← Eesti

3-10-1003/230

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Viive Ligi, liikmed Lauri Madise ja Lne Aasma Otsuse tegemise aeg ja koht 22. mai 2012, Tallinn Haldusasja number

) §-le 459 vastutavad kahju tekitanud isikud kannatanu ees solidaarselt. Tulenevalt

§ 448lg-st 2 kahju tekitajate süüd eeldatakse.

Asjaolu, kas vastustaja II teadis vara tagastamise taotluse olemasolust või mitte, ei välista tema süüd kahju tekitamise eest ega tema teo õigusvastasust. 4) Arvestades asjaolu, et 20.01.2010 korralduse andmise päeva seisuga ei olnud kinnistul enam mingit hoonestust, oleks kaebajatele olenemata hoonestuse säilivusest kuulunud igal juhul tagastamisele maa, mille tagastamata jätmiseks ei oleks olnud ühtki alust, kui ei oleks tehtud tühiseid tehinguid vastuolus ORAS § 18 lg-st 1 tuleneva keeluga. Vaidlusalused ehitised olid vara tagastamise taotluse esitamise ajaks säilinud endisel individualiseeritud kujul. Vastustaja I ei pidanud eksperthinnangu tegemist ehitiste endisel individualiseeritaval kujul säilivuse kohta tagastamismenetluses vajalikuks, vaid menetles taotlusi neile vastuväiteid esitamata ligi 19 aastat. Kahtlused vara endisel individualiseeritaval kujul säilimise kohta tekkisid hiljem eesmärgiga välistada kahju hüvitamist kaebajatele. Vastustajad on oma tegevusetuse tõttu selle vastuväite minetanud. 5) Riiklikult tunnustatud ekspert Andres Teder on hinnanud kinnistu parimaks kasutuseks menetluses oleva detailplaneeringu lõpuleviimist ja krundi hoonestamist planeeringujärgsete äripindadega kortermajadega. Kaebajatele kuulunud endisaegse kinnistu turuväärtuseks on ekspert hinnanud 20.09.2010 seisuga 1 440 000 krooni. Seega on L. Tle tekkinud kahjuks 360 000 krooni ja K. M kahjuks 1 080 000 krooni. Tallinna Linnavalitsuse 14.04.2010 korralduse nr 534-k alusel on L. Tle makstud kompensatsiooni 12 172 krooni ja K. Mle 236 516 krooni. Seega on L. Tle hüvitamisele kuuluva kahju suuruseks 347 828 krooni (22 230,26 €) ja K. Mle 1 043 484 krooni (66 690,78 €). Tallinna Linnavalitsuse esitatud Simus Kinnisvara OÜ 20.06.2011 eksperthinnang nr 4486 ei kajasta vara tegelikku turuväärtust ja selle tegemisel ei ole arvestatud objekti parima kasutusega. 11. Tallinna Linnavalitsus palus jätta kaebused rahuldamata. 3

(15)3-10-1003 1) Tallinna Linnavalitsuse haldusaktidega ei ole kaebajatele kahju põhjustatud ning puudub põhjuslik seos linnavalitsuse tegevuse ja kahju tekkimise vahel. Kuivõrd AS Masekonord kui hoonete omanik esitas linnavalitsusele maa ostueesõigusega erastamise avalduse 16.09.1996, puudus linnal alus ehitiste teenindamiseks vajaliku maa määramisest keeldumiseks. Tallinna Linnavalitsuse 06.06.1997 korraldust ei ole vaidlustatud. Linnavalitsusel puudus õiguslik alus võtta vastu korraldust õigusvastaselt võõrandatud ehitiste ja maa tagastamiseks, kuna ehitiste omanik oli
  1. a AS Masekonord.
  2. a ei olnud õigusvastaselt võõrandatud maal midagi, mida oleks võinud kaebajatele tagastada. Kui hoonete tagastamisõigus puudus, ei oleks saanud ka maad tagastada, sest seal olid peal teiste isikute hooned. Arusaamatud ja tõendamata on kaebajate väited, nagu oleks kaebajate mingid taotlused
  3. a linnavalitsuses kaotsi läinud. Tolleaegne kord nägi ette, et avalduse vastuvõtmisel tuli anda tõend, et avaldus on vastu võetud ja registreeritud. Sellist tõendit ei ole kaebajad esitanud. Kaebajad ei selgita, milles seisnes linnavalitsuse tegevuse õigusvastasus Kalasadama tn 27 maatüki erastamise tingimusteta kooskõlastamisel. Tagastamistaotluse olemasolu ei tähenda veel maa erastamise õigusvastasust. Kaebajad ei ole vaidlustanud ühtegi linnavalitsuse toimingut ega riigi poolt sõlmitud lepingut. 2) Nõustuda ei saa väitega, et kahju hüvitamisel tuleks lähtuda kinnistu turuväärtusest parima kasutuse meetodil. Kaebajad ei ole selgitanud, kuidas on tekkinud kahju võrdne kinnistu parima kasutusega. Kinnistu väärtust tuleb arvestada käesoleva aja seisuga. Käesoleval hetkel on kinnistu näol tegemist tühermaaga. Simus Kinnisvara OÜ eksperthinnangu nr 4486 kohaselt on Kalasadama tn 27 maksumus 17.06.2011 seisuga 16 000 €. Kaebaja hindamisakt räägib ainult ehitusõiguse väärtusest, millest ei ole maha arvatud kulutusi detailplaneeringule.
  4. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium palus jätta kaebused rahuldamata. 1) Kaebustest ei selgu, mille alusel kaebajad hindavad, et vara tagastamise avalduse viimane leht läks kaduma just
  5. a. Juhul, kui kaebajad esitasid 13.12.1991 lisaks vara kompenseerimise avaldusele tõepoolest ka vara tagastamise avalduse, siis hiljemalt
  6. a oli see avaldus linnavalitsuses juba kaduma läinud. Vastasel juhul ei oleks linnavalitsus Kalasadama tn 27 maatüki ostueesõigusega erastamist kooskõlastanud, sealjuures ilma täiendavate tingimusteta. Vastustaja II ei teadnud ega saanudki teada 18.06.1996 korralduse vastuvõtmisel ja 19.07.1996 mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu sõlmimisel väidetavast vara tagastamise taotlusest, sest see oli juba enne
  7. a kaduma läinud (kui see üldse esitati). Kuivõrd
  8. a oli Tallinna Linnavalitsuses olemas ilmselt vaid Kalasadama tn 27 asuva vara kompenseerimise ja mitte tagastamise taotlus, siis ei olnud Vabariigi Valitsus seotud ka ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud kohustusega. Kui kaebajad tõesti esitasid
  9. a lisaks vara kompenseerimise avaldusele ka vara tagastamise avalduse, siis põhjustas kahju tekkimise üksnes Tallinna Linnavalitsuse tegevus, sest ta kaotas avalduse ära, vastustajal II ei ole avalduse kadumisega seost. 2) Kalasadama tn 27 koosseisus oleval endisel Võrgu tn 23 kinnistul ei olnud õigusvastaselt võõrandatud hooned omandireformi alguseks enam endisel individualiseeritaval kujul säilinud ja nende asemele olid selleks ajaks ehitatud täiesti uued hooned. Seetõttu ei kuulu kaebajatele tagastamisele ka hoonete alune maa. Võrgu tn 23 hoonestuse olukorda ei saa hinnata
  10. a seisuga, vaid seisuga enne seda, kui riik andis Kalasadama tn 27 asunud hooned 19.07.1996 sõlmitud mitterahalise sissemakse üleandmise lepinguga üle AS-le Masekonord. Hoonete hilisem lammutamine hilisemate omanike poolt ei oma asjas tähtsust. Kui riik oleks
  11. a olnud teadlik endisel Võrgu tn 23 kinnistul asunud hoonete kompenseerimise/tagastamise taotlusest, oleks riik kinni pidanud ORAS § 18 lg-tes 1 ja 2 sätestatud kohustusest mitte võõrandada hooneid ja taganud nende säilimise. Ulatuslikud ümberehitused toimusid endisel Võrgu tn 23 kinnistul juba üsna vahetult pärast õigusvastast võõrandamist. Eelnimetatud asjaolu kinnitab 4
(15)3-10-1003 ka Ristart Kinnisvarabüroo ekspertarvamuse p-s 2.4 tehtud märkus, et hoonete paiknemine
  1. a asendiplaanil erineb
  2. a asendiplaanist. Vastustaja II toetab Simus Kinnisvara OÜ eksperthinnangut maa väärtuse kohta.
  3. Tallinna Halduskohus jättis 30.11.2011 otsusega kaebused rahuldamata ning mõistis kaebajatelt solidaarselt Tallinna Linnavalitsuse kasuks välja menetluskulu 240 €. 1) Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et omandireformi objektiks olevad ehitised olid 20.01.2010 korralduse tegemise ajaks hävinud; samuti ei ole vaidlust selles, et omandireformi objektiks oleva maa tagastamine kaebajatele on võimatu, sest see on
  4. a ostueesõigusega erastatud AS-le Masekonord
  5. a erastatud hoonete juurde. Kinnistusregistri registriosa nr 351601 väljavõttest nähtuvalt kinnistati Kalasadama tn 27 maa, pindalaga 4686 m2, esmakordselt AS Masekonord nimele 02.12.
  6. 28.07.2009 seisuga on kinnistu omanikeks Van Dahl Investments OÜ, OÜ UBS REPRO, P K ja M R. Kinnistut on alates 10.07.2003 koormanud hüpoteegid erinevate pankade kasuks ja alates 28.07.2009 summas 16 250 000 krooni Swedbank AS kasuks, keda pole põhjust pidada pahauskseks. Seega ei ole tulenevalt kinnistusraamatu seaduse § 72 lg-st 2 ning asjaõigusseaduse § 65 lg-st 3 võimalik rikkumiseelset olukorda ennistada, sh vaidlusalust registriosa sulgeda (Riigikohtu 14.04.2003 otsus nr 3-2-126-03). Eeltoodut arvesse võttes puudus Tallinna Linnavalitsusel 20.01.2010 korralduse andmisel korralduses märgitud põhjustel võimalus kaebajatele vaidlusaluste ehitiste ja maa tagastamiseks. 2)

