Obsah (10)

§ 212§ 213§ 45§ 283§ 59§ 108§ 101§ 102§ 82§ 103

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

§ 212lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole

§ 213lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja esitas vastustajale ajavahemikus jaanuar 2006 – juuni 2006 igakuiselt taotluse talle toimetulekutoetuse määramiseks (tl-d 84–86). Vastustaja rahuldas kaebaja esitatud taotlused järgnevate otsustega, määrates toimetulekutoetust järgnevates summades: - 17.01.
2. a otsus (tl 87), 2 368 krooni; - 09.02.
3. a otsus (tl 87 pöördel), 2 486 krooni; - 10.03.
4. a otsus (tl 88), 2 500 krooni; - 11.04.
5. a otsus (tl 88 pöördel), 2 459 krooni; - 15.05.
6. a otsus (tl 89), 2 233 krooni; - 12.06.
7. a otsus (puudub toimikust, taotlus tl 84), 2013 krooni. Nimetatud toetuste saamiseks esitatud taotlustes on kaebaja kirjalikult kinnitanud, et tal puuduvad muud sissetulekud.
8. 19.06.2006 esitas kaebaja Narva Linnavalitsuse sotsiaalkomisjonile avalduse toimetulekutoetuse saamiseks, millega koos esitas kaebaja kontoväljavõtte ajavahemiku 01.12.2005–14.06.2006 kohta. Kontoväljavõtte kohaselt laekusid kaebaja arvele igakuiselt rahalised vahendid, mis on tema arvelduskontole kantud tema enda poolt (tl 83). 07.07.
9. a otsusega (tl 6) jättis vastustaja kaebajale toimetulekutoetuse määramata. Vastustaja luges kaebaja tulude hulka sularahakanded kaebaja pangaarvele ja leidis, et toimetulekutoetuse määramine kaebajale ei ole võimalik.
10. 27.01.2010 koostas Narva Linnavalitsus korralduse nr 79-k (tl 7–9, 80–81), millega kohustas kaebajat sundtäitmise hoiatusel tagastama talle ajavahemikul jaanuar 2006 – juuni 2006 alusetult makstud toimetulekutoetus kogusummas 8 478 krooni (541,84 eurot). Korralduse kohaselt on kaebaja varjanud toimetulekutoetuse taotlemisel oma tegelikke sissetulekuid, millest tulenevalt on Narva Linnavalitsuse sotsiaalkomisjon ajavahemikul 01.12.2005–14.06.2006 maksnud kaebajale nimetatud summas rohkem toetust. Korraldusega kohustas vastustaja kaebajat tagastama kaebajale alusetult makstud toimetulekutoetus hiljemalt 01.03.
11. Samuti märkis vastustaja korralduse punktis 3.2, et ettekirjutuse täitmata jätmise korral 01.03.2012-ks annab vastustaja ettekirjutuse sotsiaalhoolekandeseaduse (SHS) § 30 lg 8 alusel sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
12. 11.03.2010 algatas Viru tööpiirkonna kohtutäitur Krista Järvet kaebaja suhtes täitemenetluse avalik-õigusliku rahalise kohustuse summas 8 478 krooni täitmiseks korralduse nr 79-k alusel.
13. 21.02.2011 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tuvastada Narva Linnavalitsuse 27.01.
14. a korralduse nr 79-k õigusvastasuse. Kaebuse kohaselt oli nõude esitamise kolmeaastane tähtaeg möödas ja korralduse aluseks olev sotsiaalkomisjoni 07.07.
