Obsah (6)

§ 442§ 232§ 368§ 423§ 162§ 174

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ele Liiv (eesistuja), liikmed Reet Allikvere ja Iko Nõmm Otsuse tegemise aeg ja koht 24.08.2012, Tallinn Tsiviilasja number

657 lg 1 p 2). Vaidlustamata asjaolude kohaselt: - Asus hageja parklas autosid valvama alates 05.12.2007; - Vahetuses valvas neli valvurit, kes pidasid parklaraamatut ehk žurnaali parklasse makstud raha ja valvurite poolt kassast võetud raha kohta. - Hageja töötas varasemalt kostja juures 24.01.2003 – aprill 2006 parkla valvurina töölepingu alusel. - Kostja deklareeris maksuametile hagejale oktoobris 2009 tasutud töötasu ning tasus sellelt riiklikud maksud. Hageja tugines eelkõige järgmistele asjaoludele: - Hageja asus alates 05.12.2007 suulise tähtajatu töölepingu alusel täistööajaga ja miinimumpalgaga kostja juurde tööle valvurina autoparklas. - Hageja töötasuks oli palga alammäär, seega 4 350 krooni kuus. - Kirjalikku töölepingut kostja hagejaga ei sõlminud. - Hagejale maksti töötasu kokkulepitud palga alammääras vaid 1 kuu, edasi hageja palka kokkulepitud määras vaatamata oma nõudmistele ei saanud, samuti ei maksnud kostja lisatasu töötamise eest õhtusel ja öisel ajal, riigipühadel. - Hagejale puhkust ei võimaldatud. Kostja tugines eelkõige järgmistele asjaoludele: - Hageja kasutusse anti kostja poolt 6 sõiduki parkimiskoha suurune ala, lisaks puuladu ja veel üks ladu, kus ta hoidis tööriistu. Tegemist oli rendisuhtega. Hinnakirja kohaselt maksis üks parkalakoht 450 kr, kuid hagejalt seda ei nõutud, hageja hoidis rendisumma eest silma peal teistel parklas olevatel sõidukitel. - Mingit konkreetset tasu hagejaga kokku ei lepitud, hageja leppis teiste valvuritega ise kokku, millal ta saab käsundit täita. - Käsundusleping kestis kuni 2009 oktoobrini, nimetatud kuu eest arvestati talle tasu 3551 kr. - 2009 detsembris tekkis poolte vahel konflikt, kuna hageja võttis parkla kassast omavoliliselt raha. Kostja ütles käsunduslepingu suuliselt üles ning kohustas hagejat vabastama kohad. - Palga maksmise ja puhkusetasu nõue on aegunud. - Töösuhte lõppemisele eelnevalt võttis hageja omavoliliselt kassast raha, mida kostja loeb puhkusetasu hüvitiseks ja seega mingit täiendava hüvitise nõuet ei tunnista. - Hageja ülesütlemisavaldust nägi kostja alles 2010 märtsis TVK-st saadetud dokumentide hulgas. I Kõigepealt analüüsib ringkonnakohus, kas poolte vahel oli töösuhe. Kostja käitumine menetluses on olnud vastuoluline. Ühelt poolt väidab kostja, et poolte vahel puudus töösuhe. Teisalt väidab kostja, et hageja võttis töösuhte lõppemisele eelnevalt omavoliliselt kassast raha, mida kostja loeb puhkusehüvitiseks. 5 Tsiviilasi nr 2-10-49689 Maakohus ei ole andnud hinnangut hageja väidetele selle kohta, et kostja deklareeris hageja oktoobri 2009 töötasu maksuametile ja tasus vastavad riiklikud maksud; et hageja töötas kostja juures 24.01.2003 – aprill 2006 töölepingu alusel, kusjuures 2007 detsembris alanud töösuhtes toimus töötamine, palga ja muude tasude maksmine ning puhkamine samadel alustel varasema töösuhtega. Mõlemal perioodil pidasid valvurid parklaraamatut. Maakohus ei ole andnud hinnangut vastavatele asjaoludele ja tõenditele. Nimetatud osas ei vasta kohtuotsus

§ 442lg 8 nõuetele.

