3-12-957/34

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht

1. august 2012, Tallinn Haldusasja number 3-12-957 Haldusasi V.M.`i kaebus Tallinna Vangla 29.03.2012 käskkirja nr 388-d tühistamiseks Asja läbivaatamise viis Kohtuistungil
2. augustil 2012 Menetlusosalised Kaebuse esitaja: V.M.; Vastustaja: Tallinna Vangla. Esindaja: Merje Joll. RESOLUTSIOON
3. Jätta kaebus rahuldamata;
4. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
5. Saata kohtuotsuse ärakiri kaebuse esitajale ja vastustajale. Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 28; § 31 lg 4). ASJAOLUD
6. Tallinna Vangla esimese üksuse peaspetsialist-üksuse juhi 29.03.2012 käskkirjaga nr 388-d karistati kinnipeetav V.M.it justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 64¹ punkti 10 (kinnipeetavale on vanglas keelatud mobiiltelefonid ja muud elektroonilised või tehnilised sidepidamisvahendid, sealhulgas raadiosaatjad, pihu- ja personaalarvutid, mille kaudu on võimalik infot edastada ja vastu võtta) rikkumise eest kartserisse paigutamisega 10 ööpäevaks. Käskkirja kohaselt seisnes kinnipeetava rikkumine selles, et ta hoidis enda valduses vanglas keelatud eset – mälupulka.
7. V.M. esitas 02.04.2012 vaide nr 5-15/15547, milles ta vaidlustas käskkirja nr 388-d ning taotles selle kehtetuks tunnistamist. Tallinna Vangla direktori 25.04.2012 otsusega nr 5-15/15547-1 jäeti V.M.i vaie rahuldamata. 1 KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUSED
8. Kaebaja ei ole nõus 29.03.2012 käskkirjaga nr 388-d, kuna ta on süütu ning on olemas tõendid tema süütuse kohta, süüstavaid tõendeid aga ei ole. Nagu Tallinna Vangla ametnikud väidavad, oli 29.02.2012 kaebajal endaga kaasas keelatud asi – mälukaart. Kuid seda tal tegelikult polnud, võib vaid oletada, et valvuritele see nii näis, kuna läbiotsimisel ei leitud midagi, mis oleks selle olemasolu kinnitanud. Kaks vanglaametnikku, kes tol õhtul läbiotsimise juures olid, ei kirjuta, et nad oleks näinud kaebajal mingit mälukaarti. Kaebajale tehti tervisekontroll, kus arst katsus tema kõhtu ning mingeid võõrkehi ei avastanud.
9. Seletuskirjades Tallinna Vangla direktori nimele palus kaebaja kontaktisikut teha talle röntgen selle tõestuseks, et ta pole keelatud asju alla neelanud. Vanglal on röntgen olemas. Kuid seda taotlust eirati. Samuti kirjutasid ka teised isikud seletuskirju, kus nad kinnitasid, et mingit mälukaarti nende kambris ei olnud. Samuti kirjutas V.S. 14.03.2012 Tallinna Vangla direktori nimele seletuskirja selle kohta, et rikuti turvakleebist, kuid seda ei kantud distsiplinaarmenetluse protokolli. See seletuskiri oli antud kontaktisik Kai Koormile. Vanglaametnikud suhtusid selles distsiplinaarmenetluses kaebajasse eelarvamuslikult. Kaebaja palub distsiplinaarkaristus tühistada ning tunnistada vaidlustatud käskkiri kehtetuks. VASTUSTAJA SEISUKOHT
10. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu. Tallinna Vangla on seisukohal, et kaebaja distsipliinirikkumine on tõendatud kolme vanglaametniku ettekande ja seletustega. Puudub igasugune alus kahelda ettekandes märgitu tõelevastavuses, kuna vanglaametnikul puudub igasugune tõsiseltvõetav põhjus mõelda välja ja panna kirja üksikasjalik ja loogiliselt usutav, kuid tõele mittevastav ettekanne kinnipeetava suhtes. Sellise käitumise usutavust vähendab ka tõsiasi, et niisugusel juhul riskiks vanglaametnik valeettekande ilmsikstulekul enda suhtes distsiplinaarmenetluse algatamisega. Kinnipeetaval on seevastu ilmselge motiiv distsipliinirikkumist eitada, kuna ta soovib pääseda distsiplinaarkaristusest. Distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtub, et kaudselt kinnitab V.M.i distsipliinirikkumist ka asjaolu, et peale intsidenti kontrolliti tema televiisorit ning avastati, et selle USB-liidesele kleebitud turvakleebis oli rikutud. Vaatamata sellele, et enne televiisori kambrisse väljastamist kleebitakse televiisori USB-liides vanglateenistuse poolt kinni, esineb juhtumeid, kui kinnipeetavad kleebise rikuvad ning siiski televiisori küljes olevat USB-liidest kasutavad, vaadates näiteks mälupulgale salvestatud filme, mille vaatamine vanglas on keelatud. Ka antud juhul viitab rikutud kleebis just sellisele juhtumile.
