KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-10-55429 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 07.05.2012, Tallinn Kohtukoosseis Iko Nõmm, Margo Klaar, Gaida Kivinurm Tsiviil

§ 361

kohaselt on liisinguvõtjal kohustus maksta liisingueseme kasutamise eest tasu.

§ 76

kohaselt tuleb lepingut täita vastavalt kokkulepitule, lepingule või seadusele.

§ 101

lg 1 p 4 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuse rikkumise korral lepingu erakorraliselt üles öelda.

§-s 367 sätestatakse liisingulepingu ülesütlemise tagajärjed. Tulenevalt sellest, et poolte vahel oli sõlmitud 03.07.2006 liisinguleping, mille esemeks oli sõiduauto Mazda 3 HB 1,6 Elegance ning nimetatud leping oli poolte vahel kehtiv kuni 30.09.2009, mil liisinguandja liisinguvõtjale lepingu üles ütles, oli kostjal kui liisinguvõtjal vastavalt

§ 361ja § 76 sätestatule kohustus maksta liisingueseme kasutamise eest tasu.

Kohus leidis, et lepingu ülesütlemine teisele lepingupoolele on vastava tahteavalduse tegemise õigus, mitte kohustus. Seetõttu kostja väide nagu oleks hageja pidanud talle lepingu üles ütlema kohe kui kostja maksete tasumisega võlgu jäi, ei saa olla aluseks jätta kostjalt välja mõistmata liisingulepingus kokkulepitud tasu liisingueseme kasutamise eest. Hageja poolt kohtule esitatud arvetega on tõendatud, et hageja on esitanud kostjale perioodil 01.12.2008 kuni 30.09.2010 arveid liisingueseme kasutamise eest tasu saamiseks summas 27 110,62 krooni. Kostja poolt esitatud maksekorraldused tõendavad, et kostja on tasunud nimetatud perioodil esitatud arvete eest hagejale 17 900 krooni. Eeltoodust tulenevalt võlgneb kostja hagejale liisingueseme kasutamise tasu perioodi 01.12.2008-30.09.2010 eest kokku 9210,62 (27 110,62 – 17 900) krooni ehk 588,67 eurot, mis kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele.

1. Tulenevalt asjaolust, et liisingulepingu pooled on lepingu p 7.
2. kokku leppinud liisinguvõtja intressi tasumise kohustuse põhimaksete jäägilt, mis muudab liisingulepingu tasuliseks lepinguks ehk krediidilepinguks, kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele ka tasumata intress summas 26,33 eurot nagu hageja hagiavalduses nõuab.
3. Kostjalt kuuluvad väljamõistmisele hageja kasuks ka tasumata kindlustusmaksed summas 74,49 eurot, sest kindlustusvõtja oli kohustatud sõlmima vara vabatahtliku kindlustuslepingu liisingulepingu p 11.
4. kohaselt, mida ka tehti ning kindlustusmakseid tasus kostja hagejale vastavalt viimase poolt esitatud arvetele koos kindlustusmaksetega igakuiselt, mida tõendavad kostjale esitatud arved.
5. Vastavalt

§ 367

lg-le 4 peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Osundatud seadusesättele tuginedes nõuab hageja kostjalt pärast liisingulepingu ülesütlemist kantud auto remondikulusid, milliste tõendamiseks esitas hageja arved 12919355 ja 12916495 ning millised on kostja tasunud Inchcape Motors Estonia OÜ-le sõiduki Mazda HB 1,6 Elegance TP teostatud tööde eest. Kohus leidis, et remondikulud ei ole

§ 367

lg 4 mõttes liisingulepingu ülesütlemisest tingitud lisakuluks.

§ 367

lg 3 kohaselt arvestatakse liisinguandja nõude suuruse arvutamisel liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kuivõrd liisingueseme remondivajadus mõjutab liisingueseme väärtust, siis tuleb seda liisinguandja nõude suuruse arvutamisel arvestada

§ 367lg 3 järgi.