15. a otsus ei olnud kehtiv, kuna kaebaja oli selle vaidlustanud. Korralduse vaidlustamise osas ei olnud aga kaebuse esitamise ajani kohtuotsust tehtud. Kaebaja väidab, et korraldusega rikutakse tema õigusi oma vara kasutada ja käsutada, kuna täitemenetluse (nr 167/2010/402) raames on kohtutäitur arestinud tema pangakonto ja kinnisvara ning kaebajal on tekkinud oht sellest ilma jääda. Kaebaja märgib, et vaidlusaluse haldusakti ja selle täitmisele pööramisega on rikutud tema õigust saada toimetulekutoetust ja piiratud õigust õiglasele kohtulikule arutamisele sõltumatu ja erapooletu kohtu poolt. Oma huvi kaebuse esitamisel väitis ta seisnevat selles, et vaidlustatud korralduse õigusvastaseks tunnistamisel ei hakka see looma õiguslikke tagajärgi ega kuulu täitmisele. Samuti tekivad tal kaebuse rahuldamise korral alused, et pöörduda haldusorgani poole taotlusega algatada menetlus korralduse kehtetuks tunnistamiseks ja haldusorganil on õigus lõpetada täitemenetlus. Veel viitas kaebaja õigusele esitada kaebus avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks. 2
16. 29.04.2011 kohtule esitatud vastuses kaebusele palub vastustaja jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja märgib, et kaebaja esitas toimetulekutoetuste taotlemisel andmed oma tulude kohta ja kinnitas, et on teadlik, et valeandmete esitamise korral nõutakse temalt arvestatud toetust seadusega ettenähtud korras tagasi. Vastustaja on seisukohal, et kuna kaebaja ei nimetanud oma tulude hulgas tema pangakontole laekunud summasid, siis varjas kaebaja teadlikult oma tulusid. Seetõttu arvestas vastustaja kaebaja poolt varjatud tulud kaebaja tuludeks määratud toimetulekutoetuste ümberarvestamisel. Kuna kaebaja keeldus hüvitamast ümberarvestamise tulemusena saadud ja tagastamisele kuuluva toimetulekutoetuse summa vabatahtlikult, tegi vastustaja SHS § 30 lg 6 ja lg 7 alusel 27.01.2010 korraldusega nr 79-k ettekirjutuse.
17. Vastustaja leiab, et õige ei ole kaebaja väide, et teadvalt andmete varjamise korral saadud toimetulekutoetuse tagastamist reguleerib haldusmenetluse seaduse (HMS) § 69 lg
18. Antud regulatsioon on ette nähtud kehtetuks tunnistatud haldusakti alusel isikule üle antud asja, raha või muu soodustuse tagastamisele või hüvitamisele. Vastustaja 27.01.
19. a korraldus nr 79-k on jõustunud ning on haldusaktiks avalik-õigusliku rahalise kohustuse täitmiseks ja täitedokumendiks täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 2 p 21 mõttes ja selle aegumise tähtaeg on nimetatud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 157 lg-s
21. Tartu Halduskohtus 14.07.2011 toimunud kohtuistungil selgitas kaebaja täiendavalt, et toimetulekutoetuse tagasi nõudmise põhjustanud summad polnud tema sissetulek, vaid ema poolt antud raha ema korteri kulude kandmiseks. Kaebaja leidis istungil, et sotsiaalabiamet pidi sissetulekuid kontrollima iga kuu, mitte tegema seda tagantjärele.
22. Tartu Halduskohus jättis 21.07.
23. a otsusega kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole kaebajal põhjendatud huvi käskkirja nr 79-k õigusvastaseks tunnistamiseks. Halduskohus leiab, et kaebaja selgitustest nähtuvalt seisneb kaebaja huvi Narva Linnavalitsuse vaidlustatud korralduse õigusvastasuse tuvastamisel soovis esitada taotlus menetluse algatamiseks HMS § 65 lg 1 alusel. Seejuures on aga kaebaja jätnud tähelepanuta asjaolud, et niisuguse taotluse esitamise võimalus on tal olemas ka ilma vastava kohtuotsuseta ning nimetatud säte võimaldab küll andmise ajal õigusvastase haldusakti kehtetuks tunnistamist selle andnud haldusorgani poolt, kuid ei kohusta selleks. Kohus selgitab, et õigusvastane haldusakt jääb ka pärast selle kohtu korras õigusvastaseks tunnistamist kehtima