Obsah (5)

§ 76§ 100§ 101§ 113§ 94

2-10-16869 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Kohtunik Astrid Asi Otsuse tegemise aeg ja koht 24. augustil 2012, Narva kohtumaja Tsiviilasja number Tsiviilasi 2-10-16869 Tsiviilasja

§ 76

lg 1 ja 82 lg 1 kohaselt tuleb leping täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingule või seadusele.

§ 100

kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Hagi kohaselt oli arve tasumise tähtaeg 13.04.2009 ning alates sellest kuupäevast pidi kostja maksma võlgnetavalt summalt viivist 0,5% päevas. Kostja on väitnud, et hageja ei ole esitatud dokumenteeritud tõendusmaterjali, mis kinnitaks hageja arve ja originaal CMR saamist. Ilma selleta ei ole võimalik määrata kindlaks millal lõppes arve tasumise tähtaeg ja selle tulemusena ka lepingu rikkumine kostja poolt. 15.11.2011 kohtule saadetud vastuses märkis hageja, et CMR originaal ja arve olid kostjale saadetud tähitud kirjaga väljastusteatega, mille kostja sai kätte 12.03.2009, seda kinnitab kirja vastu võtnud isiku allkiri. Väljastusteatele oli märgitud, et kirjas on arve ja CMR 11.02.2009 aastast. Nimetatud väljastusteate koopia on hageja ka vastusele lisanud (tl 69). Seega loeb kohus tõendatuks, et kostja sai arve kätte 12.03.

1. Esialgses hagiavalduses on märgitud, et originaalarve anti kostjale üle 04.03.2009 ning arvestades, et kokkuleppe kohaselt tuli arve tasuda 40 päeva jooksul dokumentide kättesaamisest, siis tuli hageja arvates arve tasuda hiljemalt 13.04.
2. Nimetatud kuupäevast lähtudes on hageja teinud ka viiviste arvestuse. Arvestades, et tegelik arve kättesaamise kuupäev oli 12.03.2009, tuleks arve maksetähtajaks lugeda 21.04.2009 ning seega on hageja viiviste arvestus ebaõige ning võlgnevuse korral saaks viiviseid arvestada alates 22.04.
3. 25.07.2011 vastuses on kostja märkinud, et oma hagis tõi hageja välja, et oli sõlmitud kokkulepe tasumise tähtaja pikendamises osutatud transporditeenuse arve tasumise eest. Kostja püüdis heatahtlikult täita neid tähtaegasid vaatamata keerulisele majanduslikule seisundile. Kostja taoline väide on eksitav, kuivõrd hageja ei ole hagis tähtaja pikendamise kokkuleppe olemasolule viidanud. Ka hageja on 15.11.2011 kohtule esitatud arvamuses öelnud, et eeltoodud kostja väide on vale ning mingisuguseid kokkuleppeid ei olnud. Samuti viitab hageja asjaolule, et kostja ei ole esitanud tõendeid, mis tema väidet kinnitaksid. 4/6 2-10-16869 Eelnevast lähtuvalt on kohus seisukohal, et vastavalt tsiviilasjas esitatud tõenditele on tuvastatud, et arve nr 09/007 maksetähtaeg oli 21.04.2009 ning maksetähtaja pikendamise kokkuleppe olemasolu ei ole tõendatud. Hageja nõudele vastu vaieldes, on kostja 25.07.2011 vastuses märkinud, et hageja ei ole dokumenteeritult tõendanud kostja poolt ülekantud ja hagejale laekunud summade suuruseid ja ülekannete aegu ning et kostjal on kahtlusi hagis välja toodud summade õigsuses. Samas on aga kostja möönnud, et tasus arve osade kaupa ning viivitusega, kuna tal olid majanduslikud raskused. Sealjuures ei ole aga kostja märkinud, mis kuupäevadel ning millistes summades ta osamakseid teostas. Ainus makse, mida kostja lisatud tõendite pinnalt on võimalik täpselt tuvastada on 29.07.2009 teostatud makse summas 200 eurot (tl 58). Vaatamata eelnimetatud kostja vastuväitele ei lisanud hageja 15.11.2011 kohtule saadetud vastusele tõendeid, mis kinnitaksid tema väiteid kostja poolt tehtud maksete kuupäevade ja suuruste kohta. Tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 kohaselt ei vaja poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil. Sama paragrahvi lõikest 4 tulenevalt omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Seega oli hagejal kohustus tõendada nõude aluseks olevaid asjaolusid. Eelkõige asjaolu, et kostja tasus arve hilinemisega ning viivisenõude suuruse arvestamiseks kostja poolt teostatud maksete kuupäevi ning summasid. Vastavaid tõendeid hageja esitanud ei ole. Kostja on selgesõnaliselt võtnud omaks vaid 200 euro tasumise maksetähtajast hiljem. Kuigi kostja on möönnud, et maksis arve viivitusega, ei ole tsiviilasjas tuvastatud, kas kogu arve tasuti viivitusega või oli osa arvest tasutud tähtaegselt. St puuduvad tõendid, mis näitaksid, millal ülejäänud arve so 1500 eurot tasuti ning puudub ka kostja selgesõnaline omaksvõtt, mis vabastaks hageja vastavast tõendamiskohustusest. Kostja on seadnud kahtluse alla hagis välja toodud summade õigsuse ning esitanud vastuväite, et hageja ei ole dokumentaalselt tõendanud ülekannete aegu ja suuruseid. Kohus on seisukohal, et ilma nimetatud tõenditeta ei ole võimalik viivise suurust välja arvestada ega teha ka tõsikindlat järeldust, et 1500 eurot tasuti hilinemisega. Kuigi kostja on menetluse käigus juhtinud hageja tähelepanu nimetatud puudusele, ei ole hageja täiendavaid tõendeid esitanud. Ülaltoodust on võimalik järeldada, et arve nr 09/007 summas 1700 eurot tasumise tähtaeg oli 21.04.
4. Nimetatud summast vähemalt 200 eurot tasuti 99-päevase hilinemisega so 29.07.2009.

