Obsah (5)

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 24.10.2011. a Tallinn Haldusasja number 3-11-1225 Haldusasi OÜ Favorte kaebus Viimsi Val

§ 8

lg 7 kohaselt on kehtestatud ÜP aluseks detailplaneeringute koostamisele DP koostamise kohustusega aladel ja juhtudel ning maakorraldusele ja projekteerimistingimuste väljaandmisele väljaspool DP koostamise kohustusega alasid. Seega tuleb Kordoni II, Oiusöödi IV, Kadaka IV, Liiva III ja Reinu IV kinnistute edasisel DP-l arvestada ÜP-s sätestatuga, sh raudtee reservmaa/haljasala maa ulatusega, mis välistab vastavas osas Kaebajale kuuluvatele kinnistutele ehitusõiguse saavutamise. ÜP lahenduse osas esitatud vastuväidete eiramise tagajärjel ei ole võimalik saavutada Kordoni II, Oiusöödi IV, Kadaka IV, Liiva III ja Reinu IV kinnistute sihtotstarbe muutmist ega nende kruntide jagamist vähemalt osas, milles need jäävad Üldplaneeringu-järgsesse raudtee reservmaa/haljasala maa piiridesse. Kaebaja kannab selle tõttu olulist varalist kahju. Rikutud subjektiivseks õiguseks on ettevõtlusvabaduse ja omandiõiguse puutumatuse riive. 11) Viimsi Vallavolikogu on ÜP kehtestamisel eksinud kaalutlusõiguse teostamise põhimõtete ja haldusakti motiveerimise kohustuse vastu, mis tingib haldusakti tühistamise Kaebaja viitab siinkohal HMS § 4 lg 1 ja lg 2 põhimõtetele ja Riigikohtu lahenditele nr 3-3-137-04; nr 3-3-1-62-02; nr 3-3-1-57-09; nr 3-3-1-39-07; nr 3-3-1-49-08, p 11; nr 3-3-1-62-07; nr 3-3-1-54-

Käesoleval juhul on haldusorgan motiveerinud Kaebaja omandiõiguse kitsendamist üksnes „riigi ülekaaluka huviga raudteetunneli kavandamisel“ ning asunud seisukohale, et „juhul, kui seda maad ei vajata raudteetunneli ja raudtee rajamiseks, jääb see toimima rohevõrgustiku osana, mida toetavad enamike raudtee reservmaa alla jäävate maade tänased maakasutuse sihtotstarbed ja Rohevõrgustiku Teemaplaneering“. 12) Kaebaja avaldas valmisolekut paindlikeks lahendusteks, kuid ÜP kehtestamise otsusest ei nähtu mistahes põhjendusi, miks on jäetud arvestamata menetluse käigus korduvalt esitatud ettepanekuga- näha ette raudtee kaitsevöönd kuni 170 m, olukorras, kus Raudteeseadusest tulenevate kitsendustega saab põhjendada maksimaalselt 100 m laiuse koridori vajalikkust. Vaidlustatud haldusaktis puuduvad kaalutlused, miks ettepanek jäi arvestamata. Kaebuse Esitaja juhtis tähelepanu sellele asjaolule ka peale ÜP avaliku arutelu toimumist, sellegipoolest ei nähtu vaidlustatud haldusaktist kaalutlusi, miks raudtee reservmaa suurust ei vähendata, mis oleks endast kujutanud optimaalset tasakaalu avaliku huvi ja erahuvi vahel. 13) Vaidlustatud haldusaktist ei nähtu ka põhjendusi, miks Viimsi vald ei nõustunud Kaebuse Esitaja poolt esitatud kompromissettepanekuga (kohtukaebuse lisa 5), et raudteetrassi selgumise järel oleks ülejäänud osas maa sihtostarve väikeelamu reservmaa (EVR) (kaardil kiirraudtee trassist vasakule jääv ala) ja ärireservmaa (BR) (kaardil kiirraudtee trassist paremale jääv ala). Samuti ei sisalda ÜP kehtestamise otsus põhjendusi, miks ei nõustutud Kaebaja tehtud kompromissettepanekuga asendada Kaebaja kinnistutel haljasala maa (H) kaitsehaljastusega reservmaaga (HKR) ehk et kaardil lisataks märgistusele RR/H märgistus EVR ja BR ning asendatakse märgistus H märgistusega HKR (et märgistus oleks RR/HKR/EVR/BR). Kompromissettepaneku kohaselt oleks lisatud ÜP seletuskirja märkus, et raudtee reservmaad (RR) ja seda ümbritsevaid haljasvööndi alasid ei ole lubatud kasutada püsivate hoonete ehituseks, kuid lubatud oleks Ehitusseaduse mõttes ajutiste ehitiste püstitamine. Eeltoodud ettepanekud oleksid samuti arvestanud „riigi ülekaaluka huviga raudteetunneli kavandamisel“, kuid oleks endast kujutanud selle eesmärgi saavutamiseks mõõdukat abinõu, mis oleks samas oluliselt vähendanud ÜP-ga kaasnevat Kaebaja omandiõiguse riivet. Selles osas ÜP kehtestamise otsuse motiveerimata jätmine on mõistetamatu. 14) Diskretsiooniõigust teostati ebaõigesti, kui jäeti eriti selgelt välja toomata ja põhjalikult analüüsimata Kaebuse Esitaja huvid ning Kaebuse Esitaja poolt väljapakutud paindlikud lahendused. Vaidlustatud haldusakt ei ole nõuetekohaselt motiveeritud. Selline haldusakt 3 tuleb tühistada. Kaebaja leiab, et seda kinnitab RK praktika ja ta viitab RK lahendile nr 3-3-139-07 ja nr 3-3-1-54-03 ja HMS §-le
Kirjeldatud puudusi ÜP kehtestamise otsuse motiveeringust ei ole võimalik ületada ka Harju maavanema poolt ÜP-le antud heakskiit. Toetudes Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-61-07 saab väita, et vastustaja oli kohustatud analüüsima ÜP kehtestamise küsimust kooskõlas

ja HMS-ist tulenevate nõuetega, arvestama kaalutlusõiguse teostamisel kõikide huvitatud isikute ja Kaebaja õigustega. 15) ÜP-s sätestatud piirangud Kaebaja kinnistutele on ebaproportsionaalsed, kuna on vastuolus Rohevõrgustiku Teemaplaneeringuga Planeerimismenetluse käigus toimunud kirjavahetusest nähtuvalt ei ole vaidlust selles, et juhul, kui planeeringualal raudtee reservmaana tähistatud maa-alale rajatakse kiir-raudtee, siis ei ole võimalik seda maa-ala käsitleda rohealana. OÜ Adepte Ekspert poolt 2008.a koostatud ekspertarvamuses „Hinnang Viimsi vallas asuvate kinnistute (Liiva III, Kordoni II, Oiusöödi IV, Kadaka IV ja Reinu IV) keskkonnaseisundile ning kinnistuid läbiva planeeritava roheala toimimisele“ on märgitud, et vaidlusaluste kinnistute näol on tegemist endise kultuuriheinamaadega, mida läbivad kuivenduskraavid, mille toimimine on võsastumise tõttu oluliselt halvenenud ning et kinnistutel puudub kõrghaljastus. Ekspertarvamuses tõdeti, et antud rohevõrgustiku ala toimimine on tulevikus kavandatavate infrastruktuurielementide rajamise valguses kaheldav ning tehti ettepanek leida alternatiivne võimalus roheala asukoha tarvis, mis võimaldaks rohekoridori toimimise ka uute infrastruktuurielementide rajamise korra. Veelgi resoluutsemalt on end väljendanud 2006.a. koostatud arvamuses dendroloog Aino Aaspõllu, asudes seisukohale, et „sellel mõõtmatul lagendikul ei hakka liikuma ükski metsloom, see ei sobiks ka puhkealaks inimestele“. Vaidlustatud haldusaktis puudub mistahes põhjendus, millisel moel on alternatiivselt haljasala maana planeeritud maa rohevõrgustiku osana toimimine tagatud juhul, kui maad ei vajata raudteetunneli ja raudtee rajamiseks. Isegi juhul, kui möönda, et vaidlusalune ala võiks olla käsitletav rohevõrgustiku osana, puuduvad vaidlustatud haldusaktis põhjendused, miks ÜP on vastuolus Viimsi Vallavolikogu teemaplaneeringuga „Rohevõrgustik ja miljööväärtuslikud alad“. Teemaplaneeringu kohaselt on Kaebaja kinnistud käsitletavad osaliselt rohevõrgustiku puhveraladena, kuhu on Teemaplaneeringu seletuskirja p 2.1.2.

