Obsah (4)

§ 181§ 182§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Maret Altnurme Otsuse tegemise aeg ja koht 22. august 2012. a, Tallinn Haldusasja number 3-12-614 Haldusasi R.R. kaebu

§ 181lg 1).

Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

Asjaolud

1. 01.01.2012 koostas Tallinna Vangla julgeolekuosakonna peaspetsialist Gert Grünberg ettekande nr 7, mille kohaselt suitsetas 31.12.2011 kell 23.40 kinnipeetav R.R. IV üksuse kambri nr 48 aknal.
2. Tallinna Vangla peaspetsialist-üksuse juhi 31.01.2012 käskkirjaga nr 101-d karistati R.R.t vangistusseaduse (VangS) § 67 p-st 1 tuleneva kohustuse ja Tallinna Vangla kodukorra p 14.11.1 nõuete rikkumise eest kartserisse paigutamisega 6 ööpäevaks. Käskkirja kohaselt pani R.R. toime 1 distsipliinirikkumise, mis seisnes selles, et ta suitsetas ajal ja kohas, mil kinnipeetaval puudus selleks õigus.
3. R.R. esitas 31.01.2012 käskkirjale vaide, mis jäeti Tallinna Vangla 27.02.2012 vaideotsusega nr 5-15/5193-1 täies ulatuses rahuldamata.
4. 23.03.2012 saabus Tallinna Halduskohtule R.R. kaebus Tallinna Vangla 31.01.2012 käskkirja nr 101-d tühistamise nõudes. Kaebuse sisu
5. Kaebaja on seisukohal, et tema suitsetamine kambris nr 48 on täielikult tõendamata, sest 14 meetri kauguselt öösel pimedas pole võimalik inimese nägusid eristada. Kaebaja märgib esitatud kaebuses, et tegelikkuses ta üldse ei suitsetagi. Kui kaebaja 2010 aastal Tallinna Vanglasse saabus oli tema suitsetaja staatus mittesuitsetaja. Kaebaja vahetas oma staatuse suitsetajaks üksnes seetõttu, et saada oma sõpradega samasse kambrisse. Samuti märgib kaebaja, et tal puudub Tallinna Vanglas suitsetamistarvete laegas, mis viitab omakorda sellele, et ta pole vangla kauplusest kunagi sigarette ostnud. Asjaolu, et ta on end märkinud kui suitsetaja, ei kinnita, et ta tegelikult on ka suitsetaja. Kaebaja on seisukohal, et distsiplinaarmenetlus on läbi viidud pealiskaudselt ja kiirustades, sest ei ole küsitletud kõiki ametnikke ja kambrikaaslasi. Kaebajat informeeriti distsipliinirikkumisest alles 09.01.2012, mis ei ole kooskõlas VangS § 64 lg-ga
6. Lisaks viitab kaebaja, et distsiplinaarmenetluse protokolli ning käskkirja eelnõu koostas, distsiplinaarmenetluse viis läbi ning osales vaide lahendamisel üks ja sama ametnik – inspektor-kontaktisik Kristel Härm. Seega ei saanud Kristel Härm distsiplinaarmenetluse läbiviimisel ja eelnõude koostamisel jääda erapooletuks ega anda enda tegevusele objektiivset hinnangut. Distsiplinaarmenetluse protokollist on tekst lihtsalt kopeeritud käskkirja plangile ning käskkirjast ei nähtu muid kaalutlusi ega asjaolusid, millega oleks karistuse määraja arvestanud. Seega ei ole käskkirja allkirjastaja süvenenud käskkirja eelnõusse ning tegelik karistuse määraja oli kontaktisik. Kaebaja palub kaebuse rahuldada ning kohtukulud jätta vastustaja kanda. Vastustaja vastulause
7. Vastustaja on seisukohal, et distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega ning 31.01.2012 käskkiri nr 101-d on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastav vorminõuetele ja ei esine tühise haldusakti tunnuseid. Vastustaja märgib, et kaebaja on 04.07.2011 täitnud ja allkirjastanud kinnipeetava infolehe, millele ta on muuhulgas märkinud, et on suitsetaja. Isegi juhul, kui kaebaja on otsustanud suitsetamisest loobuda, ei tähenda see seda, et ta konkreetsel juhul ei suitsetanud. Kaebaja