik kahe eelduse üheaegselt olemasolul: isikul on põhjendatud huvi toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks ning teiseks, tegemist on menetlustoiminguga, mille kõrvaldamata õigusvastasus võib kaasa tuua asjas tehtava otsustuse õigusvastasuse. Käesoleval juhul vaidlustab kaebaja DP vastuvõtmise ja avalikule väljapanekule suunamise otsust, mis ei ole DP-d kehtestav otsus. Enne lõpliku haldusakti andmist on võimalik kaebust esitada ka juhul, kui menetlustoiming rikub kaebaja õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest ( vt nt RK HK lahendid 3-3-1-53-03 p 18; 3-31-8-02; 3-3-44-05). Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-44-05 kinnitanud, et planeerimismenetlus koosneb erinevatest etappidest: planeeringu algatamine, planeeringu koostamine, planeeringu vastuvõtmine, planeeringu avalik väljapanek ja planeeringu kehtestamine. Planeeringu vastuvõtmise ja selle suunamise etapis selle avalikule väljapanekule planeerimismenetluses ei muudeta ega lõpetata veel õigussuhteid ega otsustata, kas ja milline planeering kehtestatakse. Planeeringu kehtestamine on eeltoodust planeeringu viimane etapp ehk lõplik planeeringuotsus, kuid sellist otsust veel ei ole antud. Planeerimisseaduse (PlanS) § 26 lõikega 1 võimaldatakse kohtus vaidlustada vaid planeeringu kehtestamise otsust, kuid Riigikohtu halduskolleegium on leidnud (otsuses nr 3-3-1-53-03 ja 3-31-8-02), et erandlikult on õigustatud ka planeerimismenetluses menetlustoimingu või lõplikule haldusaktile eelneva haldusakti vaidlustamine, kui tegemist on niivõrd olulise menetlusveaga, mis juba menetluse käigus võimaldab jõuda järeldusele, et lõplik haldusakt ei saa olla sisuliselt õiguspärane või kui menetlustoiming rikub kaebaja õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest. Teisisõnu on PlanS ning haldusmenetluse seaduse (HMS) otstarbe ja mõttega kooskõlas, et planeeringu vastuvõtmise otsust saab HKMS § 4 lõike 1 mõttes kaebeõiguse olemasolul vaidlustada juhul, kui tegemist on raske menetlusveaga, mille puhul on juba planeerimismenetluse käigus alust arvata, et sellise menetluse tulemusena kehtestatav planeering ei saa olla õiguspärane. Õiguskaitsemääruses 02.08.2012.a. on kohus kaebajale selgitanud, et detailplaneeringu algatamise, vastuvõtmise ja avaliku väljapaneku käigus teostatud toimingud ja vastuvõetud aktid ühelegi isikule õigusi ega kohustusi ei tekita, väited erinevate huvide kaalumatajätmisest on ennatlikud, otsus ei saa mõjutada isikute õigusi, kuna planeeringumenetluse jätkumine DP avaliku väljapaneku ja avaliku aruteluga ei saa rikkuda kaebaja õigusi pöördumatult ka juhul, kui tõepoolest oleks toimunud mingi minetus. Eelseisvas menetlusetapis on kaebajal võimalik oma õigusi kaitsta ja mõjutada planeerimismenetlust kaebajale sobivas suunas. EÕK määruses näitas kohus ära, miks ei ole võimalik saavutada ka kaebaja märgitud eesmärki –säilitada avalikes huvides ressursikulust hoidumist. Kuna kaebaja on kaebuses märkinud, et ta kaitseb subjektiivseid õigusi, siis ei omaks ka iseseisvat tähendust EÕK taotluses märgitud ressursi säästmise küsimus. Kuna tegemist on planeeringu vastuvõtmise otsuse vaidlustamisega DP menetluses, siis saab seda vaidlustada üldjuhul koos lõpliku haldusaktiga ja seni, kuni lõplikku haldusakti veel antud ei ole, ei ole kohtul reeglina võimalik hinnata, kas menetluslikud rikkumised (kui need ka esineksid), võivad mõjutada asja otsustamist (RK HK 18.02.02.a. otsus nr 3-3-1-8-02). Riigikohus on ka selgitanud piirangute seadmist menetlustoimingute iseseisvale vaidlustamisele, sj märkinud, et ka haldusmenetluse ökonoomsuse ja tõhususe põhimõttest lähtuvalt, piiramatu menetlustoimingute vaidlustamise võimalus muudaks haldusmenetluse põhjendamatult kulukaks ( RK HK 28.02.07 otsus nr 3-3-1-86-06 p 20; 17.11.11.a. määrus nr 3-3-1-64-11 p 8). Seega on kohtupraktikas kujundatud seisukohad ja esitatud selgitused, miks ei ole kaebajal vajadust eraldi vaidlustada enne DP kehtestamise otsust eraldi veel planeeringu toiminguid või antud juhul planeeringu vastuvõtmise