TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-11-2409 Otsuse kuupäev 12.12.2011 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Vjatšeslav Julini kaebus Tartu Vangla toim

) ei ole ette nähtud kahju hüvitamist üksnes seetõttu, et mingi toiming on õigusvastane. Käeraudade õigusvastast kohaldamist võib käsitleda isiku vabaduse võtmisena, kuid silmas pidades asjaolu, et otsuses nr 3-3-1-93-09 pidas Riigikohus mõistlikuks määrata õigusvastase vabaduse võtmise eest kahjuhüvitise suuruseks 100 krooni (6,39 eurot) ööpäeva eest, on kaebaja poolt nõutud summa suurus 100 eurot, mis on võrdne hüvitise määraga 15 ööpäeva jooksul alusetult kartseris viibimise eest, põhjendamata. Samas ei ole kaebaja oma kaebuses märkinud, et sellega kaasnesid temale ka täiendavad kannatused.

§ 9

lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Võlaõigusseaduse § 134 lg 2 järgi isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral 3 tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Sama paragrahvi lõike 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Tartu Vangla on jätkuvalt seisukohal, et ühtegi kahjulikku tagajärge, mis oleks tinginud rahalise kompensatsiooni, V. Julinile tekkinud ei ole. Tartu Vangla ei põhjustanud väidetavat kahjulikku tagajärge tahtlikult ning on oma eksimusest (V. Julini ees kirjalikult vabandanud ning oma eksimuse tunnistanud) aru saanud. Samuti ei suutnud V. Julin tõendada endale sellise mittevaralise kahju tekkimist, mille eest oleks põhjendatud rahalise hüvitise saamine.

§ 13

lg 1 p 4 kohaselt arvestatakse võimaliku kahju tekkimisel kannatanu osaga kahju tekkimisel. Ametnikelt saadud seletuste kohaselt ei ole V. Julin neid koheselt vastava käskkirja olemasolust teavitanud, vaid teavitas neid antud asjaolust alles siis, kui ta toodi lühiajaliselt kokkusaamiselt tagasi kambrisse. A. Lundalini ja H. Saaremetsa seletustest nähtub samuti, et enne lühiajalisele kokkusaamisele viimist anti kaebajale võimalus võtta oma kambrist kaasa vajalikud dokumendid ning kasutada tualettruumi. Arvestades asjaolu, et käskkiri ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamise lõpetamise kohta oli V. Julini valduses, oli tal võimalik seda koheselt ametnikele näidata. Silmas pidades asjaolu, et V. Julini puhul on tegemist isikuga, kes on väga hästi teadlik enda õigustest, jättis V. Julin teadlikult kasutamata temal olnud reaalse võimaluse väidetava kahju ärahoidmiseks, eesmärgiga nõuda hiljem hüvitise saamist. Kaebaja poolt viidatud halduskohtu 22.02.

1. a otsus nr 3-11-48, mida halduskohus peaks käesoleval juhul arvestama, ei ole jõustunud. Tartu Vangla on esitanud nimetatud otsuse peale apellatsioonkaebuse ning käesoleval hetkel on asi Tartu Ringkonnakohtu menetluses. Tuginedes eeltoodule palub vastustaja halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel jätta Vjatšeslav Julini kaebus osaliselt (kahju hüvitamise nõude osas) rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et Tartu Vangla kasutas 04.08.
2. a Vjatšeslav Julini suhtes 50 minuti jooksul käeraudu seadusevastaselt. Vastustaja tunnistas, et Vjatšeslav Julini saatmisel jalutuskäigule ja lühiajalisele kokkusaamisele ning sealt tagasi, kasutati tema suhtes käeraudu, kuigi 04.08.
3. a kell 10.30 sai V. Julini allkirja vastu käskkirja nr 1-4/2003, millest nähtus, et vastavalt VangS § 69 lg 3 lõpeb tema suhtes julgeolekumeetmete kasutamine, sealhulgas ka käeraudade kasutamine alates 04.08.
4. a. Vastustaja tunnistas, et saatmisülesandeid teostanud ametnikud ei olnud käeraudade kohaldamise lõpetamisest teadlikud. Seega on tuvastatud, et Tartu Vangla ametnikud kasutasid V. Julini suhtes 50 minuti vältel käeraudu õigusvastaselt ja Tartu Vangla toiming selles osas on seadusevastane. Tuvastatud on vastustaja süü õigusvastase käeraudade kasutamise osas.