Nõustuda tuleb apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus ei ole hinnanud kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, millega on rikutud

§ 232lg-st 1 tulenevat kohtu kohustust.

Nimetatud menetlusõiguse rikkumised on võimalik kõrvaldada ringkonnakohtu menetluses. Protokolliga kolmanda isiku seletuste kohta (II kd, tl 39-41) ja maksu- ning tolliameti tõendi ja väljatrükkidega (II kd, tl 42-44) loeb kohus tõendatuks, et maksuamet viis novembri alguses 2009 läbi menetlust, milles kontrollis maksude deklareerimist ja tasumist kostja poolt. Nimetatud menetluse käigus andis hageja maksuameti revidendile selgitusi, et töötab parklas valvurina töölepingu alusel. Tõenditest nähtub, et kostja on deklareerinud hageja töötasu oktoobri kuu eest 2009 ja tasunud vastavad riiklikud maksud. Kostja ei ole selgitanud menetluses, miks ta peale maksuameti revisjoni hageja töötasu deklareeris. Samas viitab selline käitumine asjaolule, et poolte vahel eksisteeris töösuhe ja mitte üüri- või käsundisuhe. Töölepinguga (II kd, tl 88-90) ja 01.01.2006 alustatud väljavõttega parklaraamatust (II kd, tl 91-115) loeb ringkonnakohus tõendatuks, et hageja töötas alates 24.jaanuarist 2003 kostja juures töölepingu alusel autoparkla valvur-turvamehena, parkalaraamatusse on märgitud kuupäevad konkreetsete autode parkimise aja ja selle eest makstud tasu kohta, samuti millised summad on valvurid nimeliselt üksteisele allkirja vastu üle andnud, lisaks sisalduvad selles aga ka ainult allkirjaga varustatud märkused nt „Võtsin 3 300 .- /allkiri/“ ja „Rein palk 2 800.-“. Samamoodi on raha liikumist vormistatud parklaraamatu kohaselt, mille kirjed algavad 02.05.2008 sissekannetega (I kd, tl 146-262). Nimetatud tõenditest tuleneb, et parkalavalvurid pidasid parklaraamatut, millesse märgiti klientidelt saadud summad, mis anti tööandjale, kes omakorda kinnitas allkirjaga vastuvõetud raha suurust. Samuti nähtub tõenditest, et klientidelt võetud rahast võtsid valvurid endale ka palga. Usutavad ei ole kostja väited, et hageja toimis seda tehes omavoliliselt. Parklaraamatust nähtub, et raha võttis tööandja parklast välja suuremate summadena umbes nädalaste intervallidega, märkides parklaraamatusse summa ja allkirja. Kostja seaduslik esindaja O.K kinnitab vande all antud seletuses (II kd, tl 124), et A P või tema võttis parkla kassast teenustega kogutud raha allkirja vastu ja viis selle firma kassasse. Raha võeti vastavalt vajadustele, kas kord nädalas või ka harvem. SE kohta tegi O.K parkla kassasse märke, et võttis raha parkla kassast. Tunnistaja L.V ütlustest (II kd, tl 129-130) nähtuvalt töötas ta samaaegselt hagejaga parkla valvurina ja töökohustuste hulka kuulus muuhulgas ka žurnaali pidamine. Kostja seaduslikud esindajad käisid vahepeal raha võtmas ja kinnitasid seda oma allkirjaga. Töötasu võtsid valvurid ise A.P korraldusel kassast palgapäeval (algul

