TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-12-49 Otsuse kuupäev 24. august 2012 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Juri Kolesnikov’i kaebus Tartu Vangla t

) §-st 20 ning individuaalses täitmiskavas (ITK) planeeritud tegevuste täitmisest oli otstarbekas kinnipeetava paigutamine avavangla osakonda.

1. 06.01.2012 saabus Tartu Halduskohtule Juri Kolesnikov’i kaebus Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks seoses kinnipeetava individuaalse täitmiskava rikkumisega kaebaja avavanglasse mittepaigutamisel.
2. 17.01.2012 ja 23.04.2012 määrustega rahuldas kohus vastavalt kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks kaebuse tõlke eest ning menetlusabi taotluse ja vabastas kaebaja riigilõivu tasumisest. 17.05.2012 määrusega võttis Tartu Halduskohus Juri Kolesnikov’i kaebuse menetlusse. Kaebuse põhjendused
3. Kaebuse kohaselt kirjutati kaebaja ITK-sse 28.03.2011, et kaebaja tuleb üle viia avatud vanglasse. Ka 28.04.2011 individuaalse täitmiskava paranduses on nimetatud kohustus. Kaebaja väidab, et on pöördunud Tartu Vangla poole oma ITK täitmiseks, kuid teda ei ole avatud vanglasse üle viidud. Kaebaja on seisukohal, et nimetatud asjaolu on mänginud rolli tema ennetähtaegse vabastamise arutamisel kohtus ning ka lühiajalise väljasõidu taotluse arutamisel. Kaebaja märgib, et põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamisel seisneb selles, et ta soovib pöörduda justiitsministeeriumisse ja teistesse instantsidesse, et süüdlane vastutusele võetaks ning hakkab taotlema kahjuhüvitamist selle eest, et tema olukorda halvendati. Samuti, et mõjutati tema vanglast ennetähtaegse vabastamise arutamist kohtus ja ei lastud puhkusele. Kaebaja usub, et avatud vanglas oleks tal olnud märksa rohkem šansse käia vabaduses puhkusel, isegi puhkepäevi vabaduses veeta ja ka vanglast ennetähtaegselt vabaneda. Kaebaja leiab, et kinnipidamise tingimused on avatud vanglas tunduvalt paremad ja lihtsamad.
4. Kaebaja palub tunnistada õigusvastaseks ja põhjendamatuks, et Tartu Vangla rikkus tema individuaalset täitmiskava ega viinud teda üle avatud vanglasse. Vastustaja vastuväited
5. Vastustaja esitas 04.06.2012 kirjaliku vastuse kaebusele, milles leiab, et halduskohus on ebaõigesti võtnud kaebuse menetlusse. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu leides, et kaebaja õigusi rikutud ei ole ning palub jätta kaebus rahuldamata. HKMS § 45 lg 2 sätestab, et tuvastamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguste kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Vastustaja on seisukohal, et kui kaebaja väited, et ta on korduvalt esitanud vanglale suulisi ja kirjalikke pöördumisi teemal, miks tema ITK ei täideta ega viida üle avatud vanglasse, peavad kaebajal olema selle kohta tõendid. Vastustajale teadaolevalt ei ole kaebaja sellise taotlusega Tartu Vangla poole pöördunud. Vastustaja leiab, et kui kaebaja oleks seda teinud ning Tartu Vangla oleks keeldunud kaebaja paigutamisest avavanglasse, oleks kaebaja pidanud selle vaidlustama vaidemenetluses. Või kui kaebaja leidis, et vangla oleks pidanud algatama avavanglasse paigutamise menetlust, kuid ei teinud seda, oli kaebajal õigus seda vanglalt nõuda ning menetluse alustamata jätmisel esitada vaie või taotlus ümberpaigutamiseks. Vaide rahuldamata jätmise korral oli kaebajal õigus pöörduda tühistamis- ja kohustamiskaebusega halduskohtusse. Vastustaja leiab, et kaebajal olid olemas tõhusamad vahendid oma õiguste kaitsmiseks, seega tuleb kaebus HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 2 p1 alusel tagastada. Vastustaja hinnangul ei anna tuvastamiskaebuse läbivaatamiseks alust ka kaebuses toodud põhjendused. Kaebajale on selgitatud, et tal puudub õigus taotleda ametnike vastutuselevõtmist ja karistamist, kuna see ei puuduta tema õigusi. HKMS § 45 lg 2 kolmas lause sätestab, et hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. Vastustaja leiab, et kahju hüvitamise aluseks on kahju tekkimine mitte aga toimingu õigusvastasus. Vastustaja hinnangul on kaebaja mittevaralise kahju tekkimise väited oletuslikud, seega ei ole põhjust rääkida mittevaralise kahju hüvitamisest selle eest, mille esinemise tõenäosus ei ole kindel. Vastustaja viitab ITK osas justiitsministri 25.03.2008 määrusega nr 9 vastuvõetud „Täitmisplaan“ §le 1 ja § 7 p-le 3.

§ 20

lg 1 sätestab, et kui kinnipeetava individuaalsest täitmiskavast selgub, 2 et karistuse kandmine kinnises vanglas ei ole otstarbekas, kinnipeetava poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud ning kinnipeetava suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi, võib kinnipeetava tema nõusolekul ümber paigutada avavanglasse. Vastustaja märgib, et kaebaja ITK-s oli tegevuste kohta märgitud 2011 II kvartali jooksul sotsiaalprogrammi „Viha juhtimine“ läbimine, mis lõppes 31.05.2011. Enne nimetatud kuupäeva ei olnud avavanglasse ümberpaigutamise tingimused täidetud, mis välistas vastava menetluse alustamise. Vastustaja märgib, et justiitsministri poolt väljatöötatud kinnipeetavate avavanglasse paigutamise ühtsete kriteeriumite kohaselt ei tohtinud kinnipeetaval olla enne avavanglasse ümberpaigutamise otsuse tegemist kehtivaid distsiplinaarkaristusi. 19.05.2011 käskkirjaga nr 1-4/1346 karistati kaebajat distsiplinaarkorras 3 ööpäevase kartserisse paigutamisega.