kohaselt lubatud ehitada väikemahulisi äri- ja tootmisobjekte, eelistatud ja lubatud on väike-elamute rajamine. Põhjendatud ei ole ÜP-ga Kaebaja kinnistutele spetsiaalses rohevõrgustike toimimiseks kehtestatud teemaplaneeringus toodust rangemate piirangute kehtestamine. Jääb selgusetuks, miks vastustaja ei nõustunud Kaebuse Esitaja kompromissettepanekuga, et vaidlusalustele aladele võiks ehitada ajutisi ehitisi, mis oleks lubatud ühtlasi kõnealuse teemaplaneeringu kohaselt. 16) Kohtuistungil esitas Kaebaja esindaja taotluse kantud menetluskuludena välja mõista 2.978,79 eurot (ilma käibemaksuta) ja tasutud riigilõiv summas 15,97 eurot. Kaebaja möönab ÜP-ga saavutatud mõningasi positiivseid muutusi, kuid leiab jätkuvalt, et senise olukorra muutmata osas ei ole kasumit taotleva firma jaoks atraktiivseks perspektiiviks võimalus rajada haljasala maaks jäetud osale parke, väljakuid jms. Keskne küsimus haakub raudtee reservmaaga, selle ulatusega ja kuidas rohevõrgustiku ja raudtee reservmaa vastastikune suhestumine praktikas peaks toimuma. Juhul, kui rajatakse raudtee, siis ei saa seal toimida rohekoridor. Raudtee reservmaa ulatuses on strateegilise hindamise aruande lisades tlk 66-69 II kd esitatud koosoleku memo, mille lk 3 on R.Võrno selgitanud, et 50 m kaitsevööndi sees võiksid olla autoteed, tootmishooned vms. Isikud, kes omavad kompetentsi raudtee planeerimisel on selgelt pidanud vajalikuks 150 m vööndi olemasolu, mille sees ei ole välistatud infrastruktuuri ehitamine. Kaebaja oligi viidanud, et raudtee reservala on põhjendamatult lai. Kui olemasolevatele funktsioonidele lisaks oleks planeeringus ette nähtud ka perspektiivne väike- elamumaa või ärimaa, siis ei riivaks see kellegi õigusi ning ei 4 takistaks ÜP elluviimist. ÜP-ga saaks paika asetada üldprintsiibid ning ei ole õigustatud väide, et DP kaudu hakatakse olukorda muutma. Raudtee rajamine aga muudab looduskaitselised alternatiivid võimatuks. Rohevõrgustiku ideed toetavad uuringud puuduvad. Kuigi valla seletuses lk 8 (tlk 114-118 ) on rohealast juttu, viidatakse lindude rändele, kuid seal ei ole viidatud konkreetsemalt teises dokumendis sisalduvale. Kompromisslahendusi ei ole kaalutud. Nt on kaebaja oma 25.05.08 (tlk 20-25 I kd) p-is 4 püstitanud küsimuse ulatuse kohta, aga vald on vastamisel selle sisust mööda vaadanud ja kaebaja küsimuse sisuni ei jõuta. Samas nähtub, et raudtee ja rohevõrgustiku osas on välja toodud selgelt, et tegemist on konflikti-alaga, kui raudtee mitte ehitada, siis ei saaks ala ikkagi toimida rohealana, vaid mingi ühendava koridorina. Ulukitel alale ligipääs puudub ja seega saaks seal olla puhverala, kus oleks võimalik rajada väike-elamu krunte ja äriotstarbelisi hooneid. Teemat käsitleb keskkonnamõjude strateegilise hindamise aruande p 1.
Kaebaja leiab, et nn rohekoridor on tegelikult tupik. Kaebaja tegi ettepaneku, et raudtee- trassi valikuks ei pea olema sedavõrd massiivne ala nagu see hetkel on määratud ( tlk 120 lisa nr 5). Kaebuse esitaja soovis, et ÜP-sse lülitataks rohkem juhtfunktsioone; Kaebaja nõustub, et 170 m ala ongi alaks, kus ilmselt midagi ehitada ei saaks, kuid puhveralasse jääval osal saaks funktsioone juurde tuua. Kaebaja kinnistute suhtes raudtee tarvis koostatav tulevane DP ei anna midagi, kuivõrd kaebaja näeks ÜP eelisena seda, et kui kehtiv ÜP näeks alternatiivselt ette raudtee reservmaa ja haljasala funktsiooni kõrval juba ka perspektiivse väike-elamumaa ja ärimaa funktsiooni. DP kaudu ÜP muutmine on vaid teoreetiline võimalus. Kaebaja maa sundvõõrandamisel on oluline, et kehtima hakkava ÜP kohaselt oleks ette nähtud alternatiivselt väike-elamu reservmaa või ärireservmaa. Kaebaja ei nõustu vastustaja esitatud kulutuse hüvitamise taotlusega, leiab, et need ei kuulu menetluskulude alla; kaardimaterjali paljundamine vallas ei ole tõenäoliselt võimalik (2.33 eurot), kuid muu materjal oli vallas paljundatav. VASTUSTAJA VIIMSI VALLAVOLIKOGU SEISUKOHAD 17) Otsus on õiguspärane nii oma sisult kui ka vormilt ja puudub alus selle tühistamiseks. ÜP kehtestamine ei riku ega riiva kaebaja õigusi, mistõttu puudub alus kaebuse rahuldamiseks. Kaebuse esitaja osade ettepanekutega sai arvestada, samas nähtub, et kaebaja on ka ise möönnud, et võrreldes varasema Viimsi valla mandriosa ÜP-ga viidi sisse muudatusi, mis Reinu IV kinnistu ja Vokki kinnistu osas võimaldas senisest soodsama olukorra. Kordoni II, Oiusöödi IV, Kadaka IV ehitusõiguse osas mingeid muudatusi ette ei nähta. Kaebaja jätab kaebuses märkimata, et lisaks temale kuuluvate Liiva II ja Mäealuse III kinnistud said täiendava ehitusõiguse. 18) Vastustaja esitab kohtule kaebaja nõudmisel Viimsi valla Äigrumäe küla, Laiaküla küla ja osaliselt Metsakasti küla üldplaneeringu köidetud kausta ärakirja koos teedevõrgu ja tehnovõrkude ning tsoneeringukaartidega (ÜP kaust – lisa nr 1) ja Viimsi valla Äigrumäe küla, Laiaküla küla ja osaliselt Metsakasti küla ÜP keskkonnamõju strateegilise hindamise aruande köidetud kausta ärakirja (KSH kaust – lisa nr 2). Kommenteerides kaebaja väidet (kaebuse p 1.1.), et seoses külapiiride muutmisega planeerimismenetluse kestel on planeeringuala täpsustatud, märgib vald, et see ei ole korrektne. Nagu nähtub ÜP seletuskirja sissejuhatusest (ÜP kaust lk 3 ülevalt II lõik), ei ole planeeringuala täpsustatud, kuid muutus planeeringu nimetus, kuna menetluse käigus 2005.a toimus küla piiride muutmine ja Muuga küla planeeringuga hõlmatud osa liideti Äigrumäe külaga, mistõttu eemaldati planeeringu nimest Muuga küla. 19) Kaebuse p-s 1.
viitab kaebaja Viimsi Vallavalitsuse 04.07.2008 kirjale nr 10-7/1757-1, millega Viimsi Vallavalitsus pidas võimalikuks kaebaja 25.05.2008 vastuväidete ja 5 ettepanekutega osaliselt nõustuda. Täpsuse huvides selgitab vastustaja, et kaebaja maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistute Kordoni II, Oiusöödi IV ja Kadaka IV läänepoolsematel osadel nõustuti väikeelamute reservmaa laiendamisega Viimsi Vallavolikogu 11.01.2000 otsusega nr 1 kehtestatud Viimsi valla mandriosa üldplaneeringuga (edaspidi Viimsi valla mandriosa üldplaneering) määratud ulatuses. Kaebajale kuuluva Vokki maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistu määrati peaaegu tervikuna väikeelamute reservmaaks (EVR) ja Reinu IV samuti maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistu määrati ca 1/3 osas idas ärimaa reservmaaks (BR) planeerimismenetluse käigus juba eelnevalt. 20) Otsus ei riku kaebaja õigusi kuna kaebaja senine maakasutus osaliselt muutus soodsamaks, osaliselt jäi samaks, seega ei kahjustata kaebaja subjektiivseid õigusi. Vaidlust ei ole selle üle, et Viimsi vallas Äigrumäe külas asuvate kaebajale kuuluvate kinnistute Reinu IV, Liiva-3, Kordoni II, Oiusöödi IV, Kadaka IV ja Vokki (edaspidi koos nimetatud ka Kinnistud) sihtotstarbed on 100 % maatulundusmaa (kinnistusregistriosade väljavõtted on kaebuse lisaks nr 1). Viimsi valla mandriosa üldplaneeringu kohaselt oli Reinu IV ja Liiva-3 kinnistutele ette nähtud raudteetunneli reservmaa paralleelselt maatulundusmaa juhtfunktsiooniga ja väga väikses osas maatulundusmaa juhtfunktsioon, Kordoni II ja Oiusöödi IV kinnistutele peaaegu võrdselt perspektiivse väikeelamute maa ja maatulundusmaa juhtfunktsioon, Kadaka IV kinnistule 1/3 osas väikeelamute maa ja 2/3 osas maatulundusmaa juhtfunktsioon ja Vokki kinnistule maatulundusmaa juhtfunktsioon (väljavõte Viimsi valla mandriosa üldplaneeringu kaardist – lisa nr 3). Vaidlusalune ÜP võrreldes Viimsi valla mandriosa üldplaneeringuga viis kaebaja Kinnistutel sisse järgmised muudatused: Reinu IV maatulundusmaa sihtotstarbe ja raudteetunneli reservmaa (paralleelselt maatulundusmaa juhtfunktsiooniga) kinnistu määrati ca 1/3 osas idas ärimaa reservmaaks ning Vokki maatulundusmaa sihtotstarbe ja maatulundusmaa juhtfunktsiooniga kinnistu määrati peaaegu tervikuna väikeelamute reservmaaks. Seega, kui varem nendel kinnistutel Viimsi valla mandriosa üldplaneeringu kohaselt ehitusõigus puudus, siis ÜP võimaldab läbi DP Reinu IV kinnistu idaossa ehitada ärihooneid ja Vokki kinnistule elamuid. Ülejäänud 3 kaebaja kinnistul (so Kordoni II, Oiusöödi IV, Kadaka IV) ehitusõiguse osas mingeid muutusi ei toimunud (väljavõte Äigrumäe küla, Laiaküla küla ja osaliselt Metsakasti küla üldplaneeringu kaardist – lisa nr 4). Täiendavalt ülalloetletud kinnistutele määrati ÜP-ga veel kahele kaebaja omanduses olevale ja tema poolt nimetamata 100 % maatulundusmaa sihtotstarbe ja sama juhtotstarbega kinnistule - Liiva II ja Mäealuse III – täiendavat ehitusõigust võimaldavat maakasutust (määrati osaliselt väikeelamute reservmaaks). Kõik Kinnistud on Harju Maakohtu kinnistusosakonna andmetel kaebaja poolt omandatud aastatel 2003 detsember kuni 2006 a., seega peale Viimsi valla mandriosa üldplaneeringu kehtestamist 11.01.2000 Viimsi Vallavolikogu poolt. Viimsi valla mandriosa üldplaneeringu kohaselt raudteetunneli reservmaa juhtfunktsiooniga maa-alale paralleelselt määratud põllumajandusmaa juhtfunktsioon. Raudteetunneli reservmaa/põllumajandusmaa juhtfunktsiooniga ala ei ole hoonestatav. Samal põhimõttel on koostatud vaidlusalune ÜP – raudtee reservmaa juhtfunktsioon kattub haljasala maa juhtfunktsiooniga. Raudtee reservmaa ja haljasala maa juhtfunktsiooniga maa-aladele ei ole lubatud ehitada hooneid, kuid leevenduseks varem kehtinud piirangutele on vaidlusaluse ÜP-ga lubatud haljasala maale kujundada parke jms haljastuid. Raudtee reservmaaga kattuvat haljasala maad (kaardil RR/H) on seni, kuni raudteed ei ole rajama hakatud, lubatud kasutada põllu-, metsa- või puhkealana (nt rajada spordiväljakud vms, mis ei eelda hoonete ehitamist). Alale on lubatud samuti rajada teid ja tehnovõrke (vt Üldplaneeringu kaust lk 21 „Haljasala maa“). 6 Olukorras, kus mingil põhjusel raudtee reservmaad ei võeta kasutusesse, jääb maa-alale kehtima paralleelselt määratud juhtfunktsioon kogu juhtfunktsiooni ulatuses. Kaebaja ei saanud juba tulenevalt Viimsi valla mandriosa üldplaneeringust eeldada, et kõnealune piirkond (sh kaebaja kinnistud) on ette nähtud hoonestamiseks ning kaebaja eeldus, et ta ostab maad, millele on lubatud rajada hoonestust, ei saanud tugineda kehtivatele planeeringutele, vaid ilmselt soovile kehtivat ÜP-d muuta. Eelneva alusel jääb vastustajale arusaamatuks kaebaja väide, et „Üldplaneeringu lahenduse osas Kaebuse Esitaja poolt esitatud vastuväidete eiramise tagajärjel ei ole Kaebuse Esitajal võimalik saavutada Kordoni II, Oiusöödi IV, Kadaka IV, Liiva III ja Reinu IV kinnistute sihtotstarbe muutmist ega nende kruntidega jagamist vähemalt osas, milles need jäävad Üldplaneeringu järgsesse raudtee reservmaa/haljasala maa piiridesse, mistõttu kannab Kaebuse Esitaja olulist varalist kahju (rikutud subjektiivseks õiguseks on ettevõtlusvabaduse ja omandiõiguse puutumatuse riive)“. Nagu nähtus, ei ole kaebaja subjektiivseid õigusi rikutud, mistõttu kaebus on alusetu. 21) Otsus on piisavalt kaalutletud ja motiveeritud. Kaebaja on kokkuvõtlikult seisukohal, et Otsuse motiveerimata jätmine muuhulgas Kaebuse Esitaja poolt esitatud ettepanekute ja vastuväidetega mittearvestamise osas toob kaasa vaidlustatud haldusakti õigusvastasuse ning on selle haldusakti tühistamise aluseks. Viidates HMS § 56 lg 1 leiab vastustaja, et Otsus on õiguspärane nii materiaalsest kui formaalsest aspektist lähtudes ning on piisavalt motiveeritud nii faktiliselt kui ka õiguslikult. Haldusakti vastuvõtmisel on järgitud kõiki kaalutlusreegleid ning ei esine diskretsioonivigu. HMS § 56 sätestatud haldusakti põhjendamise nõude üheks eesmärgiks on tagada akti kontrollitavus. Käesoleval juhul tulenevad Otsuse põhjendused nii Otsusest endast kui ka selles viidatud ÜP materjalidest ja muudest dokumentidest ning ei ole tegemist motiveerimatu haldusaktiga. Kaebuse esitaja vastuväited on läbi arutatud kaebuse esitajaga ning vastati suuliselt ja kirjalikult. Kuna kaebus on esitatud kaebaja subjektiivsete õiguste kaitseks, siis võib aru saada, et Otsuse motiveerimatuse aluseks peab kaebaja tema poolt esitatud ettepanekute ja vastuväidetega mittearvestamise motiveerimata jätmist Otsuses. See ei vastanud aga tegelikkusele. Haldusaktis on selgitatud, mis oli ettepanekute arvestamise eelduseks ja mis oli ÜP koostamise põhiliseks eesmärgiks (mh rohevõrgustiku sidususe tagamine) ja kui ettepanekud nendele tingimustele ei vastanud, ei saanud nendega ka arvestada. Otsus on piisavalt kaalutletud ja peab arvestama, et keegi ei saa nõuda kehtiva maakasutuse tingimusteta muutmist. Arvestada tuleb ka asjaolu, et kaebaja ostis Kinnistud teatud valitsevate tingimustega, mis käesoleva ÜP-ga muudeti vaid leebemaks. Kaebajal oli enne ÜP kehtestamist oluliselt vähem võimalusi omale soetatud Kinnistutele ehitusõigust saada ja väidetava kahju asemel ta on ÜP-st hoopis saanud kasu. Lisaks sellele, et osadele seni 100 % ehitusõiguseta maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistutele määrati kaebajale ÜP-ga ehitusõigust võimaldavaid maakasutuse juhtotstarbeid (Vokki - EVR, Reinu IV - osaliselt BR, Liiva II – EVR, Mäealuse III – EVR), saab ta RR alust maad nüüd kinnistutel Liiva-3 ja Reinu IV osaliselt kasutada ka nt spordiväljakute rajamiseks (vt Üldplaneeringu kaustas lk 21 „Haljasala maa“). Selline võimalus lisati ÜP menetluse käigus just kaebajate vastuväidete kompromisslahendusena. Kaebuse esitaja soov on pigem jätta erahuvides avalik huvi (tasakaalustatud areng, rohevõrgutiku toimimine, raudtee rajamine jms) tahaplaanile. 22) Raudtee kaitsevööndi laiuse küsimus. Kuivõrd raudtee täpne asukoht pole hetkel teada (tsoneeringukaardil oleval joonehitisel on üksnes illustratiivne tähendus) ja kaitsevööndi laius tuleneb kehtivatest õigusaktidest, siis pole raudtee kaitsevööndit kaardil tähistatud ja ÜP-ga on määratud kaitsekuja elamute ja suvilate 7 rajamisel. See on toodud ÜP kaustas lk 24 olevas tabelis nr 2, mille kohaselt on kuja laius 50m (so minimaalne kaugus lähima elamu või suvilani tootmisobjekti krundi piirist, mis antud kontekstis tähendab raudtee reservmaa (RR) piiri). Raudtee reservmaa algab 50 m kauguselt EVR piirist, mis tagab 50 m laiuse elamutevaba ala raudteest isegi juhul, kui raudtee peaks rajatama vahetult reservmaa piirile. Otsuse
leheküljel on ka kirjas, et teiste hulgas kaebajale kuuluvatel Kordoni II, Oiusöödi IV ja Kadaka IV kinnistutel laiendati EVR ala ulatust, mistõttu vähenes neil kinnistutel haljasmaa osakaal. Raudtee reservmaa suurust Majandus-ja kommunikatsiooniministeeriumi loal korra juba vähendati, ca 50 % võrra; kuna raudtee täpne asukoht pole kuluka ehitusgeoloogilise uuringu puudumise tõttu teada (nagu öeldud, on kaardil olev joonehitis illustratiivne), pole võimalik ala ulatust rohkem ka vähendada. Seda on kaebajale korduvalt selgitatud. Varemalt ÜP-ga hõlmatud alal kehtinud Viimsi valla mandriosa üldplaneeringus oli raudtee reservmaa ala kaks korda suurem ja kaebaja ostis seda teades oma kinnistud just sel ajal. 23) Otsuses on viidatud Harju maavanema 17.11.2010 kirjale nr 2.1-13k/4902, millega maavanem andis ÜP-le oma heakskiidu. Vastustaja on eelnimetatud maavanema kirjas toodud käsitlusega vastuväidete osas nõustunud ning on Otsuse põhjenduses ka sellele kirjale üheselt viidanud. Seega on üheselt arusaadav, et nimetatud Harju maavanema kirjas esitatud seisukohad vastuväidete (sh kaebaja vastuväidete) osas on ühtlasi Otsuse põhjendusteks. Vastustaja on aktsepteerinud ka vallavalitsuse seisukohti ÜP avaliku arutelu käigus esitatud ettepanekutele ja vastuväidetele, ka need moodustavad osa Otsuse põhjendustest. Otsuses on viidatud, kuidas kõik dokumendid on kättesaadavad, Harju maavanema 17.11.2010 kiri on aga lisaks selle koostaja poolt saadetud kõikidele isikutele (sh kaebajale), kelle ettepanekuid või vastuväiteid täies mahus ei rahuldatud. Vastustaja on järginud põhimõtet, mille kohaselt haldusakti põhjendamise üheks eesmärgiks on tagada akti kontrollitavus. Ka RK HK otsuses nr 3-3-1-16-05 märgitakse: „HMS §-s 56 sätestatud haldusakti põhjendamise nõude üheks eesmärgiks on tagada akti kontrollitavus. Käesoleval juhul on detailplaneeringu kehtestamise otsuse põhjendused tuletatavad haldusaktile lisatud dokumentidest. Halduskolleegium möönab, et ulatuslikemate aktide, sh detailplaneeringute kehtestamise otsuste korral on põhjendatud nõuda põhimotiivide esitamist ka otsuses endas. Samas ei too motiveeringu haldusaktis esitamise ebapiisavus vältimatu järelmina kaasa haldusakti tühistamist.”. Kaebaja viitab Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-61-07, millest järeldab kaebaja, et „seega ei tekitanud Harju maavanema kooskõlastus vastustajale kohustust kehtestada õigusvastane Üldplaneering, vaid vastustaja oli kohustatud analüüsima Üldplaneeringu kehtestamise küsimust kooskõlas

