3-12-468/12

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-12-468 Otsuse kuupäev

1. august 2012 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi Tuul ja Veski OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 11.11.2011 käskkirja nr 13-6/2448 ja 17.02.2012 otsuse nr 13-6/388 tühistamiseks ning kohustava ettekirjutuse tegemiseks Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja Tuul ja Veski OÜ Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on
2. september 2012.a. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik
3. 24.05.2011.a esitas Tuul ja Veski OÜ PRIA-le taotluse projekti nr 310008740351 (Rommi puhkemaja ehitamine) viimase väljamakse summas 19780,48 euro saamiseks. PRIA peadirektori 11.11.2011 käskkirja nr 13-6/2448 alusel maksti 07.12.2011 Tuul ja Veski OÜ-le välja toetussumma 18 866,67 EUR.
4. Tuul ja Veski OÜ esitas 20.12.2011 PRIA’le vaide, paludes PRIA’l välja maksta puuduolev toetus summas 913,81 eurot. Lisaks toetuse maksmisele nõudis kaebaja viivist väljamaksetega viivitatud aja eest.
5. PRIA 17.02.2012 otsusega nr 13-6/388 tagastati Tuul ja Veski OÜ 20.12.2011 esitatud vaie toetuse osalise välja maksmata jätmise osas ja jäeti rahuldamata viivisenõuded. 1
6. 05.03.2012 esitas Tuul ja Veski OÜ Tartu Halduskohtule kaebuse taotlusega tühistada PRIA 11.11.2011 käskkiri nr 13-6/2448 ja PRIA 17.02.2012 otsus nr 13-6/388 ning kohustada PRIA-t välja maksma väljamaksmata toetus summas 913,81 eurot ja viivised summades 434,19 eurot ja 38,25 eurot ning viivis kuni nõude täitmiseni. Kaebuse põhjendused
7. Kaebaja leiab, et kuna ta esitas viimase väljamakse taotluse 24.05.2011, pidi PRIA välja maksma viimase toetusosa hiljemalt 25.08.
8. PRIA maksis toetuse välja alles 07.12.2011 ja seda summas 18 866,67 eurot. Seega viivitas PRIA väljamaksmisega 105 päeva, jättes üldse maksmata toetuse summa 913,81 eurot.
9. Vaide tagastamise osas PRIA poolt märgib kaebaja, et ta esitas PRIA peadirektori 11.11.2011 käskkirja nr 13-6/2448 peale vaide 17.12.
10. Vaidlustatud 11.
11. 2011 otsusest nr 13-6/2448 sai ta teada ülekande tegemise päeval, seega ei ületanud kaebaja menetlustähtaega. Kaebaja ei nõustu vaide tagastamisega, kuna ta ei vaidlustanud mitte 24.11.2010 käskkirja nr. 13-6/388, vaid 11.11.2011 otsust nr 13-6/
12. Seega ei ole kaebaja ületanud menetlustähtaega ning PRIA peab välja maksma väljamaksmata toetuse summas 913,81 eurot.
13. Viivise nõude osas leiab kaebaja, et investeeringutoetus muutus sissenõutavaks kolme kuu möödudes dokumentide esitamisest. Dokumendid esitas kaebaja PRIA-le 24.05.2011.a. Seega on PRIA alates 25.08.2011 toetuse maksmisega viivitanud, millest lähtuvalt on vastustaja kohustatud maksma alates nimetatud päevast viivist. 25.08.2011 kuni 07.
14. 2011 on kokku 105 päeva, so. viivis 8% aastas 18 866,67 (väljamakstud toetus) x 105 = 434,19 eurot. Lisaks nõuab Tuul ja Veski OÜ viivist väljamaksmata toetuselt. 25.08.2011 kuni 03.03.2012 on kokku 191 päeva, so. viivis 8% aastas 913,8 x 191 = 38,25 eurot. Alates 03.03.2011 nõuab Tuul ja Veski OÜ väljamaksmata toetuselt viivist 8% aastas kuni nõude täitmiseni.