otsust. Kaebajast võib aru saada, et ta on esitanud subjektiivsete õiguste kaitse kaebuse, kuna ta märgib, et rikutakse tema subjektiivseid õigusi, EV PS §-st 32 tulenevat 2 õigust omandit vabalt vallata ja kasutada, DP võib põhjustada kahjulikke mõjutusi tema kinnistutele, ettevõtlusele (PS tulenev ettevõtlusvabadus § 31). Kohus ei jäta antud juhul kaebust käiguta, kuivõrd nii või teisiti ei oleks kaebusest nähtuvalt võimalik järeldada, et esineb vajadus vaidlustada käesolevat otsust ja kaebaja õigused jäävad kaitseta. Antud juhul ei ole tegemist üldreeglist erandiga ja kaebuse andmetest ei nähtu, et vaidlustatud otsus iseseisvalt rikub kaebaja õigusi. Kaebaja on sellega sisuliselt ka nõustunud, kuna esialgse õiguskaitse määruse peale määruskaebust kohtule esitatud ei ole ja kaebaja oli kaebuses käsitlenud asjaolusid ekslikult, millele on omapoolsed selgitused andnud ka planeeringu läbiviija, mis peaks selgitama täiendavalt kaebajale, miks kaebuses esiletoodu on lahendatav DP –d kehtestava otsusega, mis kaebaja õiguste rikkumisel tuleks kohtus vaidlustada. Kaebaja oli esitanud väited, et detailplaneeringu menetluses on juba eiratud planeerimisseaduse sätteid, kuid nagu nähtub, ei saa otsus rikkuda kaebaja õigusi ega piirata tema vabadusi, kuna planeeringu vastu võtmisega ja avalikule väljapanekule suunamisega ei tekitata, muudeta ega lõpetata õigussuhteid. Detailplaneering suunati avalikule väljapanekule ja selles etapis tehaksegi ettepanekuid, mille tegemise õiguse mõtteks on eeskätt anda isikutele võimalus kaitsta enda või avalikke huvisid ja esitada saab planeeringulahenduste muutmise ettepanekuid; ka saab kaebaja esitada ettepanekuid täiendavate menetlustoimingute läbiviimiseks, informatsiooni kogumiseks, toetuda arengukavadele jms. Kohtule esitatud dokumentidest nähtuvalt toimub avalik arutelu 24.08.2012 kell 15.00 Mustjala Vallavalituses. PlanS § 20 lg 1 kohaselt saab isik õiguse esitada planeeringu avaliku väljapaneku ajal vastuväiteid ja ettepanekuid. Kokkuvõttes nähtub, et kaebaja esiletoodud väited olid asjaoludest arusaamisel ekslikud ja esitatud seisukohtadest ja väidetest ei nähtu, et oleks tekkinud olukord, mil kaebajale juba tekivad tagajärjed, mida ei saaks hiljem kõrvaldada ning et selle tõttu tuleks otsust vaidlustada. Kohus jääb seisukohale, et kaebaja on vaidlustanud planeerimismenetluses tehtud otsustuse enne lõpliku haldusakti vastuvõtmist ennatlikult. Detailplaneeringu vastu võtmine ja avalikule väljapanekule suunamine ei tähenda, et detailplaneering sellisena kehtestatakse. Vastu võtmisest ja avalikule väljapanekule suunamisest ei nähtu, et sellega juba rikutakse kaebaja õigusi või piiratakse tema vabadusi, mistõttu ei saa vastu võtmist ja avalikule väljapanekule suunamist eraldiseisvalt ka vaidlustada. Kaebaja saab ka avaliku väljapaneku kestel toetuda tema poolt märgitud väidetavatele vastuoludele, sj nt ka arengukavadele, ta saab esitada väiteid kaalutluste kohta võimalike negatiivsete mõjude saabumises kõrvalkinnistule jne. Tegemist ei ole veel DP-d kehtestava otsusega, milles saavad olla kaalutlused, mida kaebaja nõuab. Menetlus on pooleli, ta on jõudnud etappi, mil koostöös üldsusega, sj kaebajaga, alles hakatakse läbi arutama, mida tuleks veel teha ja mida saab teha teisiti. See otsus ei saagi veel sisaldada lõplikke kaalutlusi, sj ei saa sellelt otsuselt nõuda, et see märgiks ära ja motiveeriks kaebaja soovitud viisil isikute huvide kaalumise. Eeltoodust tulenevalt ei ole tegemist otsusega, mida antud juhul saaks halduskohtus vaidlustada eraldi lõplikust haldusaktist; kaebuse eseme lubamatuse tõttu puudub kaebajal ilmselgelt kohtusse pöördumise õigus ning kaebus tuleb tagastada selle esitajale.
9. Kohus tagastab kaebuse selle esitajale HKMS § 121 lg 2 punkti 1 alusel, kuna kaebuse esitajal ei saa lähtuvalt kehtivatest seadustest ja kohtupraktikast ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust.
10. Kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv ei kuulu HKMS § 104 lg 5 punktist 2 tulenevalt tagastamisele. Karin Kalmiste Kohtunik 3