ja HMS-ist tulenevate nõuetega ning arvestama kaalutlusõiguse teostamisel kõikide huvitatud isikute (sh Kaebuse Esitaja) õigustega“. Vastustaja on seisukohal, et ÜP ei ole õigusvastane ja kaebaja ei ole seda õigusvastasust suutnud ka tõendada. Isegi nõustudes, et maavanema heakskiit ei tekita haldusorganile kohustust planeeringu kehtestamiseks, ei nähtu selle seost Riigikohtu lahendiga. Käesoleval juhul on vastustaja nõustunud Harju maavanema 17.11.2010 kirjas esitatud seisukohtades, sh vastusega vastuväidetele, viidanud sellele Otsuses ja seega on nimetatud kiri, nagu öeldud, muutunud Otsuse motivatsiooni osaks. 24) Kaebaja esitatud näited Riigikohtu praktikast. Riigikohtu otsus nr 3-3-1-54-03 käsitleb vaidlustatud otsust, milles ei olnud mitte ühtegi põhjendust. Samas leidis kolleegium, et kui haldusakti motivatsioon esitatakse selle mahukuse tõttu mõnes teises dokumendis, peavad haldusaktis olema ära toodud vähemalt põhimotiivid. Seda on Otsuses ka tehtud, Otsus on põhjalik, samuti on viidatud ÜP konkreetsetele osadele ja dokumentidele. Kaebaja viidatud Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-57-09 leidis kolleegium, et haldusakti motiveeringuks ei saa pidada dokumenti, mida ei tehta teatavaks koos vaidlustatud haldusakti endaga, vaid mis pannakse üles haldusekandja kodulehele, ilma et sellele 8 dokumendile oleks haldusaktis viidatud, lisaks peavad haldusaktis olema esitatud vähemalt selle põhimotiivid. Käesolevalt on aga Otsuses viidatud kõigile arvesse võetud dokumentidele ning ära märgitud ka nendega tutvumise koht, mistõttu pole Otsus vastuolus ka kohtupraktikaga.. 25) ÜP ei ole vastuolus Viimsi Vallavolikogu 13.10.2009 määrusega nr 22 kehtestatud Viimsi valla mandriosa üldplaneeringu teemaplaneeringuga: Miljööväärtuslikud alad ja rohevõrgustik (edaspidi Rohevõrgustiku teema-planeering). Kaebaja väitel on ÜP-s sätestatud piirangud kaebaja kinnistutele ebaproportsionaalsed, kuna on vastuolus Rohevõrgustiku teemaplaneeringuga. Jääb arusaamatuks, millised on kaebaja kinnistutele ÜP-ga sätestatud piirangud ja milles konkreetselt see väidetav planeeringute vastuolu seisneb, kuna kaebaja ei ole seda välja toonud. Iseenesest on juba ÜP ja Rohevõrgustiku teemaplaneeringu eesmärgid erinevad. Rohevõrgustiku Teemaplaneering maakasutuse juhtotstarbeid ja ehitusõiguste määramist ei käsitlenud, eesmärgiks oli valla territooriumil rohevõrgustiku moodustamine ja selle käigus kinnistute juhtotstarbeid ei muudetud. ÜP on igati arvestanud Rohevõrgustiku teemaplaneeringuga (vt Üldplaneeringu kaust lk 8-9 punkt 3.

ja lk 26-27 punkt 6.1.1.). Arusaamatuks jääb kaebuse punktis 4.
kaebaja väide, et tema ja vastustaja vahel ei ole vaidlust selles, et „juhul, kui planeeringualal raudtee reservmaana tähistatud maa-alale rajatakse kiirraudtee, siis ei ole võimalik seda maa-ala käsitleda rohealana“. Selline väide ei vasta tõele. Raudtee ja rohevõrgustik saavad vajadusel koos toimida. Samas on see pigem Rohevõrgustiku teemaplaneeringusse puutuv küsimus ja seal ka piisavat käsitlust leidnud. ÜP kui ka Rohevõrgustiku teemaplaneeringu KSH aruandes on väljendatud seisukoht, et kiirraudteetrass ning rohevõrgustiku astmelaud ja koridor ei saa kattuvalt/paralleelselt toimida ilma raudteest tulenevaid mõjusid leevendavaid ja vältivaid meetmeid kasutamata. Nimetatud meetmed tuleb välja töötada raudtee rajamise keskkonnamõju hindamise menetluse käigus. Täpsemat hinnangut on antud hetkel võimatu ja ka ebaotstarbekas anda, kuna käesoleval hetkel ei ole teada, millal Rail Baltica raudteekoridor reaalselt kasutusele võetakse ning millised saavad olema kasutatavad tehnoloogilised lahendused nii selle rajamisel kui ka kasutamisel. Seega raudtee realiseerumise ajaks võivad olla kasutusel tänasel päeval veel tundmatud tehnoloogilised lahendused nii raudtee rajamise ja kasutamise kui ka rohevõrgustiku toimimist tagavate meetmete osas. Kõige eelmainitu põhjal palub vastustaja kohtul jätta tähelepanuta kaebuse lisadeks nr 11 olev OÜ Adapte Ekspert „Hinnang Viimsi vallas asuvate kinnistute (Liiva III, Kordoni II, Oiusöödi IV, Kadaka IV ja Reinu IV) keskkonnaseisundile ning kinnistuid läbiva planeeritava roheala toimimisele“ ja lisaks nr 12 olev „Ekspertarvamus Harju Maakonna Viimsi valla Aigrumäe küla kinnistute kohta”. Nimelt pole need käesolevas vaidluses asjakohased, sest ÜP ei käsitle rohevõrgustiku moodustamist ja nagu eelnevalt selgitatud, saavad raudtee ja rohevõrgustik koos toimida. Tänasel päeval ei ole teada, millal Rail Baltica raudteekoridor reaalselt kasutusele võetakse ning millised saavad olema kasutatavad tehnoloogilised lahendused nii selle rajamisel kui ka kasutamisel. Rohevõrgustiku teemaplaneering tugineb PhD Kalev Sepp ja Msc Jüri Jagomägi poolt välja töötatud rohelise võrgustiku planeerimise metoodikal „Roheline võrgustik1, mille lisa 3 „Zooloogilised lähtekohad rohelise võrgustiku kujundamisel ja struktuurielementide määramisel“ alapunktis 2.1 „Infrastruktuuri logistika ja häirefaktori aste“ kirjutab Lauri Klein järgmist: „Üldreeglina on ka raudtee tunduvalt väiksema negatiivse mõjuga kui maantee (siin esineb aga just otsene sõltuvus liiklusintensiivsusest ja kompensatsioonikonstruktsioonide 1 „Roheline võrgustik“ on elektrooniliselt kättesaadav Siseministeeriumi kodulehel aadressil http://www.siseministeerium.ee/public/roh.vorgustik.pdf ning selle lisad http://www.siseministeerium.ee/public/lisad2a.pdf 9 olemasolust)“. Rohevõrgustiku teemaplaneering põhineb printsiibil, et suuremaid loodusmassiive on alati kergem killustada, kui neid hiljem kokku kasvatada. Kuni raudtee rajamiseni saab kogu reserveeritud maa-ala toimida rohevõrgustiku alana. Raudtee rajamisel saab rohekoridor (kahele poole raudteed jääb ca 100 m laiune haljasriba kaitsehaljastusena) toimida piki raudteed (juhul, kui ei rajata ökodukte), mis on Viimsi vallale kõige olulisem suund, kõigile loomadele ja taimedele. Raudteega risti ca 200 m laiune koridor võimaldab taimede seemnete levikut ning lindude liikumist. Olukorras, kus hetkel puudub nii raudtee tehniline projekt kui ka selle keskkonnamõju hinnang (sh mõju rohevõrgustiku toimivusele), on OÜ Adapte Ekspert väited rohekoridori ja raudtee koostoimimise kaheldavuses lisaks eelnevale veel ka paljasõnalised, mis samuti tingib vajaduse need tähelepanuta jätta. Mis puutub dendroloog (mitte zooloog, ökoloog vms) Aino Aaspõllu järeldusse, et „mõõtmatul lagendikul ei hakka liikuma ükski loom“, siis jääb paraku selgusetuks, millistele andmetele tuginedes on sellisele järeldusele jõutud. Siinkohal tuleb arvestada, et : - rohevõrgustik ei ole vajalik üksnes suurimetajatele vaid seda kasutavad ka väikeimetajad, närilised, linnud jms loomad rände-, pesitsus-, varje-, toitumis-, peatus- ja puhkealadena. Lisaks on tegemist olulise puhkealaga lindude (ennekõike laglede ja hanede) kevadisel ja sügisesel rändel. Just nimelt lindude rändeks sobilikke lagedaid puhke- ja toitumisalasid jääb seoses valglinnastumisega Tallinna lähiümbruses järjest vähemaks; - ekslik on seisukoht, et kõrghaljastuseta maa-ala ei ole väärtuslik ning see on piisav alus tegemaks järeldusi „mitte kunagi“ vormis. Tegemist on loodusliku alaga, mille liigiline koosseis, sh taimkate on ajas muutuv. Vajadusel on võimalik jätkuprojektide raames osa maaalast haljastada ning seeläbi kiirendada kõrghaljastuse teket ning kujundada sobilikku ja vajalikku liigilist koosseisu; - rohealad (nii kõrghaljastusega kui ka kõrghaljastuseta) on aluseks bioloogilisele mitmekesisusele, mis tagab stabiilse keskkonnaseisundi ning hoiab alal inimesele elutähtsaid keskkonda kujundavaid protsesse nagu näiteks põhja- ja pinnavee teke, õhu puhastumine, keemiliste elementide looduslikud ringed. Samuti on rohealad vajalikud ennetamaks ja leevendamaks inimtekkelisi mõjusid, et aidata kaasa keskkonna loodusliku iseregulatsiooni säilimisele. A.Aaspõllu järeldus maa-ala sobilikkusest loomade liikumiseks on antud kõiki ülalnimetatud asjaolusid arvesse võtmata ning seega ei ole tema seisukoht kasutatav eksperthinnanguna. Ka sellest tulenevalt palub vastustaja kohtul jätta dendroloog A.Aaspõllu arvamus tähelepanuta. 26) Kaebuse punkt 4.
käsitleb rohkem Rohevõrgustiku teemaplaneeringu sisu, kuid nagu eelnevalt märgitud, on Otsus piisavalt kaalutletud ja motiveeritud ja ÜP ja Rohevõrgustiku teemaplaneeringu vahel vastuolu puudub, mistõttu ei saa vastuolu olemasolu Otsuses ka põhjendada. Vastuolu puudumine nähtub ka, kui võrrelda volikogu vastuse lisaks nr 4 olevat väljavõtet Üldplaneeringu kaardist väljavõttega Rohevõrgustiku teemaplaneeringu kaardiga (väljavõte üldplaneeringu teemaplaneeringu „Miljööväärtuslikud alad ja rohevõrgustik“ kaardist – lisa nr 5). Seega ei vasta tegelikkusele ka kaebuse punkti 4.
väide, et Üldplaneeringuga on kaebaja kinnistutele kehtestatud Rohevõrgustiku teemaplaneeringus toodust rangemad piirangud. Kaebaja on ekslikult viidanud Rohevõrgustiku teemaplaneeringu seletuskirja punktile 2.1.2.4., mis nagu käsitleks ehitustingimusi rohevõrgustiku puhveraladel. Tegelikult käsitleb maakasutus- ja ehitustingimusi rohevõrgustiku puhveralal seletuskirja punkt 2.2.2.
Samas pole viide sellele punktile ja Rohevõrgustiku teemaplaneeringule ehitusõiguse kontekstis üldse asjakohane, kuna nimetatud teemaplaneeringul on hoopis muud ülesanded kui ehitusõiguse määramine. Rohevõrgustiku puhveraladel lubatakse ehitusõigust juhul, kui seda võimaldab üldplaneeringuga määratud juhtotstarve, mis kaebaja poolt viidatud tema 10 kinnistute osadel antud juhul puudub. ÜP ja Rohevõrgustiku teemaplaneeringu vahel puudub igasugune vastuolu. 27) Kohtuistungil jäi vastustaja seisukohale, et ÜP kehtestamisega ei kaasnenud kaebajale mingeid täiendavaid piiranguid tema omanduses olevate Kinnistute kasutamisel, vastupidi – avanes võimalus osaliseks ehitamiseks, mistõttu HKMS § 7 lg 1 ja

§ 26lg 1 sätestatud üldregulatsioonist tulenevalt tuleb kaebus jätta rahuldamata.

Tegelikkusele ei vasta kaebaja esindaja väide, et kuna vastustajal peavad kõik ÜP-ga seotud dokumendid olema komplekteeritud kaustadesse nendega tutvumist võimaldaval viisil, et siis ei too taotletud materjalide kohtule edastamine haldusorganile kaasa ebamõistlikke täiendavaid kulusid või ebamugavusi. Kaebuse esitajal oli võimalik täpsustada, mis on kaebuse jaoks hädavajalik, kuid ta seda ei teinud ning vastustaja ei saa anda teadmata ajaks kohtu käsutusse ÜP dokumentatsiooni originaale, mistõttu kaustadest tuli teha koopiad ja teatud mittestandardse suurusega kaartide koopiate tegemine tuli vältimatult teenustööna tellida, see on vallale lisakulu, mis tuleb hüvitada. Vastustaja esitas taotluse välja mõista tema tehtud kulutused. Viimsi Vallavalitsus on valinud Teemaplaneeringu koostajaks väga suurte kogemustega AS-i Pöyry Entec. Teemaplaneeringu puhul keskkonnamõju strateegilise hindamise ekspertideks). KSH aruande koostajateks olid OÜ Keskkonnakorraldus keskkonnaeksperdid. Loomastikuuuringu osas on koostööd tehtud Riigimetsa Majandamise Keskuse ja nendelt saadud loomade elupaiga andmetega. Metsatüübi järgi võib ja saab eeldada, milliste loomade elupaigad seal on, samuti kontrolliti linnustiku paiknemine. Teemaplaneeringu kui ka KSH aruande koostamisel ja seda nii teoreetilisel baasil kui ka vahetult töögrupi näol ning läbi on viidud kõik vajalikud uuringud. Kohtuistungil jäi vastustaja seisukohale, et ÜP kehtestamisega ei kaasnenud kaebajale mingeid täiendavaid piiranguid tema omanduses olevate Kinnistute kasutamisel, vastupidi – avanes võimalus osaliseks ehitamiseks, mistõttu HKMS § 7 lg 1 ja

§ 26lg 1 sätestatud üldregulatsioonist tulenevalt tuleb kaebus jätta rahuldamata.