§ 448

lg 1 sätestas, et kodaniku isiksusele või varale, samuti ka organisatsioonile tekitatud kahju kuulub kahju tekitanud isiku poolt hüvitamisele täies ulatuses, välja arvatud NSV Liidu seadusandlusega ettenähtud juhud. Sama paragrahvi lg 2 sätestas, et kahju tekitanu vabaneb selle hüvitamisest, kui ta tõendab, et kahju on tekitatud mitte tema süü läbi. Sama paragrahvi lg 3 sätestas, et õiguspäraste tegudega tekitatud kahju kuulub hüvitamisele vaid seadusega ettenähtud juhtudel. Riigikohus on korduvalt väljendanud arusaama, et kannatanu peab

§ 448

lg 1 järgi tõendama nii kahju tekitaja õigusvastase käitumise, kahju tekkimise kui ka põhjusliku seose teo ja tagajärje vahel (vt Riigikohtu 06.10.2010 otsust nr 3-2-1-68-10; 17.12.2008 otsust nr 3-2-1-114-08; 13.01.2009 otsust nr 3-2-1-117-08; 13.01.2010 otsust nr 32-1-145-09).

§ 448

lg-test 2 ja 3 tuleneb, et õigusvastase käitumise kindlakstegemisel peab süü puudumist tõendama kahju tekitanud isik (Riigikohtu 09.10.2002 otsus nr 3-2-1-9902). Kaebajad on seisukohal, et vara tagastamise võimatuse tõid koosmõjus kaasa Vabariigi Valitsuse 18.06.1996 korralduse nr 573-k ning 19.07.1996 mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu alusel Kalasadama tn 27 ehitiste üleandmine AS-le Masekonord ning Tallinna Linnavalitsuse poolt 06.06.1997 korraldusega nr 1771-k ehitistele teenindamiseks vajaliku krundi määramine ja selle ostueesõigusega erastamine AS-le Masekonord. Vastustajad on omakorda seisukohal, et kuna õigusvastaselt võõrandatud vara ei olnud omandireformi algusajaks säilinud, ei saanud see kuuluda tagastamisele, mistõttu ei saanud kaebajatel ka vastustajate toimingutest aastail 1996-1997 kahju tekkida. Ühtlasi seavad vastustajad kahtluse alla kaebajate poolt vara tagastamise avalduste esitamise enne vastustajate toiminguid aastail 1996-1997, millest tulenevalt leiavad, et vastustajate toimingud ei olnud õigusvastased. Ka eitavad vastustajad süüd kahju tekkimises. 3) Kaebajate nõudeõigus kahju hüvitamiseks tugineb ORAS § 18 lg-le 1, mis kehtis kuni 01.03.1997 redaktsioonis: „Kuni omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamiseni on riigi- ja kohaliku omavalitsuse organitel ning teistel juriidilistel ja füüsilistel isikutel, kelle omandis või valduses vara on, keelatud vara omandivormi muuta, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Seda keeldu rikkuvad tehingud on kehtetud.“ Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse (vastu võetud 29.01.1997, jõustunud 02.03.1997) § 1 lg-ga 14 muudeti ORAS § 18 lg-t 1 järgmiselt: „Kuni 5