§ 9

lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebaja nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 100 eurot on esitatud seoses süüliselt väärikuse alandamisega ning kaebaja viitab PS § 18 lg 1, mille kohaselt kedagi ei tohi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. Samuti viitab kaebaja VangS § 41 lg 2, mille kohaselt kinnipeetava, karistusjärgselt kinnipeetava, arestialuse või vahistatu vabadus allutatakse 4 seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Seega on mittevaralise kahju hüvitamise alusena märgitud väärikuse alandamine. Tartu Vangla direktori 06.10.

1. a otsuses nr 3-30/251-1 tunnistas Tartu Vangla, et kaebajale paigutati käerauad õigusvastaselt. Vangla vabandas V. Julini ees ja mittevaralise kahju hüvitamise nõue jäeti rahuldamata, kuna ühtegi kahjulikku tagajärge, mis oleks tinginud rahalise kompensatsiooni, kaebajale tekkinud ei ole. Väärkohtlemine võib kaasa tuua nii füüsilisi kui ka psüühilisi – vaimseid kannatusi. Kaebaja ei ole tõendanud seda, et käeraudade jätkuv kohaldamine 04.08.2011.a väljaspool kambrit (käerauad olid kohaldatud väljaspool kambrit alates 20.06.2011.a pooleteise kuu jooksul Tartu Vangla 20.06.
2. a käskkirja nr 1-4/1617 alusel) 50 minuti vältel tõi talle kaasa füüsilisi või psüühiliselt teravaid kannatusi ja milles need väljendusid. Kahtlust ei ole selles, et vastustaja jätkas V. Julini suhtes süüliselt käeraudade kasutamist, kuid tõendatud on, et käeraudade kasutamine 50 minuti vältel oli tingitud vanglaametnike teadmatusest, et V. Julini suhtes olid VangS § 69 lg 3 kohaselt täiendavad julgeolekuabinõud lõpetatud. Antud juhul puudus vanglaametnike tahtlus sihipäraselt rikkuda V. Julini õigusi. Vanglaametnikud eksisid ja ei kontrollinud V. Julini suhtes VangS § 69 lg 1 kohaldamise lõpetamist. Tartu Vangla ametnikud eksisid oma tööülesannete täitmisel, nad käitusid hooletult ja nende süü vorm on hooletus. Tartu Vangla vastutab oma ametnike õigusvastase toimingu eest, sest Tartu Vangla ei organiseerinud operatiivselt käskkirja tutvustamist ametnikele, kes vastutavad selle täitmise eest.

§ 9

lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Kohus leiab, et kaebaja nõue summas 100 eurot ei ole proportsionaalne õigusrikkumise raskusega ja süü vormiga, on liiga suur ja ei vasta rikkumise kestusele ja intensiivsusele.

§ 7

lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Selles sättes on seega väljendatud ka kahju hüvitamise üldpõhimõtted – põhjusliku seoses nõue teo ja sellega tekitatud kahju vahel ning tingimus, et kahju ei olnud võimalik vältida kannatanupoolsete meetmetega. On tuvastatud, et V. Julini saatmisel jalutuskäigule ja lühiajalisele kokkusaamisele ning sealt tagasi, kasutati tema suhtes käeraudu, kuna saatmisülesandeid teostanud ametnikud ei olnud käeraudade kohaldamise lõpetamisest teadlikud. Alles siis, kui V. Julin toodi tagasi kambrisse, avaldas kaebaja ise temale juba varasemalt teadaolnud asjaolu, et ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamine on tema suhtes lõpetatud ning näitas käskkirja. Tõele ei vasta kaebaja väide, et ta teavitas korduvalt ametnikke, et käerauad on temal maha võetud, kuid ametnikud ei ole antud asjaolu koheselt kontrollinud. Kaebaja leiab, et tegi kõik võimaliku, et välistada ametnike viga, kuid kohtu arvates ei vasta V. Julini väide tõele, kuna Tartu Vangla 5 valvurite H. Saaremetsa ja A. Lundalini poolt antud seletuste kohaselt ei ole V. Julin öelnud, et tema suhtes käeraudade kasutamine on lõpetatud. Nimelt 04.08.