Palub hüvitada KSH kaustamaterjali ja kaardikoopiate paljundamiseks tekitatud kulutused summas 55.36 eurot /esitab arve ja maksekorralduse/. Arve spetsifikatsiooni kohaselt /3 esimest rida/ kajastavad ÜP kausta 2 kaardimaterjali paljundust: 2.33+2.53+2.43 eurot. Ülejäänud /4 rida/ kajastavad KSH kausta materjali paljundust: 0.30+5.92+28.37+4.25 eurot. Kuivõrd tegemist on spiraalköitega, siis sellest paljunduste tegemine eeldab köite avamist ja taasköitmist, seega on tellitud töö asjakohane ja tuleb vallale hüvitada. Kaebaja menetluskuludest on põhjendatud kuluks riigilõiv, kuid üle 2000 euro ulatuv õigusabisumma on ülepaisutatud. KOHTU PÕHJENDUSED 28) Kohus kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, uurinud toimikusse esitatud tõendeid, leiab, et kaebus ja menetluskulude taotlus tuleb jätta rahuldamata. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis jäävad OÜ Favorte kulutused õigusabile ja tasutud riigilõiv kaebaja kandaHKMS § 92 lg.

29) Esmalt märgib kohus, et OÜ Favorte on esindajate kaudu osalenud aktiivselt Teemaplaneeringu „Miljööväärtuslikud alad ja rohevõrgustik“ ja käesolevalt vaidlustatud planeeringu menetluses ja kaebaja on teinud ettepanekuid, millest osaliselt vastustaja sai ettepanekuid arvestada ning osaliselt vald kaebajaga ei nõustunud. Kaebaja möönab, et 04.07.08.a. on Viimsi Vallavalitsus kirjaga 10-7/1757-1 vastanud tehtud ettepanekutele, milles soostus vastuväiteid ja ettepanekuid arvestama, va raudtee reservmaa/haljasala maa 11 ulatuse vähendamiseks. 09.10.08 esitas kaebaja uuesti ettepaneku kirjaga nr 393 ja pakkus raudtee reservmaa/haljasala maa osas alternatiivlahenduse. OÜ Favorte leiab, et tema ettepanekute eiramise tõttu ei ole võimalik saavutada Kordoni II, Oiusöödi IV, Kadaka IV, Liiva III ja Reinu IV kinnistute sihtotstarbe muutmist ega kruntide jagamist osas, milles need jäävad ÜP järgsesse raudtee reservmaa /haljasala maa piiridesse ja kaebaja kannab selle tõttu varalist kahju. Kaebaja loeb rikutud õiguseks ettevõtlusvabaduse ja omandiõiguse puutumatust. Samas leiab kaebaja, et haldusakt on motiveerimata ja kontrollimatu. 30) Kaebuse esitajal on kaebeõigus ja volikogu otsus on kohtus vaidlustatav. Vaidlust ei ole küsimuses, et planeerimisotsus on kohtus vaidlustatav ning et planeerimismenetluses osalenu taotlus seadusest tulenevalt tuleb pädeval haldusorganil sisuliselt läbi vaadata ning nõuda, et tema taotlus lahendatakse õiguspäraselt. Põhiseaduse § 31
lause esimene osa "Eesti kodanikul on õigus tegelda ettevõtlusega..." sätestab ettevõtlusvabaduse, mille kaitsealasse kuulub tulu saamise eesmärgil toimuv tegevus. Ettevõtlusvabadus laieneb Põhiseaduse § 9 lg 2 alusel ka juriidilistele isikutele. Seega kaitseb ettevõtlusvabadus ka äriühinguid. Ettevõtlusvabaduse, kui vabadusõiguse kaitseala on riivatud, kui seda vabadust mõjutatakse avaliku võimu poolt ebasoodsalt“. Kaebaja saab tugineda õiguspärase ootuse osas õiglasele menetlusele. 14.10.2003 lahendis nr 3-3-1-54-03 on Riigikohus leidnud, et: „Kohus ei hinda ümber kaalutlusotsuse otstarbekust, vaid kontrollib üksnes seda, ega kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, ega ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning ega ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga. /…./Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse ka siis, kui otsustus jääb küll kaalutlusõiguse piiridesse, kuid tekivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses. Iseäranis on diskretsiooniveaga tegu juhtudel, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest kaalutlustest või jätnud mõne olulise aspekti tähelepanuta.“ 16.01.2008 lahendis nr 3-3-181-07 märgib Riigikohus muuhulgas, et: „Diskretsioonivolituse mittetäielik kasutamine ja olulistele asjaoludele mittetuginev kaalumine võivad endast kujutada sellist olulist diskretsiooniviga, mis on kaalutlusotsuse tühistamise aluseks.“ Kaebaja on Äigrumäe ÜP menetluses teinud ettepaneku muuta kavandatava tulevase Rail Baltica raudtee rajamisega seotult raudteekoridori reservmaad kitsamaks või anda perspektiivse raudtee maa juhtotstarbele ehitusõigus ajutiste ehitiste ehitamiseks. Rohevõrgustiku TP menetluses tegi OÜ Favorte ettepaneku rohevõrgustiku koridori nihutamiseks. Kohtule nähtub, et vastustaja on õigesti selgitanud, et osade küsimuste lahendused tulenevad juba varasematest planeeringulahendustest, mida ei muudeta. Käesolevalt on ainetu vaielda selle üle, kas Rail Baltica raudtee rajamiseks tuleb jätta vajalikku reservmaad. Teemaplaneeringuga „Miljööväärtuslikud alad ja rohevõrgustik“ ei määratleta kiirraudtee Rail Baltica trassikoridori jaoks vajalikku raudteetunneli reservmaad, vaid see on määratud juba järgmiste kehtivate planeeringutega: üleriigiline planeering „Eesti 2010”, Harjumaa maakonnaplaneeringu I etapp ja Viimsi valla mandriosa üldplaneering. Harju Maakonnaplaneering kehtestati Harju Maavanema 19.04.1999 korraldusega nr 1682 ja selle planeeringu I etapp näeb ette raudtee rajamise ja raudtee tunneli antud alale. Viimsi Vallavolikogu 11.01.2000 otsusega nr 1 kehtestatud Viimsi valla mandriosa üldplaneeringus on maakonnaplaneeringuga kavandatule tuginedes reserveeritud Äigrumäe küla piirkonda tunneli rajamiseks vajalik maa-ala. Enne Viimsi valla mandriosa üldplaneeringu kehtestamist andis selle planeerimislahendusele omapoolse heakskiidu ka Harju maavanem arvestades varem kehtestatud Harju maakonnaplaneeringu I etapi planeerimislahendust. Kõnealusel maa- 12 alal paiknevad teiste hulgas ka kinnistud Liiva III ja Reinu IV ning osaliselt Kadaka IV, Oiusöödi IV ja Kordoni II. Viimsi valla mandriosa üldplaneeringu kohaselt raudteetunneli reservmaa juhtfunktsiooniga maa-alale on paralleelselt määratud põllumajandusmaa juhtfunktsioon. Raudteetunneli reservmaa/põllumajandusmaa juhtfunktsiooniga ala ei ole hoonestatav. Rohevõrgustiku teemaplaneeringust tulenevalt on lahendatud küsimus, et rohevõrgustiku toimimine on võimalik ka juhul, kui rajatakse raudtee. Maakonnaplaneeringu eesmärk on maakonna territooriumi arengu üldistatud käsitlemine, üldise territoriaal-majandusliku arengustrateegia ja -kontseptsioonide sidumine kestva ja säästva arengu põhimõtetega ning riiklike ja kohalike huvide tasakaalustamine. Planeerimisseaduse (

) § 4 lg 2 kohaselt on planeerimisalase tegevuse korraldamine valla või linna haldusterritooriumil kohaliku omavalitsuse pädevuses. Üldplaneering koostatakse valla või linna territooriumi arengu põhisuundade ja tingimuste määramiseks, arvestades valla või linna arengukava suundumusi. Käesolevalt nähtub, et nii vaidlusalune ÜP kui ka rohevõrgustiku teemaplaneering „Rohevõrgustik ja miljööväärtuslikud alad“ on üldplaneeringud, mille kehtestamine toimub kaalutlusõiguse alusel ning kohtulik kontroll sellise haldusakti üle on piiratud. Maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu „Asustus ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused“ p 2.2.1 kohaselt maakonna ja kohaliku tasandi rohelise võrgustiku struktuurielementide piirid täpsustab üldplaneering. Seega nähtub, et juba maakonnaplaneeringus on avatud võimalus teatud tingimuste täpsustamiseks.

§ 7

lg 4 kohaselt on maakonnaplaneering üldplaneeringu koostamise aluseks, samas ei tähenda see, et maakonnaplaneeringuga on kõik küsimused otsustatud lõplikult, kuna selle välistab maakonnaplaneeringu üldistuse aste.

§ 7

lg 2 p 7 järgi on maakonnaplaneeringu ülesandeks rohelise võrgustiku toimimist tagavate meetmete kavandamine. Vastustaja on teemaplaneeringuga täpsustanud üldplaneeringuga tuumalade, puhveralade ning rohekoridoride asukohti. Kuigi kaebaja märkis kaebuses, et käesolev ÜP on vastuolus teemaplaneeringuga „Rohevõrgustik ja miljööväärtuslikud alad“, mille seletuskirja p 2.1.2.4 kohaselt on lubatud rohevõrgustiku puhveralal ehitada väiksemahulisi äri-ja tootmisobjekte, eelistatud ja lubatud on väike-elamute rajamine, kuid antud juhul on ÜP-ga neid tingimusi muudetud rangemateks, on selline seisukoht ekslik. Kohus nõustub vastustajaga, et Viimsi valla mandriosa senikehtinud üldplaneeringuga võrreldes kaebaja seisund ei halvenenud, ka ei ole rohealade määramise teemaplaneeringuga kaebajate kinnistute sihtostarvet muudetud ning kaebaja suhtes ei ole leidnud ka kinnitust, et kaebajat huvitavate kinnistute osas oleks muudetud Otsusega nr 21 kinnistute sihtotstarvet, mis on määratud juba teiste planeeringutega. Nii rohealade teemaplaneeringu kui ka käesoleva planeeringu puhul on tegemist üldplaneeringutega, mistõttu ei ole asjakohane kõnelda planeeringute vastuolust. Kohus ei saa nõustuda selle tõttu ka kaebaja seisukohaga, et vaidlusalune üldplaneering ei saanud arvestada rohealade teemaplaneeringuga ning selle seisukohti ei ole käesolevas planeeringus kajastatud. Kuivõrd tegemist on üldplaneeringutega, millest rohevõrgustiku toimimine on reguleeritud ja motiveeritud üldplaneeringu teemaplaneeringus, siis tuleb nendega ka arvestada ning kõnelda ei saa selliselt ka planeeringute vastuolust. Kaebuse esitaja on eksinud, kui leiab, et ÜP-s sätestatud piirangud on vastuolus Rohevõrgustiku Teemaplaneeringuga. Kaebaja kinnistute kasutamise tingimused täpsustusid iga planeeringuga, nt rohevõrgustiku vajadusi silmas pidades roheala teemaplaneeringus. Käesolevas planeeringus on kaebaja 25.05.08.a. vastuväidetega arvestatud ja nõustutud osaliselt, mille tulemusel on maatulundusmaa kinnistutel Kordoni II, Oiusöödi IV ja Kadaka IV läänepoolsetel osadel väike-elamute reservmaad senisest laiendatud. Vokki kinnistu osas (maatulundusmaa sihtotstarve) määrati peaaegu tervikuna väike-elamute reservmaaks, Reinu IV on määratud ca 1/3 osas idas ärimaa reservmaaks. Kaebuse esitaja on ise esitanud kaebuse lisana (nr 1) tõendi, millest nähtub, et kinnisturegistriosade kannete kohaselt on kaebaja 13 omandanud maatulundusmaana Äigrumäe külas Reinu IV, Liiva-3, Kordoni II, Oiusöödi IV, Kadaka IV ja Vokki. Vastustaja on õigesti välja toonud, et käesolevalt vaidlustatud ÜP võrreldes Viimsi valla mandriosa üldplaneeringuga (otsus nr 1 11.01.2000.a.), viis kaebaja Kinnistutel sisse muudatused ja senisest soodsam on Reinu IV maatulundusmaa sihtotstarbe ja raudteetunneli reservmaa (paralleelselt maatulundusmaa juhtfunktsiooniga) kinnistu määramine ca 1/3 osas idas ärimaa reservmaaks ning Vokki maatulundusmaa sihtotstarbe ja maatulundusmaa juhtfunktsiooniga kinnistu määramine /peaaegu tervikuna/ väikeelamute reservmaaks. See ei ole muutus, mis annaks võimaluse väita, et kaebuse esitaja senine seisund halvenes. Kui kinnistutel Viimsi valla mandriosa üldplaneeringu kohaselt ehitusõigus puudus, siis ÜP võimaldab läbi DP Reinu IV kinnistu idaossa ehitada ärihooneid ja Vokki kinnistule elamuid. Ülejäänud 3 kaebaja kinnistul, so Kordoni II, Oiusöödi IV, Kadaka IV ehitusõiguse osas mingeid muutusi ei toimunud. Vastustaja selgitusi kinnitab siinkohal ka väljavõte Äigrumäe küla, Laiaküla küla ja osaliselt Metsakasti küla üldplaneeringu kaardist. ÜP-ga määrati aga täiendavalt veel ka kahele kaebaja omanduses olevale ja tema poolt nimetamata 100 % maatulundusmaa sihtotstarbe ja sama juhtotstarbega kinnistule, so Liiva II ja Mäealuse III, täiendavat ehitusõigust võimaldav maakasutus, kuna osaliselt määrati kinnistumaa väikeelamute reservmaaks. Vaidlust ei jäänud küsimuses, et kõik kaebaja kinnistud on omandatud 2003- 2006.a. Kaebaja ja vastustaja esitatud andmetel on Harju Maakohtu kinnistusosakonna andmed kaebaja kinnistute osas õiged. Kuna kaebaja omandas kinnistud 2003 detsember kuni 2006 a., siis nähtub, et Viimsi valla mandriosa üldplaneering oli juba kehtestatud otsusega nr 1 (11.01.2000 Viimsi Vallavolikogu otsus nr 1). Viimsi valla mandriosa üldplaneering näeb aga ette raudteetunneli reservmaa ja selle juhtfunktsiooniga maa-alale paralleelselt oli määratud põllumajandusmaa juhtfunktsioon. Põllumajandusmaana on kaebajal võimalik kinnistuid kasutada, seda võimalust ära ei võetud. Kuivõrd raudteetunneli reservmaa/põllumajandusmaa juhtfunktsiooniga ala ei ole hoonestatav, siis sama põhimõtte säilimine käesolevalt vaidlusaluses planeeringus ei muuda kaebaja olukorda halvemaks. Vaidlusaluse ÜP raudtee reservmaa juhtfunktsioon kattub haljasala maa juhtfunktsiooniga. Raudtee reservmaa ja haljasala maa juhtfunktsiooniga maa-aladele ei ole lubatud ehitada hooneid. Selle tõttu ongi vastustaja ka rõhutanud, et kaebaja olukorda ei saa planeeringute lahendused halvendada, leevenduseks varem kehtinud piirangutele on vaidlusaluse ÜP-ga aga lubatud haljasala maale kujundada parke jms haljastuid. Kuigi kaebaja märkis, et ta ei ole sellest huvitatud, nähtub, et ta saab kasutada maad põllumajandusmaana, so eesmärgil ja otstarbel, mis neil oli kinnistute soetamise ajal. Kaebaja kaebuse märkus, et raudtee reservmaal saab ehitada näiteks R.Võrno selgituste kohaselt autoteid, tootmishooneid vms, ei saanud viia vastustajat ega vii ka kohut järelduseni, et raudtee tarvis ei ole vajalik reservmaa jätmine ja et muu vajaliku ehitamist ei planeeritaks, kui raudtee või roheala teema kaob mingil põhjusel hiljem ära. Kaebuse esitaja ei ole sj huvitatud autoteede vms infrastruktuuri rajamisest, pigem elamuehitusest. Kuid kohus nõustub siinkohal ka vastustaja selgitusega, et raudtee reservmaaga kattuvat haljasala maad, so kaardil tähistusega RR/H, on seni, kuni raudteed ei ole rajama hakatud, lubatud kasutada põllu-, metsa- või puhkeala maana (mis ei eelda hoonete ehitamist). Alale on lubatud rajada teid ja tehnovõrke ja seda kinnitab ka Üldplaneeringu kausta lk 21 sätestatud „Haljasala maa“. Seega on vastustaja õigesti märkinud, et olukorras, kus mingil põhjusel raudtee reservmaad ei võeta kasutusesse, jääb maa-alale kehtima paralleelselt määratud juhtfunktsioon kogu juhtfunktsiooni ulatuses, mis ise-enesest ei teegi takistusi infrastruktuuri rajamiseks ja ma senisel sihtotstarbel kasutamiseks. Viimsi valla mandriosa üldplaneeringust ei saanud kaebaja eeldada, et kõnealune piirkond, kus asuvad kaebaja kinnistud, on ette nähtud hoonestamiseks. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga ka nn kaebaja õigustatud ootuses, et kaebaja eeldus, et ta ostab maad, millele on lubatud rajada hoonestust, ei saanud tugineda kehtivatele 14 planeeringutele, vaid ilmselt soovile kehtivat ÜP-d muuta. Kaebaja väide, et „Üldplaneeringu lahenduse osas Kaebuse Esitaja poolt esitatud vastuväidete eiramise tagajärjel ei ole Kaebuse Esitajal võimalik saavutada Kordoni II, Oiusöödi IV, Kadaka IV, Liiva III ja Reinu IV kinnistute sihtotstarbe muutmist ega nende kruntidega jagamist vähemalt osas, milles need jäävad Üldplaneeringu järgsesse raudtee reservmaa/haljasala maa piiridesse, mistõttu kannab Kaebuse Esitaja olulist varalist kahju (rikutud subjektiivseks õiguseks on ettevõtlusvabaduse ja omandiõiguse puutumatuse riive)“ eeltoodu valguses on ekslik ja ei tugine tegelikele asjaoludele. 31) Kohus ei nõustu kaebuse esitajaga, et temaga ei ole vald soovinud planeeringumenetluses arvestada ning et sisulist diskussiooni tema ettepanekute suhtes ei toimunud. Nähtuvalt juba 11.04.08 a kirjast 10-7/1182 (tlk 18 I