11. Distsiplinaarmenetluse protokolli kohaselt esitasid kaebaja kambrikaaslased V. V., A. K. ja V. S. 15.03.2012 kirjalikud selgitused 29.02.2012 kambris nr 244 toimunud intsidendi kohta. Protokolli kohaselt ei ole V. S. 14.03.2012 seletust, mille kaebaja kohtule esitas, kirjutanud. Kõik kinnipeetavad väitsid menetluse käigus, et kui vanglaametnikud läbiotsimiseks kambrisse sisenesid, siis mängis televiisoris tavaline telesaade ning mingit mälupulka kambris ei olnud. Seega võeti kaebaja kambrikaaslastelt menetluse käigus tunnistused ning kaebaja etteheide tunnistajate ära kuulamata jätmise kohta on alusetu ning menetlusnorme ei ole rikutud. Ka arvestati menetluse käigus kaebaja kambrikaaslaste seletustega, mistõttu on tema vastupidine väide põhjendamatu. Käskkirja osa „Asjaolud“
12. lõigus on märgitud: „Menetluse käigus on kinnipeetava V.M.i kambrikaaslased V. V., V. S. ja A. K. esitanud kirjalikud ütlused, milles nad kinnitavad, et kinnipeetaval V.M.il ei olnud 29.02.2012 mingeid keelatud esemeid kambris. Menetleja on distsiplinaarmenetluse käigus arvestanud kaaskinnipeetavate kirjalike ütlustega, kuid leiab, et kaaskinnipeetavate ütlused ei ole, arvestades sealjuures kinnipeetava V.M.i käitumist ja asjaolu, et televiisoril puudus USB-pesa kattev turvakleebis, piisavalt usaldusväärsed.“ Nõustuda võib eelmärgitud seisukohaga, et kinnipeetava kambrikaaslaste ütlused ei oleks sellises olukorras usaldusväärseks tõendiks, kuna ilmselgelt soovivad nad solidaarsusest päästa kambrikaaslast distsiplinaarvastutusest ning ei riski sealjuures millegagi. 2
13. Kaebaja on Tallinna Halduskohtule esitanud tõendina kambrikaaslase V. S. 14.03.2012 seletuse, mille ta oli väidetavalt vangla direktorile esitanud. Kui V. S. oleks sellesisulise pöördumise 14.03.2012 vangla direktorile esitanud, oleks see registreeritud ka vangla dokumendiregistris „Amphora“. Kontrollimisel selgus, et Tallinna Vangla dokumendiregistri „Amphora“ kohaselt V.M.i kirjavahetus seda ei sisaldanud. Eeltoodule tuginedes võib öelda, et V. S. ei ole vanglale 14.03.2012 vaidlusaluse intsidendi kohta seletusi esitanud ning tema kohtule esitatud väide ei vasta tõele. Küll aga on distsiplinaarmenetlusele lisatud V. S. 15.03.2012 seletus, milles ta märgib, et 29.02.2012 umbes kell 21.00 vaatas ta televiisorit, kui kambrisse sisenesid vanglaametnikud. Televiisoris mängis eesti kanal ning mitte mingeid keelatud esemeid neil ei olnud. Samuti ei olnud V.M.il mälupulka. Kaebaja kambrikaaslane V. S. ei ole menetluse käigus kirjutatud seletuskirjas ka mitte vihjamisi märkinud, et tema lõhkus kogemata V.M.i televiisori USB-liidese nagu ta väidab halduskohtule esitatud seletuses.