väidetega, et ta on mittesuitsetaja, ei ole kauplusest sigarette ostnud ning tal puudub suitsetamistarvete laegas, on arvestatud ka distsiplinaarmenetluse ajal. Kaebaja väited ja vanglapoolsed vastuväited kajastuvad ka vaidlustatud käskkirjas. Eelnimetatud väited ei kinnita seda, et kaebaja distsipliinirikkumist toime ei pannud. Kinnipeetavatel on keelatud üksteiselt asju võtta, kuid sellele vaatamata teevad nad seda siiski aeg-ajalt. Ka antud juhul võis olla tegemist just taolise juhtumiga. Vaidemenetluses kontrolliti kaebaja väidet, et 14 meetri kauguselt ei olnud G. Grünbergil võimalik kinnipeetava isikut tuvastada. Selgus, et neljanda üksuse esimese korruse jalutushoov on valgustatud, mis soodustas paremat nähtavust neljanda üksuse kambrite akende juures toimuva üle. Vanglateenistuse ametnik oli teadlik, kes antud kambris täpselt viibisid, kuna öörahu ajal on kambri 2 uksed lukustatud ning kinnipeetavad viibivad neile määratud kambris. Vanglateenistuse ametniku G. Grünbergi lisaselgituses on selgelt välja toodud, kuidas kaebaja käitus ja suitsetas ning isikut kontrolliti täiendavalt koheselt riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registrist (Kinnipeeturegistrist). Seega tuvastati vaidemenetluse käigus, et umbes 14 meetri kauguselt oli võimalik tuvastada kinnipeetav, kes suitsetas kambri aknal. Samuti puudub igasugune alus kahelda ettekandes ja lisaselgituses märgitu tõelevastavuses, kuna vanglaametnikul puudub igasugune tõsiseltvõetav põhjus mõelda välja ja panna kirja üksikasjalik ja loogiliselt usutav, kuid tõele mittevastav ettekanne ja lisaselgitus kinnipeetava suhtes. Kinnipeeturegistrist nähtub, et kaebaja ei ole käesoleva vangistuse jooksul kordagi muutnud oma suitsetaja staatust mittesuitsetajaks või vastupidi. Lisaks märgib vastustaja, et kui viidatu jätta tähelepanuta, siis kaebaja sõber R. S. on Kinnipeeturegistri andmetel Tallinna Vanglas viibinud mittesuitsetaja staatuses, mistõttu ei saa tugineda kaebaja väitele, et ta soovis olla sõbraga ühes kambrist, sest sellisel juhul puudus tal vajadus mittesuitsetaja staatuse muutmiseks suitsetaja staatuseks. Vastustaja märgib, et VangS sätestatud kinnipeetava vanglasisese paigutamise kord ei näe reeglina ette võimalust paigutada kinnipeetav ümber teise kambrisse tema enda taotluse alusel. Ka juhul, kui tegemist on sõbrast kinnipeetavatega. Alusetu on kaebaja seisukoht, et käskkiri on kaalutlemata. Vaidlustatud käskkirja kaalutluste osas on põhjendatud distsiplinaarkorras karistamise vajadust, arvestades, et vales kohas suitsetamine võib kahjustada põhjendamatult nii teiste kinnipeetavate kui ka vanglateenistuse ametnike tervist, kes on sunnitud liikuma ja viibima tulenevalt teenistusülesannetest või muudel põhjustel ruumides, kus ei tohi suitsetada. Samuti võib põleva suitsuga ringiliikumine selleks mitteettenähtud kohtades, eirates tuleohutusnõudeid, tulekahju tekkimisel ohustada vangla julgeolekut. Arvestades eeltoodut leidis karistuse määraja, et kinnipeetav pani toime raske distsipliinirikkumise. Samuti on käskkirjas kaalutud võimalikke distsiplinaarkaristuste liike. Käskkirjas esiletoodud kaalutlusi saab hinnata asjakohasteks ning määratud karistust proportsionaalseks. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda. Kohtu põhjendused Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ega tõendatud ning tuleb jätta rahuldamata.