15. PRIA 24.11.2010 käskkirja nr 13-6/2082 osas märgib kaebaja, et selle käskkirjaga ei vähendatud määratud toetuse summat, vaid jäeti esimese kuludeklaratsiooni alusel väljamaksmata toetus põrandatalade eest. Seega ei näinud taotleja ka vajadust esitada 24.11.2010 käskkirja nr 13-6/2082 peale vaiet. Kuna PRIA ei ole vähendanud määratud toetust, peab PRIA viimase kuludeklaratsiooni alusel maksma määratud toetuse täies ulatuses välja. Vastustaja vastuväited
16. PRIA ei nõustu Tuul ja Veski OÜ kaebusega ja vaidleb sellele vastu. PRIA peadirektori 11.11.2011 käskkiri nr 13-6/2448 ei riku kaebaja õigusi, sest selle käskkirja alusel ei ole toetussummat vähendatud.
17. Toetuse saaja esitas 13.01.2010 toetuse väljamaksmiseks tööde üleandmise ja vastuvõtmise akti nr 1 12.01.2010, mille real 11 on taotletud toetuse väljamaksmist põrandatalade eest. PRIA jättis toetuse välja maksmata 24.11.2010 käskkirja nr 13-6/2082 alusel, kuna 18.03.2010 läbi viidud investeeringu kontrollis selgus, et toetuse saaja poolt teostatud tööde üleandmise-vastuvõtmise aktis nr 1 näidatud talad ei asunud kohapeal s.o 2 kontrolli läbi viinud järelevalveametnikul ei olnud võimalik veenduda nende olemasolus. Kuna toetuse saaja oli esitanud väljamaksmiseks investeeringu, mida tegelikult ei olnud teostatud, siis jäeti toetus välja maksmata. Rahalises mõttes oli toetuse saaja akteerinud töid, mis olid teostamata ja hilisem taotlus investeeringu muutmiseks ei oma 913,81 euro välja maksmata jätmise seisukohalt tähtsust. Antud juhul pole tegemist toetussumma vähendamisega, vaid toetuse välja maksmata jätmisega, kuna toetuse saaja on rikkunud toetuse saamise nõudeid. Toetuse saajal ei saa tekkida õiguspärast ootust talle määratud toetussumma väljamaksmisele. Kuna juba 24.11.2010 oli välja antud haldusakt toetuse väljamaksmisest keeldumise kohta ja haldusakt kehtis, siis polnud vaidlustatava toetuse väljamaksmise käskkirjas nr 13-6/2448 enam midagi vähendada või välja maksmata jätta.
18. Viivise osas märgib vastustaja, et viivise maksmist riigivastutuse seadus ette ei näe. Ka Nõukogu määrus (EÜ) nr 1290/2005, nõukogu määrus (EÜ) nr 1698/2005 ega ka Komisjoni määrus (EÜ) nr 1974/2006 ei näe ette viiviste maksmist toetuse väljamaksmisega viivitamise korral. Seda ei näe ette ka liikmesriigi toetuse määramist ja maksmist reguleerivad õigusaktid. Seetõttu pole kusagil sätestatud ka seda, millistest vahenditest (kas EL või liikmesriigi) peaks viivist makstama ja milline oleks viivise jagunemine ja määr. Kohtu põhjendused ja otsus
19. PRIA peadirektori 11.11.2011 käskkirjaga nr 13-6/2448 „Eesti maaelu arengukava 20072013 ühise põllumajanduspoliitikaga kaasneva maaelu arengu toetuse maksmine“ määrati maksta Tuul ja Veski OÜ-le Rommi puhkemaja ehitamiseks toetust summas 18 866,67 eurot, väljamaksmise tähtajaga 02.02.2012.a. Kaebaja leiab, et tal oli õigus saada viimase väljamaksega toetust summas 19780,48 ehk et ettenähtust maksti vähem 913,81 eurot. Seega on peamise küsimusena vaidluse all toetuse viimase väljamakse suurus.
20. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja taotlusele viitenumbriga 310008740351 määrati investeeringutoetus kokku summas 100 000 eurot. Esitatud andmete järgi oli enne vaidlusalust 11.11.2011.a. käskkirja kaebajale PRIA poolt välja makstud 9980219,52 eurot, ehk saamata oli 19780,48 eurot.