14. Kaebaja väide, et ka tema meditsiinilise läbivaatuse käigus ei avastatud mälupulka, ei tõenda, et tal mälupulka ei olnud ning ta seda alla ei neelanud. VangS § 71 lg 71 sätestab, et pärast erivahendi, teenistusrelva või jõu kasutamist kinnipeetava suhtes kontrollitakse tema terviseseisundit ning kontrolli tulemus protokollitakse. Vaidlusaluse käskkirja kohaselt kontrolliti 29.02.2012 kell 21.55 kaebaja terviseseisundit, kuna vanglaametnikud kasutasid tema suhtes mälupulga kättesaamiseks füüsilist jõudu. Meditsiiniline läbivaatus ei toimunud seega mälupulga avastamiseks. Samas ei oleks kaebaja kontrollimine röntgeni abil olnud otstarbekas isegi juhul, kui kinnipeetav koheselt sellise taotluse oleks esitanud, mida ta ei teinud. Kuna intsident toimus röntgenoloogi töövälisel ajal, siis oleks kontrolli teostamiseks tulnud röntgenoloog välja kutsuda, mida tehakse vaid erakorraliste olukordade ilmnemisel. Ilmselgelt ei olnud antud juhul tegemist sellise olukorraga. Ka ei oleks olnud 15.03.2012, kui kaebaja oma seletuses leidis, et röntgenkontrolliga oleks olnud võimalik mälupulk avastada, otstarbekas kaebaja kontrollimine röntgeni abil, kuna see ei oleks enam kindlasti allaneelatud eset näidanud. Samas kinnitasid kolm vanglaametnikku, et nägid, kuidas V.M. mälupulga alla neelas ning ka sellele põhjusel ei olnud vajalik röntgeni tegemine. KOHTU PÕHJENDUSED
15. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja väiteid ning nende kinnituseks esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Menetlusosaliste menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda.
16. Vaidlust ei ole selles, et mälupulk on justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 64¹ punkti 10 (kinnipeetavale on vanglas keelatud mobiiltelefonid ja muud elektroonilised või tehnilised sidepidamisvahendid, sealhulgas raadiosaatjad, pihu- ja personaalarvutid, mille kaudu on võimalik infot edastada ja vastu võtta) kohaselt vanglas keelatud esemeks. Vaidlus on selle üle, kas kaebaja valduses oli 29.02.2012 mälupulk või ei.
17. Kohus leiab, et distsiplinaarmenetluses kogutud tõendid näitavad, et kaebaja valduses oli 29.02.2012 mälupulk. Kaebaja selgitused mälupulga puudumise kohta ei ole kohtu hinnangul usaldusväärsed, kuna need ei ole kooskõlas alljärgnevate tõenditega ja kaebaja enda käitumisega läbiotsimise ajal. Kaebaja ei ole erapooletu tõendiallikas, kuna tal on ilmselge soov distsiplinaarkaristusest pääseda. Otseseks tõendiks selle kohta, et kaebaja valduses mälupulk oli, on valvur Stepan Kolesnikovi 29.02.2012 ettekanne nr
18. Ettekande kohaselt nägi S. Kolesnikov, et 29.02.2012 kl 21.15 paiku oli kaebajal suus hallikat värvi mälupulk, mida ta üritas keele all varjata. Ettekandes seisab, et kambrisse sisenedes nägi S. Kolesnokov, kuidas V.M. liikus seina peal oleva televiisori juurde ja võttis sealt küljest väikese eseme. Seepeale viidi kinnipeetavad kambrist välja ja otsiti kamber läbi, kuid keelatud esemeid kambrist ei leitud. Seepeale läks V. Kolesnikov koridori ja astus kaebaja juurde ning andis talle korralduse mälupulk talle anda. Kaebaja üritas vastata, kuid kuna tema jutt oli segane, tekkis V. Kolesnikovil kahtlus, et V.M.i suus on midagi. Seepeale andis 3 valvur kaebajale korralduse avada suu, mida viimane aga ei teinud. Seejärel andis valvur korralduse siseneda kambrisse ja sinna S. Kolesnikov koos kaebajaga läkski. Kambris antud korralduse peale avas kaebaja suu ja S. Kolesnikov nägi kaebaja suus hallikat värvi mälupulka, mida kaebaja üritas samas keele alla peita. S. Kolesnikov andis korralduse mälupulk ära anda, kuid seepeale sulges V.M. uuesti suu. S. Koleskokov kordas korraldust, kuid kaebaja ei avanud suud. Vanglateenistuja Madis Vaikmäe, kes samuti juures oli, andis seepeale kaebajale hoiatuse, et korraldustele allumisel võidakse tema suhtes suu avamiseks kasutada füüsilist jõudu. Ka seepeale ei avanud kaebaja suud. Seejärel kasutatigi V.M.i suhtes füüsilist jõudu: tema käed väänati selja taha ja ta pandi voodile lamama. Samuti juuresolnud vanglateenistuja Aare Kõverk üritas V.M.i suud lahti kangutada, kuid S. Kolesnikovi hinnangul neelas V.M. mälupulga alla. Kohus nõustub vastustajaga selles, et puudub igasugune alus kahelda S. Kolesnikovi ettekandes märgitu tõelevastavuses, kuna vanglaametnikul puudub igasugune tõsiseltvõetav põhjus mõelda välja ja panna kirja üksikasjalik ja loogiliselt usutav, kuid tõele mittevastav ettekanne kinnipeetava suhtes. Valvuri poolt kirjutatud ettekanne on detailne, ei sisalda vasturääkivusi, seal kirjeldatud sündmuste käik on igati loogiline.