kd)on kaebuse esitajale teatatud üldplaneeringu algatamisest (viitega otsusele nr 97) ning selles selgitatakse, et koostamisel oleva üldplaneeringuga korrigeeritakse kehtiva Viimsi valla mandriosa ÜP-ga määratud maakasutuse põhimõtteid, mille kohaselt planeeritava ala põhja-ja loodepoolsed põllumajandusmaad planeeritakse perspektiivis väike-elamute maaks, määratakse teedevõrgu üldised põhimõtted; lisandub sotsiaalmaa funktsioon senise metsamaa asemel Pärnamäe tee ja Muuga tee ristumiskohal; täiendavad ärimaa funktsioonid määratakse Vana – Narva mnt koridori põhjapoolsele alale perspektiivse raudtee mõjutsoonis ja laiendatud on ärimaa ulatust Pärnamäe tee äärsel alal. Kehtiva üldplaneeringuga määratud raudteetunneli reservala ulatust on vähendatud ja selle idapoolne ala on osaliselt reserveeritud ärimaaks jne. Kaebaja 25.05.08.a. ettepanekutes (tlk 21 I
kd)märgitakse, et osades AS-le Favorte kuuluvate kinnistute (Kadaka IV, Oiusöödi IV, Kordoni II sihtotstarve muutub, kehtiva ÜP kohaselt on nimetatud maad osaliselt elamumaad, käesoleva planeeringuga aga haljasmaad, seega leidis kaebaja, et tema õigus kitsendatakse ilma kohaste põhjendusteta. Kaebaja viitab ka kehtivale maakonnaplaneeringule ja märgib, et selle kohaselt on tema kinnistute ala DP kohustusega hoonestusala, nii maakonnaplaneering kui ka selle teemaplaneering rohekoridori või suuremahulist haljasmaad ette ei näe; maakonnaplaneering on kõrgema taseme planeering ja planeerimisseaduse kohaselt peavad erineva tasandi planeeringud põhilahendustelt ühtima; alama astme planeeringu kehtestamisel peab see vastama kõrgema astme planeeringule või sisaldama selle muutmise ettepanekut. Kaebaja märgib täpsemalt, et käesoleva ÜP-ga laiendatakse haljasalasid ja seatakse täiendavaid piiranguid võrreldes menetluses oleva teemaplaneeringuga „Rohevõrgustik ja miljööväärtuslikud alad“. Kaebaja leidis, et teemaplaneeringus on kaardi kohaselt astmelaud nr 8 (algses versioonis nr 9) juures asuvate AS Favorte kinnistutel Kadaka IV, Oiusöödi IV, Kordoni II ja Reinu IV rohevõrgustiku koridori alal, rohevõrgustiku tugialal ja puhveralal; Reinu IV asub ärireservmaal, rohevõrgustiku puhveralal, tugialal ja rohevõrgustiku koridori alal. Kaebaja järeldas, et märgitud kinnistud asuvad osaliselt rohevõrgustiku puhveralal, kus teemaplaneeringu kohaselt seletuskirja p 2.1.2.4 alusel on võimalik ehitada väiksemahulisi äri-ja tootmisobjekte, eelistatud ja lubatav on rajada väike-elamuid. Käesolevalt on aga kogu rohevõrgustiku puhverala määratud haljasmaana (H), mis on avalikult kasutatav roheala, ehitamise võimalust sinna ette ei nähta ja seletuskirja kohaselt lk 11 raudtee reservmaad ja seda ümbritsevat haljasvööndi ala ei ole lubatud kasutada püsivate hoonete ehitamiseks. Siit kaebaja järeldaski, et tehti piirangud võrreldes rohevõrgustiku teemaplaneeringuga ja esinevad erinevused menetluses olevate planeeringute vahel. Kaebaja järeldas veel, et juhul, kui ehitatakse raudtee, siis ei saa ala toimida rohevõrgustiku tuumalana ja kaebaja viitab kiirraudtee piirkiirustele, aia rajamise vajadusele ümber raudtee ja raudteest tulenevale takistusele teede ja otseteede kasutamiseks (seletuskirja lk 14-15). Kaebaja järeldab, et sisuliselt saab ehitada kas raudtee või jätta sinna rohekoridori, kuna mõlemad paralleelselt eksisteerida ei saaks. Kaebaja viitab siinkohal ka Keskkonnamõjude hindamise aruande lk 64 ja kaebaja järeldab, et esineb planeeringute vastuolu. 15 Kohtuistungil märkis kaebaja, et tema pöördumise p-is 4 tehtud ettepanekut raudtee reservmaa/haljasala maa suuruse vähendamiseks ei arvestatud. Vastavalt nähtub materjalidest, et kaebaja oli viidanud, et arvestades Raudteeseaduse § 3 p 6 on raudtee reservmaa 30 m või siis 50 m ulatuses vajalik selle ehitamise ajal, hiljem on aga mõistlik raudteega piirnevad kinnistud ärimaana kasutusele võtta ja kaebaja leidis, et logistikaettevõteteks on see piirkond sobilik. Kaebaja leiab veel, et Raudteeseadusest tulenevalt on kitsendused põhjendavatavad max 100 m laiuse koridorina ja arvestades võimalust ehitada harutee või paigaldada kõrvuti mitu rööpapaari, on mõistlik raudtee kaitsevöönd ette näha kuni 170 m, kui raudteed ei tule, on see piisav laius rohekoridori asukohaks. Sellelt teadmiste pinnalt tegi kaebaja ettepaneku perspektiivse raudtee ümbritseva ala laiuseks määrata mõlemalt poolt kokku 170 m ja muutes idasse jääva raudtee reservmaa/haljasala maa äri reservmaaks ja perspektiivsest raudteest läände jääva raudtee reservmaa ja haljasala maa elamumaaks. Kinnistu Vokki osas märkis kaebaja, et oli varem juba algatatud DP, seega ei saa seda maad käsitleda elamureservmaana. Kohus juba eelnevalt ei nõustunud kaebuse käsitlusega maakonnaplaneeringu ja üldplaneeringute vahekorrast ja vastuoludest, kuid märgib lisaks, et 04.07.08 valla vastukirjas (tlk 26 I
kd)ei jäetud lahendamata kaebaja seisukohti, sj kaebaja seisukoha p-is 4 märgitut. Ka ei nähtu kohtule, et kui planeeringumenetluse alguses ka oli planeeringute omavahelises suhestumises mõningaid täpsustamist vajavaid momente, et siis väidetud vastuolud jäidki. Planeerimismenetluse kestel ebatäpsuste kõrvaldamine ei tähenda, et planeeringumenetlus oli selle tõttu õigusvastane või et planeering ongi juba kehtestatud õigusvastasena. Kuigi vastustaja möönis ebakõla Viimsi valla mandriosa üldplaneeringu ja teemaplaneeringu „Miljööväärtuslikud alad ja rohevõrgustik“ ja Äigrumäe küla üldplaneeringute vahel, tegi ta korrektiivid, mis kokkuvõttes ebakõlad kõrvaldasid, seega ei saa eelmärgitud viisil valla tegutsemine rikkuda planeeringumenetluse põhimõtteid ega riku kaebaja õigusi. Vastustaja põhjendab õigesti, et kinnisturegistri andmetel on Kordoni II, Oiusöödi IV, Kadaka IV maatulundusmaa sihtotstarvetega, mis tähendabki, et menetluses olev üldplaneering seda olukorda ei muuda ehk võrreldes endise olukorraga kaebaja seisund ei muutu ebasoodsas suunas, kuna kinnistute soetamise ajaga võrreldes senine maakasutus ei muutu ebasoodsamaks. Kui kaebaja oli kinnistud soetanud, siis pidi ta arvestama, et tal ei pruugi mitte igale kinnistule ja kinnistute osadele saavutada ehitusõigust. Kuna Viimsi valla varasema üldplaneeringu kohaste juhtfunktsioonide alusel muudeti Kordoni II, Oiusöödi IV, Kadaka IV kinnistute läänepoolse osa määramist nii, et see jäi elamuehituse reservmaaks, siis nähtub, et ka menetluses on Kaebajale selgitatud, et ÜP on seaduse järgi DP-de koostamise aluseks ja ei muuda temas määratud juhtfunktsioonide alusel otseselt maakasutust, st et maa juhtfunktsiooni muutmisel elamumaaks ei muutu automaatselt maa sihtotstarve maakatastris; sihtotstarbe muutmise aluseks on DP. Kaebaja viide maakonnaplaneeringule on ebaõige, kuna Harjumaa maakonnaplaneeringu I etapp on aluseks üldplaneeringu koostamisele ja kehtiv Viimsi mandriosa ÜP on kehtestatud ajaliselt hiljem. Veel lahendatakse roheala küsimus. Vald leidis, et ta sai korrigeerida avalikustatud üldplaneeringut nii, et see vastaks varasema Viimsi valla mandriosa üldplaneeringus kehtestatud juhtfunktsioonile, st võimaldati kaebaja kinnistutel Kordoni II, Oiusöödi IV, Kadaka IV kinnistute läänepoolses osas elamuehituse reservmaa määratlus ja sinna rohekoridori ei laiendatud (avalikustatud planeeringu H tähisega ala). Rohekoridor säilitati varasemas Viimsi valla mandriosa üldplaneeringus määratud põllumajandusmaa juhtfunktsiooniga alale. Reinu IV kinnistu juhtfunktsioon jäeti samaks ja täpsustati juhtfunktsioonide määratluse sõnastust raudtee reservmaa (tähisega RR) ja haljasala maa (tähisega H) osas, ärimaa reservmaa juhtfunktsiooni selgituste osa ei muudetud. Raudtee reservmaad (RR) sai kasutada selliselt ka ajutiste puhkeotstarbeliste ärirajatiste ehitamiseks (mis ei vaja püsivat hoonestust), ära jäi võimalus, et haljasalad oleksid avalikus kasutuses. Veel lahendati kaebaja ettepaneku alusel küsimus, kas lubada sinna elamute 16 ehitamist või muud püsivat hoonestust ja leiti, et kuivõrd sinna jääb raudtee reservmaa (RR), siis selle kasutuselevõttu ei saa lubada elamute, püsivate muude hoonete rajamiseks. Vastustaja selgitab, et teemaplaneeringu kohaselt saab ehitada hooneid seal, kus see on vastavuses kehtiva Viimsi valla mandriosa üldplaneeringuga. Reinu IV kinnistu osas leiti, et maakasutusse sihtotstarvet saab muuta, kuna riik suutis määratleda raudtee suudmeala senisest täpsemini. Vastustaja vastas kaebajale ka erinevate menetluses olevate planeeringulahenduste kohta. Kuigi vastustaja on asja lahendamisel märkinud, et kõigile nõuetele vastavat rohekoridori ja raudteed alal korraga tagada ei saa, toimib kuni raudtee ehitamiseni seal rohekoridor. See jääb selleks ka siis, kui raudteed ei ehitatagi; lisaks raudtee ääres saab toimida haljastus, mis vähendab mõju ümbritsevale. Vastustaja leiab kaalumisel, et ta ei pea arvestama üksnes maaomaniku ärihuviga muuta sihtotstarbeid, vaid arvestab ka reserveeritud maakasutuse haakuvust kogu ala maakasutusega. Selgitatakse, et planeerimisel on tavapärane kasutada tsoneerimisprintsiipi, kus erinevad tegevused eraldatakse teineteisest piisavate puhveraladega; kuna raudtee rajamisel esinevad mõjud võimalikele uutele elamu-ja ärialadele, siis ei peetud võimalikuks kaebaja pöördumise p-is 4 ettepaneku rahuldamist vähendada raudtee kaitsevööndit linnale kohase 30 m peale. Kuigi kaebaja on nüüdseks märkinud, et tema ettepanek ei olnud selline ja selle tõttu ta loeb, et vastust talle ei ole antud, nähtub kohtule, et kaebaja ettepanekule vastamisel võis kaebajast aru saada, et ta siiski peab silmas ka Raudteeseadust, mistõttu vastamisel sellele seadusele ei vii veel järeldusele, et kaebaja ettepanekuid tervikuna ei mõistetud. Õigustatud ei ole kaebaja väide, et tema ettepanekut ei kaalutud ja valitud planeeringulahendust ei ole põhjendatud, kuna vastustaja on selgitanud, miks ta teostas korrektiivid planeeringutest parema arusaamise huvides ning miks ei ole vastuvõetav raudtee reservmaa ulatuse muutmine. Vastustaja pidas oluliseks raudtee ümbruses rohekoridori ja haljastuse olemasolu, et mitte muuta seniste planeeringutega seatud olukorda ja tagada selliselt kahjulike mõjutuste levik ümbritsevatele aladele. Viimsi valla senise mandriosa ÜP-ga võrreldes oli aga vastustaja raudtee reservmaa suurust vähendanud ja seda võimaldas asjaolu, et riigi esindajana Harju maavanema kunagist Rail Baltica raudtee tunneli reservmaa ettepanekut oli täpsustatud tunneli avause ja asukoha suhtes. Selliselt oli võimalik täpsustada ka nende isikute ringi, keda raudtee rajamine puudutab ja selleks oli ka tellitud 2004.a. ekspertarvamus AS-lt Entec. Kohutule nähtub vastuse põhjal, et viidatakse sellele tööle ja selles töös väljatoodule ning selgitatakse, miks uuringutöö andmed kaebaja kõiki seisukohti ei toeta, kuid toetab selles osas, et raudtee vahetu ümbrus tuleb ohutuse tagamiseks piirata aiaga, mis on liikumisel füüsiline tõke ida-läänesuunalisel liikumisel, teede osas aga peitub lahend kahetasandiliste ristmike jms meetmete rakendamist, mis ongi uues valla üldplaneeringus arvesse võetud. Valla selgitustest kaebajale nähtub ka see, et antud tööga ei piirdutud, vaid vald pöördus ka riigi poole ja kontrollis jätkuvat maa reserveerimise vajadust. Kuivõrd riigi poolt midagi täpsemat ei ole määratletud, siis vald lahendas küsimuse ja raudteeala senisest kitsam määratlemine võimaldas kaebaja suhtes Reinu IV katastriüksuse osas muudatusi. Vastustaja on saanud juba toetuda ka mitmetele rahvusvahelist koostööd puudutavatele lepetele seotult Rail Baltica raudtee rajamisega ( vastuse p 4 tlk 28-30 I kd). Kuivõrd kaebaja sooviks on muuta olukorda nii, et raudtee rajamisel oleks temale soodsam lähtuda tema kõigist ettepanekutest ja selle läbi saavutada riigi poolt kinnistute sundvõõrandamine ja senisest soodsam võõrandamistasu, siis nähtub kohtule, et vastustaja on ka selles küsimuses oma seisukohad avaldanud ning selle motiveerinud. Vastavalt ongi kaebajaga läbiviidud diskussioonis ära toodud ( tlk 29 I kd, vastuse lk 4), miks Rail Baltica rajamisel ei saa Viimsi vald lahendada küsimusi, mis kuuluvad sundvõõrandamise, kompenseerimise ja vahetamise menetlemisel teiste isikute kompetentsi. Seega pidi kaebuse esitajale olema selge, et valla eesmärke silmas pidades planeerimismenetluses ei muudeta seniseid lahendusi raudtee rajamisega seotud küsimustes nii, et see omakorda kuidagi halvendaks avalikes huvides raudtee rajamist ning muudaks selle oluliselt kallimaks, kui 17 suurel hulgal maid tuleks sundvõõrandada. Vald viis läbi raudtee reservmaa määramise riigi soovil, kuid ranges vastavuses kehtivate riiklike planeeringutega, mis ei too samas kaasa kitsendusi maa senisele kasutusele. Käesoleva ÜP ka ei pea ette nägema kompensatsiooni kitsenduste eest, mis võivad saabuda raudtee ehitamisest, kuna selle peab ette nägema riik. Vald arvestab, et kaebaja maad saab sundvõõrandada seaduses ettenähtud viisil ning selle peab tagama riik. Veel selgitatakse kaebajale, kuhu saab rajada ärilogistilisi ettevõtteid, kuid väljapoole tootmisalasid uut keskkonda koormavat tegevust ei kavandata. Kohtule ei nähtu, et kaebaja jäeti vastuseta ning et vastustaja vastuse sisu juba kinnitab, et tema ettepanekuid mõisteti valesti. 09.10.08 esitas kaebaja oma vastavasisulised selgitused ( tlk 39 I kd), kuid kohus juba märkis, et kuigi kaebaja viitab 30 m probleemile, ei olnud juba eelneva vastus seotud eksimusega, nagu oleks vald käsitlenud asjaolusid vaid Raudteeseaduse valguses. Harju Maavalitsuse üldplaneeringu järelvalvekiri ( tlk 44-53 I
kd)käsitleb esitatud vastuväiteid ja järelevalvaja seisukohti. AS Favorte osas on maavanem ka märkinud, et korrigeeriti Viimsi valla mandriosa ÜP-ga kehtestatud juhtfunktsioone ning osa Favorte kinnistutele ei laiendatud rohekoridori, osadele kinnistutele oli võimalik reserveerida kaebaja soovil elamuehituse reservmaa funktsioon. Maavanem selgitas, miks kohalik omavalitsus ei pea arvestama üksnes kinnistuomaniku sooviga maaüksuste sihtotstarvete muutmiseks ja kuidas see tuleneb planeerimise põhimõtetest ning seadustest. Pikemalt peatub Maavanem ka Rail Baltica küsimustel (vastuskirja lk 7-9). Ka maavanem möönab, et Viimsi vald ei pea olema ise huvitatud raudtee rajamisest, kuid ta allub selles osas kõrgemaliigilistele planeeringutele ning riiklikule vajadusele ja raudteetunneli maavajadus on jätkuvalt olemas ning et maa sundvõõrandamise otsustab riik. Vald saab ja peab kaitsma maaomanikke nii, et igasugune maakasutuse muutmine riigi poolt saaks planeeringualal toimuda läbi planeeringute ja vajadusel läbi keskkonnamõju strateegilise hindamise. Maavanem rõhutab ka seda, et kui maad ei vajatagi raudteetunneli rajamiseks, siis jääb see toimima rohevõrgustiku osana, mis tagab, et planeeringualale jäävaid ja olemasolevaid katastriüksusi võib sellisel juhul edasi kasutada nende senise kasutusotstarbe järgi ning maatulundusmaa edaspidiseks sihipäraseks kasutamiseks ÜP-s täiendavaid ja piiravaid tingimusi ei seata. Veel vastatakse, et Siseministeeriumi ja regionaalministri kirjade kohaselt maade võõrandamise küsimuses on saadud vastus, mis märgib, et maakasutuse mittemuutmisel võõrandamise nõuet ei teki ning