Seega ei ole 3 põhjendatud pidada remondikulu hüvitatavaks ka

§ 367

lg 4 alusel, kuna sellisel juhul arvestataks auto remondivajadust liisinguandja nõude suuruse arvutamisel topelt (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-52-11, p 17). Eeltoodust tulenevalt tuleb hageja nõue remondikulude hüvitamiseks jätta rahuldamata. 13. Juhindudes

§ 367

lg-st 4 kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele aga sõiduki hagejale tagastamise kulu. Hageja poolt kostjale saadetud liisingulepingu ülesütlemise avalduses, mille kostja sai kätte 02.10.2009 ja mille üle puudub vaidlus, on kirjas, et liisinguvõtja on kohustatud esimesel nõudmisel üle andma liisingulepingu esemeks oleva sõiduauto Mazda 3 AS Nordea Finance Estonia esindajale, kusjuures kostja valdusest vara äravõtmise ja hagejale toimetamise volitas hageja OÜ-le Credit Expert. Vaidlus puudub selles, et OÜ Credit Expert kostjalt liisingulepingu esemeks oleva vara 04.10.2009 kostja elukohas vara üleandmise-vastuvõtmise aktiga vastu võttis. Kohus leidis, et hageja poolt dokumentaalse tõendina esitatud Credit Expert OÜ arve hagejale summas 3000 krooni tõendab, et hageja on nimetatud äriühingule kostjalt sõiduki tagastusteenuse tasu maksnud 3000 krooni. Nimetatud kulu summas 191,73 eurot tuleb pidada liisingulepingu ülesütlemisest tingitud liisinguandja lisakuluks, mis kuulub kostjalt kui liisinguvõtjalt väljamõistmisele

§ 367lg 4 alusel.

1. Eeltoodu alusel on kostja põhivõlg hageja ees summa 881,22 (588,67 + 26,33 + 74,49 + 191,73) eurot, mis kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele.
2. Viivis on õiguskaitsevahend võlgnikupoolsele kohustuse rikkumisele

§ 101lg 1 p 6 kohaselt.

Käesoleval juhul on tegemist kokkuleppelise viivisega, sest pooled on kokku leppinud viivise suuruseks 0,25% päevas, mis vastavalt

§ 113lg 1 3.

lausele on lubatav. Kohus asus seisukohale, et hagejal on õigus nõuda kostjalt viivist alates 08.10.2009, sest kostja sai liisingulepingu ülesütlemise teate kätte 02.10.2009 ning hageja on andnud nimetatud teates kostjale aega 5 päeva võla tasumiseks. Kuna kohus asus eelnevalt seisukohale, et hageja võlg kostja ees moodustab kokku summa 881,22 eurot, kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele viiviste katteks 881,22 eurot hagetava viiviseperioodi eest ehk viivis põhinõude suuruses, kuna viivise tegelik suurus nimetatud perioodi eest oleks 1079,23 eurot (881,22 x 490 /päevad/ x 0,25 %), kuid nimetatu ületab hagetava põhinõude suuruse.