(15)3-10-1003 omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamiseni (sealhulgas kohtueelse või kohtuliku vaidluse lõppemiseni) on riigi ja kohaliku omavalitsuse asutustel ning teistel juriidilistel ja füüsilistel isikutel, kelle omandis või valduses vara on, keelatud vara võõrandada või asjaõigusega koormata, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Seda keeldu rikkuvad tehingud on tühised. Nimetatud vara võib võõrandada riigile või kohalikule omavalitsusüksusele või õigustatud subjektide notariaalselt kinnitatud nõusolekul teistele isikutele. Kuni õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise otsustamiseni on vara praegustel valdajatel õigus seda rentida või muul viisil valdusse anda üksnes tähtaega määramata, välja arvatud, kui õigustatud subjektid on nõus tähtajalise suhtega. Tähtajatu üürilepingu suhtes ei kohaldata käesoleva seaduse § 121 sätteid. Tähtajatud lepingud kuuluvad lõpetamisele kolmekuulise etteteatamisega. Kirjaliku nõusoleku andmisel peab õigustatud subjekti allkiri sellel olema notariaalselt tõestatud.“ Eeltoodud sättest tulenes seega riigi- ja kohaliku omavalitsuse organitele 1996.-
  1. a kohustus hoiduda tehingutest, mis võiksid välistada omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise õigustatud subjektidele või nende õigusjärglastele. Omandireformi objektiks olevate hoonete erastamist tuleb seetõttu vaieldamatult pidada ORAS § 18 lg 1 mõttes keelatuks ja seega õigusvastaseks tehinguks. Eeltoodud keeldu rikkudes omandatud hoonete juurde teenindamiseks vajaliku krundi määramine ja ostueesõigusega erastamine on samuti õigusvastane, olenemata sellest, kas kohalik omavalitsus oli ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud keelu rikkumisest teadlik või mitte. 4) ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud keeldu ei saa reeglina väärata ORAS § 12 lg 3 p-des 1 ja 2 sätestatud vara mittetagastamise aluste esinemine. Tegemist on vara mittetagastamise alustega, mille esinemist pidi kohalik omavalitsus kontrollima vara tagastamisel. Olukorras, kus hooned ja maa on erastatud enne vara tagastamise otsustamist, ei saanud õigusvastaselt võõrandatud varaga seotud tehingute kooskõla ORAS § 18 lg-s 1 sätestatuga mõjutada vara mittetagastamise aluste esinemine. Vastustajate toimingute õigusvastasus võib siiski ära langeda juhul, kui AS-le Masekonord ei antudki
  2. a üle B. Tle kuulunud kala- ja konservitööstuse hooneid, vaid need olid selleks ajaks juba lammutatud, ning üle anti hoopis nõukogude ajal vastavasse asukohta ehitatud uued hooned. Sellisel juhul ei saa õigusvastaseks pidada ka omandireformi objektiks oleva maa erastamist kolmandale isikule kuuluvate hoonete juurde teenindamiseks vajaliku maana. Kaebajate põhiväiteks käesolevas haldusasjas on see, et endisel Võrgu tn 23 aadressil asunud B. Tle kuulunud hooned olid omandireformi menetluse alustamisel veel säilinud ning need lammutati alles
  3. a. Mõlemad vastustajad on esitanud kohtumenetluse jooksul hulgaliselt eeltoodud väidet ümberlükkavaid tõendeid. Seega tuleb vastustajate toimingute õiguspärasuse hindamiseks kindlaks teha, kas B. Tle kuulunud hooned olid toimingute tegemise ajal 1996.-
  4. a veel alles, millest tulenevalt pidid vastustajad tagama hoonete säilimise. Hoonete olemasolu kontrollimisel ei oma tähtsust hoonete endisel individualiseeritaval kujul säilivus. Kui hooned olid füüsiliselt olemas, laienes vastustajatele tingimusteta ORAS § 18 lg-st 1 tulenev keeld ja ehitiste endisel individualiseeritaval kujul säilivust tuli hinnata hoonete tagastamise otsustamisel. Seega saab vastustajate toimingute seaduslikkusele hinnangut andes kontrollida vaid seda, kas hooned olid toimingute tegemise aja seisuga füüsiliselt olemas või mitte. Selleks tuleb esmalt kindlaks teha B. Tle kuulunud hoonete koosseis õigusvastase võõrandamise ajal. 5) Tallinna Linnakohus luges 01.03.2005 otsusega tuvastatuks endisel Võrgu tn 23 kinnistul nr 259 Alev I paiknenud kahe tööstushoone, tööstus-eluhoone ja pesuköök-kuuri ning laohoone õigusvastase võõrandamise B. Tlt kohaliku tööstuse rahvakomissariaadi bilansside komisjoni poolt 14.02.1941 (I kd, lk 16-21; natsionaliseerimise otsus vara tagastamise toimiku lk 267). Õigusvastaselt võõrandatud vara maksumuse määramise ekspertkomisjon on 04.06.2010 aktiga nr 2 lugenud õigusvastaselt võõrandatud vara toimiku nr 5810 materjalide, Ristart Kinnisvarabüroo eksperthinnangu ja töö nr E-763/10 koostamisel kogutud materjalide põhjal 6
(15)3-10-1003 tõendatuks, et endisel aadressil Võrgu tn 23, endisel kinnistul nr 259 asus õigusvastase võõrandamise ajal
  1. a neli hoonet: tööstushoone koos laoga, abihoone ja kaks ladu (vara tagastamise toimiku lk 10). Ristart Kinnisvarabüroo ekspert Leo Rahumägi
  2. a eksperthinnangu kohaselt õigusvastaselt võõrandatud vara maksumuse määramiseks paiknesid
  3. a B. Tle kuuluva tööstusettevõtte natsionaliseerimise ajal kinnistu nr 259 territooriumil tööstuseluhoone, kalasuitsutamise hoone, kalapakkimise hoone ja pesuköök-kuur. Eksperthinnangus leitakse ühtlasi, et
  4. a kuulus kinnistu nr 259 Tallinna Kalakombinaadile, joonise eksplikatsioonis on 4 ehitist: tööstushoone, pesuköök ning kaks katusealust ja hoonete paiknemine asendiplaanil erineb
  5. a asendiplaanil olevast (vara tagastamise toimiku lk 21-22). Eesti Kindlustusvalitsuse 23.01.1944 tulekindlustuse tunnistuse nr 183594 kohaselt asuvad Võrgu tn 23 aadressil elumaja koos kalatööstusega, kalasuitsetamise ruum, kala pakkimise ruum ning kuurid-pesuköök (vara tagastamise toimiku lk 298). Arvestades asjaolu, et Tallinna Linnakohus lähtus 01.03.2005 otsuses B. Tlt õigusvastaselt võõrandatud vara koosseisu kindlakstegemisel
  6. a koostatud Võrgu tn 23 hoonete hindamisaktist ja Leo Rahumägi
  7. a eksperthinnangus tuvastatust, võib järeldada, et selleks ajaks oli hoonete paiknemine asendiplaanil juba muutunud, mis tähendab, et osa hooneid võidi lammutada ja uuesti ehitada, tuleb lugeda
  8. a õigusvastaselt võõrandatud vara koosseisu kuuluvaks Leo Rahumägi
  9. a eksperthinnangus kirjeldatud vara, mis vastab
  10. a asendiplaanile ning Eesti Kindlustusvalitsuse 23.01.1944 tulekindlustuse tunnistuses märgitud vara koosseisule: tööstus-eluhoone, kalasuitsutamise hoone, kalapakkimise hoone ja pesuköök-kuur. 6) Vaidlus puudub selle üle, et endine kinnistu nr 259 asub vaid osal praeguse Kalasadama tn 27 kinnistust (vt asendiplaane vara tagastamise toimiku lk 255-256, I kd, lk 197, II kd, lk 60). AS Uus Maa teostas 28.09.-27.10.1995 eksperthinnangu AS Masekonord poolt renditavate ja aktsiaseltsi omanduses olevate hoonete turuväärtuse kohta (II kd, lk 70-87), mh aadressil Kalasadama tn