ja on täitmiseks kohustuslik nii kaebajale kui kohtutäiturile, kes on selle alusel oma toiminguid alustanud. Halduskohus märgib, et kaebajale tekkinud väidetav kahju tuleneb haldusaktist, mille suhtes on ta küll esitanud halduskohtule tühistamise nõude, kuid on teinud seda hilinenult ning vastav menetlus lõpetati halduskohtumenetluse seadustiku (v.r) § 12 lg 3 alusel ning selle kohta haldusasjas nr 3-10-1399 tehtud kohtumäärus on jõustunud. Seega on kaebaja jätnud kasutamata võimaluse oma õigusi kaitsta või taastada tühistamisnõude abil ega saa nüüd enam nõuda kahju hüvitamist. Halduskohus on seisukohal, et kaebaja poolt kaebaja kontole kantud rahasummade puhul ei nähtu seost tema ema korteri või muude kulude eest teostatud maksetega. Ülemakstud toimetulekutoetuste summat ei ole ta vaidlustanud ega vabatahtlikult tagasi maksnud. Kaebuses nimetatud haldusasjas nr 3-06-1842 esitas ta riigiõigusabi taotluse, kohus rahuldas selle, kuid mingit kaebust riigi poolt antud advokaadi abil kohtusse ei esitatud. Seega oli toetuse tagasinõudmise kohta ettekirjutuse tegemine tingitud kaebaja enda käitumisest ning sellesse märgitud summa ja selle sundkorras sissenõudmisega kaasnev pole kuidagi käsitatav varalise kahju tekitamisena. 3 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
24. 15.08.2011 esitas kaebaja Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 21.07.
25. a otsus täies ulatuses ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt on Narva Linnavalitsuse 27.01.
26. a korraldus nr 79-k õigusvastane ning õigusvastase akti pööramine sundtäitmisele aresti määramisena osale kaebaja varale ei ole põhjendatud ning on vastuolus seadusega. Samuti on piiratud kaebaja põhiseaduslikke õigusi isiklikule omandile. Kaebaja leiab, et Tartu Halduskohus on kaebuse läbivaatamisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ja rikkunud oluliselt kohtumenetluse norme. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt muutub toimetulekutoetuse summa rahaliste vahendite isiklikule pangakontole laekumise momendist tema isiklikuks omandiks. 27.01.
27. a korralduse nr 79-k osa, mis sisaldab ettekirjutust tagastada kogu sotsiaaltoetus kuni 01.03.2010, ei ole kooskõlas sotsiaalhoolekannet reguleeriva materiaalõigusega. Korralduse tekstist ei nähtu, et Narva linna sotsiaalkomisjoni kõik otsused kaebajale toimetulekutoetuse arvestamisest alates 01.12.2005 kuni 14.06.2006 tunnistatakse tagasiulatuvalt kehtetuteks. Samuti ei sisalda korraldus seaduslikke aluseid SHS § 30 lg 6 järgi. Apellatsioonkaebuse kohaselt puuduvad nii materiaalsed kui protsessuaalsed alused lugeda Narva linna sotsiaalkomisjoni 27.01.
28. a korraldus nr 79-k täitedokumendiks. Kaebaja väidete kohaselt ei saanud kaebaja vastustajalt mingeid ettepanekuid tagastada saadud toetuse summa ega ettekirjutusi tagastada toetuse summa. Kaebaja sai korralduse nr 79-k kätte koos kohtutäituri dokumentidega pärast seda, kui sundtäitemenetlus oli algatatud. Haldusmenetlust kaebaja suhtes ei saanud lugeda lõppenuks ka HMS § 43 lg 1 p 1 tähenduses, mistõttu puudus vastustajal õigus täitemenetluse alustamiseks. Seega on Tartu halduskohtu järeldused 27.01.