8. Käesolevas asjas käib poolte vahel vaidlus selles, kas kaebaja suitsetas 31.12.2011 kell 23.40 IV üksuse kambri nr 48 aknal või mitte. Kohus on kohtumenetluse käigus jõudnud veendumusele, et tõendatuks tuleb lugeda, et kaebaja suitsetas viidatud ajal ja kohas. Kohus põhjendab oma seisukohta järgnevalt.
9. Kaebaja distsipliinirikkumine, mis seisnes suitsetamises selleks mitte ettenähtud kohas ja ajal, on tõendatud vangla julgestusosakonna peaspetsialisti G. Grünbergi ettekandega nr 7 (tlk 15 pöördel). Ettekandes toodut on G. Grünberg täpsustanud 26.01.2012 seletuskirjaga (tlk 16). G. Grünbergi poolt koostatud ettekanne ja hilisem selgitus on omavahel kooskõlas. Vanglateenistuse ametnike üheks peamiseks teenistusülesandeks ongi kinni peetavate isikute poolt vangladistsipliini järgimise kontrollimine ja õigusaktides ettenähtud nõuete rikkumistele reageerimine. Kui puuduvad mõistlikud põhjused, miks peaks vanglateenistuse ametnik esitama ebaõigeid andmeid, ei ole alust ettekande õigsuses kahelda. Kohus ei saa eeldada, et vanglateenistuse ametnik rikub oma teenistuskohustusi, kui selle kohta igasugused andmed puuduvad. Esitades kinnipeetava poolt toimepandud distsipliinirikkumise kohta valeandmeid, paneks valvur toime avaliku teenistuse seaduse § 84 p-s 3 sätestatud distsiplinaarsüüteo. Ka käesoleval juhul pole kaebaja 3 viidanud põhjustele ega esitanud tõendeid, miks peaks vanglaametnik tema kohta ebaõigeid andmeid esitama, nt mõni varasem konflikt vms. Kohus on seisukohal, et antud juhul puudus vanglateenistuse ametnikul igasugune tõsiseltvõetav motiiv omistada ettekandes kinnipeetavale väljamõeldud distsipliinirikkumist, sest valeandmete esitamise korral riskiks vanglateenistuse ametnik iseenda suhtes distsiplinaarmenetluse algatamisega. Kaebajal on aga seevastu ilmselge motiiv enda distsipliinrikkumist eitada – sellega vabaneks ta distsiplinaarvastutusest. Seega loeb kohus loetletud tõenditega kaebaja süü piisavalt tõendatuks.
10. Lisaks eelnevale tõendavad kaebaja suitsetamist vaidlusalusel ajal vaidemenetluses kogutud tõendid. Nimelt tuvastati asja materjalidest nähtuvalt vaidemenetluses, et IV üksuse esimese korruse jalutushoov on valgustatud, tänu millele võimaldab see paremat nähtavust IV üksuse kambrite akende juures toimuva üle. Seega peab kohus võimalikuks, et 14 meetri kauguselt on võimalik tuvastada, et isik suitsetab, eriti kui veel on tegemist valgustatud alaga. Samuti nõustub kohus vastustajaga, et sellise vahemaa pealt on võimalik tuvastada ka isik, kes suitsetab. Vastustaja on märkinud, et vaidlusaluse intsidendi ajal olid kambrid lukustatud ning kinnipeetavad viibisid neile määratud kambrites. Toimikust nähtuvalt, kui G. Grünberg nägi isikut suitsetamas kambri nr 48 aknal, tuvastas ta isiku Kinnipeeturegistri abil. Seega arvestades, et vangla ametnikule oli teada kambris viibivad isikud ning et ametnik kontrollis isiku ka Kinnipeeturegistrist üle (millest nähtub ka kohtule teadaolevalt isiku foto), ei sea kohus kahtluse alla, et G. Grünberg tuvastas õige isiku, kes suitsetas.