19. S. Kolesnikovi 29.02.2012 ettekande sisu on kooskõlas ka läbiotsimise juures olnud teiste ametnike Madis Vaikmaa ja Aare Kõrverki ettekannetega. Samas kuna mälupulk on väike, on täiesti usutav see, et seda märkas kaebaja suus üks valvur ja seda ei pidanud tingimata nägema teised intsidendi juures viibinud isikud.
20. Vaidlust ei ole ka selles, et peale kaebaja läbiotsimist kontrolliti tema televiisorit ning avastati, et selle USB-liidesele kleebitud turvakleebis oli rikutud. Kohus ei loe usaldusväärseks kaebaja väiteid selle kohta, et tema kambrikaaslane V. S. rikkus kogemata kleebise. Puuduvad tõendid selle kohta, et V. S. oleks 14.03.2012 andnud vanglale mingi seletuse, kuna vangla dokumendiregistris seda registreeritud ei ole. 15.03.2012 seletuses V. S. ta midagi turvakleebise rikkumise kohta ei räägi. Kaebaja poolt esitatud 14.03.2012 dateeringuga V. S. seletust ei pea kohus usaldusväärseks, kuna V. S. ei ole midagi sarnast oma 15.03.2012 seletuses maininud. Samuti on arusaamatu, et kui V. S. väidetavalt selle seletuse vanglale esitas, siis kuidas sai kaebaja selle omakorda kaebuse lisana kohtule esitada. Kohus ei pea loogiliseks, et V. S. oleks selle kirjutanud kahes eksemplaris ja jätnud ühe endale, seda ei ole väitnud ka kaebaja. Teiseks oleks sellise kleebise kogemata lõhkumine ka ebaloogiline, kuna ka teoreetiliselt puudub igasugune arusaadav põhjendus, kuidas selline asi kogemata juhtuda saaks.
21. Kaebaja enda käitumine viitab samuti sellele, et tema valduses läbiotsimise ajal mälupulk oli. Kui kaebajal ei oleks olnud midagi varjata, siis ei tarvitsenuks ta osutada valvuritele läbiotsimisel vastupanu. Valvurite kinnitusel kaebaja algul suud avada ei soovinud ja kui ta korra avas nii, et mälupulka märgati, sulges ta kohe uuesti suu; peale seda hetke aga, kui S. Kolesnikov oli näinud tema suus mälupulka ja kaebaja S. Kolesnokovi sõnul mälupulga alla neelas, avas ta vastupanuta suu (kuna siis ei olnud suus enam midagi).
22. Mälupulk on väikeste mõõtmetega ese, mistõttu selle avastamine kõhu kompamise teel ei ole tõenäoliselt võimalik. Seetõttu nõustub kohus vastustajaga selles, et mälupulga kaebaja kõhu kompamise teel avastamata jätmine ei viita veel sellele, et mälupulka kõhus ei olnud. Ka on vastustajal õigus selles, et meditsiinilise läbivaatus on standardprotseduur peale kinnipeetava suhtes füüsilise jõu kasutamist, mistõttu selle eesmärk iseenesest ei olnud mälupulga avastamine.
23. Ka röntgeni tegemata jätmisele on adekvaatne põhjendus. Kuna vangla kinnitusel on röntgenoloog tööl vaid tööpäeviti, kuid kontrollivajadus oleks olnud kl 22.00 paiku tööpäeva õhtul, on loogiline, et röntgenoloogi tööaeg oli selleks ajaks lõppenud, kuivõrd on igati eeldatav, et tema tööaeg tööpäeviti oli kaheksatunniline ja algas hommikul. Kahtlemata ei olnud tegemist ka sellise erandkorralise juhtumiga, mille tõttu oleks pidanud kutsuma röntgenoloogi hilisõhtul tööle tagasi. 4 Kui aga kaebaja 15.03.2012 röntgenit nõudis, ei oleks 15 päeva peale mälupulga allaneelamist mälupulka kindlasti enam kõhus olnud.
24. Kambrikaaslaste 15.03.2012 antud kirjalikud selgitused selle kohta, et valvurite kambrisse astumisel mängis televiisoris tavaline eesti kanal ja midagi keelatut neil ei olnud, ei ole kohtu hinnangul usaldusväärsed, kuna nad on vastuolus eelnimetatud tõenditega ja arusaadav on kambrikaaslaste püüe on saatusekaaslast distsiplinaarsüüdistusest päästa.
25. Distsiplinaarkaristus ei ole ka ebaproportsionaalne. Kokkuvõtlikult on kaebajal määratud distsiplinaarkaristus õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus.
26. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja aga menetluskulude väljamõistmist taotlenud ei ole, seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda Kadriann Ikkonen kohtunik 5