29. a korralduse nr 79-k täitedokumendiks olemise ja selle aegumistähtaja kohta oletatavad ning on tehtud vaidlustatava haldusakti sisu ebaõige hindamise alusel, hindamata kohtuistungi käigus saadud tegelikke asjaolusid. Kaebaja on seisukohal, et haldusakt, mis näeb ette võtta ära kaebajalt omand, põhineb ebaõigel materiaalõiguse normide kohaldamisel ja on välja antud aegumistähtaja rikkumisega.
30. Vastustaja palub oma vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja vastuse kohaselt on haldusasja läbivaatamine seotud kaebuse taotlusega, mitte asjaoludega, mis kaebaja on kaebuse põhjendamiseks välja toonud. Vastustaja on seisukohal, et Narva Linnavalitsuse 27.01.
31. a korralduse nr 79-k õigusvastaseks tunnistamise nõude rahuldamise tagajärg ei või olla nimetatud haldusakti kehtivuse kaotamine. Seega kehtib kaebaja kaebuse rahuldamise korral vaidlustatud akt edasi ja on jätkuvalt kaebajale täitmiseks kohustuslik. Vastustaja leiab, et kaebaja saab ka haldusakti õigusvastasust kinnitava jõustunud kohtuotsuseta pöörduda vastustaja poole taotlusega algatada menetlus korralduse kehtetuks tunnistamiseks. Vastustaja on seisukohal, et Narva Linnavalitsuse 27.01.
32. a korralduse nr 79-k õigusvastasuse tuvastamise juhul apellant ei saa nõuda rahalist hüvitist, kui apellant omal süül õigeaegselt ei kasutanud õiguskaitsevahendeid oma õiguste kaitsmiseks ja taastamiseks. Haldusakti tühistamise kaebuse mitteõigeaegne esitamine on alus apellandi kahjunõude välistamiseks, kuna apellandil oleks olnud võimalus kahju sellisel viisil kõrvaldada. Seega leiab vastustaja, et apellandil puudub põhjendatud huvi Narva Linnavalitsuse 27.01.
33. a korralduse nr 79-k õigusvastaseks tunnistamiseks ja seetõttu on Tartu Halduskohtu 21.07.
34. a otsus haldusasjas 3-11-430 seaduslik ja põhjendatud. 4 Vastustaja on seisukohal, et apellandi väited materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise kohta Narva Linnavalitsuse 27.01.
35. a korralduse nr 79-k andmisel on alusetud. Narva Linnavalitsuse 27.01.
36. a korraldus nr 79-k on antud SHS § 30 lõigete 6 ja 7 alusel ning sisaldab haldusakti andmise põhjendusi ja faktilist alust. Paljasõnaline ja põhjendamatu on kaebaja väide, et nimetatud haldusakt ei ole antud seadusega sätestatud korras ning et selle andmisel on kuritarvitatud haldusorganile antud õigusi. Samuti märgib vastustaja oma vastuses, et ebaõige on kaebaja väide selle kohta, et kaebaja ei olnud Narva Linnavalitsuse 27.01.
37. a korraldust nr 79-k kätte saanud enne selle sundtäitmist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
38. Ringkonnakohus leiab, et kaebus tuleb rahuldada, halduskohtu otsus tühistada ja Narva Linnavalitsuse 27.01.
39. a korraldus nr 79-k õigusvastaseks tunnistada. Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha kaebuse lubatavuse osas (I), käsitleb seejärel vastustaja 27.01.
40. a korralduse nr 79-k õiguspärasuse küsimust (II) ning peatub lõpuks menetluskuludel (III). I
41. Enne õigusvastasuse tuvastamise kaebusega kohtusse pöördumist on kaebaja esitanud halduskohtule kaebuse 27.01.
42. a korralduse nr 79-k tühistamiseks (haldusasi nr 3-10-1399), mille kohus tagastas kaebajale määrusega. Õigusvastasuse tuvastamise nõude on kaebaja kohtule esitanud ligi rohkem kui aasta pärast haldusakti andmist. Ringkonnakohus on seisukohal, et alates 01.01.2012 kehtivat