1. kuupäeval, hiljem
2. kuupäeval), kui kassas raha oli ja vastavalt sellele, kuidas kassasse raha kogunes, kuu jooksul said valvurid oma palga kätte. Puhkusetasudega oli asi keeruline, neid ei tahetud kuidagi maksta. Kostja juhatus ei ole kunagi tunnistajal palunud allkirjastada palgalehte. Kostja seadusliku esindaja O. K vande all antud ütluste kohaselt (II kd, tl 123) maksti palka sularahas, kuna töötasu ei olnud mõtet panka viia ja töötajad andsid palgalehel raha saamise kohta allkirja, kõigil oli omavoliliselt keelatud raha kassast võtta. Palgalehti kostja tõenditena esitanud ei ole, mistõttu nimetatud väited ei ole usutavad. Eeltoodud tõenditest saab teha 6 Tsiviilasi nr 2-10-49689 järelduse, et kostja kontrollis laekunud summasid, andis korraldusi töötajatele palga maksmiseks ja tööandjal oli võimalus kontrollida ka parkalaraamatus kajastuvaid töötajate poolt endale kogutud rahast makstud töötasusid. Tõenditest nähtuvalt oli kostjal sellisel viisil korraldatud palga maksmine töötajatele sularahas. Kostja ei ole ümber lükanud ega tõendanud kohtumenetluses, et palga maksmine ja raha kogumine valvuritelt toimus muul viisil kui parklaraamatusse märkimisega. Hageja vande all antud seletuste kohaselt (II kd, tl 120) ei olnud tal tööandjaga kunagi juttu rendisuhtest ja parkla omanike nõusolekul hoiustas ta parkla territooriumil oma isiklikku sõiduautot 2009 juunist kuni oktoobrini. Parkla territooriumil ei olnud ladu. Lao puudumist parkla territooriumil kinnitavad ka tunnistaja L.V ütlused, kE ütluste kohaselt kasutas hageja ühte parkla platsi oma ühe auto hoidmiseks (II kd, tl 129-130). Eelnimetatud ütlused on vastuolus hageja seadusliku esindaja O K vande all antud ütlustega (II kd, tl 123), mille kohaselt oli temale teadaolevalt kokku lepitud teise juhatuse liikme A P poolt, et hageja valvab parklat niikaua kui kasutab nelja parkimiskohta angaari juures. Kuna O.K ei väida, et viibis lepingutingimuste arutamise juures ja lepingu sõlmimise juures, ütluste kohaselt ei ole kostja esindaja hagejale neid parkla kohti andnud, ei ole tema sellekohased ütlused usaldusväärsed. Üüri- või käsunduslepingu sõlmimise asjaolude seisukohalt ei ole usaldusväärsed ka parkla kliendi tunnistaja E M ütlused (II kd, tl 133) ja parkla valvuri K H ütlused (II kd, tl 136). Tunnistaja E.M väitel olid Ü.Sil parklas mitu sõiduautot ja järelkäru, mida ta korrastas, vahel remontis autot. Tunnistaja K.H ütluste kohaselt kasutas hageja vahel üht parklakohta, vahel rohkem, vahel oli tal seal lühikest aega veoauto. Valvuri putka all olid hagejal tööriistad, hageja värvis kappe ja remontis autot vabadel päevadel. Nimetatud tunnistajate ütlustest ei ole võimalik teha järeldust selle kohta, millise lepingu pooled sõlmisid. Käsunduslepingu sõlmimine asjas tuvastamist ei leidnud, seega ei oma asja lahendamise seisukohalt tähendust kostja väited selle ülesütlemisest. Asjaolu, et hageja hoidis parkla territooriumil oma autot või tööriistu, ei lükka ümber koosmõjus teiste asjas esitatud tõenditega, et poolte vahel eksisteeris töölepingust tulenev õigussuhe. II Edasi käsitleb kohus hageja nõuet töösuhte algusaja tuvastamiseks. Hagiavalduse nõuete täpsustustes (II kd, tl 53) ja apellatsioonkaebuses ei sisaldu hageja nõue töösuhte tuvastamiseks algusega 05.12.
3. Samas pole hageja väljendanud ühemõttelist seisukohta sellest nõudest loobumise kohta.

§ 368

lg 1 kohaselt võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise kohta, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Hageja sellist õiguslikku huvi esile toonud ei ole. Töösuhte olemasolu ja algus on asjas tuvastatavad asjaolud ja sellise nõude menetlemiseks iseseisva nõudena alus puudub. Seega tuleb nimetatud nõue jätta läbi vaatamata, kuna hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks (

§ 423lg 2 p 2).