§ 65lg 5 kohaselt kustub distsiplinaarkaristus ühe aasta jooksul.

Seega oli kaebajal kuni 31.05.2012 kehtiv distsiplinaarkaristus, mis välistas avavanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamise. Kohtu seisukoht

1. Käesolevas asjas on Viru Vanglas kinni peetav isik Juri Kolesnikov esitanud kohtule HKMS § 37 lg 2 p 6 kohaselt tuvastamiskaebuse ning taotleb Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamist seoses kinnipeetava individuaalse täitmiskava rikkumisega kaebaja avavanglasse mittepaigutamisel, kuna leiab, et vanglal oli individuaalsest täitmiskavast tulenevalt kohustus ta avatud vanglasse ümber paigutada.
2. Kohus on seisukohal, et kaebus on võetud menetlusse õigesti. Kaebajal ei olnud kohustust pöörduda kaebusega kohtusse seoses 28.04.2011 ITK täitmisega põhjusel, et 10.03.2011 alustati dokumentide kogumist ja nende ettevalmistamist Tartu Maakohtule saatmiseks kaebaja tingimisi ennetähtaega vangistusest vabastamise otsustamiseks. Tartu Maakohtu 22.06.2011 määrusega jäeti kaebaja enne tähtaega vangistusest vabastamata ning uut tähtaega enam ei määratud, kuna enne jõuab kätte aeg kaebaja vanglast vabanemiseks seoses karistuse ärakandmisega. Kaebaja oli teadlik sellest, et tal on võimalus enne tähtaega vanglast vabaneda ja seoses sellega ei olnud tal mõistlik taotleda avavanglasse paigutamist. ITK täitmine ja avavangla osakonda paigutamise on vastustaja pädevus ja kaebajal oli õigustatud ootus selle täitmiseks. Vastustaja ei ole tõendanud ja ei ole ümber lükanud kaebaja väiteid selle kohta, et ta aasta jooksul mitmekordselt pöördus vangla poole suuliste ja kirjalike taotlustega seoses vangla poolt avatud osakonda paigutamise ja ITK täitmisega, kuid vangla ei reageerinud. Kohtul ei ole alust kahelda kaebaja väidetes, kui vastustaja ei ole tõestanud vastupidist. Võttes arvesse käesoleva asja asjaolusid, leiab kohus, et kaebajal ei olnud oma õiguste kaitseks tõhusamaid vahendeid kui tuvastamiskaebuse esitamine. Kaebajale oli teada, et vaidemenetlus kestab mitu kuud ja et ta niikuinii vabaneb 10.02.
3. a vanglast seoses karistuse ärakandmisega ning seega oli tuvastamiskaebus esitamine kohtu arvates õigustatud. Kaebaja märkis, et ta hakkab taotlema kahju hüvitamist selle eest, et vastustaja süü tõttu tema olukorda halvendati. Ülaltoodu alusel ei nõustu kohus vastustaja seisukohaga, et kohus on ebaõigesti võtnud kaebuse menetlusse. Kohtu hinnangul ei ole ettevalmistava menetluse staadiumis kohtul õigust otsustada, kas hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. Enne, kui käesolevas asjas ei ole kindlaks tehtud kas vastustaja toiming on õiguspärane või mitte, ei saa ennatlikult otsustada, kas hüvitamiskaebus on ilmselgelt perspektiivitu või mitte. 3
4. Kaebus ei kuulu rahuldamisele alljärgnevatel põhjustel. On tuvastatud, et

§ 20

lg 1 kohaselt kui kinnipeetava individuaalsest täitmiskavast selgub, et karistuse kandmine kinnises vanglas ei ole otstarbekas, kinnipeetava poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud ning kinnipeetava suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi, võib kinnipeetava tema nõusolekul ümber paigutada avavanglasse. Vastustaja tõendas kohtule, et kaebaja ITK-s oli tegevuste kohta märgitud 2011 II kvartali jooksul sotsiaalprogrammi „Viha juhtimine“ läbimine, mis lõppes 31.05.

1. Enne nimetatud kuupäeva ei olnud avavanglasse ümberpaigutamise tingimused täidetud, mis välistas vastava menetluse alustamise.
2. Vastustaja tõendas kohtule, et justiitsministri poolt väljatöötatud kinnipeetavate avavanglasse paigutamise ühtsete kriteeriumite kohaselt ei tohtinud kinnipeetaval olla enne avavanglasse ümberpaigutamise otsuse tegemist kehtivaid distsiplinaarkaristusi. 19.05.2011 käskkirjaga nr 1-4/1346 karistati kaebajat distsiplinaarkorras kolmeks ööpäevaks kartserisse paigutamisega.

§ 65lg 5 alusel kustub distsiplinaarkaristus ühe aasta jooksul.

Seega oli kaebajal kuni 31.05.2012 kehtiv distsiplinaarkaristus, mis välistas avavanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamise.

1. Ülaltoodu alusel leiab kohus, et vangla ei ole käitunud süüliselt ja õigusvastaselt ning seega kaebus ei kuulu rahuldamisele.
2. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega ole esitanud menetluskulude nimekirja ja kuludokumente. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Tamara Hristoforova Kohtunik 4