§ 45

lg-t 2, mille kohaselt võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid, tuleb tõlgendada selliselt, et tuvastamiskaebus on lubatav ainult siis, kui vastava akti suhtes ei saa või ei oleks saanud esitada tühistamiskaebust. Siiski sätestab

§ 283

lg 1, et kaebuse lubatavus, sealhulgas kaebeõigus, ning kaebetähtajast ja sisu- ja vorminõuetest kinnipidamine tehakse kindlaks kaebuse esitamise ajal kehtinud seadusest lähtudes. Kuni 31.12.2011 kehtinud

v.r § 6 lg 3 p 1 kohaselt võis kaebusega taotleda haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemist ning

v.r. § 9 lg 5 nägi ette haldusakti või toimingu õigusvastaseks tunnistamise kaebuse esitamise kolmeaastase tähtaja alates haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuna kaebaja halduskohtule esitatud kaebus on esitatud

v.r § 9 lg-s 5 ettenähtud tähtaja jooksul, siis on see seetõttu lubatav. II

1. Haldusasja materjalidest nähtuvalt leidis Narva Linnavalitsus 07.07.
2. a otsuses, et toimetulekutoetuse määramine kaebajale ei ole võimalik, lugedes kaebaja tulude hulka sularahakanded kaebaja pangaarvele. Korralduse nr 79-k, millega vastustaja kohustas kaebajat sundtäitmise hoiatusel tagastama talle ajavahemikul jaanuar 2006 – juuni 2006 alusetult makstud toimetulekutoetus kogusummas 8 478 krooni (tl 80), koostas Narva Linnavalitsus aga üle kolme aasta hiljem, s.o 27.01.
3. Narva Linnavalitsus tugines seejuures SHS § 30 lg-tele 6 ja
4. SHS § 30 lg 6 kohaselt, kui toetus maksti isikule teadvalt andmete varjamise või valeandmete esitamise korral, tagastab isik saadu vabatahtlikult. SHS § 30 lg 7 teise lause kohaselt, kui isik keeldub saadut vabatahtlikult hüvitamast, võib valla- või linnavalitsus teha isikule ettekirjutuse.
5. Ringkonnakohus selgitab, et vastustaja poolt perioodil jaanuar 2006 – juuni 2006 vastu võetud otsused kaebajale toimetulekutoetuse määramise kohta on haldusaktid HMS § 51 tähenduses. HMS § 60 lg 1 kohaselt loob õiguslikke tagajärgi ja on täitmiseks kohustuslik ainult kehtiv haldusakt. Sama sätte lg 2 järgi on haldusakti resolutiivosa kohustuslik igaühele, 5 sealhulgas haldus- ja riigiorganitele. HMS § 61 lg 2 sätestab, et haldusakt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Riigikohus on selgitanud: „Haldusakti kehtivus tähendab seda, et aktis sisalduv regulatsioon omab õiguslikku jõudu.“ (RKHKm 07.03.2003, 33-1-21-03, p 13.) Seda nimetatakse ka haldusakti õigus- ehk seadusjõuks. SHS § 223 mõttest tulenevalt teeb haldusorgan toimetulekutoetuse määramise või määramata jätmise kohta otsuse ehk annab haldusakti. Kaebajale on toimetulekutoetused perioodil veebruar 2006 – juuni 2006 määranud otsustega. Haldusakti alusel välja makstud toetuse tagasinõudmisel peab selle haldusakti kehtivus olema eelnevalt lõppenud. Seega selleks, et nõuda kaebajalt talle välja makstud toimetulekutoetus tagasi, tuleb toimetulekutoetuse väljamaksmise aluseks olevad haldusaktid tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistada. Haldusakti kehtetuks tunnistamist haldusorgani poolt käsitleb haldusmenetluse seaduse
6. peatüki
7. jagu. HMS § 64 lg 2 kohaselt otsustab haldusorgan haldusakti kehtetuks tunnistamise kaalutlusõiguse kohaselt, kui seadus ei keela haldusakti kehtetuks tunnistada või ei kohusta haldusakti kehtetuks tunnistama. Antud juhul ei nähtu haldusasja toimikust, et vastustaja oleks seda teinud. Ringkonnakohus juhib siinkohal tähelepanu