§ 101

lg 1 ja 6 kohaselt on võlausaldajal õigus nõuda rahalise kohustusega viivitamise korral viivist.

§ 113

lg-st 1 tulenevalt võib võlausaldaja võlgniku poolt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne (

§ 94

) määr, siis loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär Pooltevahelise lepingu p 5.5 kohaselt maksab tellija vedajale viivist arvestusega 0,5% võlasummast iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Sealjuures puudus hagejal kohustus viidata esitatud arves viivise tasumise kohustusele, kuivõrd selles olid pooles juba varem kokku leppinud. Ülaltoodust lähtuvalt on kohus seisukohal, et käesolevas asjas on tuvastatud kostja kohustus tasuda viiviseid summas 99 eurot (200*0,5%*99). Ülejäänud viivise nõude osas ei ole hagi põhjendatud. Seega rahuldab kohus hagi osaliselt ning mõistab kostjalt välja viivised summas 99 eurot. 5/6 2-10-16869 Hagi hind Hagiavalduse esitamise ajal kehtinud TsMS § 133 lg-st 1 tulenevalt arvutatakse hagihind põhinõude järgi. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt ei arvestata hagihinda arvutades kõrvalnõuetena esitatud intressinõuet, muu hulgas viivisenõuet ja kulude hüvitamise nõuet. Kohus arvestab kõrvalnõudeid hagi hinda arvutades ulatuses, milles hagi esitamiseni arvestatud kõrvalnõude summa on põhinõudest suurem. Antud juhul on hageja loobunud põhinõudest ning hagiavaldusest tulenevalt on hageja nõudeks kõrvalnõue summas 1700 eurot. Hagihind on seega 1700 eurot. Menetluskulud Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Arvestades, et kohus rahuldab hagi osaliselt ning hageja on osaliselt hagist loobunud põhjusel, mis ei tulene kostja tegevusest, jätab kohus kostja kanda 5% hageja menetluskuludest. Samuti jätab kohus kostja kulud tema enda kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. (allkirjastatud digitaalselt) Astrid Asi kohtunik 6/6