  11. Eksperthinnangu üheks osaks on ka Kalasadama tn 27 asuvate hoonete kohta koostatud plaan (II kd, lk 83 pöördel). Kõrvutades eksperthinnangus kajastatud hoonete paiknemise plaani eelpool viidatud endise kinnistu nr 259 asendit iseloomustavate plaanidega ilmneb, et endisele kinnistule nr 259 jäävad
  12. a asendiplaanil vaid hooned tähistusega 3a, 3b ja ristiga tähistatud hoone (tähed a ja b, samuti rist on kohtu poolt lisatud, eksperthinnangus kajastuvad hooned 3a ja 3b hoonena nr 3). Hooneks nr 3 on eksperthinnangu kohaselt valmistoodanguladu ja kompressoriruum (pildistatud nr all 1006 – II kd, lk 84 pöördel). Eksperthinnangu kohaselt on valmistoodanguladu ja kompressoriruum ehk laohoone ehitatud
  13. a, monteeritavatest raudbetoonpaneelidest vahelaega, telliskiviehitis (II kd, lk 82 pöördel). Eksperthinnangu järgi on Kalasadama tn 27 hoonetekompleksis ainus osaliselt 1930.
  14. a ehitatud hoone „peakorpus, autoklaavituba“ (II kd, lk 82 pöördel, foto lk 84), mis aga eksperthinnangu asendiplaanil numbriga 1 tähistatuna jääb väljapoole endise kinnistu piire. Seega ei kinnita eksperthinnang seda, et õigusvastaselt võõrandatud hooned oleksid omandireformimenetluse alustamise ajaks säilinud, ega ka seda, et
  15. a võidi AS-le Masekonord erastada õigusvastaselt võõrandatud vara. 7) Eksperthinnangu kohaselt kasutati eksperthinnangu koostamisel põhivarade inventariseerimise ja ümberhindamise andmikku, objektide asendiplaane, AS Masekonord poolset hoonete nimekirja ning ka AS Masekonord esindajate V. Gi, S. Bogdanovi ja R. Ossipi selgitusi (II kd, lk 71 pöördel). Kohus kuulas eeltoodud isikud 15.11.2011 toimunud kohtuistungil üle tunnistajatena. Ükski tunnistajatest, kellele kohus õigusvastaselt võõrandatud hoonete plaane tutvustas (vara tagastamise toimiku lk 25 ja 246-247b), ei tuvastanud, et AS-le Masekonord rendile antud ja hiljem erastatud hoonete hulgas oleks olnud ka õigusvastaselt võõrandatud hooneid. Eksperthinnangus numbritega 3a ja 3b tähistatud majade kohta (II kd, lk 83 pöördel) selgitas V. G, et piklik hoone (kohus tähistas selle hiljem numbriga 3b) oli administratiivhoone ja laohoone. Tunnistaja ütluste kohaselt oli hoone ehitatud silikaattellistest ning tunnistaja hinnan7
(15)3-10-1003 gul pärast sõda, kuna tellis oli „Järve“ silikaattehase tellise moodi. Teine hoone (kohus tähistas selle hiljem numbriga 3a) oli laohoone ning samuti silikaattellistest ehitatud. Tunnistaja hinnangul oli hoone ilmselt samuti ehitatud 1950.-ndatel või 1960.-ndatel aastatel ning ühekorruseline (III kd, lk 176). Ühtlasi kinnitas tunnistaja, et foto III kd lk 7 kujutab eksperthinnangu joonisel hoonet nr 3b. Joonisel ristiga tähistatud hoone oli kompressori jaoskond ja hoones nr 6 asus 1950.-ndatel või 1960.-ndatel aastatel ehitatud ladu. Peakorpus ja autoklaavituba (foto 1, II kd, lk 84) asusid tunnistaja ütluste kohaselt hoones nr 1 (tunnistaja ütlused III kd, lk 176). Eksperthinnangus toodud andmed hoonete ehitusaastate kohta pärinesid tunnistaja ütluste kohaselt raamatupidamisdokumentidest, kus oli kajastatud nii põhivara maksumus kui ka ehitusaasta (III kd, lk 177). 8) Tallinna Hooneregistri Kalasadama tn 27 inventariseerimise toimiku nr 8377 taskus asuvas valges ümbrikus on Tallinna TIB plaanistaja A. Kivilo poolt 25.07.1991 joonestatud Tallinna Kalakombinaadi hooned nii välisvaates kui ka hoonete siseplaanid. Tunnistaja V. Gi ütluste kohaselt oli välisvaadete plaanil alt vasakult esimene hoone kompressoriruum, sellele järgnes vasakult teise hoonena laoruum ja laoruumile järgnes treppidega piklik hoone, kus asusid administratiivruumid (III kd, lk 177). Seega võib tunnistaja ütluste põhjal asuda seisukohale, et inventariseerimisjoonisel asuv alt vasakult esimene ühekorruseline telliskividest hoone (kompressoriruum) on eksperthinnangu plaanil ristiga tähistatud hoone; sellele järgnev ühekorruseline hoone (ladu) on eksperthinnangu plaanil hoone tähistusega 3a ja inventariseerimisjoonisel vasakult kolmas kahekorruseline hoone (administratiivhoone) on hoone 3b. Ühegi eeltoodud hoone välisvaade ei hoovilt ega ka Suur-Patarei tänavalt ei kattu õigusvastaselt võõrandatud hoonete välisvaatega. Endise kinnistu plaani ja asukohta teiste endisaegsete kinnistute suhtes (vara tagastamise toimiku lk 246, I kd, lk 197) arvestades pidi B. Tle kuulunud kahekorruseline tööstushoone asuma esiküljega raudtee ja tagaküljega Suur-Patarei tänava poole ning kattuma eksperthinnangu plaanil kas hoonega 3a või ristiga tähistatud hoonega. Suitsetamisahjud said hoonete asendiplaani arvestades asuda vaid hoones 3b. Samas on nii hoone 3a kui ka ristiga tähistatud hoone ühekordsed ehitised. Inventariseerimisjoonise kohaselt on mõlema ühekordse hoone välisseinte materjal silikaat ja katusekate ruberoid. Õigusvastaselt võõrandatud tööstus-eluhoone alusmüür oli aga paekivist, välisseinad telliskivist ja katusekate katusepapist (vara tagastamise toimiku lk 246b). Suitsetamisahjude katusekate oli plekist, esimene korrus paekivist ja teine korrus põikpalgist. Hoone välisseinad olid ehitatud laudadest ja täidetud saepuruga (vara tagastamise toimiku lk 246c). Inventariseerimisjoonistelt nähtuvalt oli aga hoone 3b (tööstushoone) välisseinte materjaliks silikaat ja paas ning katusekatteks ruberoid ja eterniit. Võrreldes inventariseerimisjoonise lehel 2 kujutatud hoonete siseplaane ja tunnistaja V. Gi ütlusi (III kd, lk 5-6) õigusvastaselt võõrandatud hoonete plaanidega (vara tagastamise toimiku lk 25, 246a, b) tuleb nentida, et ei kattu ka hoonete laiusedpikkused ega siseruumide mõõtmed. 9) 12.10.2011 kohtuistungil kuulas kohus tunnistajana üle 1990.-ndatel aastatel Tallinna Kalakombinaadis kindlustusagendina töötanud L-M-A T (ütlused III kd, lk 18-21). Tunnistaja kirjeldas küll Kalasadama tn 27 territooriumil eramajale sarnanevat kahekorruselist paekivist ehitist, mille näol võiks tegemist olla õigusvastaselt võõrandatud hoonega, kuid selgitas ka, et tegemist ei ole valmistoodangu lao ja kompressoriruumiga (foto II kd, lk 84 pöördel), vaid väidetavalt ehitisega, mille katus paistab fotol (II kd, lk 84 pöördel) asuva hoone tagant. 12.10.2011 kohtuistungil asusid kaebajate esindajad toetama tunnistaja eeltoodud seisukohta, leides, et valmistoodangu lao ja kompressoriruumina kirjeldatud hoone (foto II kd, lk 84 ja III kd, lk 7) ei ole eksperthinnangu plaanil (II kd, lk 83 pöördel) numbriga 3 tähistatud, vaid ruudukujuline ilma numbrita hoone (kohtuistungil tähistas kohus hoone ristiga). Õigusvastaselt võõrandatud hooneid ei ole aga tahtlikult üldse pildistatud ja õigusvastaselt võõrandatud hoone on äratuntav viilkatuse järgi ning on eksperthinnangu plaanil tähistatud numbritega 3 ja 3 8