11. Kaebaja väited tema mittesuitsetamise kohta seab kahtluse alla asjaolu, et kaebaja on asunud oma seisukohti muutma. Nimelt oli distsiplinaarmenetluses kaebaja seisukohal, et kambris keegi ei suitsetanud (kaebaja antud 09.01.2012 seletuskiri, tlk 17). 02.02.2012 esitatud vaides märgib kaebaja, et 14 meetri pealt pole adekvaatselt võimalik kindlaks teha, kes suitsetas ning et ekslikult on peetud kaebajat suitsetajaks (tlk 11 pöördel). Halduskohtule esitatud kaebuses märgib kaebaja, et tal puudub kohustus kaasvangide peale kaevata (tlk 2). Ehk teisisõnu - vaidemenetluses ja esitatud kaebuses on kaebaja oma esialgset seisukohta - et keegi kambris ei suitsetanud - muutnud ning asunud uuele seisukohale, et keegi kambris viibinud isikutest siiski suitsetas. Ka eeltoodu viitab kaebaja väidete ebausaldusväärsusele.
12. Eeltoodu valguses peab kohus usutavaks ka 30.01.2012 koostatud õiendi (tlk 16 pöördel) sisu, mille koostas neljanda üksuse inspektor-kontaktisik Kristel Härm. Õiendi kohaselt vesteldi vanglateenistuse ametniku Risto Ilvesega seoses G. Grünbergi poolt 01.01.2012 koostatud ettekandega nr
13. Õiendi kohaselt tegi R. Ilves 31.12.2011 kambri nr 48 ukse lahti ning küsis seal viibivate kinnipeetavate käest, kas nad suitsetavad. Kinnipeetavad vastasid talle, et nad ei suitseta, kuna teisest majast neid jälgitakse. Õiendi kohaselt pani seejärel R. Ilves kambri ukse kinni, kontrollimata, kas kambris on suitsuhaisu või mitte. Samuti märgitakse, et R. Ilves ei vestelnud kinnipeetavatega suitsuhaisu teemal ning ei öelnud ka, et kambris nr 48 pole suitsuhaisu. Kuna kaebaja on asunud vaidemenetluses ja kohtumenetluses seisukohale, et kambris siiski suitsetati, siis ilmselt R. Ilvese kontrolli ajal kambris viibinud isikud, sh kaebaja, veel ei suitsetanud või varjasid seda selliselt, et vanglateenistuse ametnik seda näha ei saanud. Kuna ametnik ei kontrollinud ka suitsuhaisu olemasolu ega märganud, et kinnipeetavatest keegi suitsetas, ei olnud tal põhjust ka ettekande koostamiseks. Seega erinevalt kaebajast ei sea kohus viidatud õiendi sisu kahtluse alla. Vastupidi – kohus peab seda usaldusväärseks. Samuti erinevalt kaebajast ei jää kohtule arusaamatuks, miks selline õiend koostati. Nimelt on kaebaja viidanud oma 09.01.2012 seletuskirjas, et vanglateenistuse ametnik R. Ilves käis neid kontrollimas. Seega pidi vangla ka distsiplinaarmenetluses kontrollima ning uurima kaebaja esitatud väiteid. 4
14. Kohus nõustub vastustajaga, et asjaolu, et kaebajal puudub suitsetamistarvete laegas, ei tõenda, et kaebaja ei suitsetanud 31.12.2011 kell 23.40 IV üksuse kambri nr 48 aknal. Asjaolu, et kaebajal puudub suitsetamistarvete laegas, näitab üksnes seda, et kaebaja ei oma isiklikke sigarette. See aga ei välista seda, et ta ei võiks mõnel teisel viisil sigarette saada, nt kaaskinnipeetavatelt. Samuti ei pea kohus usutavaks kaebaja väidet, et ta vahetas oma suitsetaja staatust üksnes selleks, et saada sõpradega ühte kambrisse. Kinnipeetavate vanglasisest paigutamist osakondadesse ja kambritesse organiseerib ning otsustab üksnes vangla ise, lähtudes VangS-s toodud nõuetest. Ka vastustaja on märkinud, et kinnipeetavat ei paigutata teise kambrisse tema enda taotlusel (tlk 53). Seega ei saa kaebaja väiteid tema suitsetaja staatuse vahetamise põhjuste kohta pidada käesoleval juhul usutavateks.