§ 30ei rakendu.

Vajalik on säilitada raudtee reservmaa kõigi kehtiva maakonnaplaneeringuga määratud trassil asuvate maa-alade kohta menetluses olevate üld-ja detailplaneeringutes, kuni riigi tasemel ei ole tehtud planeeringulist otsust seda trassi muuta ja sellest loobuda. Kohus juba märkis, et ta saab hinnata haldusakti väljaandmisel teostatud kaalumist aspektist, kas kaalumine leidis aset ja kas haldusorgani otsus on põhjendatud ratsionaalselt ja loogiliselt ning ei riku õiguse üldtunnustatud väärtusi. Kohtule nähtub, et kaebaja algatatud ettepanekuid lahendati ning neid kaaluti asjakohastest aspektidest lähtudes ning ratsionaalselt. Kaebaja ei jäänud alternatiivettepanekute osas tähelepanuta ka osas, kui soovis kinnistute senist väärtust tõsta, et sundvõõrandamisel saavutada eelis. Kohalik omavalitsus on kohustatud kaaluma era- ja avalikke huve, kuid haldusakti veaks ei saa lugeda asjaolu, et kui vastustaja pidi ka hindama avaliku huvi olemasolu ja kaalukust ja kui ta seda tegi, et siis juba on otsus õigusvastane ja motiveerimata. Kuigi planeerimisotsustused on ulatusliku kaalutlusruumiga ning reeglina selle põhjendamisvigasid ei saa kohtumenetluses kõrvaldada, on siiski kohtu hinnangul antud juhul selge, miks vastustaja on kaebaja huvidele eelistanud avalikku huvi. Kaebajate kinnistutel olid juba eelnevalt maa sihtotstarbest olulised kasutuspiirangud, raudtee rajamine on ette nähtud juba kõrgemate planeeringute tasandil ning ja ka roheala teemaplaneering ei võimalda kõigile kinnistutele/kinnistu osadele ehitamist. Roheala kavandamist ning kasutamist põhistavad argumendid on esitatud vastavas üldplaneeringu osas, so teemaplaneeringus ning ka sealt 18 nähtub, miks avalikes huvides seatud eesmärgid, roheala terviklikkus, sidusus ja seeläbi selle toimimine on oluline, sj ka kaebaja kui valla maaomaniku huvides. Kaebajal ei saa olla õigustatud ootust, et ehitusõigust/elamu-ehitusõigust on võimalik seada maa-aladele, millel üldplaneeringu kohaselt puudub vastav juhtfunktsioon. 32) Eelnevaga seotult on kaebaja leidnud veel, et kui kiirraudteed ei rajata, ei saa ala käsitleda rohealana või et kui raudtee rajatakse, siis ei saa üheaegselt toimida rohevõrgustik ning raudtee. Kuivõrd eelnevast nähtus, et Viimsi valla üldplaneeringu järgi on raudtee reservmaa juhtfunktsiooniga paralleelselt samal maa-alal põllumajandusmaa funktsioon, siis juhul, kui raudtee reservmaad ei võeta kasutusse, jääb maa-alale kehtima paralleelselt määratud juhtfunktsioon (haljasmaa) ning see täidab rohekoridori ülesandeid. Kuigi täpsemini ei ole teada, millal Rail Baltica raudteekoridor reaalselt kasutusse võetakse ning millised saavad olema tehnoloogilised lahendused, saab kuni raudtee rajamiseni kogu reserveeritud maa-ala toimida rohevõrgustiku alana. Nagu nähtus, siis rohevõrgustiku teemaplaneeringuga Rail Baltica raudteetunneli reservmaad ei broneeritud ja teemaplaneering ise ei määratle Rail Baltica trassikoridori jaoks vajalikku raudteetunneli reservmaad, kuna see on juba varasemalt määratud üleriigilise planeeringutega ja juhul, kui viidatud planeeringutes tehakse muudatusi, siis saab muuta ka alamalseisvaid planeeringuid. Vastustaja on piisavalt selgitanud, et kui mingil põhjusel jääb raudtee reservmaa kasutamata, jääb maa-alale kehtima paralleelselt määratud haljastusmaa juhtfunktsioon, mis täidab rohekoridori ülesannet. Teemaplaneeringu osa „Roheline võrgustik“ esitab kirjelduse, kuidas ja mis kuulub täpsustamisele. Rahvusvahelise tähtsusega raudtee ehitamise korral viiakse läbi täiendavad uuringud ning keskkonnamõjude hindamine konkreetses menetluses määrab ka ehitamise võimalused. Maatulundusmaad saab kaebaja kasutada vastavuses Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määrusega nr 15 kinnitatud „Katastriüksuste sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“, st, et sellel maal on metsa- või põllumajanduslik potentsiaal. Maatulundusmaa hulka loetakse ka need maa-alad, mida ei kasutata põllumajandussaaduste tootmiseks või metsa kasvatamiseks, kuid millele ei määrata ka muud otstarvet. Kaebaja kinnistud on esitatud tõenditele 100% maatulundusmaa ning vaidlusaluse üldplaneeringu ning kaebaja viidatud roheala teemaplaneeringuga ei ole kinnistute põllumajandus- ja metsamajandustegevust piiratud. Kuna vaidlusalune üldplaneering ei muuda kaebaja kinnistute sihtotstarvet, siis ei ületa planeering seadusega sätestatud tagatisi ja ei too kaasa keelatud mõjutusi ega riku õigusi. Seega tuleb kohtul nõustuda vastustajaga, et kinnistuomanikul ei ole nn üldist õigustatud ootust, et ehitusõigust saab seada ka nendele aladele, millel puudub ehitusõigust võimaldav funktsioon. Vaidlusaluse üldplaneeringu ja roheala teemaplaneeringu seisukohad väljendavad avalikku huvi. Kohus ei nõustu kaebuse esitajaga, et vastustaja on asjakohatult viidanud võimalusele lahendada tulevikus kinnistute ehitusõigust läbi DP-de. Vastustaja peab siinkohal ilmselt ka silmas küsimust aspektist, et juhul, kui kaebajal DP algatamise taotluse esitamisel ülekaalukas erahuvi puudub, siis on ehitamise keelamisel tegemist seadusliku takistusega.