(15)3-10-1003 (III kd, lk 27). 21.10.2011 kohtule saadetud e-kirjas taganes kaebajate esindaja siiski eeltoodud seisukohast, leides, et väited ehitiste paiknemise kohta ei olnud täpsed (III kd, lk 47). Arvestades tunnistaja V. Gi ütlusi viidatud fotol oleva hoone paiknemise kohta eksperthinnangu asendiplaanil ja muid asjas kogutud tõendeid, on kohus seisukohal, et tunnistaja L.-M.-A. T rääkis hoonest, mis ei asunud õigusvastaselt võõrandatud maal. Seega ei saa tunnistaja selgituste põhjal asuda seisukohale, et õigusvastaselt võõrandatud hooned 1990.-ndatel aastatel endisel kinnistul asusid. 10) 12.10.2011 kohtuistungil andis vande all seletusi ka L. T (seletus III kd, lk 23-26). Seletuse kohaselt vaatles ta õigusvastaselt võõrandatud hooneid (II kd, lk 62 hooned numbritega 3)
  1. a Suur-Patarei tänavalt ja siis olid need alles. Hooned tundis kaebaja ära uste ja akende järgi, millest sai aru, et tegemist on vanade hoonetega. Hooneid sai näha nii Jahu tänavalt, kuid hoonetele oli juurdepääs ka Võrgu tänavalt, kus sissepääsu juures oli silt „Võrgu 23“. Kohus on seisukohal, et kaebaja seletusi ei saa pidada usaldusväärseks. On üsna ebatõenäoline, et kaebaja mäletab, et ta käis just nimelt
  2. a õigusvastaselt võõrandatud varaga tutvumas. Kui pidada aga seda seletust tõeseks, siis arvestades endisaegsetelt plaanidelt nähtuvate õigusvastaselt võõrandatud hoonete välisvaadete erinevust
  3. a inventariseerimisjoonisel kajastatud hoonete nr 3 välisilmega ja eksperthinnangus kajastatud fotoga valmistoodangulaost ja kompressoriruumist, on ebausutav kaebaja väide hoonete sarnasusest.
  4. a inventariseerimisjooniselt nähtub selgelt, et hoonel 3a Suur-Patarei tänava pool küljes aknaid polnud. Ka on ebatõenäoline kaebaja selgitus sildist „Võrgu 23“ ja Võrgu tänaval asuvast sissepääsust, kuna juba Tallinna linna rahvasaadikute nõukogu täitevkomitee 14.03.1980 otsusega nimetati Võrgu tänav ringi Kalasadama tänavaks (III kd, lk 104) ning ajalooline tänavanimi taastati alles Tallinna Linnavalitsuse 19.06.2002 määrusega nr 69 (III kd, lk 105). Seega tuleb L. T seletust pidada ebausaldusväärseks. 11) Eeltoodud tõendid kogumis kinnitavad, et vastustajate toimingute tegemise ajal olid B. Tle kuulunud endisaegsete hoonete asemele ehitatud täiesti uued hooned. Asjaolule, et B. Tle kuulunud endise kalakonservitööstuse hooneid asuti juba 1940.-ndatel aastatel ümber ehitama, viitavad ka Majandus- ja Rahandusdirektooriumi Nõuandva komisjoni esimehe Ed. Võsu 23.06.1943 kiri Eesti Kalurite Keskusele, mille p-st 7 ilmneb, et B. Tle kuulunud konservitööstus liideti Eesti Kalurite Keskuse kalasuitsetamistööstusega nr 4 (III kd, lk 97), ning Eesti Kalurite Keskuse 11.08.1943 vastus eeltoodud komisjonile, milles märgitakse, et „tööstus on EKK poolt väljaehitatud eeskujulikuks kalasuitsutamise tööstuseks“ (III kd, lk 100). Olemasolevate tõendite põhjal ei saa siiski täielikult välistada võimalust, et eksperthinnangu asendiplaanil hoonete nr 3 vundamendi mõni osa või kandeseina osa pärines B. Tle kuulunud endisaegsest hoonest, kuid sellest ei saa teha järeldust, et hoonete nr 3 näol oli tegemist õigusvastaselt võõrandatud varaga, mille suhtes kehtis nii tehingute tegemise keeld kui ka kohustus teha kindlaks vara endisel individualiseeritaval kujul säilivus. Fotodel nähtuvat valmistoodanguladu ja kompressoriruumi ei ole õigusvastaselt võõrandatud varaks tunnistanud ei kaebaja L. T, tunnistaja L.-M.-A. T. ega ka L. T. esindajad. Seetõttu on tegemist sedavõrd erandliku juhtumiga, kus ka ilma vastavat ekspertiisi teostamata on tõendeid kogumis hinnates võimalik jõuda järeldusele, et õigusvastaselt võõrandatud hooned ei olnud vastustajate toimingute ajaks säilinud, rääkimata säilimisest määral, mis oleks põhjendanud vajadust ekspertiisi läbiviimiseks. Seega olukorras, kus õigusvastaselt võõrandatud vara asemele olid ehitatud täiesti uued hooned, ei saa Eesti Vabariigi toiminguid hoonete üleandmisel AS-le Masekonord
  5. a ja Tallinna Linnavalitsuse poolt Kalasadama tn 27 ehitiste teenindamiseks vajaliku krundi määramist ostueesõigusega erastamiseks pidada õigusvastaseks, millest tulenevalt ei saa olla ka kaebajatele kahju tekkinud. 12) Õigusvastaselt võõrandatud maal asuvate ehitiste lammutamine maatüki omandanud isikute poolt
  6. või
  7. a (vt V. Gi ütlusi, III kd, lk 177) ei saanud enam kuidagi mõjutada 9
(15)3-10-1003 kaebajatele maa tagastamata jätmist, kuivõrd 20.01.2010 korralduse andmise ajal esinesid muud maa tagastamist välistavad asjaolud, mille üle vaidlus puudub. Vastustajate toimingute tegemise ajal 1996.-
  1. a asusid aga õigusvastaselt võõrandatud maal hooned, mis ei olnud õigusvastaselt võõrandatud vara objektiks ja mille juurde oleks hoonete omanik, olenemata sellest, kas see oli Eesti riik või mõni kolmas isik (AS Masekonord) olnud õigustatud teenindamiseks vajalikku maad erastama. Tallinna Linnavalitsuse 06.06.1997 korraldusega nr 1771k määrati selleks maa, mis kattus täielikult õigusvastaselt võõrandatud maaga. Ei nähtu, et kaebajad oleksid nimetatud korraldust ostueesõigusega erastatava krundi pindala suuruse tõttu vaidlustanud. 13) Kuivõrd kaebajatele ei saanud vastustajate toimingutest kahju tekkida, sest õigusvastaselt võõrandatud hooneid Kalasadama tn 27 asuvate hoonete üleandmise ajaks AS-le Masekonord olemas ei olnud, ei võta kohus seisukohta teistes vaidlusküsimustes. 14) Tallinna Linnavalitsus taotles kaebajatelt menetluskuluna eksperthinnangu arve 240 € väljamõistmist. Tegemist on vajaliku ja põhjendatud kuluga, mistõttu tuleb taotlus rahuldada ja menetluskulu kaebajatelt solidaarselt Tallinna Linnavalitsuse kasuks välja mõista. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  2. L. T ja K. M paluvad apellatsioonkaebustes halduskohtu otsuse tühistada. Samuti suurendasid mõlemad apellandid nõuet ning L. T palub vastustajatelt solidaarselt välja mõista 24 972,07 eurot ja K. M 74 916,20 eurot. 1) Kohus leidis õigesti, et omandireformi objektiks olevate hoonete erastamine oli ORAS § 18 lg 1 järgi keelatud ja seega õigusvastane, sest nii hoonete kui maa kohta olid esitatud tagastamisavaldused, mis olid lahendamata, muudeti vara omandivormi ja tehingute tegemiseks ei olnud kaebajate nõusolekut. Nimetatud keeldu ei saa reeglina väärata vara mittetagastamise aluste esinemine. 2) Ebaõige on kohtu järeldus, et vastustajate toimingute õigusvastasus võib ära langeda, kui AS-le Masekonord ei antudki
  3. a üle B. Tle kuulunud kala- ja konservitööstust, vaid need hooned olid selleks ajaks juba lammutatud. Õigusteooria ja –praktika ei tunne õigusvastasuse äralangemise instituuti. Õiguslikku alust, millele tuginedes kahju tekitamise õigusvastasus võiks olla ära langenud, ei ole kohtuotsuses toodud. Asjas ei esine ka õigusvastasust välistavaid asjaolusid