III Edasi käsitleb kohus hageja nõudeid saamata jäänud palga ja hüvitiste nõudes. Pooltevaheline töösuhe on kehtinud osaliselt varasema ja osaliselt uue kehtiva töölepinguseadus ajal. Töötaja kohustus tasuda töö eest ettenähtud ajal ja suuruses tasu, andma puhkust ja maksma puhkusetasu tulenes kuni 30.06.2009 kehtinud TLS § 49 p-dest 2 ja 3, puhkuse osas alates 01.07.2009 TLS § 28 lg 2 p 2, § 54 lg 1 ja § 70 lg 1 ja §

1. Hageja on tuginenud hagiavalduses asjaolule, et töötasu osas lepiti kokku palga alammääras. Hagejal nõue kostja vastu maksta tasu ületundide, töötamise eest õhtusel ja öisel ajal ning riigipühadel tuleneb kuni 30.06.2009 PalS § 14 lg 2, § 16 lg 1 ja § 17 sätestatust. Alates 01.07.2009 kuulub hagi kohaldamisele TLS § 44 lg 5 ja §45 lg 1 ning
2. Kostja käsitlus, mille kohaselt hageja nõuded on aegunud, ei ole 7 Tsiviilasi nr 2-10-49689 põhjendatud. ITVLS § 6 lg 3 kohaselt on töötasu nõude aegumise tähtaeg kolm aastat ja mitte neli kuud nagu kostja leiab. Hageja töötamise päevad kostja juures on tõendatud parklaraamatuga. Kostja ei ole tõendanud, et ta on maksnud hagejale palka hagiavalduses märgitust suuremas ulatuses, et hagejale on makstud tasu töötamise eest õhtusel ja öisel ajal, riigipühadel ning ületunnitöö eest. Hageja täpsustatud nõuete kohaselt on perioodil detsember 2007 kuni jaanuar 2010 jäänud saamata netotöötasu 3 527.58 eurot (55 194 kr). Hageja on esitanud tabeli (II kd, tl 56), milles nähtub tema nõude kujunemine normtunnitasu, ületunnitasu, tasu õhtusel ja öisel ajal ja riigipühadel töötamise eest. Tabelis toodud andmetele ja arvestustele ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Seega on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele hageja nõue kostja vastu 3 527.58 euro väljamõistmiseks. Vaidlust ei ole sEs, et hagejale puhkust tööandja ei võimaldanud. Kostja väide, et hageja võttis töösuhte lõppemisele eelnevalt omavoliliselt kassast raha, mida kostja loeb puhkusehüvitiseks, on ebamäärane ega võimalda kontrollida kostja väiteid. Esile on toomata ja tõendamata, millise summa hageja väidetavalt ja millal võttis. Seetõttu ei ole võimalik sellega arvestada. Oma nõude kujunemisel on hageja arvestanud asjaoluga, et tal oli välja teenitud 60 puhkusepäeva, puhkusetasu oli õigus saada 182.27 kr päevas ja hageja on sellest kätte saanud 7 000 kr. Nõude matemaatilisele arvestusele ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Seega on põhjendatud hageja nõue kostja vastu puhkusetasu 134.99 euro (2 112.10 kr) väljamõistmiseks. IV Alates 21.detsembrist 2009 hagejat töökohustuste täitmisele ei lubatud. Vaidlust ei ole selles, et hageja poolt kostja juriidilisele aadressile 18.01.2010 tähtkirjaga saadetud ülesütlemisavaldus tagastati hagejale, kuna kostja ei läinud sellele järele (I kd, tl 16, 20). Hageja poolt esitatud dokumentidest nähtub, et ta edastas kostjale sisukirja ehk väärtkirja lihtväljastusteatega „Avaldus lepingu ülesütlemine“. Vaidluses ei ole leidnud tuvastamist, et kostjal oleks olemas mingi töölepingu täitmisega seotud tegevuskoht. Kostja ei ole esile toonud vaidluses, et tal oleks teine tegevuskoht kui see, mille aadressile hageja kirja saatis. Tahteavalduse kättetoimetamist ja kättesaamist TsÜS § 69 lg 2 ja 3 alusel on käsitlenud