21. Kohus on seisukohal, et vaidlustatud PRIA peadirektori 11.11.2011 käskkiri on õiguspärane ja selle tühistamiseks kaebajat puudutavas osas puudub alus. Kohtule on esitatud PRIA peadirektori 24.11.2010 käskkiri nr 13-6/2082 „MAK investeeringutoetuse taotluse nr 310008740351 alusel määratud toetuse välja maksmata jätmine“, milles on otsustatud jätta välja maksmata Tuul ja Veski OÜ-le toetus summas 14 298,03 EEK ehk 913,81 EUR (tlk.37). Käskkirjas on märgitud, et toetuse saaja poolt esitatud tööde üleandmise-vastuvõtmise aktis nr 1 teostatud tööna näidatud põranda talad ei asunud rakenduspiirkonnas, ehk et toetuse saaja rikkus põllumajandusministri 12.03.2008 määruse nr 20 „Maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise kord“ § 15 lg 1 nõudeid. Selle sätte kohaselt võib toetuse saaja kuludeklaratsiooni toetuse väljamaksmiseks esitada alles pärast investeeringu täielikku või osadena tegemist ja selle eest täielikult või osaliselt tasumist. Samas käskkirjas on vastustaja ka selgitanud, et PRIA hilisem nõustumine muudatustega ehitustöödes ei tähenda seda, et PRIA on nõus maksma toetust kontrolli käigus selgunud teostamata tööde eest. Kohus leiab, et eeltoodust tulenevalt on hilisem selgitus, et kaebaja sai aru, et käskkiri on tehtud ainult esimese kuludeklaratsiooni alusel väljamakstava toetuse vähendamise osas, 3 mitte aga määratud toetuse vähendamiseks, ennast õigustav ja otsitud. Nimetatud käskkirjas on vastustaja selgelt välja toonud, et taotluselt nr 310008740351 jäetakse toetus summas 913,81 eurot välja maksmata. 24.11.2010 käskkirjast ei saa kuidagi välja lugeda, et seda osa kogu toetusest on võimalik hiljem uuesti taotleda ja välja maksta. 24.11.2010 käskkirja vaidlustatud ei ole, see on kehtiv ja täitmisele kuuluv. Kuna kohus leiab, et vastustaja 11.11.2011 käskkiri nr 13-6/2448 on õiguspärane, puudub alus ka kohustamisnõude - kohustada PRIA-t maksma välja kaebajal saamata toetus 913,81 eurot, rahuldamiseks.
22. Lisaks on Tuul ja Veski OÜ taotlenud vastustajalt viiviste väljamõistmist VÕS § 113 lg 1 ja § 94 alusel. Kaebaja leiab, et kuna investeeringutoetus muutus sissenõutavaks kolme kuu möödudes dokumentide esitamisest, on PRIA alates 25.08.2012 toetuse väljamaksmisega viivitanud. Väljamakstud toetuse välja maksmisega viivitamise eest taotleb kaebaja viivist 434,19 eurot ja lisaks välja maksmata toetuselt (913,81 eurot) viivist 38,25 eurot. Alates 03.03.2012 (kaebuses märgitud 03.03.2011) nõuab kaebaja väljamaksmata toetuselt viivist 8% aastas kuni nõude täitmiseni.
23. Kohus on seisukohal, et kaebaja nõuded viiviste väljamõistmiseks on põhjendamatud ja ei kuulu rahuldamisele. Kaebaja on kaebusele lisanud Tartu Halduskohtu otsuse haldusasjas nr 3-10-2573 (kaebuse lisade nimekirjas märgitud nr 3-10-2055), milles halduskohus on PRIA-lt kaebaja (OÜ Tohku Puhkus) kasuks viivise välja mõistnud. Kuid kaebaja on jätnud kas tahtlikult või tahtmata osundamata, et Tartu Ringkonnakohus on jõustunud otsusega nimetatud haldusasjas halduskohtu otsuse viivise väljamõistmise osas tühistanud.