mõttes. Asjaolu, et hooneid ei olnud väidetavalt säilinud, ei saa käsitleda õigusvastasust välistava asjaoluna. Seega on kohus eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. 3) Õigustatud subjektid esitasid taotlused nii ehitiste kui maa tagastamiseks juba 1991. a. Taotlusi menetleti ligi 19 aastat ja selle aja jooksul ei pidanud haldusorganid vajalikuks tellida ehitiste endisel individualiseeritaval kujul säilivuse eksperthinnangut. Seega ei ole kohalikul omavalitsusel tagastamismenetluse kestel vara endisel individualiseeritaval kujul säilivuse osas kahtlusi tekkinud ja vastustajate vastuväited on tagantjärele otsitud. Vastustajad on oma tegevusetuse tõttu selle vastuväite minetanud. 4) ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud võõrandamise keeld kehtib ka vara suhtes, mis ei ole endisel individualiseeritaval kujul säilinud, seega ei muuda asjaolu, et ehitised ei olnud säilinud endisel individualiseeritaval kujul, õigusvastaseid tehinguid ja vastuvõetud korraldusi õiguspärasteks. Faktiliselt tehti tehingud omandireformi objektiks oleva varaga. 5) Kohus on jätnud hindamata põhjusliku seose kaebajatele tekkinud kahju ning Vabariigi Valitsuse 18.06.1996 korralduse nr 573-k, 19.07.1996 mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu ja Tallinna Linnavalitsuse 06.06.1997 korralduse nr 1771-k vahel. Kui vastustaja II ei 10