15. VangS § 67 lg 1 kohustab kinnipeetavat täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Tallinna Vangla kodukorra p 14.11.1 kohaselt on kinnipeetaval isikul lubatud suitsetada ainult selleks ettenähtud märgistatud kohtades ning ettenähtud aegadel. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja, suitsetades 31.12.2011 kell 23.40 IV üksuse kambri nr 48 aknal, on käitunud vastuolus VangS § 61 lg-ga 1 ning vangla kodukorra p-ga 14.11.
17. VangS § 64 lg 2 kohaselt informeeritakse kinnipeetavat kohe distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse. Kinnipeetaval on õigus anda selgitusi. Vaidlusalune ettekanne koostati 01.01.2012, kuid distsipliinirikkumisest teavitati kaebajat alles 09.01.2012, kui teda informeeriti distsiplinaarmenetluse algatamisest. Distsipliinirikkumisest viivitamatu teavitamine täidab eelkõige eesmärki anda väidetavale rikkujale võimalus tõhusaks tõendite kogumiseks. Samuti mäletab väidetav rikkuja vahetult pärast väidetavat distsipliinirikkumist selle asjaolusid kõige paremini. Asja materjalidest ei nähtu mingeid erandlike asjaolusid, miks vangla ei saanud kaebajat koheselt teavitada. Seega ei ole vangla käesoleval juhul täitnud VangS § 64 lg-s 2 sätestatud kohustust ega teavitanud kaebajat koheselt distsipliinirikkumisest. Kohus on aga seisukohal, et vangla-poolne viivitus kaebaja teavitamisel ei tähenda veel, et karistuse määramine oleks sisuliselt õigusvastane ning vaidlustatud käskkiri tuleks tühistada. Kaebaja ei ole viidanud oma kaebuses mingitele objektiivsetele tagajärgedele, mis talle vangla selline viivitus kaasa tõi. Antud juhul viivitas vangla kaebaja teavitamisega loetud päevad, mis kohtu hinnangul ei ole selline ajavahemik, kus kaebaja unustaks sündmuse olulised asjaolud või häviksid tõendid. Seetõttu ei pea kohus vangla poolt VangS § 64 lg-s 2 toodud kohustuse mittejärgmist käesoleval juhul selliseks rikkumiseks, mis tooks kaasa vaidlustatud käskkirja tühistamise.