§ 9

lg 7 annab võimaluse DP-ga kehtestatud üldplaneeringut muuta, kuid tegemist on erandiga ning eeldada ei saa, et kohalik omavalitsus vastava taotluse kindlasti rahuldab ja võimaldab seada ehitusõiguse maa-alale, millel puudub vastav juhtotstarve. Haldusaktis on põhjendatud, et volikogu pole kohustatud muutma kinnisasja maakasutust, lähtuda tuleb kehtivast maakonna- ja üldplaneeringutest ja oluline on tagada kogu valla säästva ja tasakaalustatud ruumilise arengu põhimõtete järgimine. Kuigi vastustaja on märkinud, et kaebajate subjektiivsete õiguste riivet käesolevalt ei esine, nähtub kohtule, et vastustaja siiski peab siinkohal silmas, et kaebaja õigusi ei rikutud, kuna kitsendused mis on olemas ja säilivad ja mida ei muudetud, on seatud õigusvastaselt. Õige on seisukoht, et kitsendusi ei saa seada õigusvastaselt. 19 Kohtule nähtub, et kaebaja on alusetult püstitanud käesolevalt probleemid seotult roheteemaga, kuivõrd rohevõrgustiku seadmiseks koostati spetsiaalne metoodika ning selleks viidi läbi eraldi planeerimismenetlus, mis muuhulgas lähtus rohealade seadmisel ka keskkonnamõju strateegilise hindamise tulemustest ning selle KSH aruandest, mis KeHJS § 40 lg 1 kohaselt on osa strateegilisest planeerimisdokumendist. Seal oli juba analüüsitud erinevaid alternatiive ja leiti, et rohevõrgustiku paiknemine ainult riigi, valla või üldkasutuses olevatel valla maadel tooks kaasa rohevõrgustiku sidususe kadumise, mistõttu pole võimalik sidusust tagada, mistõttu tuli haarata sidusa võrgustiku loomisse ka eramaadel paiknevaid haljastuid, tugialasid. Kuna vastava teemaplaneering tõi esile, et Viimsi poolsaarele jääks vaid isoleeritud rohealade grupp, siis oli vastustaja ka seadnud teemaplaneeringuga eesmärgi, need puudujäägid ja vastuolud ületada. Kaebaja märkis, et vastustaja on mitmete erinevate planeeringutega loonud kontrollimatu olukorra või et on võimatu neid planeeringuid jälgida, kuid kohus sellega ei nõustu, kuivõrd vastustaja on seadnud sisse kontrollitava olukorra. Nimelt nähtus, et ei saa ette heita vastustajale, et ta on roheala teemaplaneeringuga püüdnud lahendada rohevõrgustiku toimimist tagavad küsimused ning kuivõrd ka see on üldplaneering, mis oli vaidlustatav, siis on tagatud planeeringute vaidlustamine. Samas aga nähtub, et kui tegemist on üldplaneeringutega, siis ei pea kõiki asjaolusid kordama ja tõendama vaidlusaluses üldplaneeringus, kuivõrd seda ei ole ilmtingimata selguse ja jälgitavuse huvides vajalik teha, kuna seda on juba tehtud planeeringuosas, mis vastavat teemat käsitleb. Rohealade määratlemine nõuab eriteadmiste olemasolu ja kaebajal oli võimalik seada asjatundjate järeldused kahtluse alla roheala planeeringu osas vastavas planeeringumenetluses. Kaebaja viited, et OÜ Adapte Ekspert või A.Aaspõllu on veenvalt esile toonud, miks roheala ei toimi paralleelselt raudteega, jääb kohtule arusaamatuks, kuivõrd keskkonnaseisundile antud hinnang võis omada tähtsust teises planeeringumenetluses. Samas nähtub, et käesoleva ajani ei ole kaebaja ka esitanud andmeid, mis kinnitaksid, et asjakohane on küsimust uurida vaid aspektist, et ulatuslikul rohealal ei hakka liikuma ükski metsloom või et see ei sobi puhkealaks inimestele. Kuivõrd kohus juba märkis, miks vaidlusalune ÜP ei ole vastuolus Viimsi Vallavolikogu 13.10.2009 määrusega nr 22 kehtestatud Viimsi valla mandriosa üldplaneeringu teemaplaneeringuga „Miljööväärtuslikud alad ja rohevõrgustik“, siis ei ole enam ka asjakohane väita, et ÜP-s sätestatud piirangud kaebaja kinnistutele on ebaproportsionaalsed, kuna need on vastuolus Rohevõrgustiku teemaplaneeringuga. Rohevõrgustiku teemaplaneering maakasutuse juhtotstarbeid ja ehitusõiguste määramist ei käsitlenud, eesmärgiks oli valla territooriumil rohevõrgustiku moodustamine ja selle käigus kinnistute juhtotstarbeid ei muudetud. ÜP arvestab Rohevõrgustiku teemaplaneeringuga, vastavalt on sellele ka viidanud vastustaja oma vastuses ning kohus siinkohal kõike ei korda. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebuse punktis 4.

väidab kaebaja valesti või vähemalt eksitavalt, et tema ja vastustaja vahel ei ole vaidlust selles, et „juhul, kui planeeringualal raudtee reservmaana tähistatud maa-alale rajatakse kiirraudtee, siis ei ole võimalik seda maa-ala käsitleda rohealana“. Vastustaja niimoodi ei väida, kuna vald väidab, et raudtee ja rohevõrgustik saavad vajadusel koos toimida. Seega kohus nõustub kokkuvõttes vallaga, et see on pigem Rohevõrgustiku teemaplaneeringusse puutuv küsimus ja seal ka piisavat käsitlust leidnud. ÜP kui ka Rohevõrgustiku teemaplaneeringu KSH aruandes on väljendatud seisukoht, et kiir-raudteetrass ning rohevõrgustiku astmelaud ja koridor ei saa kattuvalt/paralleelselt toimida ilma raudteest tulenevaid mõjusid leevendavaid ja vältivaid meetmeid kasutamata. Kuna edasine eeldab täiendavate meetmete kasutuselevõttu, siis need meetmed tuleb alles välja töötada, seda tehakse raudtee rajamise keskkonnamõju hindamise menetluse käigus. Kohus nõustub ka seisukohaga, et täpsemat hinnangut on hetkel ebaotstarbekas anda, kuna 20 käesolevalt ei ole teada, millal Rail Baltica raudteekoridor reaalselt kasutusele võetakse ning millised saavad olema kasutatavad tehnoloogilised lahendused nii selle rajamisel kui ka kasutamisel; raudtee realiseerumise ajaks võivad olla kasutusel tänasel päeval tundmatud tehnoloogilised lahendused nii raudtee rajamise ja kasutamise kui ka rohevõrgustiku toimimist tagavate meetmete osas. Kohus lisab, et ka rohevõrgustiku toimimine tagatakse jätkuprojektide raames, see töö ei ole lõppenud ning nn tupikaladel on jätkuprojektid eriliselt aktuaalsed. Seega nõustub kohus kokkuvõtteks vastustajaga ka selles, et käesolevas vaidluses ei ole asjakohased kaebaja viidatud spetsialistide hinnangud, kuna käesoleva ÜP ei käsitle rohevõrgustiku moodustamist ja nagu on juba kindlaks tehtud, saavad raudtee ja rohevõrgustik koos toimida. Vastustaja on viidanud, et Rohevõrgustiku teemaplaneering tugineb PhD Kalev Sepp ja Msc Jüri Jagomägi poolt välja töötatud rohelise võrgustiku planeerimise metoodikal „Roheline võrgustik2, mille lisa 3 „Zooloogilised lähtekohad rohelise võrgustiku kujundamisel ja struktuurielementide määramisel“ alapunktis 2.1 „Infrastruktuuri logistika ja häirefaktori aste“ kirjutab Lauri Klein järgmist: „Üldreeglina on ka raudtee tunduvalt väiksema negatiivse mõjuga kui maantee (siin esineb aga just otsene sõltuvus liiklusintensiivsusest ja kompensatsioonikonstruktsioonide olemasolust)“. Rohevõrgustiku teemaplaneering põhineb printsiibil, et suuremaid loodusmassiive on alati kergem killustada, kui neid hiljem kokku kasvatada. Kuni raudtee rajamiseni saab kogu reserveeritud maa-ala toimida rohevõrgustiku alana. Raudtee rajamisel saab rohekoridor (kahele poole raudteed jääb ca 100 m laiune haljasriba kaitsehaljastusena) toimida piki raudteed (juhul, kui ei rajata ökodukte), mis on Viimsi vallale kõige olulisem suund, kõigile loomadele ja taimedele. Raudteega risti ca 200 m laiune koridor võimaldab taimede seemnete levikut ning lindude liikumist. Olukorras, kus hetkel puudub nii raudtee tehniline projekt kui ka selle keskkonnamõju hinnang (sh mõju rohevõrgustiku toimivusele), on OÜ Adapte Ekspert väited rohekoridori ja raudtee koostoimimise kaheldavuses lisaks eelnevale veel ka paljasõnalised, mis samuti tingib vajaduse need tähelepanuta jätta. Mis puutub dendroloog (mitte zooloog, ökoloog vms) Aino Aaspõllu järeldusse, et „mõõtmatul lagendikul ei hakka liikuma ükski loom“, siis jääb paraku selgusetuks, millistele andmetele tuginedes on sellisele järeldusele jõutud. Kohus nõustub ka vastustaja selgitustega sellest, et rohevõrgustik ei ole vajalik üksnes suurimetajatele, kuna seda kasutavad ka väikeimetajad, närilised, linnud jms loomad rände-, pesitsus-, varje-, toitumis-, peatus- ja puhkealadena. Kuna vastustaja oli märkinud, et lisaks on tegemist olulise puhkealaga lindude (ennekõike laglede ja hanede) kevadisel ja sügisesel rändel ja just nimelt lindude rändeks sobilikke lagedaid puhke- ja toitumisalasid jääb seoses valglinnastumisega Tallinna lähiümbruses järjest vähemaks, siis leidis kaebaja, et see on temale arusaamatu, kuid kohus ka sellega ei nõustu. Kui vastava ala spetsialistid on tuginenud oma uuringutes roheala teemaplaneeringus erinevate metsamajanduskavade ja spetsialistide andmetele, siis on haldusaktis ka need väited toodud välja tuginevalt olemasolevatele uuringutele ja alusandmetele. Tegemist on loodusliku alaga, mille liigiline koosseis, sh taimkate on ajas muutuv, samas saab sobilikku ja vajalikku liigilist koosseisu kujundada, mis ongi roheteema küsimus ja mis toob välja, et rohealad on vajalikud ennetamaks ja leevendamaks inimtekkelisi mõjusid, et aidata kaasa keskkonna loodusliku iseregulatsiooni säilimisele. Samas nähtub, et A.Aaspõllu järeldus maa-ala sobilikkusest loomade liikumiseks on antud ülalnimetatud asjaolusid arvesse võtmata. Kuivõrd kaebajale on korduvalt selgitatud, miks käesoleva otsuse ja Rohevõrgustiku teemaplaneeringu vahel vastuolu puudub, siis on õigustatud ka valla seisukoht, et otsust ei muuda kontrollimatuks ning motiveerimise osas õigusvastaseks asjaolu, et seal ei põhjendata eraldi veelkord ära planeeringute vastuolu. 2 „Roheline võrgustik“ on elektrooniliselt kättesaadav Siseministeeriumi kodulehel aadressil http://www.siseministeerium.ee/public/roh.vorgustik.pdf ning selle lisad http://www.siseministeerium.ee/public/lisad2a.pdf 21 Kohtuistungil kontrolliti väljavõtet Üldplaneeringu kaardist väljavõttega Rohevõrgustiku teemaplaneeringu kaardist (väljavõte üldplaneeringu teemaplaneeringu „Miljööväärtuslikud alad ja rohevõrgustik“ kaardist), kuid eksimusi ei tuvastatud. Kaebaja oli selgitamisel ekslikult viidanud Rohevõrgustiku teemaplaneeringu seletuskirja p-le 2.1.2.4., mis nagu käsitleks ehitustingimusi rohevõrgustiku puhveraladel. Tegelikult käsitleb maakasutus- ja ehitustingimusi rohevõrgustiku puhveralal seletuskirja punkt 2.2.2.
Rohevõrgustiku puhveraladel lubatakse ehitusõigust juhul, kui seda võimaldab ÜP-ga määratud juhtotstarve, mis kaebaja poolt viidatud tema kinnistute osadel antud juhul puudub. ÜP ja Rohevõrgustiku teemaplaneeringu vahel puudub ka sellest aspektist tulenevalt vastuolu. Teemaplaneeringust nähtub, et Viimsi Vallavalitsus on valinud Rohevõrgustiku teemaplaneeringu koostajaks väga suurte kogemustega AS-i Pöyry Entec. Teemaplaneeringu koostamisel on osalenud otseselt kõigis töö etappides arhitektuuri- ja planeerimisosakonna juhataja Kaur Lass, maastikuarhitekt-planeerijad Tuuli Veersalu ja Kerttu Kõll. Mõlemad viimatinimetatud on diplomeeritud maastikuarhitektid ja omavad omal erialal töötamise (sh looduse välivaatluste tegemise) kogemust. Kõigil kolmel planeeringu koostamist nõustanud konsultandil on olemas ka keskkonnamõju strateegilise hindamise õigus. Seega nad vastavad riiklikult tunnustatud keskkonnaeksperdi kriteeriumile (ehki antud juhul ei olnud Teemaplaneeringu puhul keskkonnamõju strateegilise hindamise ekspertideks). KSH aruande koostajateks olid OÜ Keskkonnakorraldus keskkonnaeksperdid Sixten Kerge ja Teet Kirss ning bioloog Roland Müür (osales töös enne Keskkonnaameti loomist). Teemaplaneeringu koostaja ja KSH aruande koostajate vahel on toimunud jooksvalt koostöö kogu planeerimismenetluse kestel. Kohaliku tasandi kaitsealade moodustamisel on arvestatud bioloogiakandidaat Jaanus Paali ja akadeemik Jüri Martini loodusväärtuste ekspertiisi tulemustega. Loomastiku-uuringu osas on koostööd tehtud Riigimetsa Majandamise Keskusega, kellelt on saadud väljavõtted riigimetsa koosseisu kohta – sealt tulevad välja loomades elupaigad. Metsatüübi järgi võib ja saab eeldada, milliste loomade elupaigad seal on. Samuti on oma eksperthinnangu Teemaplaneeringu osas andnud zooloog Msc Üllar Rammul. Kaudselt on kaasatud olnud maakondliku rohelise võrgustiku metoodika koostajad PhD Kalev Sepp ja Msc Jüri Jagomägi ning PhD Mart Külvik, kes on tunnustatud ökoloogilise võrgustiku uurija. Töö tugines nende poolt välja töötatud teaduslikule metoodikale. Vastustaja on olnud läbivalt seisukohal, et ekspertalane kompetents on olnud kõrgel tasemel nii Teemaplaneeringu kui ka KSH aruande koostamisel ja seda nii teoreetilisel baasil kui ka vahetult töögrupi näol ning läbi on viidud kõik vajalikud uuringud ja pädevate organite poolt on kiidetud heaks Teemaplaneeringu KSH aruanne ning Harju Maavalitsuse 05.10.2009 kirjaga nr 2.1-13/2874 kiideti heaks Teemaplaneering. Kokkuvõtteks märgib kohus, et Rohevõrgustiku teemaplaneeringus on piisavalt käsitletud ning vastustaja on kohtumenetluses ka täiendavalt selgitanud, miks on rohevõrgustiku puhul sidusus oluline ja et võrgustik võimaldab isendite rände, mis omakorda on aluseks ökoloogilisele tasakaalule, sh populatsioonide elujõulisusele. Kuivõrd vastustaja on seadnud sisse planeerimisel järjepidevuse, siis isegi juhul, kui oleks võimalik planeeringute motiveerimist teostada teistsugusel ja veelgi üksikasjalisemal viisil ja kui leida, et motivatsiooni vead esinevad, kas siis antud juhul ei too see veel kaasa vaidlusaluse otsuse tühistamist. Kuigi kohus viitas riigikohtu lahendile, et planeerimisotsused on ulatusliku kaalutlusruumiga ning põhjendamisvigu ei saa reeglina kohtumenetluses kõrvaldada, on kohtu hinnangul käesolevalt ilmne, miks vastustaja on kaebaja huvidele osades küsimustes eelistanud selgelt avalikku huvi ja seega ei ole tegemist kaalumisveaga ega ka motiveerimisveaga. Rohevõrgustiku teemaplaneeringuga kavandatu ja käesolevalt üldplaneeringuga kavandatu on suunatud valla jätkusuutlikule, tasakaalustatud arengule ja seda järgib ka ehitusõiguse 22 seadmine ja andmine ning samas järgitakse, et riigiliselt tähtis raudtee ehitamine oleks tagatud ning ei võetaks ära neid võimalusi, mis on hetkel olemas ja vajavad tagamist. Kuivõrd kaebaja kinnistutel olid eelnevalt maa sihtotstarbest tulenevalt elamuehituseks takistused, siis ei saa planeeringu mõju kaebaja õigustele pidada niivõrd oluliseks, et see kaaluks üle avalikes huvides seatud eesmärgid. Vastustaja seadis tingimused sj ka lähtudes võrdsele kohtlemisele omastest printsiipidest Kuna kaebaja on viidanud üldsõnaliselt motiveerimisvigadele, siis märgib kohus lisaks, et otsuses on viidatud ka Harju maavanema 17.11.2010 kirjale nr 2.1-13k/4902, millega maavanem andis ÜP-le oma heakskiidu. Vald leiab, et ta on eelnimetatud maavanema kirjas toodud käsitlusega vastuväidete osas nõustunud ning on otsuse põhjenduses ka sellele kirjale üheselt viidanud. Selliselt on Harju maavanema kirjas esitatud seisukohad vastuväidete osas samuti otsuse põhjendused ning ÜP avaliku arutelu käigus esitatud ettepanekud ja vastuväited. Kohus nõustub vallaga, et otsuses on viidatud, kuidas kõik dokumendid on kättesaadavad, Harju maavanema 17.11.2010 kiri on aga lisaks selle koostaja poolt saadetud kõikidele isikutele (sh kaebajale), kelle ettepanekuid või vastuväiteid täies mahus ei rahuldatud. Seega kokkuvõttes leiab kohus, et vastustaja on järginud põhimõtet, mille kohaselt haldusakti põhjendamise üheks eesmärgiks on tagada akti kontrollitavus. Üheks viidatud RK HK otsuseks oli lahend nr 3-3-1-16-05, milles märgitakse: „HMS §-s 56 sätestatud haldusakti põhjendamise nõude üheks eesmärgiks on tagada akti kontrollitavus. Käesoleval juhul on detailplaneeringu kehtestamise otsuse põhjendused tuletatavad haldusaktile lisatud dokumentidest. Halduskolleegium möönab, et ulatuslikemate aktide, sh detailplaneeringute kehtestamise otsuste korral on põhjendatud nõuda põhimotiivide esitamist ka otsuses endas. Samas ei too motiveeringu haldusaktis esitamise ebapiisavus vältimatu järelmina kaasa haldusakti tühistamist.”. Kaebaja oli viidanud mitmetele riigikohtu lahenditele, sh ta viitas Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-61-07, millest aga järeldab, et „seega ei tekitanud Harju maavanema kooskõlastus vastustajale kohustust kehtestada õigusvastane Üldplaneering, vaid vastustaja oli kohustatud analüüsima Üldplaneeringu kehtestamise küsimust kooskõlas