(15)3-10-1003 oleks 18.06.1996 korraldust vastu võtnud ja 19.07.1996 sõlminud tühist tehingut, siis ei oleks AS Masekonord omandanud endisel Võrgu tn 23 kinnistul asunud hooneid ega oleks saanud hoonete juurde maad erastada, endise Võrgu tn 23 kinnistu maa oleks olnud siiani riigi omandis ja vastustajal I ei oleks olnud mingit takistust kaebajatele maa tagastamiseks. 20.01.2010 korralduse vastuvõtmise ajal ei asunud endisel Võrgu tn 23 kinnistul mingit hoonestust, seega oleks kaebajatele olenemata hoonestuse säilivusest kuulunud igal juhul tagastamisele maa, mille tagastamata jätmiseks ei oleks olnud ühtki alust, kui ei oleks tehtud tühiseid tehinguid. Kohus leidis, et maa tagastamata jätmiseks esinesid muud asjaolud (vara oli kolmandate isikute heauskses omandis), kuid ei arvestanud sellega, et need muud asjaolud olid tekkinud õigusvastase tegevuse tulemusena. Isegi juhul, kui maal asusid kolmandatele isikutele kuuluvad hooned, oleks kaebajad tulnud maareformi seaduse (MaaRS) § 7 lg 1 alusel erastamismenetlusse kaasata. Põhjusliku seose hindamisel puudub igasugune alus pöörduda hüpoteetiliste sündmuste juurde, nagu kohus on seda teinud. Kaebajatele ei oleks kahju tekkinud, kui vastustaja I oleks vastustajat II tagastamistaotluste olemasolust õigeaegselt informeerinud ega oleks erastanud AS-le Masekonord õigusvastaselt võõrandatud vara. Kohus on ebaõigesti lähtunud faktilisest olukorrast, mis valitses endisel Võrgu tn 23 kinnistul
  1. a. Kohus ei ole arvestanud asjaoluga, et isegi juhul, kui tagastamismenetluse kestel oli tagastamata jätmise alus olemas, ei eksisteerinuks (ilma õigusvastase teota) seda enam 20.01.
  2. 6) Asjakohatu on etteheide, et kaebaja oleksid pidanud vaidlustama Tallinna Linnavalitsuse 06.06.1997 korralduse nr 1771-k. Kaebajad tunnistati omandireformi õigustatud subjektideks alles ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 30.05.2005 otsusega.
  3. Tallinna Linnavalitsus palub jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palutakse jätta kaebajate kanda. 1) Ehitised, mis anti üle mitterahalise sissemaksena, ei olnud õigusvastaselt võõrandatud vara, sest neid ei olnud natsionaliseerimise, kollektiviseerimiste, õigusvastaste repressioonide, sh massirepressioonide, käigus ega muul ORAS § 6 lg-s 1 toodud tunnustele vastaval viisil võõrandatud ajavahemikul 16.06.1940-01.06.
  4. Võrgu tn 23/Kalasadama tn 27 ehitised ehitati ümber juba
  5. a, hiljem need lammutati ja ehitati uued ehitised. 2) Isegi kui pidada Võrgu tn 23/Kalasadama tn 27 ehitisi õigusvastaselt võõrandatud varaks, on kaebajad ja halduskohus leidnud ekslikult, et Tallinna Linnavalituse tegevus on õigusvastane. Kohus ega kaebajad ei selgita, kuidas hoonete juurde teenindamiseks vajaliku krundi määramine õigusvastane on. Kaebajad ei ole kunagi vaidlustanud varaga tehtud tehinguid –
  6. a toimunud mitterahalise sissemakse üleandmist ega
  7. a maa müüki AS-le Masekonord. 3) Kuna õigusvastaselt võõrandatud maal asusid AS-le Masekonord kuuluvad hooned, siis ei kuulunud MaaRS § 6 lg 2 p 3 ega § 7 lg 1 alusel tagastamisele hoonete alune ega hoonete juurde kuuluv maa.
  8. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi palub jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palutakse jätta kaebajate kanda. 1) Vastupidiselt kaebajate väidetule ei ole halduskohus tuvastanud vastustajate tegevuse õigusvastasust. Kohus leidis, et ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud keelu rikkumise õigusvastasus langeb ära juhul, kui AS-le Masekonord ei antud
  9. a üle mitte B. Tle kuulunud hooneid, vaid need olid selleks ajaks (enne omandireformi algust) lammutatud ning üle anti hoopis nõukogude ajal vastavasse asukohta ehitatud uued hooned. ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud keeld on suunatud just nimelt õigusvastaselt võõrandatud varaga tehtavatele tehingutele, mitte nõukogude perioodil ehitatud uute hoonetega seotud tehingutele. 11
(15)3-10-1003 2) Antud asjas on arvukate dokumentaalsete tõendite ja tunnistajate V. Gi, S. B ja R. O ütlustega veenvalt tõendatud, et omandireformi algusajaks ei olnud B. Tlt õigusvastaselt võõrandatud hooneid enam olemas ja nende asukohta oli nõukogude ajal ehitatud täiesti uued hooned, mis välistas kaebajatele ka maa tagastamise. Kaebajate esindajad tuginevad L. T vande all antud selgitustele ja tema endise kolleegi L.-M.-A. T. ütlustele, kuid kohus leidis õigesti, et L.-M.-A. T. rääkis hoonest, mis ei asunud õigusvastaselt võõrandatud maal, ning L. T seletused on ebausaldusväärsed. Mitte ükski asjas kogutud dokumentaalne tõend ega ka AS Masekonord esindajate V. Gi, S. Bi ja R. Oi, kellel ei ole vähimatki motiivi valeütlusi anda, ütlused ei toeta L.-M.-A. Ti ütlusi ega L. T selgitusi õigusvastaselt võõrandatud vara säilimise kohta omandireformi alguseks ja veel aastaid pärast omandireformi algust. Ka juhul, kui endisel kinnistul nr 259 asunud hoonete omandivormi ei oleks muudetud ja neid ei oleks
  1. a antud üle AS-le Masekonord ning nende omandivormi ja hooneid endid oleks muutumatult säilitatud kuni konkreetse omandireformi menetluse lõpuni, ei oleks neid hooneid ikkagi kaebajate omandisse antud, sest neid hooneid ei ole B. Tlt õigusvastaselt võõrandatud, vaid nõukoguse ajal ehitatud, mis kuulusid omandireformi algusajaks ja ka hiljem õiguspäraselt teisele isikule (riigile). Seega ei tekkinud ega oleks saanudki tekkida vastustajate tegevuse tõttu aastatel 1996-1997 seoses endise kinnistuga nr 259 kaebajatele nende poolt väidetud kahju. 3) Väljend „ära langema“ on Eesti õiguses kasutuses, nt räägitakse juhtorgani liikme vastutuse äralangemisest või haldusakti andmise aluse äralangemisest. Mingis õiguslikus situatsioonis võivad teatud faktiliste asjaolude esinemise korral konkreetse sätte kohaldamisel ära langeda nii eeldused, tagajärjed, vastutus, alused, põhjused kui ka teo õigusvastasus. Kuivõrd ORAS § 18 lg 1 keelab tehingud õigusvastaselt võõrandatud varaga, siis juhul, kui selgub, et vastavaid tehinguid on tehtud varaga, mis ei ole õigusvastaselt võõrandatud, ei saa ka neid tehinguid õigusvastasteks lugeda. Halduskohtu järeldus on vastavas osas loogiline ning ORAS § 18 lg 1 mõtte ja eesmärgiga kooskõlas. 4) Ka juhul, kui lugeda vastustajate tegevus seoses endise kinnistuga nr 259 aastatel 19961997 õigusvastaseks, ei kuuluks kaebajatele nende väidetud kahju ikkagi hüvitamisele, sest kahju hüvitamise kõige olulisemat eeldust – kahju ennast – ei ole kaebajatele tekkinud.
  2. a anti AS-le Masekonord üle nõukogude ajal ehitatud hooned, mitte B. Tlt õigusvastaselt võõrandatud hooned. 5) Algselt tunnistas ÕVVTK Tallinna linnakomisjon tulenevalt kaebajate poolt esitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse sõnastusest omandireformi objektiks vaid kala- ja konservitööstuse sisseseade. Kaebajad pöördusid alles 18.12.2002 Tallinna Linnakohtusse, et tuvastada ka hoonete õigusvastaselt võõrandamise fakt. Tallinna Linnakohus rahuldas 01.03.2005 otsusega kaebajate nõude ja luges tuvastatuks ka endisel kinnistul nr 259 asunud B. Tle kuulunud hoonete õigusvastase võõrandamise. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon luges 30.05.2005 otsusega nr 12735 omandireformi objektiks ka endisel kinnistul nr 259 B. Tle kuulunud hooned. Linnavalitsusel ei tekkinud sisuliselt võimalustki hoonete endisel individualiseeritaval kujul säilivuse kohta eksperthinnangu tellimiseks, sest Kalasadama tn 27 asunud hooned lammutati ca
  3. või
  4. a maatüki heausksete omanike poolt. Samas on asjas kogutud arvukate usaldusväärsete tõenditega tuvastatud, et B. Tle kuulunud hooneid ei olnud omandireformi algusajaks enam olemas, vaid nende asemel olid täiesti uued, nõukogude ajal ehitatud hooned. Nende tõendite usaldusväärsust ei ole kahtluse alla seadnud ka kaebajad. 6) Halduskohus ei pidanudki hindama põhjuslikku seost kaebajatele tekkinud väidetava kahju ning Vabariigi Valitsuse 18.06.1996 korralduse, 19.07.1996 mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu ja Tallinna Linnavalitsuse 06.06.1997 korralduse vahel. Kuivõrd omandireformi alguseks ei olnud B. Tlt õigusvastaselt võõrandatud hooneid enam olemas ja nende asukohta olid ehitatud nõukogude ajal uued hooned, ei oleks endine kinnistu nr 259 kuulunud 12
(15)3-10-1003 ühelgi juhul kaebajatele tagastamisele –
  1. a ei olnud olemas enam õigusvastaselt võõrandatud hooneid ning ka maa ei oleks kaebajatele tagastamisele kuulunud, sest vastavalt MaaRS § 6 lg 2 p-le 3 ei kuulu maa tagastamisele, kui sellel asuvad teisele isikule kuuluvad hooned. Olukorda ja asjaolusid, millest tulnuks 20.01.2010 korralduse vastuvõtmisel lähtuda, tuleb hinnata vastustajate poolt väidetavalt kahju tekitanud tegude toimepanemise aja seisuga – kui riik ei oleks Kalasadama tn 27 hooneid
  2. a AS-le Masekonord üle andnud ning oleks nende omandivormi ja hooneid säilitanud muutumatult kuni omandireformi menetluse lõpuni, ei oleks hooneid ega maad eeltoodud põhjustel ikkagi kaebajate omandisse antud. Seega ei tekkinud ega saanudki kaebajatele nende poolt väidetud kahju tekkida ja kohtul ei olnud võimalik ka põhjusliku seose olemasolu hinnata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. Kahju hüvitamise nõude aluseks on, arvestades väidetava kahju tekkimise aega
(19961997),