§ 59

lg-le 1, mille kohaselt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited. Vastustaja on esitanud kohtule küll ettekirjutuse, milles nõuab kaebajalt tagasi talle alusetult makstud summasid, kuid ei ole ära näidanud, et kaebajale toetuse väljamaksmise aluseks olnud haldusaktid on tõepoolest kehtivuse kaotanud. SHS § 30 lg 6 kohaselt ei maksta toetust teadvalt andmete varjamise või valeandmete esitamise korral. Seega ei kuulu toimetulekutoetus määramisele SHS § 30 lg-s 6 nimetatud asjaolude esinemisel ning kui SHS § 30 lg-s 6 nimetatud asjaolude esinemise korral on siiski toimetulekutoetus määratud, ei ole tegemist õiguspärase haldusaktiga. Kuid küsimus, kas jaanuar 2006 – juuni 2006 vastu võetud otsused kaebajale toimetulekutoetuse määramise kohta on õiguspärased või mitte, ei ole käesoleva kohtumenetluse ese.

1. HMS § 69 sätestab, et tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud haldusakti alusel isikule üle antud asi, raha või muu soodustus tagastatakse või hüvitatakse eraõiguses alusetu rikastumise kohta kehtivate sätete kohaselt. Käesoleval juhul ei ole vastustaja soodustuse aluseks olnud haldusakte tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistanud, nõuab kaebajalt raha tagasi. Kui vastustaja oleks õiguspäraselt käitunud, siis kehtiks HMS §
2. Ringkonnakohus leiab, et kaebajat kui põhiõiguste kandjat ei tohi asetada haldusorgani õigusvastase käitumise tõttu halvemasse olukorda, kui ta oleks, kui haldusorgan oleks käitunud õiguspäraselt. Seetõttu peab ringkonnakohus HMS § 69 kohalduvaks ka käesoleval juhul. Järelikult tuleb arvestada makstud toetussummade tagasinõudmisel alusetu rikastumise sätestusega. Alusetu rikastumine on sätestatud võlaõigusseaduse
3. peatükis, sellest tulenevate nõuete aegumistähtaeg on aga sätestatud tsiviilseadustiku üldosa seaduses. TsÜS § 151 lg 1 kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Vastustaja sai teada kaebajale alusetult välja makstud toimetulekutoetuse tagasinõude olemasolust hiljemalt siis, kui ta vaatas 07.07.2006 sotsiaalkomisjoni istungil läbi kaebaja 19.06.2006 esitatud avaldust toimetulekutoetuse saamiseks. Kaebaja esitatud taotlusega koos esitas kaebaja oma pangakonto väljavõtte perioodil 01.12.2005–14.06.2006, mille järgi laekusid kaebaja pangakontole igakuiselt rahalised vahendid, mis on arvestatavad tema sissetuleku hulka. 07.07.2006 tegi vastustaja otsuse kaebajale toimetulekutoetuse mittemääramise kohta, mille kohaselt on sotsiaalkomisjon otsuse tegemisel võtnud arvesse kaebaja poolt toimetulekutoetuse saamise avalduses esitatud fakte ning lugenud kaebaja tulude hulka sularahakanded pangaarvele. Seega on vastustaja saanud teada asjaoludest, mis on aluseks kaebajale alusetult makstud toimetulekutoetuse tagasinõudmisele hiljemalt 07.07.
4. Seega oli alusetust rikastumisest tuleneva nõude esitamise kolmeaastase tähtaja viimane päev 07.07.
5. Vastustaja on alusetult väljamakstud 6 toimetulekutoetuse tagasinõudmise käskkirja teinud 27.01.2010 ehk pärast kolmeaastase tähtaja möödumist.
6. Seega on ringkonnakohus seisukohal, et vastustaja ei ole 27.01.
7. a korralduse nr 79-k andmisel järginud seaduses ette nähtud menetlustähtaega. Samuti ei nähtu kohtule esitatud asjaoludest, et vastustaja oleks viivituseta teinud teatavaks haldusakti andmise tõenäolise aja ning näidanud ettenähtud tähtajast mittekinnipidamise põhjuse HMS § 41 tähenduses. Haldusakti õiguspärasuse eeldused on sätestatud HMS §-s 54, mille kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Antud juhul on vastustaja on rikkunud haldusakti andmisel rahalise tagastamisnõude aegumistähtaega. Narva Linnavalitsuse 27.01.
8. a korraldus nr 79-k tuleb tunnistada õigusvastaseks.
9. Riigikohus on põhjendatult märkinud, et „täitmiseks on kohustuslik ka õigusvastane, kuid kehtiv haldusakt. Haldusakti õigusjõu murdmiseks on vajalik selle kehtetuks tunnistamine (HMS § 60 lg 1, § 61 lg 2).“ (RKHKo 12.10.2009, 3-3-1-50-09, p 13.) Samas on Narva linnal kui kohaliku omavalitsuse üksusel PS § 154 lg 1 alusel vaid pädevus tegutseda seaduste alusel, mis tähendab ka kohustust järgida kehtivat õigust. PS § 3 lg 1 lause 1 järgi tohib riigivõimu teostada üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. „Ka kohaliku omavalitsuse organid teostavad riigivõimu.“ (RKPJKo 06.10.1997, 3-4-1-3-97, p I.) PS § 14 järgi on õiguste ja vabaduste tagamine muuhulgas ka kohalike omavalitsuste kohustus. Ringkonnakohus ei saa Narva Linnavalitsuse 27.01.
10. a korraldust nr 79-k tunnistada kehtetuks, kuid juhib selle õigusvastasuse vastustaja tähelepanu HMS § 65 lg-le 1, mille kohaselt võib haldusakti, mis andmise ajal oli õigusvastane, isiku kasuks kehtetuks tunnistada nii edasiulatuvalt kui tagasiulatuvalt. Samuti juhib ringkonnakohus poolte tähelepanu Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) §-s 85 sätestatud menetlusele. VVS § 85 lg 1 järgi on maavanemal õigus teostada järelevalvet maakonna kohalike omavalitsusüksuste haldusaktide õiguspärasuse üle. II 19.