1. a kella 14.30 paiku toimetasid ametnikud V. Julini lühiajalisele kokkusaamisele tema advokaadiga ning peale lühiajalist kokkusaamist viidi kaebaja tagasi elukambrisse, kus ta esimest korda ütles, et käeraudade kasutamine on lõpetatud ja näitas 04.08.
2. a käskkirja nr 1-4/2003 (t.l 25 ja 26). Valvurite H. Saaremetsa ja A. Lundalini seletuste kohaselt võtsid nad kell 14.30 kinnipeetava kaasa jalutusboksist, kuhu kinnipeetav oli juba jalutuskäigu alguses käeraudades viidud ning rahuldasid V. Julini taotluse ja viisid ta tema kambrisse, kust kaebaja soovis advokaadiga kohtumiseks kaasa võtta vajalikke dokumente ja soovis käia WC-s. Kambris ei olnud V. Julin käeraudades. Valvurid viisid ta kambrist advokaadiga kokkusaamisele ja asetasid käerauad ette, et võimaldada tal vajalike toimingute teostamist. Peale vestluse lõppu advokaadiga, viisid nad kaebaja elukambrisse tagasi ja alles seal küsis V. Julin, miks talle olid käerauad pandud. Siis otsis V. Julin välja käskkirja koopia käeraudade kasutamise lõpetamise kohta ja valvurid said esmakordselt teada, et V. Julin ei pea enam käeraudades väljaspool elukambrit liikuma. Kambri juurde tuli ka vanemvalvur T. Ruuse, kes omakorda käskkirja vaatas ning teatas, et info käeraudade kasutamise lõpetamise kohta pole ka temani jõudnud (t.l 25 ja 26). On tuvastatud, et V. Julin ei ole vangla ametnikke koheselt teavitanud vastava käskkirja olemasolust. Ta teavitas neid antud asjaoludest alles siis, kui ta toodi lühiajaliselt kokkusaamiselt tagasi kambrisse. Kohus leiab, et V. Julini käes oli käskkirja koopia ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamise lõpetamise kohta ja tal oli reaalne võimalus koheselt näidata seda ametnikele ja seega oleks riive lõppenud. Vastustaja on seisukohal, et V. Julini puhul on tegemist isikuga, kes on väga hästi teadlik enda õigustest ja et ta jättis teadlikult kasutamata temal olnud reaalse võimaluse väidetava kahju ärahoidmiseks, eesmärgiga nõuda hiljem hüvitise saamist. Kohus ei saa seda välistada. Seega on tuvastatud, et V. Julinil oli võimalus endale väidetava kahju tekkimist vältida, paludes koheselt õigusliku aluseta pandud käeraudade eemaldamist, kuid ta ei teinud seda. Seega on tuvastatud, et

§ 7lg 1 kohaselt oli V.

Julinil endal võimalus vältida kahju tekkimist. Lähtudes ülaltoodust ei ole kaebuse rahuldamiseks mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 100 eurot alust. Riigikohus on 11.02.

1. a otsuses nr 3-2-1-11-04 leidnud, et igale mittevaralise kahju nõudmise juhtumile ei pea reageerima rahalise kompensatsiooni väljamõistmisega. Otsuses nr 3-3-1-93-09 on Riigikohus leidnud, et mittevaralise kahju hüvitamiseks võib olla piisav ka ainuüksi õigusvastasuse tuvastamise nõude rahuldamine, sest rikkumine on väikese intensiivsusega. Kahjulikku tagajärge, mis oleks tinginud rahalise kompensatsiooni, kaebajal tekkinud ei ole ja vastupidist ei ole V. Julin tõendanud. Riigivastutuse seaduses ei ole ette nähtud kahju hüvitamist üksnes seetõttu, et toiming on õigusvastane. Kohus tunnistas Tartu Vangla toimingu õigusvastaseks seoses kaebaja põhjendatud huviga, mis seisneb preventiivses huvis ja mis käesolevas asjas on õigustatud ning lähtudes Riigikohtu praktikast, on õigusvastasuse tuvastamine käesolevas asjas piisav vahend. 6 Ülaltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 3 ja 6, kuulub kaebus rahuldamisele õigusvastasuse tuvastamise nõudes ning kaebus jäetakse rahuldamata mittevaralise kahju nõudes summas 100 eurot. HKMS § 95 lg 1 kohaselt kui kaebuse esitaja oli riigilõivu tasumisest vabastatud, mõistab kohus kaebuse rahuldamise korral teiselt poolelt tasumisele kuulunud riigilõivu riigituludesse. 03.11.
2. a kohtumäärusega on V. Julin riigilõivu tasumisest vabastatud. Seega kuulub vastustajalt väljamõistmisele riigilõiv summas 15,97 eurot riigituludesse. Tamara Hristoforova kohtunik 7