1. Juhindudes TsMS § 238 lg 5 jättis kohus kohtuotsuse tegemisel arvestamata kostja poolt esitatud hageja kompromissettepaneku ja kostja vastuse sellele ning Eesti Töötukassa teatise selle kohta, et kostja on töötuna registreeritud, sest nimetatud tõendid ei tõenda kostja vastuväiteid esitatud hagile.
2. Kuna kohus rahuldas hagi osaliselt, s.o 38,05 % ulatuses, jäid TsMS § 163 lg 1 alusel hageja menetluskuludest 38,05% kostja kanda ja 61,95% hageja enda kanda, kostja menetluskuludest 38,05% aga tema enda kanda ja 61,95 % hageja kanda. Apellatsioonkaebus
3. Hageja palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt, s.o hageja kasuks kostjalt tasumata lepingumaksete 1099,78 euro ja viivise 1099,78 euro väljamõistmata jätmise osas, ja teha tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja täiendavalt tähtajaks tasumata lepingumaksed summas 1099,78 eurot ning viivis 1099,78 eurot. Menetluskulud jätta võrdeliselt hagiavalduse ja apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatusega kostja kanda.
4. Maakohus oleks pidanud seadusliku lahendi tegemiseks tuvastama tõendite alusel faktilised asjaolud ja analüüsima poolte väiteid ja põhjendama, miks ta ühtede või teiste väidetega ei nõustu. Maakohus on otsuse tegemisel hinnanud ebaõigesti tõendeid, mille tõttu otsus ei ole kooskõlas TsMS § 436 lg 1 ja § 232 sätestatuga. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et kostja võlgneb hagejale liisingueseme kasutamise tasu perioodi 01.12.2008- 4 30.09.2010 eest üksnes 9210,62 (27 110,62 - 17 900) krooni ehk 588,67 eurot, kuivõrd kostja poolt esitatud maksekorraldused tõendavad, et kostja on tasunud nimetatud perioodil esitatud arvete eest hagejale 17 900 krooni (1144,02 eurot).
5. Hageja on maakohtu menetluses korduvalt rõhutanud, et kostjal on tasumata lepingumakseid summas 1688,45 eurot mitte 588,67 eurot. Kostja on oma seisukohas lisanud maksekorraldused. Samuti nähtub nimetatud maksete tasumist hageja hagiavalduses lisatud arvetelt. Näiteks arve nr 10724921 esitati hageja poolt 04.02.2009 summas 3995,90 krooni ning arve väljastamise hetkel oli kostja arvelduste saldo 7619,11 krooni ning liites nimetatud summad, pidi kostja tasuma kokku 11 615,01 krooni. Kostja tasus selle arve eest maksekorraldusega nr 60 2200 krooni ja maksekorraldusega nr 61 1700 krooni ehk kokku 3900 krooni. Seega on järgmise arve

tulenevaid tingimusi: § 362 p 3 ap 2, § 1045 p 7 ja 8, § 367 p 4; samuti KarS § 15, § 58 p 1 ja 10, § 199 p 1 ja 2 ap 5-7, § 316 ja §

1. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et kostja võlgneb hagejale põhivõlgnevuse 881,22 eurot ja viivise 881,22 eurot. Samuti ei ole maakohus adekvaatselt hinnanud hageja ebaseaduslikku ja kuritahtlikku ning röövellikku tegutsemist kostja suhtes pikema aja vältel. Kostja on maakohtu menetluses korduvalt rõhutanud ja selgitanud, et antud juhul on hageja tulenevalt oma tegevusest (tegevusetusest), tahtliku viivitamisega auto tagasivõtmisel, arvetele üha uute summade juurdekirjutamisega, asjaajamise nõuetest tulenevalt dokumentide vorminõuete rikkumisega, tähtsate dokumentide kõrvaldamisega, võltsimisega ning lõpuks ka auto ebaseadusliku äravõtmisega ja põhjendamatult odava hinnaga, jälgimata turuhindasid, auto maha müünud, põhjustades sellega kostjale moraalse kahju ja praeguseks hetkeks peaaegu 100% töövõimetuse. Eeltoodust lähtuvalt ei ole kohus hinnanud õigesti hageja poolt kostjale tekitatud kahju ulatust ja enammakstud makseid. Maakohtu otsus ei ole seaduslik ega põhjendatud, mistõttu tuleb see tühistada. Vastused kaebustele 5
2. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja vaidles vastuapellatsioonkaebuse vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
3. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et Harju Maakohtu 06.10.2011 otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tõendite ebaõige hindamise tõttu osaliselt tühistada. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada, vastuapellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib apellatsioonikohus esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuna hageja ei ole sõiduki remondikulude hüvitamise nõude rahuldamata jätmist vaidlustanud, ei pea kolleegium vajalikuks maakohtu otsuse seaduslikkust ega põhjendatust selles osas kontrollida.
5. Kolleegium nõustub apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus on hinnanud hageja poolt kostja võlgnevuse suuruse kohta esitatud tõendeid ebaõigesti ja teinud seetõttu kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele kuuluva summa osas eksliku järelduse. Maakohtu poolt toimikusse võetud maksekorraldustest nähtuvalt on kostja jätnud tasumata lepingumakseid summas 1688,45 eurot mitte 588,67 eurot. Võlgnevus sellises summas nähtub hageja poolt kostjale esitatud arvetelt. Igal arvel on märgitud jooksva kuu eest tasumisele kuuluvale summale lisaks ka võlgnevus, mille moodustab eelnevate kuude eest tasumata summa. Maakohus on jätnud selle tähelepanuta ja arvestanud ekslikult arvelduste saldodest maha veelkord kostja poolt tasutud maksed. Kostja võlgnevuse lõplik suurus nähtub hageja poolt 30.09.2009 esitatud viimasest arvest nr 10894405, mille järgi on liisingumaksete võlgnevus kokku 1688,45 eurot.
6. Põhivõlgnevuse suurema summa põhjendatuse tõttu on põhjendatud ka hageja nõue mõista kostjalt välja põhivõlgnevuse summale vastav viivis. Hageja poolt nõutud viivise arvestuslikule õigsusele ei ole kostja vastuväiteid esitanud samuti ei ole hageja toonud esile asjaolusid, mis annaks alust viivist vähendada.
7. Kolleegium nõustub kostjaga selles, et maakohus on ebaõigesti mõistnud kostjalt välja hüvitise sõiduki tagastamise kulude katteks. Vaidlust ei ole selles, et kostja on saanud hageja nõude sõiduk seoses lepingu ülesütlemisega tagastada kätte 02.10.
8. Teates on märgitud, et sõiduk tuleb tagastada viie päeva jooksul alates teate kätte saamisest (I kd, tl 47). Erimeelsust ei ole ka selles, et hageja volitatud esindaja Credit Expert OÜ on kostjalt sõiduki valduse ära võtnud 04.10.2009 (I kd, tl 64-65), seega enne hageja poolt kostjale sõiduki tagastamiseks antud tähtaega. Öeldu tähendab, et kostjale ei ole antud võimalust sõidukit tagastada ja see õigustab tagastamisega kaasnenud kulude hageja enda kanda jätmist.
9. Samuti nõustub kolleegium kostjaga selles, et hageja nõue intressi ja saamata jäänud kindlustusmaksete hüvitamiseks ei ole põhjendatud. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et hageja poolt esitatud arved, mis on kostja põhivõlgnevuse aluseks sisaldasid liisingmaksete kõrval ka kindlustusmakseid ja intressi (I kd, tl 36-46). Millisel alusel hageja arvel märgitud intressile ja kindlustusmaksetele täiendavat intressi ja kindlustusmakseid soovib, ei ole hagis selgitatud. Samuti ei nähtu selliste nõuete alust hagile lisatud tõenditest. Öeldu tõttu tuleb hagis esitatud intressinõue summas 26,33 eurot ja kindlustusmakse summas 74,49 eurot jätta välja mõistmata.
10. Muus osas tuleb vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et kostja on liisinglepingut rikkunud ja seetõttu oli hagejal õigus leping

§ 101lg 1 p 4 kohaselt üles öelda.

Kuni lepingu ülesütlemiseni täitmata kohustused, tuleb hagejal täita vastavalt lepingule ning

§-dele 361 ja 76 ning pärast seda tekkinud kohustused vastavalt

§-le

1. Kuna ringkonnakohus nõustub selles 6 osas maakohtu otsuse põhjendustega, ei pea kolleegium vajalikuks maakohtu otsuse motiive korrata.
2. Kostja väited, et hageja on põhjustanud kostjale moraalset kahju ja töövõimetuse, on asjassepuutumatud, kuna sellesisulisi asjaolusid ega nendega seotud nõudeid ei ole menetluses seni esitatud.
3. Arvestades seda, et hageja esialgse nõude asemel, mille järgi palus hageja mõista kostjalt välja põhivõlgnevusena 2 315,56 eurot ja sama suure viivise, kuulub kostjalt välja mõistmisele põhivõlgnevusena 1 688,45 eurot ja sama suur viivis, kuulub hagi rahuldamisele 72,92 % ulatuses. Seda silmas pidades, tuleb jätta TsMS § 163 lg 1 alusel poolte menetluskuludest 72,92% kostja ja 27,08% hageja kanda. Iko Nõmm Margo Klaar Gaida Kivinurm 7