§ 450

lg 1, mis näeb ette, et kahju, mida kodanikule on ebaseaduslike tegudega tekitanud riiklik või ühiskondlik organisatsioon, samuti ametiisik, oma ametikohustuste täitmisel administratiivse haldamise alal, hüvitatakse üldistel alustel (§-d 448 ja 449).

§ 448

näeb ette, et kodaniku isiksusele või varale, samuti ka organisatsioonile tekitatud kahju kuulub kahju tekitanud isiku poolt hüvitamisele täies ulatuses, kahju tekitanu vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et ta polnud kahju tekkimises süüdi ning õiguspäraste tegudega tekitatud kahju kuulub hüvitamisele seaduses ette nähtud juhtudel. Seega tuleb kahjunõude rahuldamise eeldustena kontrollida, kas kannatanul on tekkinud kahju, kas vastustajate tegevus oli õigusvastane ning kas kahju ja õigusvastase tegevuse vahel esineb põhjuslik seos. Vastustaja süüd eeldatakse kuni pole tõendatud vastupidist. Deliktiline vastutus on võimalik üksnes juhul, kui esinevad kõik eelpool loetletud eeldused.

  1. Halduskohus kontrollis kõigepealt avaliku võimu tegevuse õigusvastasust ning leidis, et kaebajate õiguseellaselt võõrandatud hooned olid asendatud uute hoonetega juba eelmise sajandi keskpaigas, mistõttu ei olnud riigi toimingud krundil asunud hoonete üleandmisel AS-le Masekonord
  2. aastal ning Tallinna Linnavalitsuse poolt Kalasadama 27 ehitiste teenindamiseks vajaliku krundi määramisel ostueesõigusega erastamiseks
  3. aastal õigusvastased. Apellatsioonimenetluses ei vaielda enam selle üle, et ORAS kehtestamise ajal
  4. aastal ja seega ka
  5. aastal polnud kaebajate õiguseellaselt võõrandatud hooned enam säilinud. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus on selles osas veenvalt põhjendatud ning kahjunõude põhjendatuse eelduste kontrollimisel tuleb sellest asjaolust lähtuda.
  6. Kaebajad on leidnud, et kahju tekitati neile omandireformi objektiks tunnistatud hoonete ja krundi võõrandamisega (Vabariigi Valitsuse 18.06.1996 korraldus nr 573-k ja selle alusel 19.07.1996 sõlmitud leping AS Maseko poolt renditud riigi vara paigutamise kohta riigi osalusega aktsiaseltsi Maseko-Nord mitterahalise sissemaksena ning Tallinna Linnavalitsuse 06.07.1997 korraldus nr 1771-k Kalasadama 27 krundi ostueesõigusega erastamiseks AS-le Masekonord). Kaebajatele tekkinud kahju seisneb kaebuse kohaselt vara tagastamise nõudeõiguse kaotuses – kaebajad kui omandireformi õigustatud subjektid said küll selle vara eest kompensatsiooni, kuid neilt oli ära võetud õigus saada õigusvastaselt võõrandatud vara omanikeks. Kahju suuruse on kaebajad piiritlenud 410 m2 suuruse krundi turuhinnaga.
  7. Ringkonnakohus nõustub kaebajatega, et ORAS § 18 lg 1 keelas igasugused tehingud omandireformi objektiks oleva varaga ning selle sättega vastuolus olevaid toiminguid ei muuda õiguspäraseks asjaolu, et hiljem tehakse kindlaks omandireformi objektiks tunnistatud vara mittesäilimine. Vaidlust ei saa olla küsimuses, et endisel kinnistul nr 259 asunud hooned olid ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 30.05.2005 otsusega nr 12735 tunnistatud omandireformi 13

(15)3-10-1003 objektiks. Omandireformi objektiks oleva vara tagastamise või mittetagastamise küsimuse, sealhulgas vara endisel individualiseeritud korras säilimise üle otsustamiseks oli ette nähtud konkreetne menetluskord ning vara võõrandamise korral enne vara tagastamise küsimuse seaduses ettenähtud korras otsustamist oli tegemist otseselt seadusest tuleneva kohustuse eiramisega (vrdl näiteks VÕS § 1045 lg 1 p 7).
  1. Siiski ei pea ringkonnakohus kahjunõuet põhjendatuks, sest ringkonnakohtu hinnangul pole kaebajad tõendanud põhjusliku seose olemasolu vastustajate tegevuse ja vara omanikuks saamise võimalusest ilmajäämise vahel.
  2. Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb kontrollida, kas kahju põhjustajatele etteheidetavate tegude ärajäämise tagajärjel oleks ära jäänud ka kaebajatel kahjuliku tagajärje tekkimine. Kaebajad on leidnud, et juhul, kui hooneid poleks
  3. aastal riigi poolt võõrandatud, poleks saanud hoonete omanik nende juurde maad erastada ning kuna
  4. aastal maa tagastamata jätmise korralduse andmise ajal sellel krundil hooneid polnud, oleks maa tagastamine olnud võimalik. Kaebajad on seega asunud seisukohale, et hooned, mille kuulumine teisele isikule oleks takistanud kaebajaid maa tagastamise nõude maksmapanekul, oleksid
  5. aastaks olnud igal juhul hävinud. Asjas kogutud tõendid seda kaebajate seisukohta ei toeta.
  6. Asjas esitatud tõendeid hinnates on kohus tuvastanud, et vaidlusalusel krundil asuvad hooned ehitati aastatel 1950 kuni
  7. Vabariigi Valitsuse 18.06.1996 korraldusest nr 573-k selgub, et hooned, rajatised ja seadmed kokku maksid 6 032 000 krooni ning olid täiesti kõlblikud mitterahalise sissemaksena riigi osalusega äriühingusse, andes riigile 21,7%-lise osaluse selles äriühingus. Nagu kaebajad kaebuses märkisid, lammutati hooned nende omaniku poolt
  8. aastal ning, arvestades kaebajate poolt ringkonnakohtule esitatud ekspertarvamuses toodud praegu menetluses oleva detailplaneeringu kirjeldust, eesmärgiga hoonestada piirkond korterelamutega. Eelnevast saab järeldada, et hoonete lammutamist ei tinginud mitte nende amortiseerumine vaid omaniku muutunud äriplaan. Ka ei ole eluliselt usutav, et hooned oleksid ca 50 aastase ekspluatatsiooni järel täielikult amortiseerunud. Seda eriti olukorras, kus ORAS § 18 lg-d 2 ja 4 nägid vara valdajatele ja omanikele ette sammude võtmist vara säilitamiseks ning hoonete lammutamiseks keerulise menetluse.
  9. Seega juhul, kui hooneid poleks mitterahalise sissemaksena äriühingule üle antud, oleksid need
  10. aastal kuulunud riigile, asunud Kalasadama 27 krundil ning krundi tagastamine poleks maareformiseaduse (MaaRS) § 7 lg 1 kohaselt olnud võimalik. MaaRS § 7 lg 1 nägi ette, et linna piirides asuvat õigusvastaselt võõrandatud maad ei tagastata, kui maa kuulub teise isiku hoonete või rajatiste juurde krundina või teenindamiseks vajaliku maana ja kui õigustatud subjekt ning praegune ehitise omanik ei lepi kokku maale hoonestusõiguse seadmises ehitise omaniku kasuks, ehitise võõrandamises õigustatud subjektile või muul viisil. Kuna kaebajatel poleks olnud nõudeõigust hoonestusõiguse seadmiseks või ehitiste võõrandamiseks, ei saa selliste võimalustega krundi tagastamise nõude edukuse kontrollimisel arvestada.
  11. Kui kaebajad poleks saanud vara omanikeks ka siis, kui vastustajad poleks õigusvastaselt käitunud, puudub õigusvastase tegevuse ja kahju vahel põhjuslik seos ning kahjunõude rahuldamise eeldused pole täidetud. Seega on halduskohus lõpptulemusena õigesti kahjunõude rahuldamata jätnud ning apellatsioonkaebuse rahuldamiseks pole alust.
  12. Kaebajad on palunud vastustajatelt välja mõista eksperdikulud 230,40 eurot, riigilõivu L. Tle 1111,52 eurot ja K. Mle 3334,54 eurot ning kaebajate poolt tulevikus tasumisele kuuluv esindajatasu vastavalt kliendilepingu tingimustele. Vastustajad ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Arvestades seda, et menetluskulud kannab nii enne 01.01.2012 kehtinud HKMS § 92 lg 1 kui ka uue HKMS § 108 lg 1 alusel pool, kelle kahjuks otsus tehti, jäävad kaebajate menetluskulud nende endi kanda. 14
(15)3-10-1003 Lne Aasma Lauri Madise Viive Ligi 15
(15)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.