24. Viiviste nõuete osas nõustub kohus kokkuvõtvalt vastustaja seisukohaga, et EL ühise põllumajanduspoliitika raames makstavate toetuste määramisel ja väljamaksmisel on oma reeglistik. Investeeringutoetus antakse Euroopa Liidu õiguse ja selle rakendamiseks vastu võetud siseriikliku õiguse alusel. Viivise maksmist ei näe ette ei Euroopa Liidu õigus ega siseriiklikud toetuse määramist ja maksmist reguleerivad õigusaktid. Kuna Euroopa Liidu õigus viivise maksmist maksetega hilinemisel ette ei näe, puudub ka regulatsioon, millistest vahenditest tuleks viivist maksta või milline peaks olema viivise määr. Kohus nõustub vastustajaga, et viivist ei saa Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika toetusabinõude määramisel kohaldada ka seetõttu, et avaliku sektori kulutused ettevõtetele antavale abile ei tohi ületada abi ülemmäärasid. Nõukogu määruse (EÜ) 1698/2005 art 70 lg 8 kohaselt peavad avaliku sektori kulutused ettevõtetele antavale abile üldjuhul vastama riigiabi suhtes sätestatud abi ülemmääradele. Kui toetust antakse juba riigiabi suhtes sätestatud abi ülemmääras, siis ei oleks viiviseid enam võimalik maksta. Kuna avaliku sektori abistavatele kulutustele on kehtestatud ülemmäärad, siis ei tohi neid viivise väljamõistmisega varjatult suurendada. Seega on viivise nõue antud juhul vastuolus avalikõigusliku suhte olemusega ning VÕS § 113 lg 1 antud juhul rakendamisele ei kuulu. Eeltoodu alusel jätab kohus kaebaja taotlused viiviste väljamaksmise kohustamisnõuete osas rahuldamata.
25. Kaebaja on palunud tühistada ka PRIA 17.02.2012 otsuse nr 13-6/388 pealkirjaga „Vaide tagastamine“. Vaidlustatud otsuses on PRIA teinud kaks otsust, esiteks on tagastatud vaie toetuse osalise välja maksmata jätmise vaidlustamise osas, leides, et vaie PRIA peadirektori 24.11.2010 4 käskkirjale on esitatud tähtaega ületades ja tähtaja ennistamise taotlust esitatud ei ole. Teiseks on jäetud rahuldamata viivisenõuded.
26. Viivise väljamõistmise nõuete puhul ei ole tegemist vaidega, vaid kaebaja poolt PRIAle esmakordselt esitatud taotlusega, nii nagu on vastustaja ka taotlust sisuliselt käsitlenud. Kohus käsitles kohtuotsuse p-s 17 viivise väljamõistmist vastustajalt, leides, et viivist ei saa Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika toetusabinõude määramise asjades kohaldada. Vastustaja otsus jätta viivise nõuded rahuldamata, on õiguspärane ja jääb kehtima.
27. Kaebaja vaie toetuse osalise väljamaksmata jätmise osas on vastustaja poolt tagastatud HMS § 79 lg 1 p 3 alusel, mis sätestab, et vaie tagastatakse, kui on mööda lastud vaide esitamise tähtaeg ja seda ei ennistata. PRIA on seejuures lugenud, et kaebaja on vaide esitanud PRIA peadirektori 24.11.2010 käskkirja peale. Kohus on seisukohal, et kuigi kaebaja ei ole vaides otseselt märkinud, millist haldusakti ta vaidlustab, ei saa ka vaide järgi järeldada, et vaie oleks esitatud just 24.11.2010 käskkirja kehtetuks tunnistamiseks. Kaebaja on vaides (tlk.10) märkinud, et ta ei saa nõustuda viimase väljamakse suurusega ja palub see välja maksta. Kuna viimane väljamakse tehti 11.11.2011 käskkirja alusel, siis võib lugeda, et vaie esitati viimase käskkirja peale. Kui vastustajale ei olnud selge, millist haldusakti või toimingut kaebaja soovis vaides vaidlustada, oleks tulnud vaie jätta käiguta ja küsida kaebajalt vajalikku selgitust. Kuna vaideotsus on tehtud kaks kuud vaide esitamisest hiljem, oli vastustajal piisavalt aega vaide menetlemiseks. Samas ei ole eeltoodud menetlusvead aluseks otsuse, millega vaie tagastati, tühistamiseks. Kohus leidis, et kaebajal puudus õigus väljamaksmata jäetud toetuse summas 913,81 nõudmiseks. PRIA peadirektori 17.02.2012 vaide tagastamise otsus ei riku iseseisvalt kaebaja õigusi, mistõttu jääb Tuul ja Veski OÜ kaebus ka selles osas rahuldamata.
28. Kuna kohus kaebust tervikuna ei rahulda, jäävad kaebuse esitaja menetluskulud (riigilõiv) kaebuse esitaja kanda. Vastustaja menetluskulude väljamõistmiseks taotlust esitanud ei ole. Eda Muts kohtunik 5