Riigikohus oma lahendis 3-2-1-8-09 ja leidnud, et nimetatu sõltub sellest, kas tähitud kirja saabumise ja postiasutuse hoiustamise teatis sisaldab teavet saabunud kirja sisu kohta. Käesoleval juhul nähtub tõenditest, et ülesütlemisavaldus saadeti sisukirjaga lihtväljastusteatega „Avaldus lepingu ülesütlemine“. Seega oli kostjal võimalus kirja sisust teada saada. Seetõttu saab hageja tahteavalduse lugeda TsÜS § 69 lg 3 teise lause tähenduses kättesaaduks alates ajast, mil tahtevalduse saaja postkasti tähitud kirja saabumise panemisest oli möödunud mõistlik aeg. Hageja on pidanud mõistlikuks ajaks ühte päeva ja selles osas ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Hageja koostatud kirjast nähtub, et ta ütles töölepingu üles, kuna tööandja ei maksnud talle kokkulepitud määras töötasu ja ei kindlustanud teda jaanuarist 2010 tööga. Ringkonnakohtu hinnangul viivitas kostja töötasu maksmisega oluliselt, makstes vaid ühel korral töötasu õiges määras, jättes kahe aasta jooksul täies ulatuses tasustamata ületunnitöö ja maksmata lisatasu töötamise eest õhtusel ja öisel ajal ning riigipühadel, võimaldamata puhkust. Nimetatud asjaolud on aluseks töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 91 lg 2 p 2 alusel. Kuivõrd hagejal ei lubatud enam tööle ilmuda, ei olnud kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlik nõuda lepingu jätkamist (TLS § 91 lg 1). Seega on tööleping kehtivalt üles öeldud ja hageja nõue lugeda tööleping lõppenuks alates 19.jaanuarist 2010 on põhjendatud. Hageja on palunud lugeda tööleping lõppenuks TLS § 91 lg 2 alusel. Nimetatud säte sisaldab alapunkte, mis ei seostu asjas tuvastatud asjaoludega ja sellisel kujul 8 Tsiviilasi nr 2-10-49689 hageja nõuet rahuldada ei saaks. Seadus ei näe ette töölepingu lõppemise seadusliku aluse märkimist, mistõttu ringkonnakohus rahuldab nõude ilma seaduse sätet märkimata. Hageja nõue kostjalt ülesütlemise hüvitise väljamõistmiseks kuulub rahuldamisele TLS § 100 lg 4 alusel. Kostja ei ole taotlenud hüvitise suuruse vähendamist ega toonud esile asjaolusid, mis võimaldaksid hüvitist vähendada, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Seega on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele hageja nõue hüvitise kolme kuu keskmise töötasu 844.20 euro väljamõistmiseks kostjalt. Kohus kohustas kostjat esitama dokumentaalsed tõendid parklas kehtivate hindade ja korra kohta, kuidas sõidukeid vastu võetakse. 03.05.2011 menetlusdokumentides on kostja esitanud teeninduseeskirja ja hinnakirja (II kd, tl 69-72). Pooled ei ole soovinud nendele tõenditele menetluses tugineda, mistõttu kohus neid ei analüüsi. Hageja nõuetest jääb läbi vaatamata tuvastusnõue töösuhte algusaja kohta ja ülejäänud hageja nõuded rahuldatakse. Läbivaatamata nõude proportsiooni ei ole praktiliselt võimalik määratleda ja ebamõistlik oleks jätta käesoleval juhul eelnimetatud tuvastusnõude rahuldamata jätmise tõttu osa kohtukuludest hageja kanda. Eeltoodust tulenevalt tuleb poolte maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta kostja kanda (

§ 162lg 1 ja 4, § 171 lg 1).

Kohus selgitab, et

§ 174

lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

§ 174

lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Reet Allikvere Ele Liiv Iko Nõmm 9