ja HMS-ist tulenevate nõuetega ning arvestama kaalutlusõiguse teostamisel kõikide huvitatud isikute (sh Kaebuse Esitaja) õigustega“. Kohus nõustub vallaga, et selline märkus jääb mõnevõrra seosetuks, kuivõrd ÜP ei ole õigusvastane ja vaidlust ka ei ole küsimuses, kas maavanema heakskiit tekitab haldusorganile kohustust planeeringu kehtestamiseks või ei tekita. Käesolevalt on vald nõustunud Harju maavanema 17.11.2010 kirjas esitatud seisukohtadega, st ka vastusega vastuväidetele, mida ei korrata, kuid millele viidatakse ja millega arvestatakse. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja toodud Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-54-03 käsitletakse otsust, milles ei olnud ühtegi põhjendust ega viidet, et akti kontrollida. Seega ei välista esitatud kohtupraktika, et kui haldusakti motivatsioon esitatakse selle mahukuse tõttu mõnes teises dokumendis, peavad haldusaktis olema ära toodud vähemalt põhimotiivid. Viidatud Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-5709 leidis kolleegium, et haldusakti motiveeringuks ei saa pidada dokumenti, mida ei tehta teatavaks koos vaidlustatud haldusakti endaga, vaid mis pannakse üles haldusekandja kodulehele, ilma et sellele dokumendile oleks haldusaktis viidatud, lisaks peavad haldusaktis olema esitatud vähemalt selle põhimotiivid. Käesolevalt on vaidlusaluses otsuses viidatud kõigile arvesse võetud dokumentidele ning ära märgitud ka nendega tutvumise koht. 33) Kohus soovib veel peatuda vastustaja poolt nimetatud õiguspärase ootuse põhimõtetel. Kohus esmalt märgib, et Planeerimisseaduse § 10 lg 1 (edaspidi

) kohaselt võib iga isik teha planeeringu koostamise algatamise ettepaneku, mille menetlemine on kohaliku omavalitsuse kohustus, kuid samas ei kaasne ettepaneku esitamisega vältimatult DP menetlemise algatamine kohaliku omavalitsuse poolt. Kaebaja on sellele ka viidanud ning kohus nõustub kaebajaga, et mitte alati ei ole lahenduseks DP koostamine. 23 Kohalik omavalitsus võib planeeringu koostamise algatamisest ka keelduda. Üld- ja detailplaneeringute kaudu kohalik omavalitsus kujundab valla või linna ruumilise arengu põhimõtteid ning seab säästva ja tasakaalustatud arengu tingimusi, mis on aluseks ka maakasutusele ja ehitustegevusele, seega on nimetatud tegevuses kohalikul omavalitsusel ulatuslik kaalutlusruum. Kaebaja suhtes ei ole sj välja antud DP-d kehtestavat haldusakti, millega oleks vastustaja saanud või pidanud arvestama kaebaja ettepanekuid mitterahuldavas osas. DP kehtestamisel on omavalitsusele antud kaalutlusõigus, kuid kohalik omavalitsus peab lähtuma seaduse nõuetest ning ta peab vältimatult kaaluma ja arvestama nii avalikke huve, mis väljenduvad maakonna kui ka valla üldplaneeringutes ning taotleja põhjendatud huve. Kohtupraktikas on korduvalt juhitud tähelepanu, et isikul puudub subjektiivne õigus nõuda tema planeeringu algatamise taotluse rahuldamist, kuid haldusorgan peab kaaluma ka taotluse esitaja põhjendatud huve. Kui vald selles osas eksib, siis on kaebajal kaebeõigus esitada kaebus valla tegevusele, seda võimalust ja õigust kaebajalt ära ei ole võetud. Kaebajale ei ole antud selgesõnalist kinnitust valla poolt, et tema kinnistute sihtotstarbeid muudetakse ja ta saab piiramatult kõigile kinnistutele ehitusõiguse. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on nt 02.12.2004 otsuses nr 3-4-1-2004 on leidnud, et õiguskindluse printsiip tuleneb põhiseaduse §-st 10, mille järgi ei välista põhiseaduse II peatükis loetletud õigused muid põhiseaduse mõttest tulenevaid õigusi, mis vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele. Kõige üldisemalt peab see printsiip looma kindluse kehtiva õigusliku olukorra suhtes. Kohus märgibki, et õiguskindlus tähendab nii selgust kehtivate õigusnormide sisu osas (õigusselguse põhimõte) kui ka kindlust kehtestatud normide püsimajäämise suhtes (õiguspärase ootuse põhimõte). Õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt peab igaühel olema võimalus kujundada oma elu mõistlikus ootuses, et õiguskorraga talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsetena ega muutu rabavalt isikule ebasoodsas suunas. Antud juhul kaebaja tegutses õiguslikus olustikus, kus ta ei saanud loota, et ta igal juhul peab saama ehitusõiguse ja kinnistute sihtostarvete muutuse just nimelt nii nagu tema seda soovis. Kohtupraktikas on leitud, et õiguskindluse põhimõte tuleneb PS § 10; õigusselguse põhimõte kujutab endast ühtlasi ka PS § 13 lõikes 2 sätestatud riigi omavoli keelu konkretiseeringut. Käesolevas vaidluses ei ole tegemist õigusnormi muutumisega kaebaja kahjuks ja nähtus, et kaebaja omandi kasutamisega seotud küsimused määrati ära planeeringutega ja tulevikus määratakse neid veelgi, sh ka vajadusel DP-ga, mis ei välista, et olukorra muutudes saab ka kaebaja läbi DP siiski veelgi enam leevendusi . DP võimalused kaebajal kadunud ei ole ja kui hetkel tõepoolest muutusi ette ei nähta, on sellele vaatamata vaidlusalune planeering seaduslik, piirangute säilimine ja olemasolu ei riku kaebaja õiguspärast ootust. Kohus märgib veel, et õiguspärane ootus saab tugineda ka haldusorgani selgele lubadusele, mille puhul on alust arvata, et seda ei muudeta, vastavat küsimust on käsitlenud Riigikohtu HK lahendis nr 3-3-1-79-09. Seega oma olemuselt tähendab õiguspärase ootuse põhimõte tagasiulatuva mõju keeldu. Õiguspärane ootus ei teki isikul menetluse käigus, ka mitte juhul, kui menetluses on tehtud isiku jaoks soodsaid menetluslikke otsustusi. Õiguspärane ootus tekib ka haldusakti kehtima jäämise suhtes. Käesolevas kaebuses ei ole aga kaebaja suhtes antud välja ühtegi haldusakti, mis oleks tühistatud ja mis oleks kaebajale andnud lootust, et ta saab ehitusõiguse sinna, kuhu planeering seda ette ei näe, ka ei ole kaebajale antud siduvaid lubadusi. Isegi kui oleks antud välja haldusakt, mis oleks andnud kaebuse esitajale teatud õigused, siis nähtub, et kohtupraktikas on peetud ka võimalikuks, et ka soodustava haldusakti tühistamine on võimalik. Nii nt märgib Riigikohtu HK 07.12.2001 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-51-01, et olukorras, kus isiku õigus soodustusele on tehtud kindlaks halduse üksikaktiga, tuleb isiku usaldust kaitsta veelgi tugevamalt kui seaduses sätestatud soodustuse saamise õiguse 24 kaotamise korral, sest üksikaktiga on riik väljendanud oma seisukohta konkreetses küsimuses, mitte üksnes abstraktselt. Riigikohtu HK on 12.10.2006 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-48-06 (p-d 11,13) märkinud, et üksnes isiku lootus soodustava haldusakti kehtimajäämise suhtes ei pruugi olla piisav argument, mis keelaks haldusakti kehtetuks tunnistamise tema kahjuks. Kuid HMS § 67 lg-st 2 tulenevalt ei tohi haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistada muu hulgas juhul, kui isik on teinud tehingu oma vara käsutamiseks või on muul viisil muutnud oma elukorraldust ja tema huvi haldusakti kehtima jäämiseks on vastupidistest huvidest ülekaalukam. Samas möönis kolleegium, et HMS § 67 lg-st 2 järeldub, et hoolimata haldusakti usaldanud isiku elukorralduse muutmisest või varaga tehtud tehingutest võib haldusakti siiski kehtetuks tunnistada, kui avalik huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks on kaalukam isiku huvist akti kehtimajäämise suhtes. Seega nähtub, et ka isikule õigusi andva haldusakti andmisel võib esineda vajadus see siiski muuta. Oluline on alati avaliku ja erahuvi õiguspärane kaalumine. Käesolevas kaebuses ei ole kaebaja ise selgesõnaliselt väitnud, et tema õiguspärast ootust rikuti eeltoodud viisil ja asjaoludel. 34) Kohus leiab, et kaebaja ükski väide ei kinnita, et vaidlusalune otsus oleks õigusvastane ja rikuks kaebaja subjektiivseid õigusi. Seega ei kuulu otsus nr 21 tühistamisele ja kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kaebaja kantud menetluskulud jäävad OÜ Favorte kanda. 35) Kuivõrd vastustaja palub hüvitada KSH kaustamaterjali ja kaardikoopiate paljundamiseks tekitatud kulutused summas 55.36 eurot /esitab arve ja maksekorralduse/, siis lahendab kohus esitatud taotluse. Kaebaja vaidles taotluse rahuldamisele vastu. Kohus rahuldab vastustaja taotluse. Kohtule nähtub, et esitatud arve spetsifikatsiooni kohaselt /3 esimest rida/ on kajastatud ÜP kausta 2 kaardimaterjali paljundust: 2.33+2.53+2.43 eurot. Ülejäänud /4 rida/ kajastavad KSH kausta materjali paljundust: 0.30+5.92+28.37+4.25 eurot. Kohus nõustub, et vastustajal on õigus samamoodi nagu kaebuse esitajal välja nõuda temale tekkinud paberi ja paljunduskulud ja seadus seda ei välista, kuna ei ole põhjust kohelda menetlusosalisi siinkohal erinevalt. Vastustaja märkis, et kuivõrd tegemist on spiraalköitega, siis sellest paljunduste tegemine eeldab köite avamist ja taasköitmist, milline ei ole seotud valla igapäevase tegevuse ja tööülesannete ning töötajate ettevalmistusega, mistõttu töö tuli tellida ja teha kulutus, kuna kaebaja nõudis täielikku dokumentatsiooni. Seega nähtub kohtule, et tellitud töö on asjakohane ja tuleb vallale hüvitada, kuna vastavalt HKMS § –le 92 lg 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastavalt HKMS § 83 lg 1 on menetluskuludeks menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kuna kohtukuludeks HKMS § 83 lg 2 kohaselt on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud, siis sama paragrahvi lg 3 p 2 kohaselt on asja läbivaatamise kuluks dokumentaalse tõendi ja asitõendi saamise kulu. Seega kuulub vastustajale hüvitamisele 55.36 eurot ja see tuleb välja mõista OÜ-lt Favorte. Vallal tuleb esitada kaebuse esitaja esindajale koheselt kinnitus, kuhu ülekanne teostada, kui kohtuotsus jõustub. Karin Kalmiste Kohtunik 25

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.

3-11-1225/54

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 24.10.2011. a Tallinn Haldusasja number 3-11-1225 Haldusasi OÜ Favorte kaebus Viimsi Val

§ 8

§ 26lg 1 sätestatud üldregulatsioonist tulenevalt tuleb kaebus jätta rahuldamata.

§ 26lg 1 sätestatud üldregulatsioonist tulenevalt tuleb kaebus jätta rahuldamata.

§ 7

§ 7

§ 30ei rakendu.

§ 9