18. Vastavalt haldusmenetluse seaduse (HMS) §-le 6 on haldusorgan kohustatud menetletavas asjas välja selgitama asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajadusel koguma selleks tõendeid omal algatusel. VangS § 64 lg 1 kohaselt viib distsiplinaarmenetluse läbi ning selgitab distsiplinaarmenetluse asjaolud välja vanglateenistus. Kaebaja on seisukohal, et distsiplinaarmenetluse läbiviimise norme on rikutud seetõttu, et menetlus on läbiviidud kiirustades ning distsiplinaarmenetluse käigus ei ole küsitletud kõiki ametnikke ega kaebajaga kambrikaaslasi. Kohus on seisukohal, et distsiplinaarmenetluse käigus oli kogutud piisavalt tõendeid, mistõttu puudus vajadus teiste kambris viibinud isikute ülekuulamiseks. Lisaks on võetud kõikidelt asjassepuutuvatel ametnikelt vajalikud selgitused. Arvestades vangistuses viibivate isikute solidaarsust, võib pidada üsna ebatõenäoliseks, et teised kinnipeetavad oleksid andnud kaebaja jaoks ebasoodsaid ütlusi. Kohus on eeltoodust lähtudes seisukohal, et käesoleval juhul ei ole selles osas distsiplinaarmenetluse norme rikutud, kaebaja distsipliinirikkumine on tõendatud ning kaebaja karistamine distsiplinaarkorras on põhjendatud. 5
19. Kaebaja on seisukohal, et vaidlustatud käskkirjas puuduvad kaalutlused, mistõttu on tegemist õigusvastase haldusaktiga. Kohus kaebaja sellise seisukohaga ei nõustu. HMS § 56 lg 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Haldusakti põhjendustes tuleb selgitada, milliseid asjaolusid haldusorgan arvestas ja millised järeldused ta sellest tegi. Põhjendused peavad olema sellised, et kohtul oleks võimalik kontrollida, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Halduskohus saab kontrollida vaid läbiviidud kaalumise nõuetekohasust. Samuti tuleb kaalutlusõiguse alusel tehtavas otsuses välja tuua antud olukorras võimalikud lahendusvariandid, et nähtuks, et kaalumine erinevate variantide vahel on tõepoolest toimunud ning seda on tehtud ratsionaalselt. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul on kõike eeltoodut vaidlustatud haldusaktis järgitud. Vastustaja on oma otsuses toonud välja olulised asjaolud ja põhjendused, miks on kaebaja distsiplinaarkorras karistamine vajalik ning miks ta peab kaebaja tegu raskeks distsipliinirikkumiseks. Vastustaja on kaalunud ka erinevaid distsiplinaarkaristuse liike ning nende otstarbekust põhjendanud. Seega on kohus seisukohal, et vaidlustatud käskkirjas on vangla kaalutlusõigust teostanud, seda on teostatud õiguspäraselt ning seadusega antud kaalutlusõiguse piirides.
20. Kaebaja märgib esitatud kaebuses, et vaidlustatud käskkiri on õigusvastane ka seetõttu, et distsiplinaarmenetluse protokollist on kopeeritud protokolli tekst vaidlustatud käskkirja ning käskkirjast ei nähtu muid kaalutlusi ega asjaolusid, millega oleks karistuse määraja arvestanud. Kohus on seisukohal, et üksnes fakt, et distsiplinaarmenetluse protokolli üks osa on kopeeritud käskkirja põhjendavasse osasse, ei muuda veel vaidlustavat käskkirja õigusvastaseks. VangS § 64 lg 4 ls 1 kohaselt määrab distsiplinaarkaristuse vanglateenistus distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku ettepanekul. Seega tuleb distsiplinaarkaristuse määramisel arvestada distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku ettepanekuga. Viidatu pole küll käskkirja koostajale ning allkirjastajale siduv selles mõttes, et piiraks tema otsustusõiguse ulatust, kuid ta ei tohi jätta seda ka tähelepanuta. Käesoleval juhul nähtub, et vaidlustatud käskkirja koostaja ja allkirjastaja on täielikult nõustunud distsiplinaarmenetluse läbiviinud ametniku seisukohtadega ning otsustanud neid kajastada ka distsiplinaarmenetluse käskkirjas. See ei saa kuidagi muuta vaidlustatud käskkirja õigusvastaseks. Vastupidi – lähtutud on VangS § 64 lg-s 4 sätestatud korrast.
21. Võttest arvesse kõike eeltoodut on kohus seisukohal, et Tallinna Vangla peaspetsialist-üksuse juhi 31.01.2012 käskkiri nr 101-d vastab HMS §-des 54 ja 55 toodud haldusakti nõuetele, on proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastab vorminõuetele ja on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas. 19.

§ 108

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 109

lg 1 kohaselt esitatakse kirjalikus menetluses menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Vastustaja ei ole menetluskulude nõuet

§ 109

lg-s 1 sätestatud korras esitanud, mistõttu jäävad kaebaja menetluskulud kaebaja enda kanda ning vastustaja menetluskulude väljamõistmise küsimust ei tõusetu. Maret Altnurme Kohtunik 6