§ 108lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Menetluskulud tuleb seega välja mõista vastustajalt. 20.

§ 101

lg 1 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

§ 101

lg 2 kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ja asja läbivaatamise kulud.

§ 102p 1 järgi on asja läbivaatamise kulud muu hulgas ka tõlgikulud.

Tartu Ringkonnakohtus 20.06.2012 haldusasjas nr 3-11-430 toimunud kohtuistungil osales kohtutõlk. Istungi toimumise ajal (kuni 31.06.2012) kehtinud

§ 82

lg 5 kohaselt tuleb kohtuistungi tõlkimise eest kohtu tõlgi poolt tasuda riigilõivu. Istungi toimumise ajal (kuni 31.06.2012) kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) § 581 lg 2 kohaselt tasutakse kohtuistungi tõlkimise eest kohtu tõlgi poolt riigilõivu 12,78 eurot tunni eest. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt algas kohtuistung kell 14:00 ja lõppes kell 15:25, kestes kokku 1 tund ja 25 minutit. RLS § 581 lg 3 järgi tasutakse riigilõivu pooletunnise täpsusega. Seega kuulub antud juhul kohtuistungi tõlkimise eest kohtu tõlgi poolt tasumisele riigilõiv ühe ja poole tunni eest ehk kokku 19,17 eurot. Kuna riigilõiv kohtuistungi tõlkimise eest tuli välja mõista otsusega, tuleb see mõista vastustajalt välja riigi kasuks. 21. Lisaks tõlgikuludele tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista esimeses astmes tasutud riigilõiv (tl 28) 15,98 eurot, teises astmes tasutud riigilõiv kokku 15,97 eurot (tl 139 ja 142). Lisaks tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista kolm panga teenustasu à 96 eurosenti, kokku 2,88 eurot.

§ 103

lg 1 p 2 järgi on kohtuvälised kulud ka menetlusosaliste sõidu-, posti-, side-, majutus- ja muud sellesarnased kulud, mis on kantud seoses menetlusega. Nende 7 hulka tuleb lugeda ka pangaülekandekulud. Kokku tuleb vastustajalt kaebajale välja mõista seega 34,83 eurot. Maili Lokk Mati Kartau 8 Madis Ernits